Poola. Viimased päevad.

Toruni (Thorn) hommik oli päikesepaisteline. Linnas liikus rohkem ringi turismigruppe, tänavabaarid oli veel suletud või juba avatud. Roosade vihmavarjudega neiud olid kuhugi kadunud.
Algas kultuurikava, mis sisaldas kahe muuseumi külastust. Need olid Toruni linnamuuseum ja Koperniku muuseum.
Toruni linnamuuseumi ekspositsioon oli uuem. Algas see potikildude ja nooleotstega. Üks muinasaegse elamu makett oli ka. Edaspidi läks näitus huvitavamaks. Linna rajamine rüütlite poolt, hansa aeg. Viimane ekspositsiooniosa andis hüva võimaluse poola keelt lihvida ja saada teada kuidas mõnda käsitöölist poola keeli nimetatakse. Kõrvalolev saksakeelne seletus aitas. Õigemini oli meil saksa keele tõlk omast käest võtta. Poola kuningad. Poola-Rootsi sõjad. Väljapanek lõppes Põhjasõja ajaga. Ülalkorrusel võis veel nikerdatud püsse vaadata. Osad eksponaadid olid puudu, aga kõrvale oli kirjutatud, et need on praegu teises muuseumis näitusel väljas. Meenus kohe Albaania külastus 2008.aastal ja seal Gjirokasteri muuseumis oli relvavitriin päris lage. Öeldi, et relvad lihtsalt varastati ära. Toruni linnamuuseumis sai mängida ka mälumängu. Nimelt oli olemas selline aparaat, mis küsis ja andis seejärel vastusevarianti. Puutetundlikul ekraanil tuli siis seda varianti patsutada ning võis minna edasi. Pea kolmandik vastuseid olid õiged! Kehv poola keele oskus tegi liiga.

Koperniku maja

Koperniku maja külastamine kuulub vast iga Toruni külastava turismigrupi kohustuslikku kavva. Käisime meiegi seal. Hind oli paljude teiste muuseumitega võrreldes soolasem ( hind näitab väliskülastajate rohkust). Vaadata aga nagu midagi enam polnud. Kopernikuga seotud asutusi oli seekordsel reisil küll külastatud, oli tekkinud kopernikuküllastus. Meie külastusega sama aegselt toimus muuseumi sees küllaltki keerduval trepil häppening "Pika redeli tassimine altkorruselt ülakorrusele segades igati  muuseumikülastajaid". Tõeliste kunstisõpradena jälgisime huvitavat vaatemängu.
Torunis külastasime veel kohalikku katedraali ning  poode, kust sai osta Toruni präänikuid.

Oli lõunatund kui Torun sai maha jäetud. Meiega üheaegselt jättis linna maha päikesepaiste ning algas vihmasadu. Algas pikk ja tüütu autosõit Suwalkisse, viimasesse ööbimiskohta enne kodumaale naasmist. Autosõit tundus pikk ja igav, sestap sai välja kraamitud Olaf Uti Poola - tuhandeaastane nooruk , et lugeda sealt valitud palu. Aparaaditöötaja kirjeldas oma Poola külastust 1959.aastal. Peale kohustusliku ülesehitustöö ja tornkraanade hiilguse kiitmise leidus teoses huvitavamaid jutte. Ilmnes, et mees külastas intensiivselt kino, sest Poolas linastus selliseid filme, mis nõukogude kinolinale ei jõudnud. Hoolega käis ta Lääne filme vaatamas ja jagas siis omi muljeid. Selgus, et ta käis eriti vaatamas linateoseid, kus üks tegelastest oli prostituut. Peale selle külastas teatreid, veetis aega kohvikuis, kus kohtus kunagise Poola eksiilvalitsuse juhiga. Samas raamatus on aga väike ülevaade poola keelest ning antakse teada, et Poolas korraldatakse avaliku arvamuse uuringuid. See oli huvitav fakt, sest Eestis korraldasid avalikkuse jälgimist tollal peamiselt kagebistid.

Valitud kohad raamatust loetud, võis pilgu heita autoaknast välja. Möödavilksav maastik oli muutunud igavamaks, võis näha söötis põlde. Majadki oli veidi kehvema väljanägemisega. Põhjus selgus peatselt. Läbides Ostroleka linna, hakkasid silma õigeusu kirikud. Olime jõudnud aladele, mis enne I maailmasõda kuulusid Vene impeeriumi koosseisu. Muutumisefekt oli vapustav. Ordnung asendus bardakiga. Nähtu tekitas Paavos vihahoo õigeusu kirikuvastu. Põlastava suhtumise allikas selgus peatselt. Nimelt kunagi ammustel aegadel kui Eesti noored massiliselt Taize kokkutulekul käisid, tahtis üks kohalik aktiivne kogudusetegelane Paavo sõidust maha jätta. Hiljem ühines too mees aga apostliku õigeusu kirikuga ning nüüdseks on tõusnud metropoliidi lähikonda. Täiesti olmeline põhjus vihastuda.  Prooviti seletada, et Eestis on kaks õigeusukirikut, kuid see enam ei aidanud. "Jobannõi kotšegar!" ütles Paavo vastuvaidlemist välistaval toonil ja lisas sinna otsa loo kuidas Kopli liinidel iga päev kirvega elektrikappi täpsust visati. Õudne hakkas, aga nalja sai.

Teele jäänud Lomza linnas olen küll ööbinud ja poes käinud, kuid linnas ringi polnud jalutanud. Väike peatus kulus ära. Linn jättis seni reisil nähtu järel igava mulje.
Ööbimiskoht oli talutareline ja asus Suwalki lähedal. Toimus viimane poolapärane õhtusöömaaeg. Ühtlasi sai selgeks mille poolest valge zubrowka erinev tavalisest zubrowkast.

Viimane Poola hommik. Erki oli saanud telefonitsi juhiseid, et Suwalki lähedal pidi olema lahe klooster, mis asub looduskaunis kohas. Tuli minna, kuigi enam viitsimist polnud. Hoolimata teeremondist sai Wigry looduspargis olev klooster üles leitud. Otse loomulikult oli seda külastanud poolakast paavst. Käisime kloostris ringi, kaesime ümbrust ja ... . Mis see siis nüüd oli? Nähtu ei vapustanud, oli sellinne ah soo ja-jaa tunne. Kogu reisil nähtu oli inimmälukaardil koha hõivanud. uue elamuse jaoks polnud enam ruumi.  Kui oleksime reisi algul seal käinud oleks teine lugu olnud.
Poola reis hakkas lõppema. Ees oli veel kohustuslik Suwalki Kauflandi külastus. Kui poes käidud, nägi auto pagasiruum välja nii kaubareisijaile kohane, et häbi polnud kodumaale naasta.

Leedus algasid vihmahood, mis Lätis paisusid äikesetormiks. Eestimaale lähenedes suu lausa kiskus naerule. Pärnust Haapsalu poole sõites võis tee ääres silmata rohkem loomi kui inimesi. Jälle ...

Poola. 7.päev. Kašuubide maalt Toruni

Kašuubid on rahvakild, mille asuala on Gdanski ümbruses. Gdanskit peetaksegi kašuubide tähtsamaks keskuseks. Tegemist on kunagiste lääneslaavlaste järeltulijatega, kes on kordamööda olnud sakslaste ja poolakate tugeva mõju all. Nende täpset arvu pole teada (50 - 500 000). Rahva asendit kahe kultuuriruumi piiril näitab fakt, et kašuubi päritolu on Poola peaminister Donald Tusk ja saksa kirjanik, nobelist Günter Grass. Minu jaoks said kašuubide tunnuseks väikesed täheerinevused, näiteks täpid e-tähe peal, näiteks sõna Kaszëbë. 
Kašuubide mitteametlikuks keskuseks on Kartuzy linn. Seal paiknevad Kašuubi infokeskus ja kašuubide koduloomuuseum. Kartuzy linna jõudsime paduvihmasel pühapäevaõhtul. Taevas oli avanenud oavars ja vihma kallas. Hotelli otsimine röövis palju aega, kuid leitud ta sai. Pühapäevaõhtune linn ei pakkunud erilist ajaveetmisvõimalust, peale ühe lokaali, kus sai jalgpalli vaadata. Seda enam oli aga hommikul entusiasmi huviväärsustega tutvuda.

