Kommertstelejaam Kanal 2 näitab juba teist hooaega oma ekraanil mälumängulaadset toodet "Kes,kus, millal?". Tegemist on kunagises Kesktelevisioonis olnud ning praegugi Vene esimesel kanalil jooksva saate ülekandmisega Eesti oludesse.
Olin minevikus saadet vene kanalite pealt vaadanud ja tunnistan ausalt, et ei ole olnud selle saateformaadi austaja. Ei jätnud need saated erilist muljet 1980-ndatel ja ega nüüdki ole suhtumine muutunud. Pigem pakkusid vanasti pinget ikka maakeelsed ETV mälumängud.
On loomulik, et kunagisi "Kes keda?" stiilis mälumänge enam ei taasta. Kes ikka 21.sajandi teisel kümnendil tahab näha saadet, kus päevasärkides lipsustatud mehed mõtlevad kurja näoga laua taga, ringi loivavad vastustekorjajad, stuudionurgas mängib keegi klahvpille ning saade venib ja venib? Tänapäeval on vaja eelkõige tempot või sensatsiooni. Sealt siis kiirema reageerimisvõimega noorele inimesele sobiliku Kuldvillaku populaarsus. Või siis Miljonimäng, kus mängijal oli võimalus kaotada suur summa raha - see rahvale meeldib. Ühel Vene kanalil (vist NTV) nägin kuldvillakulaadset mängu - see oli täitsa vaadatav. Igal juhul huvitavam ja inforikkam kui mingi "Kes, kus, millal?"
Tallinna munitsipaaltelevisioon üritas küll paar aastat tagasi taastada vana ETV mälumänguformaati, kuid see lõppes kohutava fiaskoga. Olin ise osaline ühe saate salvestamisel ning sealt jäi mulje, et saatejuht ja nn kohtunikud tegelesid enam enese eksponeerimise kui mälumänguga.
Vaatasin jõudumööda ära kõik "Kes, kus, millal" saated. Vaatamise põhjuseks ei olnud soov kaasa mõelda huvitavate küsimuste arutluskäikudele, vaid see, et nii mitmetki saates osalevat inimest ma tunnen. Liiatigi oli huvitavaid küsimusi kaduvvähe. Enamik kuulus rubriiki "üks loll suudab rohkem küsida kui sada tarka vastata"
.
Olen faktipõhise mälumängu austaja. Küsimus tuleb koostada nii, et vastata saaks võimalikult lühidalt. Halb küsimus on stiilis: milles oli asi?, miks? jne. Selliseid küsimusi saab esitada kontrolltöös, mitte mälumängus.
Tavaline eesti mälumäng koosneb vaiksest arutelust, mõtted kirjutatakse paberile, et võõras kõrv ei kuuleks. Seepärast siis ei ole kilvarid eriti altid valjult arutlema, kuigi saateformaat seda nõuab. Ja kogu see võltsglamuur ajab lihtsalt iiveldama. Liialt palju aega kulutatakse mõttetule pläkutamisele.
Ja tulemus ongi selline - vilets.
Friday, December 20, 2013
Thursday, December 19, 2013
Sünnimärkide eemaldamine
Käesoleval sügistalvel ilmavalgust näinud Kalle Muuli Rahvarinde, Reformierakonna ja Res Publica sünnist pajatav raamat Vabariigi sünnimärgid on järjeks tema eelmisele teosele Isamaa tagatuba. Mõlemad raamatud sai õhinaga läbi loetud , sest paljud isikud ja situatsioonid on tuttavad. Veelgi enam - mõneski ürituses sai ise osaline oldud. Kuigi Rahvusliku Koonderakonna Isamaa tõus ja langus oli südamelähedane, keskendun praegu siiski Vabariigi sünnimärkidele. Põhjus on väga lihtne, sest viimases on minu tagasihoidlik isik äramärkimist leidnud.
Kohati häiris teose puhul veidi hüplik stiil. Korduvalt hüpatakse ühest aastast teise. Autor proovib justkui kirjutada kõigest ja kõikidele ning seetõttu jutulõng mõnes kohas katkeb. Kuna Kalle Muuli on osa tekstist Postimehes artiklitena avaldanud, siis raamat jätab artiklitekogumiku mulje. Samas on ta osanud luua kõigi kolme teema puhul kenad raamid.
Rahvarinde lugu algab pettunud Edgar Savisaare konutamisega peaministri loožis mälestusväärsel 20.augusti õhtul 1991 aastal ja lõpeb bolševismi vastu suunatud tsitaadiga Marju Lauristinilt. Sinna vahele mahub Rahvarinde loomise ja arengulugu koos hüpetega rahvuslaste tegevusmaile. Tegelikult rahvarinde sünnilugu pakkus mulle päris palju uut teavet. Nii astusid minu jaoks ajaloo hämarikust välja sellised värvikad isikud nagu autoteenindaja Ülo Mäe ja majandusteadlane Hillar Kala. Ja neid tegelasi oli veel palju.
Reformierakonnast pajatav osa algus oli võimas. Tore on vaimusilmas ette kujutada Heiki Kranichi ja Siim Kallase koosistumist nooblis Viini hotellis, kus Kallas rüüpas klaas klaasi järel kloorist kraanivett ning Kranich rääkis muudkui ühise erakonna loomise vajadusest. Tõsi, kloorilõhn on Reformierakonnal siiamaani küljes.
Kohati võib Reformierakonna sündmise lugeda nagu seiklusjuttu. Voimixi ja autopahtliga äritsev Meelis Atonen, dramaatilised telefonikõned kuhugi Venemaa avarustesse või Pariisi. Oleks võinud minna edasi ja tuua mängu kantpead ning muud pätid. Oleks olnud tipp-topp seiklusjutt.
Kranichi roll Reformierakonna sünni juures on ilusti välja toodud, kuid mul oleks siia lisada rida täpsustavaid märkusi. Kõigepealt pendeldamine kilulinna ja mudalinna vahel. Juba teist üllitist järjest kirjeldatakse Kranichi kangelaslikku liiklemist Tallinna ja Haapsalu vahel. Jutustatakse sellest kuidas Heiki lahkus hommikul kella kuuese bussiga Haapsalust ja naases Tallinnast koju öösel kella ühese bussiga. Haapsalu inimesena tean, et viimane Haapsallu suunduv autobuss väljus kilulinnast kella 23 paiku ning jõudis see mudalinna kella 1 paiku öösel. Ilmselt on väljumisaeg Tallinnast ja saabumisaeg Haapsallu lihtsalt segi läinud.
