Viinakuu algus

Esmalt Poola restoranõlletehase märtsiõlu Bierhalle marcowe, mille kanguseks võis olla 5,8%. Proovisin toda Zywieci kokkutulekul. Ja mulle meeldis – 3,2. Eelkõige sai ta punktid oma elulisuse ja tuntava mõrujärelmaitse eest. Cieszyni linnas paiknev Bracki Browar Zamkowy peab oma esindusmargiks Zamkowy Brackie 5,5% õlut. Kuldset värvi ja tugeva humalamaitsega õlu on mulle aastaid meeldinud, kuid järelmaitse võinuks olla pikaajalisem. Hinne 3. Sama vabriku meistrid valmistavad ka 9,5% kangusega Zywieci porterit. Musta värvi joogil oli kena kreemikas vahumüts. Aroomis domineeris röstitud linnas, maitses oli kohal šokolaad. Järelmaitse oli kauakestev ja mõru. Jõuline jook – hinne 3,4. Carlsberg Polska toodangust võib tuua mitmeid näiteid. Kange Piast Mocne on küll magusa linnaselõhnaga, kuid maitses on tugev alkoholijõud. Mulle kanged õlled ei meeldi ja hindeks panen 2. Sama grupi toodangusse kuulub Bosman Full. See 5,7% kesvamärjuke on maitselt rohkem linnaseline kui humalakibe. Jälle panen 2.

Järgmise õlle üritaksin lisad õllede gruppi, mis on head „hommikul pärat pidu“. Poznani pruulikojas alguse saanud 4,5% Redds Apple on küll rohulõhnaline, kuid maitseb kui limonaad. Teda päästab see, et ta pole nii kunstlik toode kui paljud temasarnased. Hinne 2,5. Sama kompanii Lech Mocny (kangust 6,2%) on kerget merevaiguvärvi õlu, millel magus linnasearoom. Maitseski esikohal linnas ja seetõttu on ta magus, kuid täidlane. Hinne 2,6.

Tyskie õlletehase Ksiazece õllel oli 5,7 kangusprotsenti. Tavaline lager, ei midagi erilist – pole laita, pole kiita ning hinne on 2,6.

Väikeses pudelis Czarnkowi Noteckie õlu oli kuldset karva ja rohulõhnaline. Maitses oli tunda teraviljamekki, kuid järelmaitse oli humalaselt kuiv. Üsna huvitav. Hinne 2,9.
Barbicani õlleseeria kannab Araabia Ühendemiraatide firmamärki. Loomulikult on ta alkoholivaba ja sinna sarja kuulub nii vaarika, maasika, sidruni jms maitsega jooke. Hinne 1,7 ja seegi päritolu eest.

Lõpuks paar Eesti õllemeistrite apsakat. Saku pruulimeistrid on turule toonud Saku on Black Ice. Tavaline ice ise on ka ebaõnnestunud jook ning seegi ei kohta kiidusõnu. Hinne 1,5. veelgi õõvastavama joogiga on hakkama saanud Tartu õllekeetjad. Beershake Red Berry on purgis olev jook ning vägagi õudne ja rohkem kui 1 ta hindeks ei saa.

Veel üks tosin

Seekordse õlletosinas olen loobunud temaatilisest lähenemisest ja kirjutan järjest oma õlleelamustest.

Kui ostsin poest mehhiklaste Modelo Especiali, olin eelarvamuste kütkeis, sest varasemad mehhiklaste pruulised olid jätnud üsna ebamäärase mulje. Kuldkollane värv, vahtu praktiliselt polnud – kõik viitas sellele, et mu halvemad ootused täituvad. Lõhn meenutas taimeteed. Maitse oli esialgu magus, kuid siis oli tunda päris tugevat humalat. Üllatus – 2,6. Suvisesel Saaremaa reisil sai Kaali trahtris proovitud Pihtla õlut, mille kanguseks ratebeer annab 7,8%. Värvilt helekollane ja suhteliselt sogane. Lõhnas tunda nii kadakt kui linnast. Maitse on magus, kuid veidi kibedat ka on tunda. Kergelt kuiv järelmaitse. Täiesti joodav, kuid kaval õlu. Hinne 3,4.

Haljala õllemeistrid on turule toonud joogi nimetusega Puls Kerge Sidrun. Nimigi on juba ehmatav ning jook ise üsna kehv. Justkui jooks Sprite´i, millele on sidruniviil sisse visatud. 1,3, ei kübetiki rohkem. Üleüldise nostalgialaine harjal tõi Viru õlu turule Žiguli õlle. Ma panin sellele algul hindeks 3 ja seda vist küll mingist emotsionaalsest laengust lähtuvalt, sest nostalgialaks ei vääriks nii kõrget hinnet.

7% Saaremaa X on siis ärakärbitud 10% õlu. Ei saa see kange õlu rohkem kui 1,8 hindeks, kuigi on vanast versioonist parem. Tartu pruulijate välja mõeldud Pootsman pilsner on üks vesine joomaaegja üle 1,6 ma talle ei anna. Samade tootjate A.Le Coq Maiz oli jube elamus. Rohkem selline ööklubi jook ühes sidruniviiluga. Viimast vaja selleks, et mingigi maitse tekiks. Räägitakse, et pohmakaga pidi hea olema. Hinne 1,1.

Ukraina Lvivi õllemeistrid vabrikust nimega Perša Privatna Brovarnia on õllesõprade jaoks toonud turule porterite hulka kuuluva Perša Tšorne. Tumepruun õlu on lõhnalt kohati köögivilju meenutav, maitselt pigem magus ja veinilaadne ühes röstitud linnastega. Huvitav – 3,1. Samade meistrite käest on tulnud ka Perša Natsionalne ning ka see on huvitav ja hea. Tubli humalaannus annab õigele õllele palju juurde – hinne 3,1.

Meie kaubandusvõrgust saab soetada sakslaste Kaiserdom Pilseneri, mille hindeks ma panin 2,4. 4,6% kangusega normaalne õlu, mis algul küll veidi puuviljane aga hiljem rohkem kibe.

Soomlaste Laitilan Kukko Pils III oli meeldiv tutvus. See 4,5% õlu omas tugevat humalamaitset ja järelmaitsegi oli tugev. Hinne 3,4.

Kunagi iseseisva Praha Braniku õlletehase margid väljuvad nüüd Staroprameni väravast. Nimitoode (4,1%) sai seekord pruugitud purgiõllena. Rohkelt õhumulle voolas läbi rohulõhnalise kuldkollase pruulise. Maitselt küll humalane, kuid veidi metalline – 2,7.

Õlletosin. Lõunanaabrite radadel.

Selles õlletosinas vaataks veidi lõunanaabrite õllesid ja ehk midagi veel. Alustame leedulaste Ragutisest, mis on meie Tartu õlletehase sugulane Olvi kaudu. Sealt siis tulevad sarnased kujunduselemendid ja õllemaitsegi. Fortas šviesusis (5%) on tavaline, kergelt rohulõhnane laagerõlu, mis polnud mitte paha. Hinne 2. Sama tehas toodab tumedat Volfas Engelman Imperial porterist. Too jook oli porteri kohta pisut vesine, maitsel polnud jõudu nagu porterile kohane. Siiski asjakohane 2, 4 vääriv jook. Ragutis toodab ka pindises purgis õlut, millel kkulsusrikas aastaarv 1410. Lool loeb ja joob ning kiidab. Targem mõtleb enne, sest grünwaldi lahingule viitav number peaks suurepärast ja jõulist elamust pakkuma. Jood ja oh, milline pettumus. Järjekordne tavaline laagerõlu. Kui purk tühi, siis vaatad purgi alla ja näed märget EE – selge, tegelikult jõid A.LeCoq premiumit. Hinne 2. Šiauliali Gubernija tehase jookidest oli meeldiv 4,3% Baltaragio. Selget kullakarva õlu oli teraviljalõhnane, maitselt algul veidi linnaseline,kuid finiš kujunes pigem humalakuivaks. Hinne 3. sama tootja Gubernija Ekstra Soft oli tõesti pehme. Ta jäi Gubernija Ekstrale ikka alla ja hindeks panin 1,8.

Leedulaste juurest Saku Lätimaise velle Aldarise juurde. Nende Zeltale on ilmunud mustanahaline vend Zelta Black, mil 4,2% kangust. Punakaspruun õlu on pisut vesine ja suhteliselt igav. Ei leidnud põhjust hinnata rohkemaga kui 1,9. Aldaris tõi sel suvel turule kaks uut õlut, neist esimesena vaatleks viini tüüpi pruulist Aldaris Senais. Veidi merevaiguvärvi 5% õlu polnud mitte kõige tavalisem. Alguses meenutas tavalist lagerit, kuid hiljem maitse paisus paremaks. Hinne 2,6. Aldaris Dumaku kangus oli 5,2%. Värvilt veidi hägune, lõhnas tunda nii pärmi kui linnast. Maitse veidi suitsune, kohati mõru. Järelmaitse pigem mõru. Hea, hinne 3. Latvijas Seviškais on vana tuntud õllemark. Selle 5% pruulise kohta võib öelda, et olemas olid nii linnas kui humal. Hinne 2,4.

Bauska õllevabrik peab veel vastu. 5,5% Bauskas Tumšais premium on tüüpiline Bauska õlu. Tumepruun, taime- ja linnaselõhnane. Maitselt alguses veidi magus, siis üha enam mõru. 2,9. Sama tootja laseb välja ka alkovaba jooki Veseliba. Tumepruun jook on kui matk lapsepõlve, siis kui kodus maltoosast õlut tehti. Lapsele oli oli õllevirre magus ja hästi joodav. Veseliba meenutas just sellist joomiskogemust. Aga kuna tegu on õllehindamisega, siis enamat kui 1,8 ta ei saa. Viimasena Lačplesis Medalus. 5% meeõlu, kus meemaitse tugev, kusagil kohtab ka humalat. Hinne 2,1.