Vikatiga ingel

Kartuzy linn on seotud kartuuslaste mungaorduga, eks sellest ole tulnud linna nimigi. Infokeskus oli tavaline ehitis, mis kiiruga fondirahastuse tulemusel püsti aetud. Oli üks stend rahvariietega, laud kaardimaterjaliga ning müügilett. Paistis silma suunatus siseturismile. Mitte kaugel infopunktist oli kirik, mis kartuuslaste poolt rajatud. Kirikuarhitektuuri tundjad juhivad tähelepanu kartuuslaste kiriku sarnasusele kirstuga. Oli ju kartuuslaste üheks tunnuslauseks memento mori. Oluline oli tunda elu kaduvust ja surma lähedalolekut. Kiriku sees oli aga veelgi mällusööbivam detail. Sissekäigu kohal kõikus vikatiga ingel, mis oli surma meeldetuletuseks igale pühakotta astujale. Mõistagi oli kiriku juures tahvel, mis andis teada, et kultushoonet on külastanud Johannes Paulus II. Kašuubide koduloomuuseum asus üsna väikses majas, kuhu olid koha leidnud piirkonna elanike tööriistad, rahvariided ning karnevalikostüümid. Seda muuseumi külastas ainult kolm neljandikku ekskursioonigrupist. Üks neljandik tegeles autos oma reisiaegse põhitegevuse - tukkumisega.

Kartuzyst haaratud kaarti järgides võeti suund Szymbarki peale, kus asub Kašuubimaa puhkepark ja mikropruulikoda. Sel teel võis näha huvitavat, mõneti minevikku vajuvat kultuurinähtust. Nimelt seisid tee ääres naisterahvad, keda võis pidada maailma vanima ameti esindajaiks. Kui tavaliselt kohtab selliseid teetöölisi suuremate trasside ääres, siis võis teha lihtsa järelduse. Järelikult sõidab sel teel palju autosid ning ka siseturist on huvitatud teetöötajate pakutavatest teenustest.

Szymabrki puhke- ja hariduspark oli ehitatud puutöötlemisettevõtte kõrvale. Ei olnud vaja pikalt vaadata, et aru saada - jälle oli kasutatud hulgaliselt igasuguste tõukefondide raha. Kokku oli kuhjatud kõik võimalik alates poola aadlimajast kuni külakabeli ja Armija Krajowa muldonnini. Lisaks oli ehitatud suur konverentsikeskus koos hotelliga. Ehitustööd ei olnud veel lõppenud. Suurimaks atraktsiooniks oli nn tagurpidi maja. Maja põhimõte oli lihtne - maja oli justkui pööratud katuse peale ning inimesed ei liigu määda põrandat, vaid mööda lage. Kuna kindel jalgealune puudub, siis majja sisenedes tekivad raskused tasakaalu hoidmisega, tekib hõljumise tunne. Eesmärgiks oli luua tunne, et kõnnid pea alaspidi. Huvitav oli.
Üheks huvitavamaks elamuseks oli Armija Krajowa punkri külastus. Märgin igaksjuhuks ära, et AK oli Poola iseseisvuse eest võitlev relvarühmitus, mis allus Poola pagulasvalitsusele. Pärast ilmasõda, kui Poolas haarasid võimu Moskva toetatud kommunistid, jätkas AK võitlust kommunistliku režiimiga. Punker on küll uuem ehitis, kuid põhineb piirkonnas asunud AK partisanide lool. Punkrisse viis pikk käik. Mööda käiku liikudes kustus järsku valgus ning algas tohutu lahingukära. Tuli nii minutis paariks seisatuda ja loobuda edasiliikumisest. Hiljem, kui valgus taastus, selgus pimendamise põhjus. Punkri põhiruumis viibis lastegrupp, kellele siis etendati punkri- ja lahingumelu. Näe - maast madalast istutatakse lastesse AK vaimu.
Kompleksi peahoonesse oli üles seatud suur klaver, mis väidetavalt olla maailma suurim. Kuna selle monstrumi kõrval oli ka tavaline tiibklaver, siis võis juttu isegi uskuma jääda. Lisaks oli vaatamiseks välja pandud Guinnessi rekordite raamatu poolt välja antud sertifikaat.

Szymbarkist edasi sõites jäi teele Kościerzyna linn, mis samuti peab end üheks Kašuubimaa keskuseks. Linn oli esmaspäevaselt unine. Kohalik vana õlletehas sai siiski ära külastatud. keskplatsil asuvas piimasaalis, sai üsna odava hinnaga lõunasöök ära söödud. Piimasaal Poolas on pigem selline asutus, mis meenutab meie kunagisi sööklaid. Toit on seal odav, aga toitev. Miks ei võiks meilgi olla alles tavalised sööklad, piimasaalid, einelauad? Ei ole tarvis peenete nimedega restorane, kohvikuid, pubisid, sohvabaare, laundže. Need töötavad kuu või  kaks, siis sulgevad vaikselt uksed väidete saatel, et inimesed ei saa aru kui hea koht meil on. Ei ole aga vaja hindasid astronoomiliseks keerutada ja lihtsa toiduga mängida.
Linna lähistel paiknev vabaõhumuuseum oli suletud ja nüüd seisis ees teekond läbi järvederikka ja kohati metsase maastiku lõuna poole. Metsane maastik asendus peatselt agraarmaastikuga, kus teravili tuule õõtsus. Ei leidnud harimata põllulappi. Autos aga jätkus Erki ja Paavo noorusaegade meenutamine. Neist meenutusist  jäi kõrva fakt, et nad lapsepõlves oma trepikojakaaslast pidevalt kiusasid, kohati taoti sellele poisile üle päeviti kaikaga vastu pead. Või sain ma jutust valesti aru?

Tööpäev kontorites-käitistes oli lõppenud kui Bydgoszczi jõudsime. Bydgoszcz on Kujaavia-Pomooria vojevoodkonna keskus, linnas elab tublisti üle 300 000 inimese. Selles linnas sai külastatud vaid üht objekti - pruulipubi Warzelnia Piwa, sest õhtuks oli plaan Toruni jõuda.

Toruniga seoses meenus kõigepealt Facebookist leitud meeldetuletus, et Postimees oli kunagi kirjutanud Poola teatrilembesest väikelinnast Torunist. 200 000 elanikku ja väikelinn! Oh neid tänapäeva vaimuvaeseid ajakirjanikke.
Toruni õhtu kavva kuulus õhtusöök, jalutuskäik vanalinnas ning jalgpallimatši vaatamine kusagil vabaõhuaias. Õhtusöök oli tõesti koormav. Nii suurt golonkat (seakoot) polnud Poolas enne saanudki. Isegi järgi jäi. Jalutuskäik linnas pidi täitma kalorite eemaldamise eesmärki. Vanalinna peatänaval käies lahenes roosade vihmavarjude mõistatus. Selliste vihmavarjudega jalutasid ringi nooremapoolsed naisterahvad ja pöördusid peamiselt üksikult kõndivate meesterahvaste poole. Mis ettepanekuga nad aga pöördusid? Tuli korraldada eksperiment ja selle tulemuseks oli mõistatuse lahendus. Nad püüdsid leida kliente lähedalasuvasse go-go klubisse. Teaduslik eksperiment oli end õigustanud.
Kogu Toruni raekoja plats oli täis vabaõhubaare, kus oli teleekraanil võimalus vaadata Saksa-Alžeeria jalgpallimatši. Keegi kusagil väitis, et Alžeerial oli MM-l lausa kaks võistkonda väljas, teine oli Prantsusmaa. Vutti vaadates tekkis kohe vaidlus jalgpalli mõtte või mõttetuse üle. Paavo, kes on suur vormel-1 vaataja, leidis, et vormel on tuhandeid kordi lahedam kui jalgpall. Omast küljest tal on õigus, sest insenerimõte on pallitagumisest teaduslikumgi. Kahjuks aga on mõlemad - jalgpall ja vormelisõit - märgid ühe ajastu lõpust. Leiba ja tsirkust! Rooma suurriigiski, enne loojangut, vaimustuti kaarikute võidusõidust ja gladiaatorite võitlustest.
Siinkohal tuli meelde mõned päevad tagasi Visla suudmealal nähtud pilt. Nimelt ühes talus oli olnud pesupäev ja pesu õue nöörile riputatud. Teiste seas rippus nööril jalgpallisärk, mille seljal kiri Casillas. Vaat kui tore, Hispaania ebaõnnestunud vutikoondise väravavaht Iker Casillas puhkab Poolas Visla suudmemadalikul. Või isegi elab?