Teise loo kohta, mis kajastas nn Isamaa lõhenemiskongressi 1994.aasta juuni algul, on mul pisut teised meenutused. Raamatus kirjeldatakse seda kuidas Meelis Atonen helistas pärast Mart Laari tagasivalimist Isamaa esimeheks Pariisi Heiki Kranichile ja küsis tema edasiste sammude kohta. Millegipärast meenub mulle teistsugune pilt sellest Isamaa suurkogu päevast. Pärast valimistulemuste selgumist tirisin Eesti Projekti maja (seal see suurfoorum toimus) ees suitsu ning seal tegeles suitsetamise ja niisama kiibitsemisega hulgaliselt rahvast, teiste seas Heiki Kranich. Rahva seas ringi patseeriv kuningriiklane Kalle Kulbok küsis Kranichi käest: "Kas astud nüüd tagasi?", ja too vastas selle peale jaatvalt. Polnud mingit Pariisi.
Enim pakkus raamatust mulle pinget Res Publica lugu. Eks ikka sellepärast, et minu tagasihoidlik isik on teose selles alajaotuses äramärkimist leidnud.
Algab see teema sarnaselt Reformierakonnast rääkiva osaga. Jälle istuvad koos kaks meest - üks noor ja teine veidi eakam. Jälle noorem muudkui räägib ja vanem kuulab, kuni lõpuks murdub ja annab järele (annab raha).
Üldjoontes on Res Publica kujunemislugu kirjeldatud õigesti, lisaks täpsustuseks mõned olulised asjad. Alustaks isikliku teemaga. Dramaatiliselt on kujutatud 1997.aasta jaanuaris Tallinnas Inglise Kolledži ruumes toimunud Res Publica suurkogu, kus sai tagasilöögi nnTautsi-Konsi plaan kujundada Res Publica ümber erakonnaks. Nenditakse, et seeniorid kasutasid ära N-gruppi, ammugi ei kuulunud ma noorimate liikmete hulka. Olin tollal viimaseid kuid 29-aastane ja teistest tublisti vanem. Selle pisikese faktivea allika leidsin kronoloogia osast. Res Publica üldkogud on ilusti ritta lükitud, aga märkimata on 1996.aasta jaanuaris toimunud üldkogu, kus allakirjutanu valiti Res Publica aseesimeheks koos Gert Antsu ja Paul Vahuriga. Muidugi pole minu isik oluline, sest minu roll oli tõesti ülimalt tagasihoidlik. Ülejäänud faktoloogia paisatb siiski täpne olevat.
Res Publicat kajastava osa lõppu pean raamatu teiste osade lõppudest paremaks. Justkui revolutsioon õgiks oma lapsed: Taavi Veskimägi ja Tõnis Lukas lahkuvad.
Teose tugevaim külg on võimas pildigalerii, millele ei ole midagi ette heita, seda saab ainult kiita. Ja milliseid mälumänguküsimusi saab veel nende põhjal koostada.
Lõpetuseks mainin, et Vabariigi sünnimärkidest saaks veidi ümbertöötatult tõelise seiklusjutu. Vaja on tuua ainult mängu kurjategijad või prostituudid. Kujutagem kuidas Viini šikist hotellist oma äärelinna öömajauberikku suunduvat Heiki Kranichit hakkavad öisel teekonnal kimbutama kurjamid. Või siis heliseks Kallase-Kranichi vestluse ajal uksekell ja tuppa ilmuks neiu, kes pakuks müüdavat armastust. Või Konsi-Taali poliitvestlusele segaks vahele usukuulutaja värske religioosse ajakirjaga. Oleks tore ja nauditav lugemine.
Kohati häiris teose puhul veidi hüplik stiil. Korduvalt hüpatakse ühest aastast teise. Autor proovib justkui kirjutada kõigest ja kõikidele ning seetõttu jutulõng mõnes kohas katkeb. Kuna Kalle Muuli on osa tekstist Postimehes artiklitena avaldanud, siis raamat jätab artiklitekogumiku mulje. Samas on ta osanud luua kõigi kolme teema puhul kenad raamid.
Rahvarinde lugu algab pettunud Edgar Savisaare konutamisega peaministri loožis mälestusväärsel 20.augusti õhtul 1991 aastal ja lõpeb bolševismi vastu suunatud tsitaadiga Marju Lauristinilt. Sinna vahele mahub Rahvarinde loomise ja arengulugu koos hüpetega rahvuslaste tegevusmaile. Tegelikult rahvarinde sünnilugu pakkus mulle päris palju uut teavet. Nii astusid minu jaoks ajaloo hämarikust välja sellised värvikad isikud nagu autoteenindaja Ülo Mäe ja majandusteadlane Hillar Kala. Ja neid tegelasi oli veel palju.
Reformierakonnast pajatav osa algus oli võimas. Tore on vaimusilmas ette kujutada Heiki Kranichi ja Siim Kallase koosistumist nooblis Viini hotellis, kus Kallas rüüpas klaas klaasi järel kloorist kraanivett ning Kranich rääkis muudkui ühise erakonna loomise vajadusest. Tõsi, kloorilõhn on Reformierakonnal siiamaani küljes.
Kohati võib Reformierakonna sündmise lugeda nagu seiklusjuttu. Voimixi ja autopahtliga äritsev Meelis Atonen, dramaatilised telefonikõned kuhugi Venemaa avarustesse või Pariisi. Oleks võinud minna edasi ja tuua mängu kantpead ning muud pätid. Oleks olnud tipp-topp seiklusjutt.
Kranichi roll Reformierakonna sünni juures on ilusti välja toodud, kuid mul oleks siia lisada rida täpsustavaid märkusi. Kõigepealt pendeldamine kilulinna ja mudalinna vahel. Juba teist üllitist järjest kirjeldatakse Kranichi kangelaslikku liiklemist Tallinna ja Haapsalu vahel. Jutustatakse sellest kuidas Heiki lahkus hommikul kella kuuese bussiga Haapsalust ja naases Tallinnast koju öösel kella ühese bussiga. Haapsalu inimesena tean, et viimane Haapsallu suunduv autobuss väljus kilulinnast kella 23 paiku ning jõudis see mudalinna kella 1 paiku öösel. Ilmselt on väljumisaeg Tallinnast ja saabumisaeg Haapsallu lihtsalt segi läinud.