Õlletosin - suvi on lõppenud.

Millagi maikuus sai lõpetatud eelmine õlletosin lubdusega rääkida veidi Krõnitsa õlledest. Krõnitsa Motsnae kuulub kangete laagerõllede hulka ning nagu paljudest eelnevatest juttudest aru saada, siis ei kuulu nad mu lemmikute hulka. 1,6 punkti vaid. Sama vabriku Krõnitsa Klasitšnae on tavaline suhteliselt maitsetu laagerõlu ning ei jätnud head muljet. Hinne 1,5. Minski õllemeistrite tumedatest õlledest võib esile tuua Staražõtnae, millele panin hindeks 2,5. Ka vene õllelehekülgedel on märgitud, et too pruulis on vedelamaks muutunud ja ei ole enam nii mekirikas kui varem. Krõnitsa meistrite nisuõlu Kult (ilmselt vihje kultusele, mitte isasele seale) oli puuviljalõhnane, pisut maitselt greipfruuti meenutav jook, mis vääris hinnangut 2,7. Krõnitsa tehase toodangust väärib eriti märkimist litsentsi alusel toodetav mõnusalt humalane Kaltenbergi õlu.
Nüüd Venemaa pruulijate toodete juurde. Esmalt Baltika suurfirmale alluva Jarpivo jook Jantarnoje. Leidsin, et see 5,3% õlu on väärt hinnet 1,9. Merevaigukarva, rohulõhnane, teravijamaitseline – ühesõnaga ei midagi erilist. Tšuvašimaalt jõudsid minu joogilauale kaks pruulist. Mõlemad kuuluvad Tšeboksarõ õlletehase Buket Tšuvašii tootenimistusse ja sarja Pennaja Kollektsija. Pennõi Barhat (tõlkes vahune samet) omas 5,7 kanguspügalat. Tumepruuni värvi õllel oli kevadiste õite aroom, milles tunda röstitud linnaseid. Maitses olid röstlinnased kohal ning tunda oli veel röstitud leibagi ja humalgi oli tuntav. Mulle meeldis – 3,1. Pennaja Prohlada oli 4,1% hele laagerõlu. Taimelõhnane, kuid maitselt mitte eriti jõuline. Siiski tubli tükk – 2,5.
Efes-Moskva laseb välja Belõi Medvedi nimelist tootesarja. Nagu suurtehasele kohane ei ole nende tooted märkimisväärsed. Seda peaks tõestama ka minu poolt pandud hinded. Belõi Medved krepkoje sai numbriks 1,8 ning Belõi Medved Svetloje 1,7. Sama tootja Green Beer ei vääri ka rohkemat hinnet kui 1,8. Ei jäta need õlled mingit muljet. Juua kõlbavad, aga on hingetud. Lõpetuseks seekord Baltika toode Zatecky Gus. 4,6% toode (õlu on selle kohta palju öeldud.) ei vääri kõrgemat hinnet kui 1,7. Kunstlik humalamekk ning mittemidagiütlev üldmulje. Tahetakse nimetusega viidata tšehhi õlletraditsioonidele, kuid läbikukkumine on vääramatu. Halb, kuulub kategooriasse poroshkovoje pivo (pulbriõlu). Selline nimetus on Venemaal tulnud käibele kunstlikult valmisvuntsitud õllesarnaste toodete kohta.

Ilusa lõpuga lugu ehk nostalgiapäevade edasisest parendamisest

Nostalgiapäevad on tore ja vajalik üritus. Eelkõige sellepärast, et aitab veidikenegi muuta värvikamaks varasügisese Haapsalu hallikat nädalavahetust. Lihtsalt - inimestel on põhjust teha linnas suurem ring kui tavapärane nädalavahetuse marsruut kaubanduskeskuste vahel. Ja kui kõigele sellele lisandub veel törts muusikat, veidrust ning sõõm minevikuhõngu, siis on kõik hästi. Siiski tundub, et nostalgiapäevi on tabamas stagnatsioon ja üritus vajaks kindlapiirilisemat sisu.

Nostalgia tähendab minevikuihalust ja möödaniku (üle)idealiseerimist). Periood, mille järele igatsust tunda, on isikuti kindlasti erinev. See sõltub nii inimese vanusest, elukohast, maailmavaatest, varanduslikust kindlustatusest ja paljudest muudest teguritest. Näiteks 70-aastase inimese jaoks ei pruugi 1980-aastate lõpul soetatud ese olla „vana“, pigem ikka uuejärgne. 20-aastase jaoks kipub aga sama ese olema suisa antiikne, 10-aastastest ei tasu rääkidagi. Mõisted „vana“ ja „uus“ muutuvad inimese jaoks vanuse suurenedes. Keskealisele põhjaeestlasele tekitavad siiani sooje tundeid Soome TV omaaegsed saated, minule kui väljaspool põhjanaabrite televisiooni leviala kasvanuile meenub ainult kadedus nende suhtes, kes „soomet“ vaadata said – meile meenuvad erinevad asjad. Tõsimeelsele rahvuslasele ja antikommunistile ei tule punamineviku meenutamine kõne allagi, tema eelistaks selle unustada. Maruvasakpoolse maailmapildiga isik tahakski ajaratta nii 30-aastat tagasi keerata. Inimene, kes nüüd elab rikkuses või on vähemalt hästi varanduslikult kindlustatud, vaatab ajale 20-30 aastat tagasi teise pilguga kui see, kel kunagi oli tulus amet, kuid tänapäeval vaevleb raskustes. Tahtsin eelnevaga öelda seda, et nostalgia on normaalne nähtus, vaid inimesed näevad möödanikku läbi oma vaatenurga. Tuleb vaid osata mõista, et peale hea on minevikus olnud ka halba. Kurb on aga see, kui kapseldutakse minevikku ja ei suudeta näha ja mõista ühiskonna arengut.

Ajaloolasena tunnen heameelt kui tuntakse huvi mineviku vastu. Minu jaoks on tähtis tervikpilt, mitte ainult meeldivate osade väljarebimine ajavoolust. Jah, nooruspõlve muusika on tore, noorpõlves vaadatud mängufilmid ja multifilmid on meenutamist väärt, kuid kusagil on piir, millest alates lähiminevikku saab liiga palju. Tänavu on Eestis jõutud olukorrani kui nn nõukanostalgiat (vuih! - kui vastik sõna) on liiga palju. Lähiajaloos oli palju naljakat absurdi, kuid paljude inimeste jaoks oli see absurd tragöödia. Tuleb näha nii möödaniku heledat kui tumedat poolt . Viimane ei ole etteheide nostalgiapäevade korraldajatele, sest traditsiooniline üritus sai alguse enne üle-eestilist sovjetiretrolainet. Terve Eesti peale aitaks Haapsalu nostalgiapäevadest küll, ei pea igas linnas ja kõikidel suvepäevadel punase kaelarätiga koomuskit tegema.

Alguses nentisin, et nostalgiapäevades on seisaku elemente. Sõna-sõnalt võttes oleks see ju tore, sest stagnatsioon oli nõukogude ühiskonnale omane nähtus, kuid see tähendaks ürituse vaikset hääbumist. Üks võimalus oleks läbi viia täielised ja kompromissitud minevikuihaluspäevad. Kujutame seda siis ette. Haapsalus sõidavad ainult nõukogude päritolu masinad, linnaliine teenindavad PAZ ja LAZ bussid. Võimalused interneti ja mobiiltelefoni kasutamiseks tuleb viia nullini, lauatelefoniühenduse kvaliteeti võiks nädalavahetuseks tublisti vähendada. Kõik kauplused suletakse vähemalt kell 18.00, vaid Jaama AjaO oleks õhtul kella kaheksani lahti. Kaupluste alkoholiletid likvideeritakse nostalgiapäevade puhul ja vägijooke saaks osta ainult ühest kohast, näiteks ühest Ehte tänaval asuvat kauplusest. Linna restoranid ja baarid sulgevad uksed, avatuks jääks üks restoran ja üks baar. Nostalgiapäevade puhuks võetakse linna paneelmajadest ära soe vesi. Krahviaeda ja raudteejaama ilmub taas ajalooline peldik oma võimsate aroomidega. Atraktsioone oleks veel, kuid kõik ei tule kohe meelde. Ahjaa, mis oleks tõeline nõukogude aja ihalemine ilma Kiltsi lennuväljata ning sealsete soldatiteta. Oleks ju tõeliselt tuttav tunne minevikust kui linna peal käisid ringi vene ohvitserid ja tõmmud soldatid kusagilt Kesk-Aasiast. Tagatipuks visataks mõneks päevaks Karja tänaval asuv pesupood tänavale ja sisse koliks Voentorgi kauplus. Paariks päevaks nimetataks tänavaid jälle Komsomoli, Nõukogude, Pioneeri, Cheri jne. Vaat see oleks tase! Võimatu? Jah, paraku küll.