Poola. 6.päev. Road to Hel

Ei teekond ei viinud Põrgusse vaid Hel´i poolsaarele. See 30 km pikkune kitsas maasäär eraldab Gdanski lahte põhja poolt Balti merest. Poolsaare ajalugu on suuresti seotud II maailmasõja sündmustega. Ja jälle oli aeg kätte võtta raamat Poola kaitsesõjast 1939.aastal.

Aga enne tuli Hel´i jõuda. Teele jäi Gdanski äärelinn Oliwa. Koht on seotud ka Eesti ajalooga, sest 1660.aastal Poola ja Rootsi vahel sõlmitud Oliwa rahuga läks Ruhnu Rootsi koosseisu. Poolakatele tähendas see rahu aga "uputuse"  (nii nimetatakse seda Rootsi-Poola sõda) lõppu. H.Vainu oma 1965. aastal kokku kirjutatud jutus kirjeldab Oliwa katedraali külastust ja seda kuidas kananahk tuleb ihule kui sealne orel mängima hakkab.
Tõtt öelda käisime seal juba eelmisel päeval, kuid siis ei õnnestunud kaugele kirikusse siseneda, kuna seal oli laulatus ja meie lühikesed püksid ei sobinud samuti kiriku miljööga. Eks pühapäeval tuli uuesti pikas dressis proovida. Pühapäeval jõudsime kohale ajaks kui missa oli lõppemas, vaimulik luges seal ette veel teateid. Erki teadis, et kusagil selles kirikus pidi olema laud, millel sõlmiti Oliwa rahu. Mingit ajaloolist lauda küll silma ei hakanud. Erki proovis avada kõiki kiriku uksi, ehk nende taga on see laud. Seejärel pöördus ta kirikuvalves oleva vanema härrasmehe poole tungiva palvega avada üks uks, kuid vanur keeldus otsustavalt. Laud jäi nägemata. Edaspidi sai pea kõiki laudu, mida näha oli, nimetma Oliwa rahu laudadeks.

Heli maastik

Wladyslawowo linna juurest algas Heli poolsaar. Oli pühapäev, vastassuunast sõitis vastu pea katkematu autovool. Inimesed naasesid ilmselt puhkusepiirkonnast, et olla järgmisel päeval käitises või kontoris tööpostil. Hoolimata sellest, paistsid autokämpingud umbselt täis olevat. Inimesed olid tulnud intensiivselt puhkama. Jah, eraldatusest lugu pidaval eestlasel on imelik vaadata seda, kuidas saab puhata peaaegu üksteise kukil. Möödusid poolsaare asulad Kuznica, Jastarnia ja ikka oli kõikjal liikvel hulgaliselt rahvast. Uuemate ja moodsamate ehitiste vahele eksis kohati ära väsinud maju, mis kunagi ilmselt olnud mingid ametiühingute puhkekodud. Praegu nad veel hingitsevad ja ootavad kinnisvaraarendajaid, kes siis selle maja ära "arendavad". Suur tükk poolsaart on Poola relvajõudude käes, sellest annab tunnistust suur traataiaga ümbritsetud ala, mille sees võib silmata vahiputkasid.
Kohati muutus maariba väga kitsaks. Kitsamas kohas on Heli laius umbes paarsada meetrit. Maastik sarnaneb kohati Roosta või siis Peraküla piirkonna metsadega.

Muuseumi väravas avanev pilt

Hel on kuulus oma mineviku poolest. 1939.aastal pidasid poolakad poolsaarel vastu 2.oktoobrini. Mati Õuna raamatus on Heli kaitsmisest kirjutatud, kuid info piirdub peamiselt Saksa sõjalaevade  ning kahuritorude läbimõõtude üleslugemisega. Raamatusse on sisse lipsanud ka viga. Nimelt väidab Õun, et Poola mereväejuht Jozef Unrug lasti sakslaste poolt maha, kuid tegelikult suri mees 1973.aastal Prantsusmaal. Poolsaare kaitsjaid nn Rahva-Poolas eriti ei hinnatud. Mitmed Heli kaitsmisest osa võtnud ohvitserid lasti 1952. aastal Bieruti stalinliku režiimi poolt maha. Nii et mahalaskmisega tegeles rohkem punane pool.
Vähem on räägitud teisest Heliga seotud faktist. Nimelt jäi poolsaar sakslaste kätte kuni sõja lõpuni, Punaarmee valgus sinna alles peale sakslaste kapituleerumist.
Praegu on ajaloohuviliste entsusiastide poolt rannakaitsepatareisse üles seatud midagi muuseumi ja tegevuspargi vahepealset. Kokku on kuhjatud hunnik torpeedosid, sõjamasinaid väga erinevatest ajastutest. Ajastutruumad on ruumid rannakaitsepatareis. Õues pakuti hernesuppi, veidi eemal oli üles seatud lasketiir.

Heli peatänav

Poolsaare tipus asuv Heli linn meenutab mõneti Leedu suvitusasulat Nidat. Linna keskmes on ligi kilomeetri pikkune jalakäijate tänav, kus asuvad poed ja söögikohad. Mööda tänavat voorisid rahvahulgad. Auto tuli jätta eemale ning ettevõtlikud kohalikud elanikud olid oma hoovid kujundanud tasulisteks parklateks. Nii sattuski meie masin kohaliku "ettevõtja" hoovi. Vana oli alkoholiga suur sõber ja parkimisteenuse pakkumine võimaldas seda sõprust pidevalt uuendada.
Peatänaval külastatud söögikoht pakkus kašuubi roogasid. Minu poolt valitud kašuubi kalasupp pakkus pildi kohalike kalameeste raskest elust. Ilmselt kašuubi kalurid merest eriti kala oma toidulauale ei saanud. Tuli leppida mõne pisikese kalatükiga leeme sees. Küll võis raske olla kalamehe elu. Hetkeks supp muidugi mingi näljatunde ära peletas.
Ah, et mis kašuubid? Nendest juba järgmises loos.

Poola. 4. ja 5.päev. Solidaarsus, sõja kaja ja salakaup

Läänemaa Muuseumi kodulehel on kirjas lause: "Viimased teated piirituselaevast Läänemaa ranniku ääres pärinevad 1939. a. suvest, mil Põhja-Eesti salavedajad olid Danzigist toonud võib-olla üldse viimase lasti salapiiritust." Seega on Läänemaal olnud Gdanskiga tihedad ajaloolised sidemed. Gdanski vanalinna kohta on maakeeles kirjutatud järgmist: "Kes kahtleb, et arhitektuur võib olla kivinenud muusika, või kellel pole olnud võimalust seda kogeda, käigu kasvõi hea raamatu lehekülgedel läbi Gdanski ajaloolise südamiku tänavad, ta leiab sealt nii meloodiarikka (siluett!) ja nii värvikalt orkestreeritud sümfoonia, nagu see hakkas kõlama ehk Hector Berliozist alates."(P.Härmson. Tänavad läbi aegade) Need tsitaadid leidsin ma muidugi pärast Poolast naasmist. Reisi ajal paelus see kunagine saksa Danzig, mis pärast II maailmasõda muutus poola Gdanskiks rohkem sellega, et sealkandis tehti maailmasõja esimesed lasud ning samas linnas algasid sündmused, mis lõpuks viisid kommunistliku Ida-Euroopa kokkuvarisemisele.
Gdanskile liginedes haarasin kaasavõetud raamatute järele. Autoistmel olid seni vedelenud järgmised üllitised. "Nool" maailma meredel. Pajatab Mart Merekaru (koostaja H.Vainu), kunagise EKP Keskkomitee osakonnajuhataja O.Uti Poola- tuhandeaastane nooruk ning M.Õuna Maailm II maailmasõja eel. Poola kaitsesõda 1939. Kõigepealt tuli ettekandele punapropagandist H.Vainu raamatus olev peatükk Gdanskist, kus kiidetakse linnas toimunud sõjajärgset ülesehitustööd ja esile tõstetakse fakt, et suurimaks kordaminekuks on kahe 11-12 kordse lainelise kujuga elamu ehitamine. Proovisime meiegi seda hoonet hiljem leida, kuid tulutult. 
Gdanskis oli kaheks ööks ööbimiskohaks päris vanalinna veerel asuv Midtown hostel. Ööbimiskoht oli äsja avatud ja nägi hubane välja.

Kompsud ja muud kodinad öömajja jäetud, ootas ees tutvumine vanalinnaga. Oli tõepoolest kena linn, kuigi oli selgelt aru saada, et tegemist on restaureeritud linnaga. Käies vanalinna peatänaval, ilmus silme ette foto 1939.aastast kui mööda sama tänavat sõitis ja lehvitas juubeldavale rahvale üks omapärase vuntsiga mees, kes oli pärit Austriast Inni äärsest Braunau linnast. Vanal fotol olevad hooned olid praegustega sarnased.