Teise loo kohta, mis kajastas nn Isamaa lõhenemiskongressi 1994.aasta juuni algul, on mul pisut teised meenutused. Raamatus kirjeldatakse seda kuidas Meelis Atonen helistas pärast Mart Laari tagasivalimist Isamaa esimeheks Pariisi Heiki Kranichile ja küsis tema edasiste sammude kohta. Millegipärast meenub mulle teistsugune pilt sellest Isamaa suurkogu päevast. Pärast valimistulemuste selgumist tirisin Eesti Projekti maja (seal see suurfoorum toimus) ees suitsu ning seal tegeles suitsetamise ja niisama kiibitsemisega hulgaliselt rahvast, teiste seas Heiki Kranich. Rahva seas ringi patseeriv kuningriiklane Kalle Kulbok küsis Kranichi käest: "Kas astud nüüd tagasi?", ja too vastas selle peale jaatvalt. Polnud mingit Pariisi.
Enim pakkus raamatust mulle pinget Res Publica lugu. Eks ikka sellepärast, et minu tagasihoidlik isik on teose selles alajaotuses äramärkimist leidnud.
Algab see teema sarnaselt Reformierakonnast rääkiva osaga. Jälle istuvad koos kaks meest - üks noor ja teine veidi eakam. Jälle noorem muudkui räägib ja vanem kuulab, kuni lõpuks murdub ja annab järele (annab raha).
Üldjoontes on Res Publica kujunemislugu kirjeldatud õigesti, lisaks täpsustuseks mõned olulised asjad. Alustaks isikliku teemaga. Dramaatiliselt on kujutatud 1997.aasta jaanuaris Tallinnas Inglise Kolledži ruumes toimunud Res Publica suurkogu, kus sai tagasilöögi nnTautsi-Konsi plaan kujundada Res Publica ümber erakonnaks. Nenditakse, et seeniorid kasutasid ära N-gruppi, ammugi ei kuulunud ma noorimate liikmete hulka. Olin tollal viimaseid kuid 29-aastane ja teistest tublisti vanem. Selle pisikese faktivea allika leidsin kronoloogia osast. Res Publica üldkogud on ilusti ritta lükitud, aga märkimata on 1996.aasta jaanuaris toimunud üldkogu, kus allakirjutanu valiti Res Publica aseesimeheks koos Gert Antsu ja Paul Vahuriga. Muidugi pole minu isik oluline, sest minu roll oli tõesti ülimalt tagasihoidlik. Ülejäänud faktoloogia paisatb siiski täpne olevat.
Res Publicat kajastava osa lõppu pean raamatu teiste osade lõppudest paremaks. Justkui revolutsioon õgiks oma lapsed: Taavi Veskimägi ja Tõnis Lukas lahkuvad.
Teose tugevaim külg on võimas pildigalerii, millele ei ole midagi ette heita, seda saab ainult kiita. Ja milliseid mälumänguküsimusi saab veel nende põhjal koostada.
Lõpetuseks mainin, et Vabariigi sünnimärkidest saaks veidi ümbertöötatult tõelise seiklusjutu. Vaja on tuua ainult mängu kurjategijad või prostituudid. Kujutagem kuidas Viini šikist hotellist oma äärelinna öömajauberikku suunduvat Heiki Kranichit hakkavad öisel teekonnal kimbutama kurjamid. Või siis heliseks Kallase-Kranichi vestluse ajal uksekell ja tuppa ilmuks neiu, kes pakuks müüdavat armastust. Või Konsi-Taali poliitvestlusele segaks vahele usukuulutaja värske religioosse ajakirjaga. Oleks tore ja nauditav lugemine.
Saturday, June 8, 2013
Eesti vajab taaskäivitust
Järgnev jutt tuleb väga naiivne.
Tihti jookseb kompuuter kinni ja siis on vaja teha taaskäivitus, et töö saaks jätkuda. Eesti poliitika on samuti jõudnud seisu, kus ühiskonnaelu ja eriti erakonnaelu on kinni kiilunud ning seisak on täielik. Seetõttu on vaja siin samuti teha restart.
Vaja on laiali saata kõik erakonnad. Korraga, hetkegi viivitamata. Ja siis moodustada uued.
Mina näen erakonda kui teadlike inimeste ühendust. Erakonna liikmed on teadlikud milliseid väärtusi erakond kannab, kes on erakonna liidrid ja milliseid väärtusi nad kannavad.
Praegu on võetud suund massierakondadele, kus liikmeid värvatakse sajal erineval moel. Kui veel veidi aega tagasi tõmmati noorliikmeid ligi diskodel, klubiõhtutel ja muidu joomingutel, siis nüüd on võetud suund mujale. Uusi liikmeid varitsetakse kaubanduskeskustes: pensionisammaste ja telepakettide müüjate vahel peituvad erakondade värbajad. Vanureile pannakse käima silma- ja südamebussid. Nii saadakse uusi juhuslikke liikmeid. Selline liige ei tea erakonnast suurt midagi, hea kui ta saab enne surma teada, et on erakonda astunud. Aga partei saab nime oma andmebaasi kirja ja on õnnelik ning õnnelik on ka see poiss või tüdruk, kes eduka erakonnatöö eest kiita saab ja keda siis parteiliinis ülendatakse.
Sellist parteisüsteemi ju mõtlev inimene ei tahtnud. Juhtunud on aga nii, et toreda erakondliku maastiku asemel saime maastiku, kus komsomoli mõttelaad sosnovski karuputkena õilmitseb. Viimati nimetatud taim on kuulutatud teatavasti ohtlike liikide hulka. Seega tuleb ohtlikeks lugeda kõik värbamised bussides, kaubakeskustes ning loomulikult tuleb aidaa öelda nõmedale arendusjuhi institutsioonile. Inimene võib ju ennem olla täiesti tore isik, aga niipea kui hakkab arendama, siis hakkab ta ainult rääkima arendusdivisjonist, meediaplaanist, tööst eakate turusegmendis jne.
Pahatihti on ka nii, et kunagi 1990.a. algul erakondlikku tegevusega alustanud isik on järgnevate ühinemistega loksunud kaasa kõikvõimalike liitumistega ning nüüdseks välja jõudnud erakonda, kuhu kunagi astunud poleks. Loomulikult on paari aastakümnega muutunud poliitilised eelistused, kuid need on jäänud realiseerimata. Pahatihti on isik käega löönud, igasugune side parteiga on katkenud, aga nimi figureerib endiselt registris. Halvemal juhul keegi arendusjuht siis hääletab elektroonilisi vahendeid kasutades tema eest.