Teine võimalus on üritust piiritleda. Praegu tundub, et nn vana-aja alla käivad aastad kuuekümnendatest kuni üheksakümnendateni. Mis oleks kui ühel aastal igatsetakse taga 1960.-ndaid, järgmisel 70ndaid, siis 80ndaid, siis üleminekuperioodi ja seejärel varaseid 90ndaid oma kõikelubatavuses. Ühel aastal oleks pidu 60-aastaste, siis 50-aastaste tänavas jne. Avaneb võimalus kohtuda konkreetse ajastu teletähtede, lauljate ning linna- ja rajoonijuhtidega. Igaühele oma, aga põhjalikult oma, mitte midagi ebamäärast. Ning kui kord jõuab üleminekuperioodi meenutamise kätte koos kõikjal suitsevate šašlõkipannidega, siis laheneks Haapsalu hulkuvate loomade probleem hoobilt. Unustada ei tohi kodulinna ettevõtete kuulsusrikast minevikku. „Sulevi“ hommikumantlid, kalakombinaadi konservid, haapsalu vormileib. Viimase järele tunnen tõesti nostalgiat, häbenemata.

Säärasele üritusele ei sobi mitte kuidagi tänapäevased päikesevarjud ja telgid. Millist nostalgiat tekitab säravpunane Rannarootsi telk. Ettevõte võib oma kaupa müüa, kuid kauplemiskoht peab olema ajastutruu, näiteks hööveldamata laudadest ja vineerist kokkuklopsitud putka, mis kiiruga ürituse hommikul roheliseks võõbatud. Putkast pakutavale õllele oleks vaja tingimata vett lisada, et ajastupilt tõesem saaks. Kiiduväärt oli korraldustoimkonna otsus mitte lubada täikale leedu-poola-türgi-hiina kaupade müüjaid. Nende aeg tuleb hiljem, siis kui on kord meenutada 90.aastaid.

Lõpuks üks imelik lugu. Kordan veelkord, et nostalgia tähendab igatsust mineviku järele. Nägin, et tänavustel nostalgiapäevadel oli soovijail võimalus hankida Reformierakonna õhupall ja tegutses sama erakonna müügilett. Mida see tähendas? Algul arvasin lihtsameelselt, et tegu on valimiskapaaniaga, kuid hiljem taipasin juhtumi tegelikku sisu. Reformierakond, kes on end reklaaminud kui nooruslikku ja tulevikku suunatud organisatsiooni, on sedapuhku end avalikult liigitanud minevikunähtuseks. On astutud samasse ritta mustade „Volgade“, maanteemuhkude ja „Muravei“ rolleritega, muututud millekski, mida saab ainult taga igatseda ja öelda: oli tore aeg. Muidugi on ka teine võimalus - Reformierakond tunneb sugulust paar- või kolmkümmend aastat tagasi tegutsenud organisatsioonidega nagu näiteks ELKNÜ. Sarnasusi on.

Ääremärkusi Gruusia õllele

Ega Gruusiamaal käimine kulgenud ilma kohalikku õlut maitsmata. Kuigi meil tuntakse gruusiat rohkem veinimaana, siis õlugi on seal olemas ning isegi joodav.
Kunagi tegutses Gruusias hulk õlletehaseid, kuid tänaseks on enamik neist tootmise lõpetanud. Nii peaks praegustel andmetel tegutsema 3 suuremat õlletehast ning üks restoran-pruulikoda.
Viimasest alustangi. Tegutseb ettevõte Tbilisi vanalinnas otse Sioni katedraali ligidal. Reklaamitakse end baieri stiilis pruulikojana (Bavarian Brauhaus) ning ilmavõrgu järgi on nende nimi Kaiser-Bräu. Tootenimistust leiab kolme sorti õlut: hele, filtreerimata hele ning tume. Kõige paremini mekkis filtreerimata hele õlu. Selle maitses oli tunda humalat, linnast, pärmimaitsegi polnud kadunud. Lisaks oli tunda mõnusat vürtsikust. Hinne 3,2. Filtreeritud heledast õllest olid paljud eelloetletud maitsenüansid kadunud. Hinne 2,7. Tume õlu oli lahja, kohati vesine ning meeldis kõige vähem. Hinne 2.
Suurtest õlletehastest alustan Natakhtari õllevabriku tutvustamisest. Kuulub see türklaste Efes gruppi ja maitses on türgi mõjusid tunda. Nende nimimarki Natakstarit oli saada kõikjal. Jõin seda nii klaaspudelist, plastpudelist kui lahtisena. Tavaline laagerõlu. Pole midagi ette heita, kuid midagi pole ka kiita. Kangust oli sel 4,5%. Hindeks 2,1.Kangete õllede hulka kuulus Natakhtari extra (8%). Õigupoolest jõin teda ainult sildi saamise pärast. Õlu ise oli nagu kange tavapruulis ikka – alkoholimaitse kipub lämmatama kõik. Hinne 1,6. 3D oli selline moepruulis uhkes pudelis. Ja õigupoolest oligi pudel kõik. Maitselt suhteliselt tühi ning kui pärast jõin boržommi mineraalvett, siis viimane tundus parem. Hindasin hindega 1,5. Natakhtari Karva oli udistoode heledas pudelis. Meenutas midagi meie jääõllede sugust. Oli suhteliselt maitsetu ja igav. 1,5 oli tema hindeks. Natakhtari Kasris oli selline mahe ja ümar pruulis. Justkui naisteõlu. Ei meeldinud mulle. Hinne 1,9.
Kazbegi õlletehase toodangust jõin kõigepealt Kazbegi lager õlut. Mulle meeldis see Natakhtari õlledest enam, sest humalat oli joogis sees. Kangust 5%. Hinne 2,4. Sama tehase toodangust proovisin veel 4,7% Kazbegi goldi. Suhteliselt joodav õlu, veidi puuviljase maitse ja lõhnaga. Hinne 1,9. Kazbegi Tbilisi oli veidi vesine (3,8%), kuid sooja suvepäeva lõpetuseks paras. Ning humalat oli samuti õllele lisatud. Hinne 2,3.
Kolmandaks ettevõtteks mille pruuliseid õnnestus proovida oli Castel-Sakarthvelo. Nende toodetest puutus esmalt näppu Argo õlu. Tavaline laagerõlu, kuid kuumal suvepäeval meeldivalt karastav. Hindeks 2,5. Ühes restoranis sai proovitud 5% pruulist Herzog von Bavaria. Pudel oli uhke, kuid sisu pisut magusavõitu. Linnas domineeris liialt, humalakibedus jäi kaugetele ääremaadele. Hinne 1,7%. Plastpudelisse surutuna jõudis minuni 4,5% Germanuli. Õrnad humalatoonid jõudsid küll minuni, kuid linnas domineeris. Hinne 2. Selle tehase toodangust meeldis mulle enam Zekari. Värskendav, kohati rohuõhnane pruulis. Maitses oli tunda nii magusat kui kibedat. Hinne 2,7.

Läbi Mtsheta ja Gori Borjomi poole

-->

Kui varahommikul Tbilisi lennuväljale saabusime, siis pikalt oodata polnud mahti. Ei mingit magamist, sest kohe oli vaja vaatamisväärsustega tutvuda. Nii viiski Miša Daihatsu meid Mtsheta poole. Kunagine Gruusia pealinn, mis kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja võttis meie seltskonna vastu varahommikul. Kell oli kohaliku aja järgi umbes kell seitse kui juba sai luusitud ümber Svetiskhoveli katedraali. Imelik küll kui mõelda, et Eestis on kell samal ajal alles kuus ja mina kui täielikult sekulariseerunud inimene kraabin kiriku ukse taga.

Pühakoda avati alles kell 8 ning aeg oli vaja kuidagi mööda saata. Otsustati hankida kusagilt tass kohvi, et magamata öö päris maha ei murraks. Ühtki kohvikut polnud linnas avatud. Keset neid otsinguid märkas meie autojuht teed pühkivat meest ning küsis tema käest lähima kohviku asukohta. Too aga teatas, et kohvikut pole vaja otsida, sest tema ise keedab head türgi kohvi. Niisiis sisenesimegi tagasihoidlikku aeda. Pisikesele peenramaale olid mahutatud kartulid, oad, tomatid ning samas kõrval oli puu all väike istumiskoht.

Vast veerand tunnikest läks ja kohv oligi valmis. Peremees tuli ka meie juurde istuma ning rääkis oma loo. Ta on Abhaasia sõjapõgenik ja praegune elukoht on juba ei tea mitmes. Riik toetab teda 28 lariga kuus (1 gruusia lari = 7 krooni) ja elu on väga vilets. Aga vanasti suure liidu päevil oli ta elu hea. Mees töötas komsomolijuhina ja oli isegi komsomoli turismirongiga Eestis käinud. Küll oli NSV Liit tore asi, kahjuks Gorbatšov lõhkus selle toreduse ära. Jah, kodupaiga ja positsiooni kaotus teeb oma töö.

Kell 8 olime juba tagasi katedraali juures ning nüüd saime sisse. Oli selline tavaline gruusia kirik – iidne ja uhke.

Mtshetast võeti suund Gori peale. Tee ääres vilksatasid mööda eramumassiivid. Autojuht märkis, et tegu on Osseetia põgenike jaoks ehitatud majadega. Väikeelamud olid tihedasti koos ja nad meenutasid veidi pappmajasid Eestimaa põldudel. Kogu sõidu Miša kirus Venemaad ning Saakašviligi sai hea koosa.

Gori. Ei see ei ole kuulus karikaturist, see on Stalini sünnilinn, mille nimi jõudis eestlastele kohale augustisõja päevil, mil selle vallutasid vene agressorid. Stalini majamuuseum on tänini linna suurim huviväärsus. Asub see linna keskel üsna uhkes hoones, mille hoovis asub vana Jossi sünnimaja. Samas lähedal on ka Stalini ausammas. Muuseumi avamiseni jäänud aja täitsime ringi lonkides ja Kazbegi õlut rüübates.