Loomulikult viis jalutuskäik jõe äärde, et nautida kauneid hooneid ning vaadata teiselepoole jõge, et näha tühermaad, mida alles hakatakse taastatavate ehitistega täitma.
Üsna peatänava ligidal, üsna kitsastes oludes asus Danzigi vabalinna muuseum, mida peetakse üleval ilmselt kodanike entusiasmist. Seal on püütud jäädvustada  aastatel 1919-1939 linnas toimunu. Proovitud on tähelepanu juhtida linna paljurahvuselisusele, majandus- ja kaubandustraditsioonidele. Huvitavaks faktiks, mida teada sain oli see, et linnal oli oma rahaühik - kulden. Ekspositsioonist joonistus välja NSDAP tugev mõju linnas, sest sarnaselt Saksamaale tuli see partei vabalinnas võimule 1933. Oli väärt muuseum, hoole ja armastusega tehtud, kodune.

Kasarmuhoone varemed

Käesoleval aastal möödub 75 aastat II maailmasõja algusest. Just seepärast tuli ära käia Westerplatte poolsaarel, kus tehti 1.septembril 1939 kell 4.45 ilmasõja esimesed lasud (on teisigi andmeid, sest kellaeg kõigub 4.45-4.48 vahel). Saksa sõjalaev põrutas siis Westerplattel asunud väikese Poola garnisoni pihta võimsa kogupaugu. Kui september 1939 kujunes Poola sõjaväele katastroofiks, siis Westerplattest kujunes Poola vastupanu ja vapruse sümbol. Pidas ju poolakate garnison vastu 7.septembrini, mil alistuti. Poolsaarel on säilinud kunagise kasarmu varemed, kus võib näha kahuritule ja lennukipommide töö tulemust. Mati Õuna üllitis kajastab üsna täpselt poolsaarel toimunut, kuigi autori liiglopsakas keelekasutus tekitab kohati küsitavusi. Enne reisule siirdumist vaatasin Youtube keskkonnas üle ka poolakate Westerplatte võitlusi kujutava kunstilise filmi. Sain loetule ja nähtule kinnitust.
Kui kunagiste võitlejate mälestuse jäädvustamine on asjakohane ja ehk vajalikki, siis samas on raske mõista inimesi, kes samas igasugust turistiträni müüvad. Postkaart või külmikumagnet - see on arusaadav, aga Westerplatte mälestussammast kujutav plastjunn? Ei tea kes on sellise jubeduse ostja? Aga kui lolle ei leiduks, siis ei müüdaks ka selliseid asju.

Laevatehase värav

Mälestussammas hukkunud töölistele

Gdansk on ametiühingukoondise "Solidaarsus" sünnipaik. 1980.aastal kohalikus Lenini-nimelises laevatehases sündinud liikumine pani aluse sotsialismisüsteemi kokkuvarisemisele. Praegu laevatehast enam pole. Alles on tehasevärav, samas kõrval käib aga üle-euroopalise Solidaarsuse keskuse ehitamine. Sinna ansamblisse kuulub ka 1970.a rahvarahutustes hukkunud tööliste mälestussammas.( Juba 1970.aastal oli Gdansk rahutu). Väravaputkas sai osta Solidaarsuse meeneid (magnetid, märgid, raamatud, särgid, plaadid).
Praegune muuseum asus veidi eemal maa- all. Muuseumi sissekäigu ees pingil tukkus mees, kelle kõrval oli õllepudel, millel kiri "mocne"(kange). Mine tea - kas ta oli seal meeleolu loomiseks või niisama? Muuseumi sisenedes kõlas kusagilt valjuhääldeist poolakeelne käsk: "Seis. Esitage dokumendid!" See lõi vajaliku eelhäälestuse. Väljapanek algas nn rahva-Poola nukra tegelikkuse kujutamisega. Ebamäärases eas proua, käes pea maani küündivad kandekotid, mis täidetud poest saadud juhusliku kaubaga ning lisaks rippus tal kaelas nöör mille otsa oli lükitud mitu rulli  ootamatult saadud peldikupaberit. Tema taga oli pooltühi kaupluse külmlett nutuse kaubavalikuga ning veidi eemal narmendavate toolidega ümbritsetud töölissöökla laud, millel olevas lillevaasis rippusid ammu närtsinud lilled. Lohutu äratuntav tegelikkus. Puutepunkt ajastuga oli loodud. Muuseum haaras, pani kaasa mõtlema. Solidaarsuse loomine, sõjaseisukord, ümarlaualäbirääkimised, sotsialismi kokkuvarisemine, uue Poola sünd. Väljapanek hõlmas hoomatavat ajastut, mida isegi arvan mäletavat. Üldmulje oli positiive. Kuid siiski tekkis väike hirm uue peagi valmiva suure Solidaarsuse keskuse ees. Kas mitte see suur muuseum ei muutu liialt kroonuläikeliseks, ehk isegi disneylikuks. Võib ju kujutada keskuse avamist, kus ringi keksivad lipsustet eurotegelased - see rikub kogu väärt algatuse. Ilus idee, ilus hubane muuseum lihtsalt mäkdonaldiseerub.

Sopoti vabaõhulava

Käia Gdanskis ja mitte külastada Sopotit - see tundub ilmvõimatu. Sopot on tänapäevaks muutunud osaks Gdansk-Sopot-Gdynia kolmiklinnast, olles selles koosluses puhke- ehk moodsamalt öeldes rekreatsioonilinna staatuses. Eestis seostatakse linna eelkõige  eelmisel sajandil idablokis laia kõlapinda leidnud laulufestivalidega ning põhiliselt seostatakse neid Anne Veski nimega, kes 1984.aastal seal edukalt esines ja sai selle eest Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse. Kuid millegipärast ollakse unustanud, et varem on seal edukalt esinenud teinegi ENSV teeneline kunstnik Jaak Joala. H,Vainu poolt kokku pandud raamatus leiab Sopot äramärkimist kui nõukogude laulu "Olgu jääv meile päike" populaarsuse alguspunkt. Tänapäeval on see laul vist vaid meenutus hämaratest aegadest.
Sopoti Vabaõhuooper (nii võib vast laulufestivalide toimumispaika nimetada) asub metsamassiivis puhkelinna keskusest pisut eemal. Ka paraegu, kui mingeid süva- ega levimuusikaüritusi ei toimu, tuleb lunastada pilet. Pileti eest saab näha fotogaleriid etenduskoha minevikust. Piltidel võis näha Zoppoti ooperiareeni enne sõda, seejärel aga ülesvõtteis kuulsatest isikutest, kes areenil laulnud. Polnud ei Anne Veski ega Jaak Joala fotot. Küll võis näha näiteks plakatit Stanislaw Mikulski näoga, too mees on rohkem tuntud kapten Klossina. Vabaõhulava polnud midagi erilist, kuid tähtis on fakt, et olen seal käinud.

Sopot on tuntud ka ligi poole kilomeetri kaugusele merre ulatuva rannamuuli poolest. Muulil jalutamine oli tasuline. Samal ajal toimus muulil mingi toidufestival, kus pakuti erinevaid roogasid mereandisest kuni eksootiliste suupisteteni välja. Muulilt võis vaadata kaugemal paistvaid Gdanski kontuure ja kui pilk põhjapoole pöörata võis näha järgmise päeva reisisihti Heli poolsaart. Vaade suvituslinnale, õrn meretuul ja päikesepaiste panid mõne meist kohe Moet šampanjat tellima. Mina suutsin osta vaid tillukese pudeli porterit. Alkoholivastases võitluses aktiivselt tegev autondustegelane vaatas kurjalt pealt.

Tagasiteel Gdanskisse sai mitu tundi veeta suurel kaupade surnuaial Galeria Baltyckal. No ei ole ma kaubanduskeskuste fänn, ei ole. Õnneks oldi minu peale mõeldud, sest ostlemistsentrumi allkorrusel näidati suurel ekraanil jalgpallimängu Brasiilia ja Tšiili vahel.

Teine Gdanski päev veeres õhtusse hosteli lähedal kvartalisiseses kultuurses ajaviitekohas Loft.