Just eelnevast lähtudes tuleks erakonnad laiali saata. Las siis moodustuvad uued erakonnad, mis on tõesti mõttekaaslaste ühendused, poliitikas teadlike inimeste liidud. Inimene liitub ise, omal algatusel, endale meelepärase poliitjõuga. Ta ei tee seda kaubanduskeskuses kauni piiga või geelitatud noormehe viisakal, kuid tungival pealekäimisel.
Kes peaks erakonnad laiali saatma? Kas vaja on erakorralist seisukorda? Vaat siin peitubki jutu naiivsus. On äärmiselt väheusutav, et esinduskogu vastava seaduse vastu võtaks. Seega võib eelnevat lugeda üleskutseks diktatuuri kehtestamiseks. Aga oleks ju tore kui mõni riigimees ohverdaks oma nn demokraatliku riigimehe maine, võtaks hetkeks võimu ja saadaks erakonnad laiali. Seejärel aga lahkuks ise poliitareenilt.
Tihti jookseb kompuuter kinni ja siis on vaja teha taaskäivitus, et töö saaks jätkuda. Eesti poliitika on samuti jõudnud seisu, kus ühiskonnaelu ja eriti erakonnaelu on kinni kiilunud ning seisak on täielik. Seetõttu on vaja siin samuti teha restart.
Vaja on laiali saata kõik erakonnad. Korraga, hetkegi viivitamata. Ja siis moodustada uued.
Mina näen erakonda kui teadlike inimeste ühendust. Erakonna liikmed on teadlikud milliseid väärtusi erakond kannab, kes on erakonna liidrid ja milliseid väärtusi nad kannavad.
Praegu on võetud suund massierakondadele, kus liikmeid värvatakse sajal erineval moel. Kui veel veidi aega tagasi tõmmati noorliikmeid ligi diskodel, klubiõhtutel ja muidu joomingutel, siis nüüd on võetud suund mujale. Uusi liikmeid varitsetakse kaubanduskeskustes: pensionisammaste ja telepakettide müüjate vahel peituvad erakondade värbajad. Vanureile pannakse käima silma- ja südamebussid. Nii saadakse uusi juhuslikke liikmeid. Selline liige ei tea erakonnast suurt midagi, hea kui ta saab enne surma teada, et on erakonda astunud. Aga partei saab nime oma andmebaasi kirja ja on õnnelik ning õnnelik on ka see poiss või tüdruk, kes eduka erakonnatöö eest kiita saab ja keda siis parteiliinis ülendatakse.
Sellist parteisüsteemi ju mõtlev inimene ei tahtnud. Juhtunud on aga nii, et toreda erakondliku maastiku asemel saime maastiku, kus komsomoli mõttelaad sosnovski karuputkena õilmitseb. Viimati nimetatud taim on kuulutatud teatavasti ohtlike liikide hulka. Seega tuleb ohtlikeks lugeda kõik värbamised bussides, kaubakeskustes ning loomulikult tuleb aidaa öelda nõmedale arendusjuhi institutsioonile. Inimene võib ju ennem olla täiesti tore isik, aga niipea kui hakkab arendama, siis hakkab ta ainult rääkima arendusdivisjonist, meediaplaanist, tööst eakate turusegmendis jne.
Pahatihti on ka nii, et kunagi 1990.a. algul erakondlikku tegevusega alustanud isik on järgnevate ühinemistega loksunud kaasa kõikvõimalike liitumistega ning nüüdseks välja jõudnud erakonda, kuhu kunagi astunud poleks. Loomulikult on paari aastakümnega muutunud poliitilised eelistused, kuid need on jäänud realiseerimata. Pahatihti on isik käega löönud, igasugune side parteiga on katkenud, aga nimi figureerib endiselt registris. Halvemal juhul keegi arendusjuht siis hääletab elektroonilisi vahendeid kasutades tema eest.
Just eelnevast lähtudes tuleks erakonnad laiali saata. Las siis moodustuvad uued erakonnad, mis on tõesti mõttekaaslaste ühendused, poliitikas teadlike inimeste liidud. Inimene liitub ise, omal algatusel, endale meelepärase poliitjõuga. Ta ei tee seda kaubanduskeskuses kauni piiga või geelitatud noormehe viisakal, kuid tungival pealekäimisel.
Kes peaks erakonnad laiali saatma? Kas vaja on erakorralist seisukorda? Vaat siin peitubki jutu naiivsus. On äärmiselt väheusutav, et esinduskogu vastava seaduse vastu võtaks. Seega võib eelnevat lugeda üleskutseks diktatuuri kehtestamiseks. Aga oleks ju tore kui mõni riigimees ohverdaks oma nn demokraatliku riigimehe maine, võtaks hetkeks võimu ja saadaks erakonnad laiali. Seejärel aga lahkuks ise poliitareenilt.
Wednesday, May 29, 2013
Viimane ajaloo riigieksam vajus ajalukku
Eile oli ajalooline päev. Leidis aset viimane ajaloo riigieksam. Tulevast aastast jäävad riigieksameiks eesti keel, rehkendamine ja võõras keel.
Sai siis viimast korda eksamikomisjonis istutud. Eksam oli nagu eksam ikka, selline keskmise raskusastmega.
Eksamiks ettevalmistamisega seoses kogesin kui suur vahe on ikkagi erinevatel vanuserühmadel. 37-aastane meesterahvas omab mälu, tal on paljugi selge, tema teadmised on lahterdatud. Keskkoolilõpetajal on suur segadus, lahtreid veel tekkinud pole.
Ebameeldivaim fakt: eksamile ilmub õpilane, keda olen tunnis näinud aasta jooksul umbes korda 5-6, annab ära oma pooltühja töö. Peaks ikka olema võimalik keelduda eksamile lubada õpilasi, kes korralikult koolis ei käi
Sai siis viimast korda eksamikomisjonis istutud. Eksam oli nagu eksam ikka, selline keskmise raskusastmega.
Eksamiks ettevalmistamisega seoses kogesin kui suur vahe on ikkagi erinevatel vanuserühmadel. 37-aastane meesterahvas omab mälu, tal on paljugi selge, tema teadmised on lahterdatud. Keskkoolilõpetajal on suur segadus, lahtreid veel tekkinud pole.
Ebameeldivaim fakt: eksamile ilmub õpilane, keda olen tunnis näinud aasta jooksul umbes korda 5-6, annab ära oma pooltühja töö. Peaks ikka olema võimalik keelduda eksamile lubada õpilasi, kes korralikult koolis ei käi
Tuesday, May 28, 2013
Jüriöö kutsuv tuluke
Ei osanudki arvata, et minu eelmine kirjatükk sellist huvi äratab. Isegi riiklik kaugnägemisstuudio kasutas veebiruumis kirjutatut ja taris mindki telepurgi sisse istuma.