Lõpuks avanesid muuseumiuksed. Olime ainsad külastajad. Ekspositsioon koosnes valdavalt fotodest, lisaks mõned maalid. Maalid olid stiilis „Stalin vestleb töölistega“. Üsna igava fotoekspositsiooni täienduseks olid Stalinile kingitud asjad igalt poolt üle maailma. Küll oli seal uhkeid ja veidraid esemeid. Muuseumi hoovis asus Stalini vagun, mida ta kasutas raudteel ringi sõites. Käisime sees, vaatasime ja lahkusime. Ei midagi ahhaa-elamust pakkuvat. Tervikuna oli muuseumis peatunud aeg ning mina liigitaksin eksponaatide hulka ka need arvukad muuseumitöötajad kes saalides end ringi lohistasid.

Gori lähedal asub Uplitskihhe koobaslinn. Liivakivist raiutud linna sisenedes ootas meid kohalik giid, kes jäi meelde oma eesnime tõttu. Ta nimi oli Stalber, sest tema isa oli suur Stalini ja Beria sõber. Ringkäik mööda paari aastatuhande vanust asulat sisalda koopaid, veini – ja viljaanumaid, kirikuid. Peab tõdema, et oma tööd giid tundis ja jutt voolas soravalt. Lõpuks pidi sul jääma mulje, et Gruusia on tsivilisatsiooni häll, sest pea kõik inimeste poolt leiutatud asjad on pärit just sealt. Oma jutu jätkuks tegi mees reklaami oma veinile. Tal olevat paarkümmend aastat tagasi olnud süda haige ning teda olid tõtanud ravima spetsialistid Tbilisist, Moskvast, Leningradist, Riiast, Varssavist – keegi ei aidanud. Tema hakkas jooma punaveini – 1,5 liitrit päevas ja süda sai paugult korda. Nüüdseks teeb muret hoopis maks, aga see on tühiasi.

Pärast Upliskihhet hakkas uni enam vaevama ja ma ootasin Borjomisse jõudmist.

1. mulje Gruusiast. Miša ja tema Daihatsu.

Oma Gruusia muljete kirjapanemist alustan Mišast. Miša osutas meile reisi ajal autoteenust, oli meil Tbilisi õhuväravas vastas ja viis tagasi lennujaama ka.
Miša on veidi üle kuuekümne aasta vana ja segaperekonnast pärit – ta isa oli grusiin, aga ema Kubani kasakate järeltulija. Nagu nõukogudeaja segaperedes tihti tavaks, õppis ta venekeelses koolis. Pärastpoole õppis ta kohalikus Polütehnilises Instituudis mäeasjandust (loomulikult vene osakonnas). Pärast kõrgkooli jõudis olla mäeinsener, teha teadustööd ning saada kandidaadikraad. Nõukogude aja lõpul õnnestus tal töötada kohalikus ametiühingute kesknõukogus. Pärast NSVL kokkuvarisemist leidis tööd Gruusia kaitseministeeriumis, kus tõusis majori aukraadini. Tema enda sõnul seal tööd eriti polnudki, rohkem võeti viina. Miša viimaseks töökohaks oli kirjastus. Momendil on ta töötu ja elab juhuotstest. Meie olime siis selliseks juhuotsaks. Oma noorema tütre üle oli ta uhke – sellele suutis ta hankida väärt töökoha mobiilifirmas, kus palk on hea ning sellest jätkub vanematelegi.
Miša autoks oli Daihatsu. Daihatsu Applause. Oma autot kiitis ta taevani ja oli selle üle uhke. Meie silmis polnud selle auto üle uhkeldamiseks põhjust, sest Eestis selline sõiduk tehnoülevaatust ei läbiks (nagu vähemalt pool Gruusia autodest).Autot oli mitu korda värvitud, hetkel omas ta kirsipunast värvi. Eelmise omaniku käes oli masin isegi põlema läinud ning see lisas autole oma tooni. Peale selle suutis eelmine valdaja vastu posti sõita, veel ühe müksu lisas Miša ise. Kõik need põlengud, kolksud ja müksud paistsid kenasti välja. Peale kõige muu oli autole lisatud teiste sõiduautode osi. Nii näiteks radiaator oli pärit Nivalt, hulk muid juppe oli pärit Ladalt. Miša seletaski, et Daihatsu on sellepärast hea, kuna Lada jupid sobituvad temaga imehästi. „Peaasi, et mootor töötab,“ seletas Miša ,“kõik muu on - delo tehniki“. Nojah, tehniline asi andis igal pool tunda: parem esiuks avanes suurte raskustega, parema esiratta kumm oli ilma mustrita, rataste juures pidevalt kolises. Kõige krooniks oli aga pidurivooliku purunemine, mis tähendas auto pidurdusvõime lakkamist. Viimane juhtum leidis aset Tbilisis, kus vaid Miša osavus suutis ära hoida otsasõidu uhkele džiibile. Vürtsi lisas eelnevale aga see, et me olime naasnud Gruusia sõjateelt, kus läbisime kaelamurdvaid teeserpentiine kuristiku serval. Oleks pidurivoolik purunenud seal, siis ma neid ridu ei kirjutaks. Seda, et Daihatsu käsipidur ei töötanud, ma märkima ei hakkagi.
Miša on tore inimene, kuid tema jaoks oli aeg peatunud Nõukogude aja lõpul. Meie kaarte, Lonely planeteid ja Bradte ei pidanud ta milleksi. Autoteede leidmiseks oli tema arvates ideaalne 1980.a. NSVL autoteede atlas ning kui see ei aidanud , siis küsis inimestelt teed. Aga võib olla oli see lihtsalt viisakus ja külalislahkus- ärgu külalised nähku vaeva, küll tema juba otsib ja teeb.

Suvine õlletosin 1. Valgevene eri

Juba pikemat aega ei ole siia kirjutanud. Nüüd siis väike tagasitulek ajaveebi maailma. Mitmekuulise pausi jooksul on mekitud nii head, paremat kui halba. Täiesti üllatavaks leiuks olid mulle mõned Venemaa pruulised: Brjanski ja Džerzinski omad, vähem rõõmustas Tomski õlletehase poolt pudeldatud Žiguli õlu. Aga kõigest järjekorras.
Valgevenes Bobruiski õllevabrikus tehakse Heinekeni näpunäidetel huvitavaid jooke. Näiteks Slovakkia õllena tuntud Kuldset faasanit surutakse sealkandis plastpudelisse. Proovisin - tegemist oli ebaõnnestumisega. Oma markidest manustasin Bobrov Ice -i.4,7 kraadine hele laagerõlu oli maitsetu ja igav. Kuldkollane värv ei aidanud ka halba mitseelamust peletada. 1,1!
Lida õlletehas kuulub soomlaste Olvi grupile. Just sellest tehasest jõub meie kauplustesse A.LeCoqi klaaspudelikali. Aga vaatleme õllesid. Alustame tumedast sametõllest Barhatnoje. kangust on sellel 4,6 pööret ja värvuselt punakaspruun. Rosinalõhn lööb ninna, keelele jääb esialgu magusavõitu puuviljamekk, mis lõpuks omandab mõne humalatoonigi. Huvitav - 2,6 oleks hinne. häid sõnu ei jagu aga Lidskoje Klassitšeskoje kohta, mille kanguseks on märgitud 5,1 kraadi. tegemist on võrdlemisi iseloomutu tavalise laagerõllega, mil polnud järelmaitset ja humala pealt oli kõvasti kokku hoitud. 1,3 punkti. 5,6% Lidskoje Premium oli justkui meie A.Le Coqi juubeliõlle koopia. Sarnane pudel, kujunduselemendid, maitsegi. Sellega on kõik öeldud - hinne 1,6. Starõi Zamok oli pisut kobedam tükk - tervelt 6,2% alkoholi. Tunduvalt atraktiivsem kui premium, humalatki on õlle sisse jagunud. 2,1 punkti. Žigulevskoje spetsialnoje oli täitsa joodav. tegemist on odavama hinnaklassi õllega ja erilist maitseelamust pole sellelt loota. Humalane lõhn oli olemas, järelmaitses kibedus samuti. Hinne 2.
Retšitsa õlletehast kontrollib samuti Heineken - näis millal üks kahest valgevene heinekeni tehasest suletakse. Proovisin õlut Retšitskoje hmelnoje. Kuigi nime järgi peaks õlles olema küllaldaset humalakibedust - seda ei olnud. Oli 6,7% suhteliselt maitsetu kange õlu, vaid alkoholitugevust oli tunda. Hinne - 1,7.
Bresti õlletehase toodangust proovisin marki nimega Stavka gold.4,7% hele tavaline laagerõlu, mille maitse oli veidi linnasemagus. Peale sauna ehk sobiks - 1,8.
Minskis paiknevatest õlletehastest võtan esimesena vaatluse alla Carlsbergi juhatatava Alivarija. 5 sorti sai proovitud. Alustame lahjemast Alivarija Desjatka, mil pöördeid 4,1. helekollast karva, kerge sidrunise humalalõhnaga ning maitses on tunda humalatki. Veidi kibe järelmaitse - 2,3. 4,8% Alivarija Zolotoje oli tavaline laagerõlu. Tunda oli nii linnast kui humalat - 2,2 on tema hinne. Alivarija troitskoje oli 5,2% kangusega punakaspruun viini tüüpi õlu. Lõhnas tunda nii rohtu kui lilli, maitses on esikohal röstitud linnased. Viimased aga ei ole agressiivsed, samas kõrval tunda mõned pehmed märtsiõllele viitavad toonid. Järelmaitse on tugev ja veidi humalakibe. Hindeks panin 2,8. Sama tehase 6,8% punakaspruunis porterõlles on tunda karamellilõhna segatuna puuviljadega. Maitse on sametine, puuviljane ning järelmaitses on aimata kohvigi. Hinne 3,3. Viimasena vaatlen Alivarija Beloje Zoloto nimelist nisuõlu, mil 5% kangust. Hägune koldkollane värv, puuviljalõhn, mille kõrval on tunda nii juustu- kui pärmilõhna. Maitse on puuviljane mõningate teraviljaste mõjudega, samas ka veidi vürtsikas. Hinne 3.
Esialgu siin katkestan, Krõnitsa õlledest teen juttu järgmises õlletosinas.