Poola. 4.päev. Hetked enne Danzigit

Malbork (Marienburg) on tuntud eelkõige Nogati jõe kaldal asuva hiiglasliku linnuse järgi. Kuna meie öömaja asus Nogati jõe kaldal täpselt linnuse vastas, siis võis juba eelmisel õhtul vaadet nautida ja digiseebikaga pilte plõksida. Hommikuks oli selgunud meeldiv tõsiasi, et Venemaa vutikoondis pidi MM-lt koju sõitama. Ilmselt oli see põhjuseks, miks paljud ööbimiskoha elanikud nii kurvad olid.

Malborki linnus

Hommikul oli näha kuidas rahvamassid, mis lähtusid turismibussidest, suundusid üle jalakäijate silla teisele poole jõge, linnuse poole. Aega viitmata võttis meie seltskond sama tee jalge alla. Trügides läbi turistidel mõeldud kräpi (plekk-kiivrid, plastmõõgad, vineerist vibud, ordumantlid jms.) rägastikust, jõudsime linnuse värava ette, kuid selgusetuks jäi piletilunastamispaiga asukoht. Tuli teha veel üks pooltiir ümber kindluse kui avastatud sai klaasmaja, kus sai pääsmeid osta. Seal selgus, et tegemist on õpetajasõbraliku muuseumiga, sest ITIC kaardi alusel võeti veerand piletihinnast maha. Hiljem sai siit-sealt sotsiaalmeediast kuulda, et paljude kaasmaalaste jaoks oli Malbork vallutamatu kõrge piletihinna tõttu. No ei olnud see täispilet ka nii kallis ühtegi. Euroopas on kallimaid muuseumilaadseid asutusi jalaga segada. Kohe meenub Holland, kus 15-17 eurosed piletihinnad olid muuseumeis tavakohased. Käisin neis asutustes, läbisin järjestikku saale, kus maalid seintel, ootasin millal suurest vaatamiselamusest perseli maha kukun, kuid jäin püsti. Saalide läbimise tempo oli sealjuures päris kiire ja kiirenes üha. Samas võib paljudest kaasmaalastest aru saada, sest kui põhirõhk on intensiivsel puhkusel koos alkoholile kuluva rikkaliku summaga, siis muuseumikülastus on tõepoolest raharaiskamine. Parem raha eest osta säästupoest midagi joovastavat.
Seoses selle ITIC kaardi looga tuli meelde veel üks mõte. Ei tea kas keskajal olid linnuste piirajatel, kel taskus ITIC või ISIC kaart, eelisolukord. Et ronid linnuse müürile, näitad kaarti ja tungid sisse kolmandiku võrra väiksema jõupingutusega kui ülejäänud. Ma arvan, et mõni uutest Eesti "kõrgkoolidest" võiks säärase teema uurimise alla võtta. Potentsiaali akadeemilisteks lollusteks igal juhul jagub.

Konserveeritud kirikuhoone linnuses

Malborki linnus on üks Euroopa suurimaid. Kõikide saalide läbimine võttis palju aega ja vaeva. Ja selle läbimise juures tabad end mõttelt, kui palju tööd on tulnud teha, et see kõik ilmasõja järgseist varemeist üles ehitada. Ehe näide on kunagise kiriku olukord, kus võlve pole taastatud, vaid betoonist lagi on valatud hullema ärahoidmiseks.
Pikapeale aga hakkasid linnuse ruumid üksteisele järjest enam sarnanema. Üha enam tekkis tunne - siin ma olen juba olnud. Väljapääsu aga linnusest ei leia. Läks aega, mis läks - väljapääs leiti. Nüüd polnud midagi muud kui lossi lähedal asuvad vabaõhu söögikohas pisike kõhusuurus võtta ja edasi. Tore oli istuda: sööd mingit pseudokeskaegset rooga ja samas kõrval teeb murutraktor muruniitmise muusikat ning paiskab tolmu. Oh jah.

Igasse reisi peaks jaguma ka suhteliselt hirmutavat ajalookogemust. Edasine plaan nägi ette väljasõidu Visla maasäärele ja seejärel Stutthofi koonduslaagri külastamist.
Visla maasäär jaguneb kahe riigi vahel. Selle ülemine ots on Venemaa käes ja seda kasutatakse militaarotstarbel. Lõunapoolne osa kuulub Poolale ja see on kasutuses puhke-eesmärkidel. Pikk liivane maasäär ulatub kaugele merre, eraldades Visla laguuni Balti merest. Kogu elu seal on pühendatud turismile ja turistide teenindamisele. Maasäärelt avaneb vaade üle Visla laguuni ja kauguses on võimalik vaadata Fromborki kontuure.

Sztutowo (Stutthofi) koonduslaager asus kunagisel Danzigi vabalinna territooriumil ning ta rajati sakslaste poolt 1939.aasta septembris kui laager kuhu paigutada poolakad, kes eemaldati Danzigist. Aja jooksul käis laagrist läbi kümneid tuhandeid inimesi, samuti oli laager baasiks kust sai materjali Danzigis paiknev asutus, mis inimrasvast seepi tootis. Laagril on seos Eestiga, sest paljud eestlased pidid samuti laagris viibima. Näiteks võib tuua Eesti Rahvuskomitee tegelase Enn Sarve (1921-2008), kes 1944-1945 laagris viibis. Siinkohal tuleb kohe märkida, et sama mees paigutati  II maailmasõja järel kommunistlike valitsejate poolt Vorkuta vangilaagrisse. Eks see näitab, et Eesti omariiklusest said natsionaalsotsialistid ja kommunistid ühtemoodi aru.
Tänapäeval paikneb kunagise laagri kohal muuseumiväljak, kus saab teha jalutuskäigu kunagistes barakkides, vaadata miniatuurset gaasikambrit ja krematooriumi. Jah, mingi pildi sa saad, aga ikka vasardab peas mõte, mis tugineb paljude kaasmaalaste mälestustele - Siberi laagrite kõrval ei ole siinne mitte midagi. Ja see ei tähenda, et ma Stutthofis toimunut eitaksin, veel enam heaks kiidaks. Kaugel sellest. Lääne kultuuriruumis on inimelul lihtsalt hind palju suurem kui Peipsist ida pool asuval maal. Sestap pööratakse Euroopas Stutthofi taolistele sündmustele rohkem tähelepanu. Nii lihtne see kurb asi paraku on.

Vaade praamilt Vislale

Edasi, Gdansk ootas. Enne Gdanskit oli vaja aga läbida atraktsioon, mis seisnes autoparvesõidus üle Visla.
Maantee lõppes jões. Mööda jõge lohises Visla idakalda poole parv, mõned autod peal.
Parv loksus kalda lähedale, autod lahkusid ja uued sõitisid parvele. Parve vedas tema kõrval sõitev mootorlaev. Kui parv üle jõe jõudis, pööras mootorlaev otsa ringi ja alustas uue laadungiga tagasiteed. Oli huvitav maanteepikendus.
Jõe teisel kaldal olev tahvel teatas, et ollakse jõudnud Gdanskisse. Gdanskist (Danzig) aga järgmises jutus.

Poola. 3.päev. Kadunud laevatee

Reisile sai kaasa võetud kolm helikandjat. Ikka eesti keeles, sest emakeele kaunis kõla peab ikka võõral maal kõrvus helisema ja laulutuules lehvima. Kunagine 1995.a. RK valimiste Isamaa ja ERSP Liidu kihutus-CD üsna heade paladega, Untsakate metsavennalaulud ning H.Jõgioja poolt produtseeritud sõdurilaulud väliseestlaste esituses. See viimane rändas kiiresti auto kindalaeka tagumistesse soppidesse - õõvastav elamus oli esmakuulamisel.

Olsztyni raekoda

Olsztyni vanalinna motiiv

Nii, teise päeva õhtuks jõudis ekskursioonigrupp Olsztynisse (Allenstein). Tegemist on Warmia-Masuuria vojevoodkonna keskusega. Tegevusplaani kuulus vanalinnaga tutvumine ning kindluse külastus. Linn on eriti äramärkimist leidnud Poola kultusseriaalis Kaalul on rohkem kui elu, kus mitmed kaadrid on just Olsztynis filmitud.

