Kui olin lõpetanud järjekordsete päevalehtede läbilugemise, mis sisaldasid taaskord kilogrammide kaupa sõnavahtu presidendivalimiste teemal, tuli meelde kümnenditagune aeg. 2006.aastal oli ju valimiskogu viimati koos. Tänavu toimuv meenutab neid aegu, kuid tublisti karikatuursemalt.
Toona oli kaks kandidaati, kuid sellegipoolest oli kiremöllu palju. Meenub kuidas tollane keskkonnaminister korraldas valijameestele suure olengu, kus viina voolas ja sakuskat jätkus. Pärast veel puhus mees alkomeetrisse hiiglaslikud joobenumbrid. Valimispäeval toimusid Tallinna kesklinnas lähestikku kaks toetusmeeleavaldust. Tammsaare parki kogunesid endise Vaba Euroopa ajakirjaniku toetajad, kes kuulasid levimuusikat. Vist Rävala puiesteele võtsid positsiooni sisse kunagise EPA rektori pooldajad, kes tegid toetusmarsi kadunud Arne Otteri eestmarssimisel ja Erich Kriegeri eestlaulmisel. Valimised läksid nagu läksid.
Nüüd paistab, et läheb samamoodi, kuid lepitamatuteks vastasleerideks näivad olevat muutunud ühe erakonna inimesed. Minevikust lähtuvalt võib arvata, et järgnev stsenaarium etendubki lähiajal.
Kujutagem näiteks ette seda, kuidas kunagise Mnemoturniiri saatejuhi leeri kuuluv teotahteline härrasmees, kel minevikust Tartu muusikapäevade korralduskogemus ning lisaks mälestused nii välis- kui kultuuriministeeriumist, korraldab valdade-linnade valijameestele kusagil festivalitanumal peo. Peol jätkub endisest Läti piiripunktist ostetud piiritusjooke ja sinna kõrvale viinapitsidesse vangistatud gurmeesuupisteid. Kõige lõpuks puhub too härra lõhki kommertstelejaama alkomeetri ja lisab siis teravmeelselt: "Pole paha tulemus!"
Valimispäeval on rahvusooperi ümbrus kihinat-kahinat täis. Eesti kirjanduse tüviteksti autori ausamba lähedusse kogunevad diplomaatiakogemusega daami pooldajad. Kõlab ehk mõni kõnegi, arvata võib, et kohale saabub Eesti telemaastiku staartegija lähiminevikust, kes ütleb mõned põhjapanevad repliigid. Enamiku ajast mürtsub siiski levimuusika. Kohal on kindlasti vennad Johansonid, kes laulavad oma lahtilükkamise lugu, mis järjekordselt kuidagi lõppeda ei taha. Teiste seas astub ehk lauluga üles kunagine ENSV Justiitsministeeriumi spetsialist, kelle esituses manatakse kuulajate ette pilt veebruarist. Mine tea ehk haarab ta kaaslauljaks kunagise duopartneri tütre. Organiseerimise on enda peale võtnud tuntud abielupaar, kelle nime on viimasel ajal seostatud autotranspordiettevõttega. Võib-olla lööb organisatoorse poole peal kaasa ka eelmise aastasaja lõpus Jõgeval meeriametit pidanud meesterahvas. Kas mustad kilekotid liiguvad seda ei tea?
Välisministeeriumi lähedusse koguneb hoopis teine seltskond. Lehvivad lipud, peetakse kõnesid ja laulavad koorid. Koore juhatab daam, kel on ka üldlaulupeo dirigendipuldi kogemus. Organisatoorse poole pealt paneb õla alla juba eelpool mainitud härra, kelle hüüdnimi toob meelde pisikese elementaarosakese. Seejärel toimub marss Estonia suunas ja marssijate käes on plakatid ja lipud eelmise kümnendi lõpul toimunud kohalike omavalitsuste valimiste ajast, kus kirjas: " Ma armastan Eestit!", "Ma armastan ... valda!" jne.
Ainult seda, kes valimiskogus ära valitakse - seda ei tea.