Järelmaitseid Hollandist

Haarlemis indoneeslaste kauplusest ostsin Indoneesia õlle Bintang Bir Pilsener, mida valmistab Pt. Multi Bintang. Kuid endine peremeesrahvas pole sealsetki õlletööstust vabaks andnud ja see vabrik tegutseb Heinekeni näpunäidetel. Täiesti tavaline laagerõlu, mille ainus väärtus on päritolumaa - 1.8.

Brasserie d’Achouffe (Moortgati näpunäidetel tegutsev ) on valmistanud 8-kraadise pruulise Mc Chouffe, mis on šoti ale tüüpi õlu. Värvuselt midagi kuldse ja merevaiguse vahepealset, samas kergelt hägune. Aroom oli tavapäraselt puuvilju meenutav ning maitses oli nii puuvilju, pärmi, humalt kui vürtsikat värskendust. Hindeks 3,4.

Brouwerij Moortgat õllede nimistusse kuulub ka Duvel. Selle atraktiivse kange ale kangus küündib 8,5 kraadini. Üsna hägune, kuid siiski kullakarvaline pruulis, omas puuviljast lõhna. Maitselt oli ta tugevalt vürtsine, tunda oli viinamarjade mekki. Järelmaitse oli mõnusalt mõru ja kauakestev. Hindeks panin 4.2.

8% Belgia kange ale Het Kapittel Blond valmib Van Eecke pruulikojas. Hägusalt kuldset värvi õllel oli puuviljaaroom. Maitses oli tunda nii puuvilju (sidrun?) kui pärmi. Üsna tubli tükk – 3,3.

Palmi õlletehase 5,4% Palm Speciale oli küll kuldset värvi ja vskete lillede lõhnaga, kuid eriti huvitav ta ka ei olnud. Võib-olla oli see tingitud mitmete Belgia õllede järjestikusest joomisest ning Palm kadus paremate sekka ära. 2.7.

Heinekeni järelvalvatav Brouwerij Affligem / De Smedt on tootnud joogi nimega Affligem Blonde, millel 7% jõudu. Kuldne merevaiguvärv, kena valge vahumüts. Puuviljade lõhn omab ka meetoone. Maitse on veidi ümar ja puuviljane ning meenutab mingit eesti koduõlut. Kena – 3.9.

Antverpenis paikneva De Konincki õlletehase firmajooki De Koninck pruukisin juba viis aastat tagasi Antverpeni külastades ja siis jättis ta väga hea mulje. Seekord Hollandit väisates oli meeldiv leida seda pruulist ka sealsetest õllebaaridest. See 5,2% jook on kindlasti vahepeal oma toonast meeldivust kaotanud ( mitte sellepärast, et ta oleks halvemaks läinud, vaid sellepärast, et pruugitud õllede hulk on suurenenud), Merevaigune värv, kerge lillelõhn. Maitse on piisavalt vürtsikas, kuid samas pisut linnseine ja tunda on parajalt humalat. Mõnus mõru järelmaitse. 3.8.

Belgia Ale üüpi õllede hulka kuuluv 5,2% Huttenkloas Goudbier valmib Huttenkloasi pruulikojas. Värvuselt oli ta kergelt merevaigukarva, lõhnalt puuviljane. Maitse oli pisut teraviljane, midagi oli ka linnastest ja humalatest, Järelmaitse oli humalakibe. 2.9 sai ta hindeks.

Gulpener õlletehase Gulpener Korenwolf kuulub belgia nisuõllede kilda ja kangust oli temal 5%..
Värvilt oli ta häguselt kollakas, lõhnalt pigem puuviljane, aga tuntavate heintaimede aroomiga. Maitse oli pisut mõru, samas veidi oli tunda magusaid puuvilju. Järelmaitse oli mõõdukalt kibe. Hinne 3.6

InBev gruppi kuuluva Arcense Bierbrouwerij toodangust proovisin kõigepealt 5,1% Hertog Jan Pilsenerit. Kullakarvaline pruulis oli rohulõhnane ning maitses nii linnast kui humalat. Hinne 2,7.

Hertog Jan Grand Prestige oli päris kange 10% ja kuulus belgia kangete alede hulka. Tume õlu oli karamellise puuviljalõhnaga ja omas tugevat kohvimaitset, kuid puuviljanüanss oli tuntav. Järelmaitse oli kauakestev.

8,5% Gouden Carolus Classic õlu valmib Brouwerij Het Anker nimelises ettevõttes. Kange belgia ale tüüpi õlu oli musta värvi ja sellel seisis kreemikas vahukübar. Lõhnas oli ülekaal röstitud linnastel. Maitses oli tunda nii vürtsikust kui kohvitoone. Hinne 3,5.

Jürikuu kuraditosin

Heineken suurfirmaga alustan ka seda ülevaadet. Belgia- tüüpi nisuõlu Wieckse Witte oli veidi hägusat kuldset karva puuviljalõhnane jook, millel oli mõnus puuviljane lõhnabukett. Maitse oli veidi hapukas, kuid samas vürtsikalt puuviljane ning järelmaitse oli kergelt kuiv. Tubli tükk - 3.2 Brand Bierbrouwerij kuulub samuti Heinekeni järelvalve alla. Selle tehase toodete hulgast oli õnn proovida kahte. Esmalt tavaline 5% Brand Pilsener. Heledat kuldkollast värvi, kuid vähese vahuga õlu. Lõhnakimbus oli tunda puuvilja- ja linnasetoone. Algne magusavõitu linnasemaitse muutus peagi kuivaks humalaseks järelmaitseks. Täitsa joodav – 2.6. Sama tootja Brand Imperator oli tublim tükk. Õlu on liigitatud tumedate bockõllede hulka, tal oli kangust 6,5%. Merevaigune õlu oli klaasis peale võtnud mõnusa valge vahumütsi. Lõhnas oli tunda kuivatatud ravimtaimede kohati vürtsikat lõhna. Maitse oli huvitav. Võis tunda taluvõid, kuivatatud apelsinikoori ning neid maitsenüansse oli veel. Järelmaitse oli meeldivalt mõru. Väga hea – 4. Lindeboom Bierbrouwerij toodangust proovisin Hollandis nende Pilsnerit, mil standartselt 5% alkoholisisaldus. Värvilt helekollane, linnaselõhnane. Maitselt ümaralt teraviljane, kuid humalase finišiga. Täiesti joodav – 2,4. Jopeni kaubamärgi all toodetav Jopen Jubeljoop III on väljunud Belgia Huyghe õlletehasest. Sel Abbey Tripel-tüüpi õllel oli kangust lausa 9%, kuid ta ei annagi võrrelda meie „joodikurõõmudega“.Kuldne värv, puuviljaaroom. Maitses on algul tunda puuvilju, seejärel humalat ning lõpus muutub viimane tooniandvaks. Mõru järelmaitse on kauakestev. Ei mingit pealetükkivat alkoholimaitset. Järelikult on kraad saavutatud loomulikul teel, mitte viina juurdevalamisega nagu mujal mõnel pool. Hinne 3,7. Traditional Ale tüüpi Jopen Koyt oli eelmisest poole kraadi võrra lahjem. Just seda õlut peetakse Haarlemi tunnusõlleks ja sellest linnast selle ka ostsin. Värvuselt punakas, lõhnalt puuviljane ja tunda oli kuivatatud maitsetaimi. Mõru ja veidi vürtsikas maitse andis siiski aimu puuvilasusest. Järelmaitse oli samuti kauakestvalt mõru. Hindeks 3,6.Üks toredamaid õlleelamusi ootas Amsterdamis asutuses Brouwerij t´IJ (pildil). Tegemist on väikese pübiõlletehasega, mis paikneb veidi kesklinnast eemal endises veskis. Pakutavast valikust sai tutvust tehtud järgmiste õlledega. Esiteks kange belgia ale tüüpi t IJ Vlo, mille kangust hinnatakse 7 kraadile. Värvuselt oli ta merevaigukarva, lõhnalt pigem puuviljane. Maitselt veidi linnaseline, kuid rohkem tungis esile mõru humalamaitse. Järelmaitse oli kauakestev ja mõnuslt kibemõru. Suurepärane – 4,2. Belgia nisuõllede hulksa kuuluvaks loetakse t IJ Ijwit, mil kangust samuti 7%. Värvuselt hägusalt kuldne, nisuõlledele tüüpiliselt oli õlu puuviljalõhnaga. Maitse oli tunda magusaid puuvilju (kohati meenutas banaanimaitset). Järelmaits seevastu oli tugevalt mõru. Hea õlu – 4. Kuna lähenesid lihavõttepühad oli aktuaalne ka õlu t IJ Paasij, ka tema kangus oli 7%. Magusa linnaselõhnaga pruulis oli helepruuni karva. Maitses olid esialgu ülekaalus linnasetoonid, kuis ajapikku oli tunda ka veidi humalat. Järelmaitse oli pigem humalane, kuid veidi vürtsikas. Hea- 4.Abbey Dubbeli õlletüüpi esindas 6,5% alkoholisisaldusega t IJ Natte. Puuviljalõhnane ja hägusat pruuni värvi pruulis. Maitse oli huvitav – veidi puuvilju, vürtse, humalat. Hinne 3,4. t IJ Columbus kuulus samuti kangete belgia alede klassi ning tema kangus küündis koguni 9%. Õlu ise oli helepruuni värvi paraja valge vahumütsiga. Heintaimede lõhn, veidi humalane maitse, kuid pikk järelkaja. Hinne 3,3. Sama õlletüüpi esindas t IJ Struis, mil kangustki samapalju kui eelmisel. Kreemja vahumütsiga helepruuni värvi õllel oli magus lõhn, linnaseline maitse ning veidi kibedam humalane järelmaitse. Hindeks panin 3,5. Ja lõpuks sai proovitud t IJ Plzen, mis nagu nimigi ütleb, peaks kuuluma böömi pilsnerite sekka. Kangust oli tal 5%. Värvilt veidi hägusalt kuldne, lõhnalt pigem kuivatatud heintaimi meenutav. Maitselt humalane ja mõnusalt värskendav. Hinne 3,3.