Olin sellest tähelepanust olnud nii ehmunud, et pole mitme kuu vältel siia veebiruumi sõnakestki kirjutanud.
Eelmine postitus sai vast kiirustades kirja pandud. Nüüd on aega möödunud, olen raamatut edasi lugenud, olen lugenud arvustusi, jälginud diskussioone. Tihti olnud kirjutatavaga nõus, aga mõnikord saanud kurjaks.
Ajalugu pakub jälle huvi
Esmalt on tore tõdeda, et ajalugu pakub jälle huvi. ETV Kirjandusministeerium näitas kuidas Eesti ajalugu II säras müügitabeli tipus. Andmed, et suursarja II osa tuules tõusis korra raamatumüügi tabeli esikümnesse sarja VI osa,, teevad vaid rõõmu.
Eksisin , kui arvasin, et ajalehed unustavad raamatu peagi. Hoopis huvi suurenes, Postimees tegi raamatu avalikust arutelust isegi veebiülekande. ETV tehti arutelusaade. Mis saab ajaloolasele olla veel meeldivam kui huvi ajaloo vastu
Jüriöö tuli kutsub ikka veel
Ühele asjale tahaks siiski tähelepanu juhtida. Sellele on juhtinud juba tähelepanu Mati Mandel. Oma Sirbis ilmunud intervjuus on teose koostaja Anti Selart öelnud, et suurteos on kokku kirjutatud õhtu- ja öötundidel, sest põhiaur läheb artiklite kirjutamisele välismaistele teadusajakirjadele.
Kes siis kirjutab eestlaste ajaloo?
Võib-olla tõesti on orienteeritud liialt välisturule. Olgem ausad, kui paju on Eestis neid kes tahaksid või teaksid vestelda teemal toit ja riietus keskaegses linnaruumis, keskaja kirikute roosaknad või siis keskaegse linna õigusruum. Vast 20 inimest, isegi suurele hulgale ajaloolastest ei paku see teema huvi. Raamat aga koosnebki valdavalt neist peatükkidest ning neist aga ei räägita nende üle pole arutelusid.
Aga vaat Ümera ja Jüriöö üle on arutlemist küll ja veel. Sest see on emotsionaalselt huvitav ja paeluv.
Jüriöö kirjutas suureks Bornhöhe, Ümera lahingu Metsanurk. Seega tegu on kirjanike mitte ajaloolastega. Nad rebisid sündmuse ajavoost välja ja raiusid selle raamatusse. Kümned tuhanded lugejad lugesid, vaimustusid ning võtsid kirjutatut puhta tõe pähe. Ega lihtne lugeja peagi teadma täpseid ajaloolisi raame ja kontekste, see on juba õppinud ajaloolaste rida.
Osalt on praegune arutelu isikute vahel, kes on veid nuusutanud ajaloo algkursust ja kõrgelt haritud teadlaste vahel. Lihtne lugeja annab hinnangu oma tasandilt ( nii 5.-6.klassi tasand), teadlane istub oma elevandiluust tornis, kirjutab ja räägib keerukalt. Toimub pidev möödarääkimine. On selge, et mitteajaloolane kõrgusteni ei küüni, ta ei suudagi seda. Hoopis teadlasel tuleb kõrgustest laskuda. Kirjutada ja rääkida lihtsamalt, rahvale arusaadavalt. Oma välismaise kolleegiga on küll tore vestelda keskaja õigussüsteemi või keskaja kristliku kunsti peensustest, kuid nii kaugenetakse rahvast.
Leian, et eeesti ajaloolased on jätnud rahva harimise unarusse. Nad ei kirjuta enam rahvale. Seepärast ka praegune konflikt.
Olin sellest tähelepanust olnud nii ehmunud, et pole mitme kuu vältel siia veebiruumi sõnakestki kirjutanud.
Eelmine postitus sai vast kiirustades kirja pandud. Nüüd on aega möödunud, olen raamatut edasi lugenud, olen lugenud arvustusi, jälginud diskussioone. Tihti olnud kirjutatavaga nõus, aga mõnikord saanud kurjaks.
Ajalugu pakub jälle huvi
Esmalt on tore tõdeda, et ajalugu pakub jälle huvi. ETV Kirjandusministeerium näitas kuidas Eesti ajalugu II säras müügitabeli tipus. Andmed, et suursarja II osa tuules tõusis korra raamatumüügi tabeli esikümnesse sarja VI osa,, teevad vaid rõõmu.
Eksisin , kui arvasin, et ajalehed unustavad raamatu peagi. Hoopis huvi suurenes, Postimees tegi raamatu avalikust arutelust isegi veebiülekande. ETV tehti arutelusaade. Mis saab ajaloolasele olla veel meeldivam kui huvi ajaloo vastu
Jüriöö tuli kutsub ikka veel
Ühele asjale tahaks siiski tähelepanu juhtida. Sellele on juhtinud juba tähelepanu Mati Mandel. Oma Sirbis ilmunud intervjuus on teose koostaja Anti Selart öelnud, et suurteos on kokku kirjutatud õhtu- ja öötundidel, sest põhiaur läheb artiklite kirjutamisele välismaistele teadusajakirjadele.
Kes siis kirjutab eestlaste ajaloo?
Võib-olla tõesti on orienteeritud liialt välisturule. Olgem ausad, kui paju on Eestis neid kes tahaksid või teaksid vestelda teemal toit ja riietus keskaegses linnaruumis, keskaja kirikute roosaknad või siis keskaegse linna õigusruum. Vast 20 inimest, isegi suurele hulgale ajaloolastest ei paku see teema huvi. Raamat aga koosnebki valdavalt neist peatükkidest ning neist aga ei räägita nende üle pole arutelusid.
Aga vaat Ümera ja Jüriöö üle on arutlemist küll ja veel. Sest see on emotsionaalselt huvitav ja paeluv.
Jüriöö kirjutas suureks Bornhöhe, Ümera lahingu Metsanurk. Seega tegu on kirjanike mitte ajaloolastega. Nad rebisid sündmuse ajavoost välja ja raiusid selle raamatusse. Kümned tuhanded lugejad lugesid, vaimustusid ning võtsid kirjutatut puhta tõe pähe. Ega lihtne lugeja peagi teadma täpseid ajaloolisi raame ja kontekste, see on juba õppinud ajaloolaste rida.