Olsztyni lossi siseõues hakati valmistuma mingisuguseks kitarristide ansambli kontserdiks, sest käis lavaehitus ning ennastunustav juhtmetevedu. Lossi siseruumidesse oli peale kohustuslike potikildude, nooleotste ja raudrüüde paigaldatud rikkalikult Kopernikut puudutavaid materjale. Kasutusele olid võetud puutetundlikud aparaadid Koperniku eluloo paremaks tundmaõppimiseks. Nii näiteks oli võimalik saada teavet alajaotuses Kopernik ja naised.
Vanalinnas jalutades eksid alati mõnda kirikusse ära. Ühes kirikus toimus ilmselt kohaliku mikimaa sugemetega ärikolledži lõpuaktus. Järeldus tugines pühakojast väljunud neidude-noormeeste riietusele. Ka üks vanem härra oli noortega koos. Õues võttis ta professorirüü ült, haaras taskust kilekoti ja pani rüü sinna sisse.  Tõenäoliselt suundus ta kohvikusse või õllesaali.
Olsztynist sai leitud märke Eestist. Linna ühe suurema raamatupoe ukse külge oli kinnitatud Eesti-Gruusia ühisfilmi Mandariinid plakat. Tekkis kodune tunne.

Lõik Ostroda-Elblagi kanalist

Olsztynist edasi võeti suund Ostroda-Elblagi kanalile. Too umbkaudu 80 kilomeetri pikkune kanal ehitati üle-eelmise aastasaja keskel. Kanal ühendab Masuuria järvedemaad Visla suudmealaga. Selle teeb eriliseks kõrguste vahe kanali alguse ja otsa vahel, see on üle 100 meetri. Just sellepärast on kanalil mitmeid lüüse ning osa maad peavad laevad raudteel läbima. Tänapäeval on tegu turismiatraktsiooniga. Kahjuks sel aastal on laevaliiklus kanalil suletud, sest eurorahade abil vuntsitakse rajatis paremaks kui ta enne oli olnud.
Kanalini tuli kõigepealt aga jõuda. GPS seade tegi oma parima, et auto õige teeotsa leiaks. Aega võttis, aga asja sai. Lisaks hoidis seltskonna meeleolu üleval autoõpetaja jutustatud õpetlik lugu sellest, kuidas üle-eestilise tuntusega taustalaulja on talle siiani 5 eurot õppesõiduteenuse eest võlgu.
Jälle pöögisalu, jälle kõrvalpööre ahenevale teele ja siis - keelumärk. Kauguses võis näha töötavaid ehitusmasinaid ning meie poole liikuvat kolme koera. Selge, siit kanalini ei jõua. Mõni kilomeeter eemal õnnestus aga ehitustandrini välja jõuda. Sai sisenetud ehitusplatsile, kus meiega seltsis kohe bussitäis eakaid saksa turiste. Veel mõni kilomeeter edasi ja siis ületas sõidutee laevatee ning seal ongi tehtud ülal olev pilt. Käis kibe ehitustöö ning rekonstrueeritava kanali kõrvale oli pandud tahvel, kus olid loetletud need eurorahad, mida töödesse maetakse. Vähemalt graniitlauad olid kanali kõrvale valmisehitatud. Turist saab avada šampanjapudeli ja nautida mööduvat liiklust veeteel.

Visuaalselt võis jälgida maastiku laskumist Visla suudmetasandikule. Üha rohkem võis näha pilliroopuhmaid, soostunud maatükke, kuid nende vahel kõikus õrnas tuules viljaväli.

Hollandi tüüpi talumaja

"See mees oli kooseluseaduse toetaja," märkis Erki kui möödusime kitsal külateel ukerdavast jalgratturist, kelle  kunagi ilmselt tumesinised olnud dressid olid päikesekiirtes lillaks moondunud. Sisenesime Markuzy külla, kus Lonely Planeti järgi pidid asuma hollandi stiilis talumajad ja mennoniitide kalmistu. Mennoniidid olid sellesse piirkonda asunud Hollandist 16.sajandil, tuues endaga kaasa maakuivendamise ja muud põllumajandustarkused. Nad elasid seal 1945.aastani, mil muutus piirkonna rahvuslik koosseis eriti drastilisel moel. Asula ise oli tühjavõitu. Mõni üksik jalgrattur, kilekotiga naine ning bussipeatuses hängivad noorukid.
Mennoniitide surnuaed asus mingi talundi tagahoovis. Külvimasinate ja loorehade vahelt sai mahajäetud ja nukralt unustusse vajuv kalmistu leitud. Ei olnud hingesoojendav vaatepilt. Hollandi tüüpi talu jäi tee äärde. Oli tõesti omapärane, muudest piirkonna taluelamutest erinev hoone. Ja nüüd, edasi Elblagi peale.

Tükike Elblagi linnasüdant

Elblag (Elbing) on Narva sõpruslinn. Rahvaarvult on ta veidi suurem, seal elab umbes 120 000 elanikku. II maailmasõjas tehti linn maatasa, sellepärast on ülekaalus ilmetud Rahva-Poola aegsed hooned. Viimasel ajal on hakatud ilmselt eurorahade toel vanalinna üles vuntsima. Sinna on ehitatud hulgaliselt keskaegset arhitektuuri meenutavaid hooneid. Kuna linn asus mere ligidal, puhus üsna tugev ja külm tuul, seetõttu ei tihanud eriti tänavatel promeneerida. Piirdusime vaid väikse jalutuskäiguga linnasüdames ja jõe ääres. Kogu Elblagi külastuse võtmemomendiks oli aga õnnestunud autoparkimine. Selgus, et parkisime kohaliku peenema veini- ja õllepoe ette ja seetõttu ei pidanud raiskama pikka jalutuskäiku väärt kraami autosse kandmiseks. Seda, et ostud olid väärtuslikud, näitas see, et Triin andis autoroolimise Paavole üle. Vaja oli veel teha põige järjekordsesse Koperniku linna Fromborki.

Fromborki kindluskirik

Frombork (Frauenburg) asub Elblagist mõnikümmend kilomeetrit eemal mere ääres. Linnakeses elab paartuhat inimest ning Vene piir pole sealt enam kaugel. Linna peamine vaatamisväärsus on kindluskirik. Sealses kirikus on ka Koperniku viimne puhkepaik. Sattusime sinna just õhtuse jumalateenistuse aegu, seega jäi ringkäik kirikus sooritamata. Koperniku puhkepaik oli ukse lähedal, selle sai ära kaeda.  Vene piiri lähedus andis tunda. Kindlusehoovis ringi jalutavad inimesed kasutasid omavaheliseks suhtlemiseks vene keelt. Mis viga Kaliningradist teha väike väljasõit.

Fromborkist võeti suund Malborkile, et järgmisel päeval teha tutvust Saksa ordu pealinnusega. Ööbimispaika jõudes selgus, et sealne parkimispalts oli 2/3 osas täitunud autodega, mille numbrimärgil ehmatav RU tunnus. Kuhu olime sattunud?

Poola. 2.päev. Hundikoobas ja Žalgiris

Hundikoopa muuseumiala sissepääsu juures ootas meid giid. Mees oli pensionile jäänud õpetaja ning oli valmis ekskursiooni läbi viima kas inglise, vene või saksa keeles. Meie valik langes rahvustevahelise suhtlemise keelele. Peale kõige muu oli mees ahelsuitsetaja - eelmine sigarett polnud veel kustunud kui ta juba uue läitis. Aga oma tööd ta tundis.

Mööda pinnasrada suundus meie väike grupp esmalt koha juurde, kus kiputi 20.juulil 1944 Hitleri elu kallale. Hoone oli olnud küllaltki pikk, nii et tänapäeval mahub rajatise jäänuste kohale koguni kaks atentaati meenutavat mälestusehist. 20.juuli teemat on Lääne ajalookirjutuses ja viimasel ajal ka filmikunstis agaralt üles klopitud. Kui saksa ajalookirjutusest võib veel aru saada - vaja on ju näidata Hitleri vastase opostitsiooni olemasolu, siis ameeriklasi eriti ei mõista. No tehti üks film, saientoloog Tom Cruise´ga peaosas ja siis. Stauffenberg oli pikka kasvu, Cruise lühike, Hundikoopas on pöögid, filmis männid. Film võeti mõningail andmeil üles Berliini kandis, mitte autentses kohas. Ja lõpuks - Stauffenbergi järglastele ei meeldinud see, et nende isa mängib mingisugune saientoloog.

Bormanni punker, telegrafistide punker, hulk väiksemaid ehitisi - enamik õhku lastud. Lõpuks siis Hitleri enda punker. Suur samblaga kaetud betoonkoloss. See oli aga üks sein. Teiselt poolt oli ehitis lagunenud, õigemini 1945.aasta jaanuaris õhku lastud. Õhkimiseks läks tarvis vagunite kaupa lõhkeainet ning kõiki rajatisi ei jõutudki vastu taevast lasta. Vähemtähtsad hooned on paremas korras.