Jürikuu õlletosin

Järjekordne õlletosin on siis teie ees. Siit leiab nii Leedu, Vene, Tšehhi, Türgi kui Hollandi pruuliseid.

Esmalt siis Březňák Svetle Výčepní 10°, pärit Böömimaalt, Velké Březno tehasest, mis Heinekeni käpa all. Nii et jääb oodata peatset sulgemisteadet. Õllel kangust 4,1%. Jõin purgiõlut, mis värvuselt kuldne, rohulõhnaga. Algsed linnaselised ja magusad toonid kasvavad üle humalakibedaks finišiks. Tavaline Tšehhi pilsner. Hinne 2.6

Haapsalu kaubamaja Konsumist ostsin venelaste Baltika 6 Porteri. Kangust tal oma 7 %. Üsna tumedat värvi, kreemikaspruun vahumüts sättis end kannuvalamise järel õlle üle. Kohvilõhnane. Mõru šokolaadi maitse, kohvised toonid on samuti tuntavad, justkui linnasemagusat ka aimduks. Polnud üldse paha. Hinne 2,9

Oma õllede varasalvest leidsin hiljaaegu purgi poolakate Browar Koszalini 5,2% pruulise Brok exportiga. Kuldset värvi, kuid üsna pisikese vahumütsiga. Nii aroom kui maitse olid linnaseliselt magusad. Järelmaitses tundsin siiski veidi humalat. Suhteliselt igav laagerõlu, hindeks 2.

Eelmisest suvest saati vedeles minu õlleriiulil Turk Tuborgi Turk Tuborg Özel Bira purk. Jook seal sees oli 7,5% kange. Vaskne värv, ilma vahuta. Metalne aroom, samasugune oli ka maitse. Alkohol oli tugevalt tunda. Kuidagi kunstlik ja halb tundus see õlu – hinne 1.

Leedulaste seekordseks purgiõlleks oli 5,3 % Svyturys Blindos Ekstra Klaipedast. Helekollane värv, pisike vahukord kadus õllelt kiiresti. Lõhnatu, maitse poolest kunstlik. Hinne 1.

Nüüd siis tulpide ja tuulikute maale. Sealsetest õlledest rääkides ei saa üle ega ümber Heinekenist. Ma küll lubasin, et enam Heinekeni ei joo, kui ei pidanud oma lubadust. Jõin seal seda põhiliselt vaadiõllena, kuid libastusin ka purgiõlle otsa. Loomulikult oli vaadiõlu parem. Tavaline lager , punkte 2,3. Sama tootja liinidelt väljub ka Amstel Lager. See 5% kangusega jook oli igav laiadele massidele mõeldud jook. Hinne 1,8. Heinekeni tootenimistusse kuulub ka 4% kangusega puuviljaõlu Wieckse Rose. Punakat karva, puuviljalõhnane jook, mille domineeris maasikamaitse. Ei meeldi mulle puuviljaõlled – 1,2. Omaette peatükina peaks jutustama Heinekeni keskuse külastuskatsest. Nimelt sinna ei jõudnudki, sest eksisime Amsterdami kanaliterägastikus lootusetult ning kui kohale saabusime oli tööpäeva lõpp juba alanud.

Õlletosina selles väljaandes vaatlen kaht Gulpeneri õlut Gulpener Dort ja Gulpener Pilsner. Esimene oli dortmunderi tüüpi 7 % kangusega õlu, mis oli ähmaselt kuldse värvining taimelõhnaga, milles tuntav linnasearoom. Maitselt pisut vürtsikas, kohati karastav ning järelmaitse oli mõnusalt kibe. Tore – 3,1. Pilsnerit (5%) jõin nii lahtiselt kui pudeldatult. Välimuselt kena kuldkollane paraja vahumütsiga õlu. Aroomis oli tunda nii linnas kui värske hein. Maitselt veidi teraviljane, finiš pisut enam humalane. Täiesti joodav õlu – 2,8.

InBev suurfirmale kuuluva Dommelsche Bierbrouwerij toodangust pruukisin ainult Dommelsch Pilsenerit, mil kangust 5%. Helekollane linnaselõhnaline õlu. Tavalise maitsega, sest oli nii linnast kui humalat. Purgiõllelt ei osanud muud tahtagi – 2,6.

Ning seekordse ülevaate lõpetuseks Budelse Brouwerij Budels Pils. Jälle helekollast karva linnaselõhnaline pruulis. Maitselt pisut ümar, linnaseline, kohati oli vürtsikust. Polnud paha – 2,9.

Valgevenes käidud

Kuigi enne Valgevene külastamist sai väisatud tuulikute ja tulpide maad, siis esmalt väike ülevaade Valgevene külastamisest.
3.aprillil leidid Minskis aset kollektsionääride järjekordne kokkutulek. Bussisõit Belarussi kujunes ootamatult põnevaks. Tubli vürtsika tooni reisiloosse lisas 6,5 tunnine seismine Leedu-Valgevene piiril. Nimelt 1.aprillist oli Lukašenka riigis jõustunud seadus, et kõik välismaalased peavad piiri ületamisel oma sõidukid deklareerima tollitava kaubana. Õigusakti rakendamise tulemusel ütles üles tähtsama Vilnius-Minsk trassil oleva piiripunkti kompuutripark ja kõik piiriületamise soovijad suunati mujale. Selle tulemusel kujunes Lavoriškise piiripunktis õhtuks viiekilomeetrine järjekord. Kolmveerand 3 alanud seismine lõppes õhtul veerand 10 paiku. Üle saime koos oma õllekoormaga. Tuleb tunnistada piiriületuskoha personali viisakat käitumist. Peale südaööd jõudsime Minski, et varahommikul suunduda kohalikus sööklas toimuvale vstretšale. Sellest võtsid osa peamiselt SRÜ riikide kodanikud pluss rahvast Leedust, Lätist ja Eestist. Kõnekeeleks oli vene keel ning toimus vahetus, mitte müük. Laupäeva õhtul toimus pidulik õhtusöök baaris Pipls koos Beaveri õllega. Pühapäeva varahommikul alanud tagasitee tõi kaasa peatuse Astravetsi öinnas, kus laaditi peale viimsed õllepudelid. Piiriületamine võttis seekord aega umbes 40 minutit. Rohkem vaeva nägi seekord Leedu toll, kes puges nahast välja, et leida salasigaretipakk. Tema unistus ei täitunud. Õhtul jõuti ilusti koju.

Järjekordne tosin

Tšehhimaa õlledest oli seekord proovimise all Cesky Krumlovis paikneva tehase pruulised, mis Eggenbergi kaubamärki kannavad. Sedapuhku olid mõlemad purgiõlled. Hele Svetle Vycepni 10 oli 45 alkoholisisaldusega värvilt kuldne jook, mõningase rohulõhnaga. Õlu oli vesine, teraviljaleivase maitsega, milles mõningad humalatoonid. Hindeks 2,4. Sama tootja Tmavy Ležak 11 oli tumepunast värvi ning ilusa kreemja vahumütsiga jook, mil kangust 4,2%. Lõhnas domineerisid karamell-linnased, kohati tundus rohulõhna. Maitses oli tunda röstitud linnaseid, kohvi ning humalatoongi andis tunda. Lõpus oli suitsune järelmaitse. Väärt kraam – hinne 3.
Carlsberg Polska toodetest olid huviorbiidis 7-kraadise kangusega Harnas Mocne, mis oli kuldset karva, linnaseline, kohati konjakimekiga jook, mis vajanuks enam humalaid. Hinne 2,5. Okocim Premium Pils omas 5,6 kraadist kangust. Kuigi pruulis oli kullakarvaline domineeris maitses mingi kunstlik kõrvalmekk. Hinne 2,4. Kasztelan Mocne oli 6,8% kangune. Kunagi toodeti seda marki õllesid Sierpci vabrikus, kuid nüüd on tootmiskoht segane. Linnasemaitse, nõrk järelmaitse. Hinne 2,5. Okocim Karmi Poema di Caffee on järjekordne õllenarrimise. Toodetud on mingi kohvimaitseline jook ja müüakse seda õlle pähe. Ei saa rohkem punkte kui 1,6. Kuritegeliku Heinekeni grupeeringu Poola gäng Grupa Zywieci tootevalikust leidis nüüd proovimist Warka Strong, mil jõudu 7%. Purki topitud jook oli merevaiguvärvi linnaseline pruulis, mis suurt maitseelamust ei pakkunud. Hinne 2.
SAB Milleri Poola haru Kompania Piwovarska toodangust oli vaatluse all kangem jook, mil nimi Debowe Mocne. Jällegi 7% linnaseline kange õlu. Hindeks sedapuhku 2,3..
Tšehhimaad esindas veel Zatecky pivovari tootenimistusse kuuluv Žatec xantho, mil alkoholisisaldus 5,7%. Õlu oli pruunika värvusega ning erinevalt mitmest varem mainitud õllest omas ka kaunist vahumütsi. Lõhnalt karamelline ning kergelt oli kohvilõhna aimata. Maitses oli tunda nii karamelli, kohvi kui röstitud leiba. Järelmaitse oli kauakestev ja humalakuiv. Hinne 3,4.
Soome Sinebrychoffi esindas Koff Surfer. Alkoholisisaldus 4,5, kuldkollane värv ja rohulõhn. Maitselt tasakaalus ning mõnusalt humalane ja värskendav ning hindeks 2,8.
Meie kaupluselettidele on jõudnud ka õlu Lvivske 1715. Tehtud küll Ukrainas, kuid see pudel mida mina pruukisin ei olnud Lvivi oma, vaid tehtud Žaporižzjas. Tavaline laagerõlu, ei midagi erilist. Hinne 2,5.
Ning lõpuks slovakkide Pivovar Urpin pakkus proovimiseks õlut nimega Urpiner Exclusive kangusega 6,5%. Värvus oli merevaigukuldne, lõhn kergelt rohune kuid tunda oli puuviljasust. Maitselt oli kohati puuviljane, siiski tunda ka humalat. Järelmaitse veidi võine, kuid parajalt ümar. Hinne 2,9.