Osalt on praegune arutelu isikute vahel, kes on veid nuusutanud ajaloo algkursust ja kõrgelt haritud teadlaste vahel. Lihtne lugeja annab hinnangu oma tasandilt ( nii 5.-6.klassi tasand), teadlane istub oma elevandiluust tornis, kirjutab ja räägib keerukalt. Toimub pidev möödarääkimine. On selge, et mitteajaloolane kõrgusteni ei küüni, ta ei suudagi seda. Hoopis teadlasel tuleb kõrgustest laskuda. Kirjutada ja rääkida lihtsamalt, rahvale arusaadavalt. Oma välismaise kolleegiga on küll tore vestelda keskaja õigussüsteemi või keskaja kristliku kunsti peensustest, kuid nii kaugenetakse rahvast.
Leian, et eeesti ajaloolased on jätnud rahva harimise unarusse. Nad ei kirjuta enam rahvale. Seepärast ka praegune konflikt.
Sunday, January 13, 2013
Uus ametlik ajalugu? I osa. Nii nad tapsidki meie Ümera
2013.aasta alguses hakkasid meie meediaväljaanded pasundama revolutsioonilisest muutusest Eesti ajalookirjutuses. Ilmavalgust oli näinud suurteose Eesti ajalugu II köide.
Suure meediakära põhisõnum oli tõigas, et loobutud on terminist "eestlaste muistne vabadusvõitlus" ja asendatud see "Liivimaa ristisõjaga". Suuremates ajalehtedes pühendati teosele hulgaliselt leheruumi, Postimees valis teose koostaja Anti Selarti nädala persooniks.
Peaasi, et müüginumbrid oleksid.
Ajakirjandusliku kajastamise tagamõte on arusaadav, sest nn vana ja uue käsitluse konfliktsuse rõhutamine võimaldab tekitada midagi sensatsioonimaigulist ning see omakorda võimaldab mingisugustki müüginumbrite kasvu. Seega ei tasu meediakära taga näha ainult huvi ajalookäsitluse vastu, vaid ka materiaalset huvitatust. Müüb ju pagana hästi teade, et legendaarne Ümera lahing, kangelaslikud Madisepäeva lahing ning Tartu kaitsmine on kõrvale heidetud (kui mitte ajaloo kolikambrisse teisaldatud) ning asendatud millegi Euroopa-keskse ristisõja jutuga. Suur osa eestlastest on ju kooli ajalookursusest meelde jätnud haaravad jutustused taplustest muistse vabadusvõitluse päevilt. Just need teemad asusid ajalooõpetuse alguses ja kinnistusid. Hilisem liigselt faktitihe ja tihti emotsionaalselt igav ajalookursus kadus. Ümera legend aga jäi. Kindlasti käis paljudel peadest läbi mõte: meie ajalugu röövitakse! Ja asendatakse see mingi iiveldamapaneva poliitkorrektse eurosoustiga. Meedia sõnum täitis eesmärgi, konflikt oli loodud. Loomulikult unustab ajakirjandus ja enamik lugejaist Eesti ajalugu II ümber käiva kõmu peagi, sest peale tulevad uued uudised, uued nädala persoonid.
"See raamat on saast"
Ma olen nõus, et tegu on tundliku teemaga. Kui lugesin mõningaid reaktsioone raamatule, siis leidsin, et ei saa enam vaiki olla. Kui ikka raamatu autoreid tituleeritakse ajaloolasteks jutumärkides, süüdistatakse eesti mahamüümises ja ei tea milles veel, siis meenusid hoopis katked Nõukogude impeeriumi ajaloost. Kui dissidente hukka mõisteti, siis korraldati tehastes, vabrikuis, ühismajandeis nn "nördinud töörahva koosolekuid" , kus dissidente hukka mõisteti. Seal siis kõnepuldist töörahva esindajad teatasid, et nemad küll nende imperialistliku Lääne ees lömitajate loomingut lugenud ei ole, aga see-eest nad teavad, et nende loodu on saast. Meil küll enam koosolekuid ei peeta, aga sotsiaalvõrgustikud ja muu veebiruum sobib küll säärasteks sõnavõttudeks. Kusjuures, usun, et nüüdsed sõnavõtjad pole samuti raamatut lugenud, vaid kiiganud teemat kusagilt veebiportaalist või paremal juhul lugenud ajalehte.
Just see viimane sundis Eesti ajaloo II osaga põhjalikumalt tutvuma ja oma mõtted üles kirjutama. Muljed hakkavad järjest ilmuma siia lehele ning täna võtan vaatluse alla selle kõige kirgikütvama teema: muistse vabadusvõitluse.
Revolutsiooni ei ole
Esiteks: midagi revolutsiooniliselt uut ei ole. Kui millalgi see revolutsiooniline murrang oli, siis oli see juba ära eelmise sajandi lõpul kui 1999 nägi ilmavalgust Andrei Hvostovi teos Mõtteline Eesti, kus autor seadis kahtluse alla kogu rahvusromantilise ajaloonarratiivi. Poleemikat üllitise ümber oli parajalt, enamik ei olnud autori seisukohtadega nõus. Tänaseks on see loomulikult unustatud ning tegelikult Hvostovi teos ei olnudki midagi tõsiteaduslikku, vaid pigem midagi poleemikale kutsuva ja ärritava popuklaarteadusliku raamatu laadset. Hea küll, jätame selle sinnapaika.
Aga 2005.aastal ilmus gümnaasiumiõpik Eesti ajalugu I , kus suure pealkirjana ilutseb Liivimaa ristisõda ja eestlaste muistne vabadusvõitlus on taandatud pelgalt alapealkirjaks. Nüüd Postimees kirjutab, et äsjailmunud Eesti ajaloo teine köide on tähtteos, mille järgi hakatakse õppima koolis ja kirjutama Vikipeediasse artikleid. Žurnalistid, ärgake üles, ammu juba õpitakse Liivimaa ristisõda.