Giid jutustas, et Hitler veetis pea kogu maailmasõja aja Hundikoopas, vaid vahel harva sõitis kuhugi. Berliinis aga pidi Goebbels jätma rahvale mulje, et Juht on pealinnas. Sai puudutatud ka küsimust, miks rajatisi sõja aastail puruks ei pommitatud. Giid väitis, et liitlased ei teadnud punkri asukohast midagi. Rohelusse mattunud ala oli lennukeile raskesti leitav. Et venelased olid 1945.aastal üllatunud kui selle kompleksi leidsid. Kuigi hotellist kaasa ostetud poolakeelne raamat Hundikoopa kohta väidab, et liitlastele oli kõik hästi teada ja venelastel oli isegi Hundikoopas oma agent olnud.
Veel mitu aastat pärast suure sõja lõppu pidid sõjaväelased tegelema kompleksi ala miinidest puhastamisega. Hundikoobas avati huvilistele 1959.aastal. Tänaseks on see muutunud turismiatraktsiooniks. Hetkeks kui me lahkusime (olime targu oma ekskursiooni plaaninud varasele hommikutunnile), lähtusid matkarajale huviliste hordid. Valdav oli saksakeelne jutuvada. Tagasi juurte juurde?

Ketrzyni (Rastenburg) linn asub kunagise Hitleri punkri lähedal. Linnas tabas meid pisuke vihmavaling, kuid see ei seganud külastamast kohalikus lossis asuvat muuseumi. Muuseumis, mis kajastas peamiselt  kohalikku etnograafilist materjali, kohustulikke potikilde ja rüütlirelvastust, paistis silma Koperniku tähtsuse rõhutamine. Edaspidi sai Koperniku (üle)eksponeerimisega juba nii harjutud, et heliotsentrilise maailmapildi alusepanija majamuuseum Torunis tundus väga igav.
Üheks kohalikuks kohustuslikuks pildistamisobjektiks oli kunagine vabamüürlaste looži hoone, mis kõrvaoleval ülesvõttel ka vaatamiseks välja pandud. Vandenõuteoreetikutele kindlasti huvitav leid.

Swiata Lipka on tõsimeelsele katoliiklasele kohustuslik külastuspaik. Asub see Ketrzynist mitte eriti kaugel. Kohalik kirik oma võimsa oreliga tõmbab huvilisi kenasti ligi. Oreli teeb eriliseks see, et kui sel mängitakse, siis inglikesed ja muud vidinad, mis oreli külge ehitatud, liigutavad. Kiriku esine plats oli autosid ja busse täis, saksa keel kõlas igal pool. Turistilõksust andsid märku ka rikkaliku kräpivalikuga täidetud suveniiriletid. Üheks peab-kindlalt-müügil-olema suveniiriks olid poolakast paavsti Johannes Paulus II kujutisega esemed. Härra Wojtyla pilt jäi meid kogu reisi jooksul saatma. Temaga seotud kohti oli kõikjal, lisaks oli kirikute juures märkmeid, et seda kirikut külastas paavst näiteks aastal 1958. Tuli justkui tuttav ette, sest meenus okupatsiooniajast seiku, kus riputati välja tahvleid, kus kirjas tekst, et Lenin läbis rongil selle raudteejaama millalgi 1903.aasta paiku. Muidugi on need kaks asja võrreldamatud, sest poolakate austus oma suurmehe vastu on siiras, aga kunagine süfiliitikukultus oli kroonulik sund.

Ees ootas Grünwaldi lahinguväli. 1410.aastal purustasid seal poola-leedu väed Saksa ordu rüütliväe. Leedulastele oli see isegi nii tähtis, et nende tähtsamad spordivõistkonnad kannavad lahingupaiga leedukeelset nime Žalgiris.
Lahinguapiga leidmine ei olnudki nii lihtne. Autos olev GPS seade ei tundnud uusimaid Poola teedeehitamise saavutusi ning seadme põhitegevuseks oli kiiruseületamise puhul lehmahäälitsuse tegemine. Siiski olid need häälitsused vajalikud, sest need äratasid üles pidevalt Une-Matiga võitleva sõiduõpetaja, kes võttis endale väljakutseks aparaadist ammumise eemaldamise. Ta katsetas seda sõidu jooksul korduvalt, kuid ammumine läks tema ponnistustest hoolimata järjest häälekamaks.
Mööda alleesid sõites jõudsime pärale lahingupaiga hiigelsammas paistis kaugelt silma. Samba kõrvale oli rajatud muuseum, mis tutvustas Saksa ordu ajalugu. Välja oli pandud hulk mõõku ja muud sõjatehnikat. Väljapaneku atraktiivsemaks osaks pidasid kohalikud ilmset hiigelsuurt vaipa, mis oli kootud Jan Matejko (kuulus Poola kunstnik) suure Grünwaldi lahingut kujutava maali järgi. (Parandus: vaip ei ole kootud, vaid valmistatud ristpiste tehnikas - nii märkis  näputöö asjatundja).Muuseumis oli mõeldud veel inimeste madalamate kirgede ülespiitsutamise peale, sest oli omaette nurk, mis piinariistadele mõeldud. Hispaania saapad, raudneitsid ja kõik muu kohustuslik piinaarsenal oli esindatud.

Aga kus on siis see roheline mets? Metsa polnud, olid üksikud puud ja pisike puudesalu. Oli  lai lage väli, kus kunagi siis üksteist mõõkade ja odadega torgiti. Tegelikult ju metsas ei saanudki sel ajal suuri võitlusi pidada, vaja oli mastaapi. Metsateedel madistamine oli rohkem meie Ümera-meeste rida. Praegu  tehti kunagisel taplusplatsil  heina, heinakaarte vahel jalutasid toonekured ja maiustasid konnadega. Meeldiv mahe tuuleiil tõi ninna heinalõhna ning mäekünkalt avanev kaunis vaade ainult rõhutas hetke mällusööbimist (ja ajaloo ilu).

Grünwaldi lahingul on ka paralleelnimi Tannenbergi lahing. Tegemist oli kahe kõrvuti asetseva külaga. Tänapäeval kannavad külad nime Grunwald ja Stebark. Sakslased eelistavad lahingu nimena Tannenbergi. Selleks on ka põhjust. 1914.aasta sügisel I maailmasõjas purustasid Saksa keiserlikud väed kindral Hindenburgi juhtimisel sealkandis Vene armee, mida juhatas kindral Samsonov. Lahingutegevus Tannenbergi eriti ei puudutanud, kuid sakslased said nö heastada ajaloolise lahingu kaotuse. Nii nimetatigi Vene sõjaväe kaotusega lõppenud suur lahing Tannenbergi lahinguks ja selle jäädvustamiseks ehitati valmis suur memoriaalansambel Tannenberg Denkmal, kuhu hiljem maeti ka Hindenburg koos naisega. 1945.aasta jaanuaris lasti memoriaalansambel õhku, Hindenburgi ja tema naise säilmed viidi Saksamaa lääneossa Marburgi. Rajatise jäänuseid kasutati hiljem lähedal oleva Olsztyneki linna ülesehitamisel ja sealt saadi detaile mõningate vene sõdurite ausammaste ehitamiseks, samuti kompartei hoone ehitamiseks Varssavis. Üks säilinud lõvikuju asub praegu Olsztyneki linnas raekoja ees.

Poola reisimärkmed. 1. päev. Libahunt Hundikoopas

Niisiis, 24. juuni hommikul asus turismigrupp teele. Eestimaa kohal oli vaikus, rahvas jaaniööst väsinud. Läti läbimine toimus samuti kiires korras. Sealnegi rahvas puhkas ligopühade väsimust, sest ringi liikusid vaid üksikud tammepärgadega ehitud autod ning mõned raske öötöö tunnustega noorukid. Riia linna läbimine oli tänu vähesele liiklusele hõlbus. Leedu kohal oli taevas tumedam ning jaaniööst polnud aimugi. 19.kilomeetri söögikoht pakkus täistuuridel tsepeliine. Sõitu läbi Leedumaa saatis traktaat Eesti autoõpetuse katastroofilisest olukorrast. Analüüsi ilmestas sõiduõpetajate mahlakalt vulgaarne sõnakasutus.
Polnud teab, mis õhtune tund kui ületasime Leedu-Poola piiri. Jälle ikka see igav ning tuttav tee. Alles Suwalki juures sai võetud suund tavatrassilt kõrvale ning auto asus kündma tundmatuid radu. Bakalarzewo linnas sai ülesleitud ainuke sularahaautomaat ning huvireis jätkus.