Heineken on närakas

Suurfirma Heineken jätkab inimsusevastaste kuritegude toimepanemist. Vaikivad kõik rahvusvahelised kohtud. Pärast Slovakkia õlletehaste hukutamist on ta asunud Tšehhi tehaste kallale. Üksteise järel on suletud Znojmo, Kutna Hora ja viimati Louny tehas. Enam Heinekeni ei joo!!!

Vakka, punalimukad!

Tänases Postimehes kirjutas Toomas Kiho hea loo. Täpselt oli osisteks võetud mõned päevad varem samas ajalehes kirjandi kirjutanud Tööpunalipu ordeniga Eduard Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi (lühendatult bedaa)õpilase tekst. Jah, ega bedaa inimeselt polegi nagu muud teksti loota. Ta on läbi lugenud 2,5 punast brošüüri ning viibinud ohtralt punalimukate loengutel. Just bedaa on hakanud Eestisse importima vasakpoolitsevaid punaseid idioote, kelle otsa kohalikud poolemeelsed ammulisui vahivad ja seejärel kirjandi lehte saadavad. Väga hea vastulöö Toomas Kiho poolt! Täpselt märki! Just sellised punalimukad andsid Eesti 1940.aastal ära ja jooksid uut võimu teenima ja hiljem küüditama.
Hiljem siis PM-s keegi ajakirjanik nutab, et tehakse noorele poisile liiga, ei olda sallivad. Sallivus ongi meie nõrkus! Punaseid limukaid ei saa sallida!

Pedepalees käidud

Sel aastal oli IRL oma suurkogu toimumiskohaks valinud eriti õõvastava paiga - Solarise keskuse ehk pedepalee. Hullemat asja ei saa IRL oma kuvandit määrima võtta (kui pervert Hanson välja arvata). Suurkogul eriti midagi kuulata polnud, käisin ju tegelikult hääletamas. Ja mis minu häältest ikka kasu oli kui rp jaanuaris massiliselt liikmeid juurde värbas - see avaldus ka tulemuses. Puhas rp pundi võit! Nad võivad olla seal ju agarad plakatikleepijad ja muidu energilised poisid, kuid mõistust on veidi vajaka. Pannakse selliseid keskharidusega selle siis näiteks maavanemateks. Rääkimata sellest, et nad on ikka üsna tundmatud. Nägin kohalikul Haapsalu koosolekul üht sellist, see ajas suust ainult lollusi välja. Aga noh see on rp ammune viga -rohkem armastatakse end poliitikas.
Ei läinud seekord nii nagu oleks tahtnud. Samas pedepalees olevas Vapiano kohvikus pakuti mingit vapiano red lagerit (saku originaal ja tume kokku segatud) ja see kõlbas isegi juua.

Jaanuari õlletosin

Sinebrychoff Koff III oli pandud sedapuhku pudelisse vedelema. Hele lager-tüüpi õlu, mis klaasi valamise järel kibekähku kaotab oma vahumütsi. Ei midagi erilist. Ratebeeri hinne 1,4. Tartu Õlletehas topib endistviisi pudeleisse Saaremaa X nimelist joodiku nektarit. Siis kui viimaseid päevi 10% müüdi, otsustasin talle hinnangu anda. Värvuselt on ta kuldne ja ligitõmbav, kuid lõhn äratab kahtluseussi hinges. Valdavalt linnaseline lõhnatoon annab siiski aimdust jõulisest laksust. Maitse pole eriti pikalilükkav, siiski linnaseline, kohati mõru toon on tunda. Ratebeeri hinne 1,5. Slovakkidel on olnud kavalust panna anumatesse Zlaty Bažant Tmavy. See on tume õlu, milles jõudu 3,8%. Eks sealne kraad näitab, et joodikutele on mõeldud ikka viin, mitte viinaga segatud õlu. Tumepruuni värvi õlu pani endale pähe kreemika vahumütsi. Lõhnas domineeris röstitud linnas. Maitselt magus, karamelline. Järelmaitses oli tunda ka humalakibedust. Hinne 3,1. Sama Slovaki firma ehk kohalik Heinekeni haru toodab ka õlut Corgon Svetly Ležiak 12%, mil pöördeid 4,9%. Pooleliitrises pudelis peituv jook on kullakarva ning klaasivalatuna võtab vahumütsi pähe. Rohulõhnaline. Maitselt on esialgu linnas ülekaalus, kuid humal trügib vägisi pildile. Kuiv ja mõru järelmaitse. Tore jook – 3,1 on tema hindeks. Poolakate Zywieci grupi tootenimistusse kuulub Warka nimeline pruulis, mil jõudu 5,7%. Purki topitud õlu oli joodav. Maitselt rohkem linnaseline, kuigi rohulõhn lasi aimata enam humalat. Viimast siiski veidi oli tunda. Hinne 2,4. Sama grupp on valmistanud eelmisele õllele ka seltsilise Krolewskie, mil alkoholi 5,8%. Kunagi mäletamatutel aegadel tehti sellenimelist jooki varssavis, kuid sealne vabrik suleti ja nüüd tehakse seda kusagil Zywiec grupi tehastest. Pärast sauna jook isegi sobib. On selline tavaline õlu. Maitselt täidlaselt linnaseline, kohati leivamaigune. Vahest on pastöriseerimisega liialdatud? Hinne 2,4.

Soomes käimise järelkajana vaatasin läbi kaks Stadin Panimo pruulist. Neist esimene kannab suurejoonelist nime Stadin Single Hopped Santiam Pale Ale, millel kangust 4,5%. Värvilt merevaigune, aroomilt puuviljane ning kohati lõhnaseepi meelde tuletav. Maitselt samuti esmalt puuviljane, kuid siis leiab humal oma koha. Järelmaitse on tugevalt mõru. Hea jook. Hindeks 3,2. Stadin Single Hopped Boadicea Bitter oli see teine, millel alkoholi 4,5% jagu. Kohati sogane merevaiguvärvi õlu, millel vaht kaub kiirelt pealt. Tugev humalalõhn. Üsnagi mõru, tugevad humalatoonid ruulivad. Pikk, tugev ja kibekuiv järelmaitse. Arusaadav, et tuleb kõrge hinne – 3,4. Slovakkide Vyhnes asuv Steigeri pruulikoda rõõmustas kahe joogiga: Steiger 10% ja Steiger 12%. Neist esimene sisaldab 4,1% alkoholi. Kuldkollast värvi õlu omab rohulõhna ja on maitselt täidlane, humalat sisaldav, kuid veidi teraviljane, mis viitab liigpastöriseerimisele. Hindeks 2,7. Kangem vend omab alkoholi 5% jagu. Kuldne jook on lõhnalt veidi puuviljane, kuid humalatoon kerkib kusagilt sügavustelt samuti ninna. Maitses tundsin nii linnast kui humalat. Finiš oli rohkem siiski humalane. Hindeks 3. Hiljaaegu ostsin poest veel kask väljamaa pruulist. Esmalt proovisin ära Zolotaja Botška Platinovoje. Justkui viin, kui ainult nime vaadata. Pudel oli kaunilt disainitud ja tõsi see on, et jook hakkas kohe poeletil silma. Ollus, mis pudelist sai välja valatud oli kuldne, lõhnas linnaseliselt. Maitse oli aga midagi hirmsat. Niivõrd keemiline, et kole hakkas. Nähtavasti õllemeistrid ei suutnud õllekontsentraati korralikult viletsa kraaniveega ära segada. Nii, et ei saasaanudki aru kas see on õllepulber või hoopis vesi. Hinne 1,2 tundub olevat isegi tohutu ülehindamine. Hiinlaste Tsingtao oli huvitav ainult asukohamaa pärast. Maitselt oli teraviljane, humalakibe tundus liig mehhaaniline. Selgelt ülepastöriseeritud. Hinne 1,5 .

Bud kukkus Venemaal läbi

Venemaalt on jõudnud meieni uudis, et jänkidemaa õllegigantide looming Bud (õlu oleks selle olluse kohta liigne öelda) on Venemaal läbi kukkunud. 2006.aastal andis Anheuser-Busch litsentsi Heinekeni Vene harule Bud-jooki Venemaal turustada. Ilmselt lootis Heineken, kellel on Peterburis suurtehas, uue kaubamärgiga rohkesti raha teenida. Aga võta näpust! Budi pakuti ainult Venemaa kahes suurlinnas ja laiema üldsuseni see ei jõudnud. Õllemark ei küündinud isegi Venemaa müüdumate õllebrändide esisajasse. Sellest johtuvalt otsustas Anheuser-Busch, kellega vahepeal on liitunud InBev, lõpetada Heinekeniga litsentsileping ja Budiga venelaste õrritamine lõpetada. Näe, kui tore uudis!