Teiseks: Jakobsoni isamaakõnedel põhineva ajaloojutustamise aeg peab kord otsa saama. Ei saa lõputult kedrata ülemöödunud aastasaja kivinenud arusaama muistsest priiuse ajast, mil põlluharijast eestlane kündis ennastunustavalt põldu ja siis järsku tulid pahad sakslased tule ja mõõgaga ning ristisidki rahva ära, misjärel silmapilkselt algas pime orjaöö. 19.sajandil oli selline lähenemine loomulik - sakslasest mõisnik oli ikkagi võõras. Loomulik oli muistse vabadusvõitluse rõhutatud kajastamine ka eelmise sajandi 1920.-1930.aastail. Oldi ju alles kirjutamas oma rahva ajalugu, nüüd mitte enam kõnede, vaid teaduslikul kujul. Müüt sakslasest vallutajaist elas edasi ning ehk süvendas seda võidetud Vabadussõdagi, Eks sealt see termin tuligi: äsja oli lõppenud vabadussõda punase Venemaa ja landesveeri vastu. see oli siis kaasaegne vabadusvõitlus, see kunagine oli aga muistne. Nõukogude okupatsiooni ajal keerutati ammusele sakslaste-vastasele võitlusele veel paar vinti peale, lisati juurde pidev Vana-Vene riigi "omakasupüüdmatu" vennalik abi ja müüt elas edasi.
Eks iga põlvkond peab kirjutama oma ajaloo. Ajalookirjutus peabki muutuma. Nüüd siis on Eesti asetatud Euroopa ajaloo konteksti. Enam ei ulbi Eesti kusagil väljaspool muinasjutulises maailmas.
Head ja vead
Lugesin muistse vabadusvõitluse osa kõigepealt läbi. On loetu kohta öelda head ja halba. On hea, et on seletatud lahti rahva ristimise mõiste tolleaegses kontekstis. See, et oli üksikuid inimesi, kes ristiusu olid omaks võtnud, ei tähendanud veel ristiusu levikut. Ristitud oli rahvas ikka alles siis kui ta lepinguliselt oli kinnitanud allumist ristisu toojatele ning lepingut oli näiteks pantvangidega ja maksustamisega kinnitatud. Mõni kohalik kirikuisa on juba aastaid kinnitanud, et eestlased olid juba ristiusuga väga tuttavad ja seega võib kohalikku kristlikku ajalugu ika veelgi kaugemale minevikku kerida. Üksik kristlane kusagil Läänemaal ei tähendanud tollal midagi. Lõpuks võib järeldada: ega ristimist ilma võitluseta vist ette ei kujutatudki.
Noriksin aga sõja põhjuste kirjeldamise kallal. Raamatu järgi on sõja üheks tähtsamaks põhjuseks 11.sajandil alguse saanud ristisõja vaimustus. Ristisõdu ei peetud ainult Pühal Maal, vaid ka siin, Läänemere lõuna- ja idakaldail. Aga unustatud on ristisõdade üks tõukejõudusid - elanikkonna kasv Euroopas. 10.-11.sajandil hakas tänu uuendustele põllumajanduses elanikkond kasvama. Kasvav elanikkond toob endaga kaasa ka agressiivsuse kasvu (vaadake kasvõi tänaseid islamimaid).Ristisõjad olidki ju üks võimalus agressiivsust õigesse voolusängi suunata.
Saksa kaupmeeste huvidega on kuidagi vildakad lood raamatu järgi. Autorid on seisukohal, et kaupmehed ei olnud eriti huvitatud ristisõja alustamisest, kuid ei suuda mitte kuidagi oma seisukohti raamatus kaitsta. Teoses kirjutatakse: "Sakslaste majanduslik huvi Baltimaade vastu tärkas 12.sajandi teisel poolel." Edasi kirjeldatakse kuidas 1180.aasta paiku kindlustasid saksa kaupmehed Ojamaal, seejärel hakati purjetama otse liivlaste ja eestlaste maale. Seega jõudsid sealsed kaupmehed Liivimaale alles 12.sajandi lõpuaastatel. Edasi järgneb aga lause: "Sageli arvatakse, et äri mittekristlastega tähendas kõrgemat riski ja seetõttu olid just kaupmehed eriti huvitatud Baltikumi ristimisest. Ent miks siis ei takistanud see "paganlus" kauplemist varem, 11.sajandil?" No kuulge, ise kirjutasite, et sakslased hakkasid Läänemerel suurejoonelisemalt äri ajama alles 12.sajandi teisel poolel. Mis see 11.sajand siia puutub? isegi kui kaupmees sõjast polnud huvitatud, siis ristimisest kindlasti. Sõda ja ristimine aga kippusid tol ajal käsikäes käima.
Positiivseks lähenemiseks pean sündmuste territoriaalset laienemist tervele tänapäevasele Eesti ja Läti alale. Ainult Eesti ala sündmuste kirjeldamine oleks justkui ajavoost tüki väljarebimine ja sündmuste raamistik muutuks täiesti ebaselgeks.
Raamatust saab aimu sellest, et suuresti käis Liivimaal kõikide sõda kõikide vastu. Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu tülitsesid omavahel, kasutades tööriistadena kohalikke hõime, neid üksteise vastu välja mängides. Nii võitlevad omavahel liivlased ja latgalid, liivlased ja semgalid, sakalased ja ugalased, saarlased ja liivlased, harjulased ja sakalased. Siis sekkub Riia piiskopiga tehtud kokkuleppel Läänemere selleaegne suurvõim Taani, kes siiski varsti läheb mõõgavendadega tülli ja jälle mängitakse eestlasi üksteise vastu, Vahepeal veel ilmuvad veel rootslased, kes minema aetakse ja selle üle tuntakse Riias ainult headmeelt. Nendesse taplustesse sekkuvad veel venelased, kes esinevad ni kohalike rahvaste kui ordu või piiskopi liitlastena, aga tegelevad peamuselt röövimistega. Ning seda segadust kasutavad ära leedulased, kes ikka oma põhjanaabreid rüüstamas käivad. Ei ole selles pooltevahetamistes, omavahelistes tülides midagi kangelaslikku.
Kahjuks pole autorid olnud hõimude nimedes järjekindlad. Nad kirjutavad ühes kohas, et rüüsteretke tegid liivlased ja latgalid, teisal aga kasutavad nimetusi liivlased ja lätlased. Kaldun arvama, et siin on ilmselge toimetaja praak.
Teos annab põhjalikuma ülevaate ajalooliste isikut taustast. Vahest huvutavam on Taani kuninga Valdemar II lugu, sest saame teada, et nende võitluste ajal tuli tal aastapäevad vangis veeta. Samuti tuleb meil ajaloos piiskop Alberti rõhutamise kõrval rohkem esile tõsta piiskop Theoderichi rolli. Muidugi on raamatus muutunud mitmete ajalooliste tegelaste kirjapilt. Seni oleme ikka rääkinud paavsti legaat Modena Wilhelmist, nüüd lepime siis Modena Guglielmoga. Tegelikult on vist ilmse itaallase puhul nii ka õige. Alna Balduin teeb samuti nime korrigeerimise läbi.