Muutused maastikul üllatasid vähem kui muutused taluarhitektuuris. Punaste kivikatustega hajatalud andsid märku, et jõutud on kunagisele Ida-Preisimaale. Minu Ida-Presi kogemus piirdus seni Kaliningradi oblastiga, kus poolteist aastat tuli vene kroonut teenida. Seega mälestused olid pigem õõvatekitavad kui meeldivad. Vene võim suudab kõik meeldiva ära rikkuda. Pärast teist ilmasõda läks Ida-Preisi lõunaosa Poola koosseisu, moodustades seal Warmia-Masuuria vojevoodkonna. Sakslastest asukad olid sunnitud asualalt lahkuma ning neid asendasid NSVL koosseisu läinud Poola aladelt välja aetud elanikud.
 Maanteed kulgevad tänapäevalgi alleede vahel, küngastel asuvad kunagised jõukad talundid, põllud on ülesharitud ning seal voogab teravili. Üha rohkem hakkas tee ääres silma veesilmi ja see andis tunnustust sellest, et olime jõudmas Masuuria järvedealale. Masuuria järved olid juba sakslastele meeldivad puhkealad, eriline järvevaimustus tekkis Poola Rahvavabariigi päevil. Sealsed järved on purjetamiskohad ning seal nauditakse teisigi veemõnusid.

Gizycko (Lötzen) linn on Masuuria järvedemaa üheks tähtsamaks keskuseks, eriti hinnatud on ta purjesportlaste hulgas. Viimast fakti kinnitas purjekate rohkus sealses sadamas. Linn on kuulus oma lahtikäiva silla poolest. Sild asub linna läbival kanalil. Ajaks, mil sinna jõudsime oli sild suletud. Silla teeb kuulsaks tõik, et ta ei avane ülespoole, vaid pöördub kõrvale. Sild valmis 19.sajandi eelviimasel kümnendil ning peale väikest vaheaega II maailmasõja järel, on ta taastatud algsel kujul.
Teiseks suuremaks vaatamisväärsuseks linnas on Boyeni kindlus, mis ehitati ülemöödunud sajandil ja osutus I maailmasõjas Vene vägedele vallutamatuks. Tänaseks on kaitserajatis jäänud turismiobjektiks. Meie jõudsime sinna liiga hilja. Suletud väravate taga kostus ainult kurja koera haukumist. Koera olemasolu tõestas hoiatussilt, mis oli paigutatud kindluse väravauksele. Koera häälitsemine viis mõtted kodusele Haapsalu piiskopilinnusele ja selle ühele põnevamale - musta koera- atraktsioonile. Meie rõõmuks oli ainult fotode klõpsimine kindluseväravast.

Gizycko peatus kestis vaid poole tunni jagu ning oli aeg ette võtta sõit esimese päeva paleuse - Hitleri sõjaaegse punkri poole. Hundikoobas - nii seda punkrit nimetati - asub kusagil Ketrzyni linna kandis. Punkrile lähenedes hakkasid enim silma teeäärsed pöögimetsad, mis paiguti maantee kohal olid kokku kasvamas. Õige teeots oli varsti käes, maantee muutus ahtamaks, üha enam puutusid pöögiladvad sõidutee kohal omavahel kokku. Triin küsis: "Kus on männimetsad?", sest Hollywoodi filmitsurade loodud oopuses "Operatsioon "Valküür"" toimus tegevus männimetsade keskel. Hollywood on Hollywood, tõde ei tasu sealsetest filmidest otsida. Huvitaval kombel oli venelaste sõjalise suurfilmi "Vabastamine" Hundikoobas tõepärasem. Aga mõlema filmi keskmes on loomulikult 20.juuli sündmused 1944.aastal.

Ööbimine oligi ette nähtud kunagisse kasarmusse rajatud hotellis.  Õhtusöögiks sai sõidetud pisut eemal asuvasse lossi, mille keldris asus restoran, hotelli söögikoht oli varakult suletud. See loss oli II ilmasõja aastail olnud Eva Brauni peatuskohaks kui too Hundikoobast külastas. Õhtupimeduses sai ettevõetud pisuke matk punkrite vahel. Silm mõnda seletas, kuid pimedus oli üldmulje saamiseks liig tihedaks muutunud.

Hotelli eesruumis rippus seina peal teler, kust sai vaadata vuti-MM mänge. Asusime vaatama kui järsku sisenes ruumi hundikoer. "Kas Blondi reinkarnatsioon?" - küsisin endamisi. Peagi aga loivas koera järel ruumi sonimütsi kandev poolakas, seadis end diivanile ning kukkus segamini viskit ja õlut rüüpama. Ta kutsus koera enda juurde nimetades peni Ljuskaks. Koer ei püsinud vagusi, vaid tuias ringi. Peni peamiseks tegevuseks oli meessoost isikute nuuskimine. Poolakale pakkus huvi eestikeelne jutt ning peagi sai ta algtasemel selgeks fraasid: "Mis su nimi on?" ja "Ma armastan sind, kallis".

Järgmisel päeval koera ei nähtud. Poolakas liikus ringi mingisuguse naise saatel. Sai selgeks, et see polnudki koer, vaid hoopis libahunt. Milleks siis see meeste nuusutamine. Oleks pidanud talle õhtul noa peal leiba pakkuma.

Poola reisimärkmed. Sissejuhatus

Jaanipäeval sai pühitud Eesti tolm jalgelt ning jaaniõhtu peast ja sai alustatud sõitu Poolamaale. Naljakas reisisihtkoht, kas pole? Eks ikka ole nooblim vedeleda Kanaaridel, oleskleda Mallorcal või viita kasutult aega Türgimaa kuurordeis. On palju inimesi, keda just need võimalused enim veetlevad. Mind paraku mitte.

On mitu Poolat. Üks on Poolast läbikihutava autojuhi jaoks mõttetult pikk maalahmakas, teine kusagilt mujalt Euroopast naasva turisti jaoks vaene ja lohutu igavik. Kolmas Poola asub paljudel kõrvade vahel, kus on aastateks kinnistunud kujutlus maast, kus iga käänaku taga röövitakse ja miili järel teeb korrumpeerunud politseinik trahvi. Ja eks ole ka nelja tankisti ning kapten Klossi Poola.

Minu esmatutvus selle maaga oli 1996.aastal kui sai rongiga läbi riigi Praha poole libisetud. Salakaubavedu Leedu-Poola piiril, vaguniustest välja lendavad kotid enne Varssavit - see jättis üsna äraütleva mulje. Hiljem lisandusid läbisõidud bussiga, millest meelde jäi vaid Varssavi pikaksveninud läbimine. 2001.aasta omaalgatuslikul Euroopa reisil sai Poolas pikemalt viibitud ja ei midagi hullu. Hilisemail aastail sai Poolat läbitud vähemalt kord aastas, mõnikord rohkemgi. Tee Suwalkist Varssavisse ja sealt edasi Katowice või Krakovi suunas said selgeks, kulusid pähe. Ja loomulikult sai Poolasse midagi jäetud. Nii näiteks sai üks Varssavi taskuvaras endale minu märkmiku, mille ta mu pükste tagataskust rahakoti pähe pihta pani.

Poola sõidud on enamasti olnud seotud kollektsionääride kokkutulekutega. Alates 2002.aastast on osaletud mitmetel Zywieci festivalidel Lõuna-Poolas. Palju kordi on maa läbitud seoses Slovakkiasse Martini kokkutulekule sõiduga.

Paraku on sellistel sõitudel oma häda. Sõit seisneb ainult riigi kiires läbimises. Selgeks saavad maanteed, teede äärsed kauplused nende õllevalikuga, kindlad öömajad. Ja see ongi kõik. Kultuuriline nauding vaatamisväärsuste külastamise näol jääb saamata. Kahju. Seepärast oligi aeg teha lähim tutvus muu Poolamaaga. Sõita põhitrassilt kõrvale ja tutvuda maa ning inimestega. Just selleks moodustati neljaliikmeline ekipaaž, mis üheksa päeva jooksul Poolat väisas. Turismigrupi moodustasid Ülemnõukogu presiidiumi osakonnajuhataja, kõrge siseministeeriumi spetsialist, filosoofist sõiduõpetaja ning ballastiks kaasa võetud põllumajanduspiirkonnas teotsev ajalooõpetaja.