Soome õllemuljed

Hartwall oli surunud purki õlle nimega Sininen III. Kangust oli sel laagerõllel 4,7%, kuid maitselt vesine ja igav. Ratebeeri hinne: 1,6. Nende konkurent Olvi toodangust tutvusin lähemalt Sandels sarja õlledega. 0,33 liitrisse purki oli topitud Sandels III, mis on 4,7% hele laagerõlu. Jood, jood ja igav hakkab. Ei midagi erilist. Ratebeeri hinne: 2. Sama vabriku Sandels IVA oli märksa huvitavam ja ta oli tsipa kangem. Veidi mesine maitse lasi kusagilt läbi kumada humalal, aga see oli ka kõik. Ratebeeri hinne: 2,4.

Torni hotelli tornis proovisin Koff Porterit. Kangust oli sel 7,2% ja värvilt oli ta tumepruun, suisa must. Lõhnalt tuntavalt suitsune ja isuäratav. Maitses domineerisid algselt röstitud linnased, kuid humalalgi oli maitses koht. Finiš kujunes meeldivalt suitsuseks. Hea jook. Ratebeeri hinne:3,5

Helsingi kesklinnas asub väärt õlletuba, mis kannab nime Villi Wäino. Õhtu joogina oli seal välja reklaamitud Villi Wäino Onni, mil alkoholi 5,2%. See kõige esimene õlu seadis lati kohe nii kõrgele, et järgnevatel pruulistel oli temaga raske võidelda. Rohulõhnane. Esialgne veidi mesine maitse asendus peagi tummise, mõnusalt kibeda mekiga. Järelmaitse oli kuivalt kibe ja mõnus. Täiuslik elamus. Ratebeeri hinne: 4. Sellega pea üheaegselt sai proovitud tumedat Nokia pruulikoja õlut Nokia Talvi IV (6%). Karamellinnaste lõhn, maitselt kuiv ja pisut suitsune. Järelmaitses domineerisid karamelllinnased, kuid humalakuivus oli paigas. Ratebeeri hinne: 3,6. Järgmise õllena külastas meie lauda Huvila Joutseni nimeline pruulis, mille tootjaks Malmgarden Panimo. Kangust joogil 4,7%. Joogi värv oli kollaks ja pisut hägune. Lõhnas oli juhtkohal rohuaroom. Maitse polnud nii jõuline kui eelmistel, kuid oli siiski vürtsikas ja veidi puuviljane. Ratebeeri hinne 3. Siis oli Stadin panimo õlle Stadin Single Hopped Centennial kord. Kangust oli tal 5,2%. Suhteliselt lõhnatu, maitselt veidi vesine, tunda leivamaitset. Ratebeeri hinne: 2,5. Viienda külalisena astus meie lauast läbi Suomenlinnan panimo Helsinkki Porteri, millel kangust 5,6%. Jälle mõnusalt suitsune lõhn. Maitselt täiusele lähenev, kõik justkui omal kohal. Ratebeeri hinne: 3,5. Viimasena oli esinemiskord Karhunpanimo toote Musta Karhu käes. 5% oli selle alkoholisisaldus. Rohune humalalõhn, veidi hapukas maitse ja täiuslik nauding. Ratebeeri hinne: 3,7

Restoran-pruulikojas Bruuveri sai proovitud kahte kohalikku pruulist. Esmaselt prooviti õlut Marsalkka III. Tegemist oli heleda laager-tüüpi õllega, mil kangust 4,6%. Lõhn linnaseline, maitses olid esindatud nii linnas kui humal. Ratebeeri hinne: 3,2. Samas joodud Marsalkka IVA (kangus 5,2%) oli tunduvalt jõulisem. Lõhnalt linnaseline. Maitselt mõru, veidi ümar, kohati tunda mett. Järelmaitse pikk ja tugev. Ratebeeri hinne: 3,6.
Vana-aasta õhtul oli pidulaual kaaslasteks kaks õlut. Esmalt Lammin Sahti, mil 7,5% alkoholisisaldus. Veidi hägune värv, humalalõhn oli olemas. Hapukas maitse tekitas tunde, et joon koduõlut, mis ankrusee pikemaks seisma jäänud. Ratebeeri hinne: 2,9. Teiseks sõbraks oli Lammin Puhti, mil kangust samapalju kui eelmisel. Puuviljalõhnane õlu ei olnud nii hapu kui eelmine. Ratebeeri hinne: 3
Uue aasta esimesel päeval sai Helsingi õllekeldris proovitud jooki Suomenlinnan Kellari IPA. IPA tüüpi õlut proovisin esmakordselt. Õlu oli veidi soe, kui sellele tüübile omane tugev humalamaitse oli olemas. Ratebeeri hinne: 3,1

Kaljuvallas käidud

Käisingi Soomes ära. Tuli meelde kunagi ammu kuuldud lugu, et eelmise sajandi I poolel kasutati Soome kohta luulelist väljendit Kaljuvald. Kasutan siis minagi.
Reis põhjanaabrite juurde sisaldas Helsingi külastamist ning pisikest väljasõitu Porvoosse. Muuseas, Porvoo rootsikeelne nimi on Borga ja seetõttu sain jälle üht B tähega asulat aastavahetuse paiku külastada. Aga kõigepealt tuleks loomulikult teha sügav kummardus Liisale sooja ja lahke vastuvõtu eest. Ning minu poolt siirad vabandused kalli napsiklaasi lõhkumise pärast.
Minu huvi põhjanaabrite vastu oli eelkõige õlleline, aga sellest hiljem. Nüüd siis pisiülevaade toimunust.
30. jõulukuu päeval vedas Georg Ots ( tal on nüüd mingi uus nimi - Star või Superstar või Seatiit) mind ja Erkit Helsingisse. Päeast kohalejõudmist järgnes majutumine ja seejärel suundumine linna. Esmalt külastati Tretjakovi galerii näitust, kuhu ITIC kaardiga tasuta sisse sai. Näitus oli tavaline vene maalikunst, ei olnud seal taieseid, mille vaatamine oleks pannud ilumeele hüppama ja oleksin perseli maha kukkunud. Kui maalid nähtud, siis järgnes väike klaas õlut Torni hotelli tipus, kust kunagi Ždanovi nimeline kurjategija oli Helsingit ja Soomet valitsenud. Õhtu naelaks aga kujunes pubi Villi Wäino väisamine. Küll sealne õlu maitses hää.
Vana-aasta viimasel päeval võttis meid vastu Eesti saatkond ja seejärel pärast pisikest trammisõitu sai tutvutud OM staadioniga ja selle tornist nauditud vaadet Helsingile. Just sellal jõudis kohale teave, et üks albaanlane tappis Espoos mitu inimest. Rahvusmuuseum jättis toreda mulje, arhitektuur oli võimas ja sisugi mitte eriti haigutama panev. Seejärel mõned õlled Bruuveris ja marss Sõjamuuseumi poole võis alata. Seal oli väljas Talvesõja näitus - võimas! Ainult kuulipildujast oleks võinud tiblasid külla külalised küttida, see lisanuks põnevust. Kogu päeva rikkus Helsingis ära see, et linn oli täis venelasi ning kohati tekkis küsimus - kas tegu pole mitte Soome, vaid Venemaaga.
Vana-aasta õhtu veedeti hubases miljöös. Voolasid viin, õlu, vein (kuidas kellelegi). Lisaks sain kokku mehega, kes 1989 oli koos minuga Tartu suurkooli ajalugu õppima asunud. Õhtu lõpp kadus minu jaoks kuhugi hägusesse maailma.
Uue aasta esimene päev oli hiline, kuid paar õlut aitas end loodi seada. Sel päeval külastasime Hietaniemi kalmistut, kus sai käidud näiteks Artur Sirki haual. Õhtune kõhusuurus sai võetud Jututoa nimelises restoranis. Õhtu lõuks vaadati telekast uut linateost Detsembrikuumus, mis kahjuks tekitas õlakehitust.
2.jaanuar algas minule raskelt. Paari eelneva päeva tegevus mõjus tervisele rusuvalt. Enesetunnet ei parendanud ka kaunis vaade jäätunud merele. Stockmanni kaubakeskuse külastamine oli jube juba ainuüksi selle pärast, et vene keel lõi ja lehvitas ning kõikjale radasid rajas. Porvoo külastamine oli selle järgi justkui kompvek. Ilus museaalne väikelinn kaunite poekeste ja kohvikutega. Ilus! või ämeising, nagu mõni tolgus ütleb. Õhtusöök toimus restoranis Sea Horse. Ka see oli tore koht, mis hea kõhutäie andis. Õhtune telekavaatamine sisaldas peamiselt ülekannet R2 aastahiti valimiselt. Minu arvates tuleks sõnas aastahitt h täht s-ga asendada. Niivõrd mannetu, elutu saade oli. Lisaks inimesed kelle ego ei mahu telepurki ära. Ning aasta laul oli tõeliselt rõve. Koit Toome! Õudus kuubis! See vend ei oska ju õieti lauldagi, läbi nina veidi iniseb. Seal esireas siis kõikusid tema fännid - varases keskeas daamid ja ümisesid laulvale noorukile kaasa.
3.jaanuaril jäi Helsingi maha ning linn, mida valitseb Hundisilma talu peremees oli jälle käes. Viimasest linnast lahkusin tulistjalu Haapsallu. Kaljuvallas oli seega käidud.