Viimane ajaloo riigieksam vajus ajalukku

Eile oli ajalooline päev. Leidis aset viimane ajaloo riigieksam. Tulevast aastast jäävad riigieksameiks eesti keel, rehkendamine ja võõras keel.
Sai siis viimast korda eksamikomisjonis istutud. Eksam oli nagu eksam ikka, selline keskmise raskusastmega.
Eksamiks ettevalmistamisega seoses kogesin kui suur vahe on ikkagi erinevatel vanuserühmadel. 37-aastane meesterahvas omab mälu, tal on paljugi selge, tema teadmised on lahterdatud. Keskkoolilõpetajal on suur segadus, lahtreid veel tekkinud pole.
Ebameeldivaim fakt: eksamile ilmub õpilane, keda olen tunnis näinud aasta jooksul umbes korda 5-6, annab ära oma pooltühja töö. Peaks ikka olema võimalik keelduda eksamile lubada õpilasi, kes korralikult koolis ei käi

Jüriöö kutsuv tuluke

Ei osanudki arvata, et minu eelmine kirjatükk sellist  huvi äratab. Isegi riiklik kaugnägemisstuudio kasutas veebiruumis kirjutatut ja taris mindki telepurgi sisse istuma.
Olin sellest tähelepanust olnud nii ehmunud, et pole mitme kuu vältel siia veebiruumi sõnakestki kirjutanud.

Eelmine postitus sai vast kiirustades kirja pandud. Nüüd on aega möödunud, olen raamatut edasi lugenud, olen lugenud arvustusi, jälginud diskussioone. Tihti olnud kirjutatavaga nõus, aga mõnikord saanud kurjaks.

Ajalugu pakub jälle huvi

Esmalt on tore tõdeda, et ajalugu pakub jälle huvi. ETV Kirjandusministeerium näitas kuidas Eesti ajalugu II säras müügitabeli tipus. Andmed, et suursarja II osa tuules tõusis korra raamatumüügi tabeli esikümnesse sarja VI osa,, teevad vaid rõõmu.
Eksisin , kui arvasin, et ajalehed unustavad raamatu peagi. Hoopis huvi suurenes, Postimees tegi raamatu avalikust arutelust isegi veebiülekande. ETV tehti arutelusaade. Mis saab ajaloolasele olla veel meeldivam kui huvi ajaloo vastu

Jüriöö tuli kutsub ikka veel

Ühele asjale tahaks siiski tähelepanu juhtida. Sellele on juhtinud juba tähelepanu Mati Mandel. Oma Sirbis ilmunud intervjuus on teose koostaja Anti Selart öelnud, et suurteos on kokku kirjutatud õhtu- ja öötundidel, sest põhiaur läheb artiklite kirjutamisele välismaistele teadusajakirjadele.
Kes siis kirjutab eestlaste ajaloo?
Võib-olla tõesti on  orienteeritud liialt välisturule. Olgem ausad, kui paju on Eestis neid kes tahaksid või teaksid vestelda teemal toit ja riietus keskaegses linnaruumis, keskaja kirikute roosaknad või siis keskaegse linna õigusruum. Vast 20 inimest, isegi suurele hulgale ajaloolastest ei paku see teema huvi.  Raamat aga koosnebki valdavalt neist peatükkidest ning neist aga ei räägita nende üle pole arutelusid.
Aga vaat Ümera ja Jüriöö üle on arutlemist küll ja veel. Sest see on emotsionaalselt huvitav ja paeluv.
Jüriöö kirjutas suureks Bornhöhe, Ümera lahingu Metsanurk. Seega tegu on kirjanike mitte ajaloolastega. Nad rebisid sündmuse ajavoost välja ja raiusid selle raamatusse. Kümned tuhanded lugejad lugesid, vaimustusid ning võtsid kirjutatut puhta tõe pähe. Ega lihtne lugeja peagi teadma täpseid ajaloolisi raame ja kontekste, see on juba õppinud ajaloolaste rida.
Osalt on praegune arutelu isikute vahel, kes on veid nuusutanud ajaloo algkursust ja kõrgelt haritud teadlaste vahel. Lihtne lugeja annab hinnangu oma tasandilt ( nii 5.-6.klassi tasand), teadlane istub oma elevandiluust tornis, kirjutab ja räägib keerukalt. Toimub pidev möödarääkimine. On selge, et mitteajaloolane kõrgusteni ei küüni, ta ei suudagi seda. Hoopis teadlasel tuleb kõrgustest laskuda. Kirjutada ja rääkida lihtsamalt, rahvale arusaadavalt. Oma välismaise kolleegiga on küll tore vestelda keskaja õigussüsteemi või keskaja kristliku kunsti peensustest, kuid nii kaugenetakse rahvast.
Leian, et eeesti ajaloolased on jätnud rahva harimise unarusse. Nad ei kirjuta enam rahvale. Seepärast ka praegune konflikt.