Kunagi õppisime selgeks daatumi 1227, mil Saaremaa alistus ja sellega oli justkui kogu sõjategevus lõppenud. Kus sa sellega. Võitlused kestsid suuresti edasi. Nüüd küll rohkem venelastega, kes tegid siiakanti rüüsteretki ja eestlased koos rüütlitega tegid omakorda Novgorodi- ja Pihvamaale retki. Mahuvad siis ka saarlaste vastuhakud. Ristisõda aga jätkus Vana-Liivimaa lõunarajal ning raamat pakub Liivimaa ristisõja lõppdaatumiks 1313, mil õnnestus rajada Dünaburgi linnus (Daugavpils) vastu leedulaste ala.
Raamatu esimese peatüki põhjal võib öelda, et lähenemine ajastule on ehk harjumatu, kuid siiski mõtteid tekitav ja vaidlusele kutsuv. See on ajaloos aga peamine. Võib-olla vajanuks tekst veidi rahvapärasemat lähenemist ja mitte liigselt teaduslikku keelt. Aga mis ma ikka liialt norin.
Mis puutub Postimehe väitesse, et selle järgi hakatakse õpetama koolis. Arvan, et iga õpetaja valib ise mismoodi ta teemat õpetab, millisele sündmusele rohkem tähelepanu pöörab. Kui õpetaja tahab, siis räägib ta lastele Ümerast, Madisepäeva lahingust ja Lembitust, et anda edasi mingigi emotsioon. Kõike ei saa ette kirjutada ametlikuks peetav raamat, veel vähem ajaleht.
Loen raamatut edasi ja kirjutan mõnikord jälle. Kui viitsin.
Suure meediakära põhisõnum oli tõigas, et loobutud on terminist "eestlaste muistne vabadusvõitlus" ja asendatud see "Liivimaa ristisõjaga". Suuremates ajalehtedes pühendati teosele hulgaliselt leheruumi, Postimees valis teose koostaja Anti Selarti nädala persooniks.
Peaasi, et müüginumbrid oleksid.
Ajakirjandusliku kajastamise tagamõte on arusaadav, sest nn vana ja uue käsitluse konfliktsuse rõhutamine võimaldab tekitada midagi sensatsioonimaigulist ning see omakorda võimaldab mingisugustki müüginumbrite kasvu. Seega ei tasu meediakära taga näha ainult huvi ajalookäsitluse vastu, vaid ka materiaalset huvitatust. Müüb ju pagana hästi teade, et legendaarne Ümera lahing, kangelaslikud Madisepäeva lahing ning Tartu kaitsmine on kõrvale heidetud (kui mitte ajaloo kolikambrisse teisaldatud) ning asendatud millegi Euroopa-keskse ristisõja jutuga. Suur osa eestlastest on ju kooli ajalookursusest meelde jätnud haaravad jutustused taplustest muistse vabadusvõitluse päevilt. Just need teemad asusid ajalooõpetuse alguses ja kinnistusid. Hilisem liigselt faktitihe ja tihti emotsionaalselt igav ajalookursus kadus. Ümera legend aga jäi. Kindlasti käis paljudel peadest läbi mõte: meie ajalugu röövitakse! Ja asendatakse see mingi iiveldamapaneva poliitkorrektse eurosoustiga. Meedia sõnum täitis eesmärgi, konflikt oli loodud. Loomulikult unustab ajakirjandus ja enamik lugejaist Eesti ajalugu II ümber käiva kõmu peagi, sest peale tulevad uued uudised, uued nädala persoonid.
"See raamat on saast"
Ma olen nõus, et tegu on tundliku teemaga. Kui lugesin mõningaid reaktsioone raamatule, siis leidsin, et ei saa enam vaiki olla. Kui ikka raamatu autoreid tituleeritakse ajaloolasteks jutumärkides, süüdistatakse eesti mahamüümises ja ei tea milles veel, siis meenusid hoopis katked Nõukogude impeeriumi ajaloost. Kui dissidente hukka mõisteti, siis korraldati tehastes, vabrikuis, ühismajandeis nn "nördinud töörahva koosolekuid" , kus dissidente hukka mõisteti. Seal siis kõnepuldist töörahva esindajad teatasid, et nemad küll nende imperialistliku Lääne ees lömitajate loomingut lugenud ei ole, aga see-eest nad teavad, et nende loodu on saast. Meil küll enam koosolekuid ei peeta, aga sotsiaalvõrgustikud ja muu veebiruum sobib küll säärasteks sõnavõttudeks. Kusjuures, usun, et nüüdsed sõnavõtjad pole samuti raamatut lugenud, vaid kiiganud teemat kusagilt veebiportaalist või paremal juhul lugenud ajalehte.
Just see viimane sundis Eesti ajaloo II osaga põhjalikumalt tutvuma ja oma mõtted üles kirjutama. Muljed hakkavad järjest ilmuma siia lehele ning täna võtan vaatluse alla selle kõige kirgikütvama teema: muistse vabadusvõitluse.
Revolutsiooni ei ole
Esiteks: midagi revolutsiooniliselt uut ei ole. Kui millalgi see revolutsiooniline murrang oli, siis oli see juba ära eelmise sajandi lõpul kui 1999 nägi ilmavalgust Andrei Hvostovi teos Mõtteline Eesti, kus autor seadis kahtluse alla kogu rahvusromantilise ajaloonarratiivi. Poleemikat üllitise ümber oli parajalt, enamik ei olnud autori seisukohtadega nõus. Tänaseks on see loomulikult unustatud ning tegelikult Hvostovi teos ei olnudki midagi tõsiteaduslikku, vaid pigem midagi poleemikale kutsuva ja ärritava popuklaarteadusliku raamatu laadset. Hea küll, jätame selle sinnapaika.
Aga 2005.aastal ilmus gümnaasiumiõpik Eesti ajalugu I , kus suure pealkirjana ilutseb Liivimaa ristisõda ja eestlaste muistne vabadusvõitlus on taandatud pelgalt alapealkirjaks. Nüüd Postimees kirjutab, et äsjailmunud Eesti ajaloo teine köide on tähtteos, mille järgi hakatakse õppima koolis ja kirjutama Vikipeediasse artikleid. Žurnalistid, ärgake üles, ammu juba õpitakse Liivimaa ristisõda.
Teiseks: Jakobsoni isamaakõnedel põhineva ajaloojutustamise aeg peab kord otsa saama. Ei saa lõputult kedrata ülemöödunud aastasaja kivinenud arusaama muistsest priiuse ajast, mil põlluharijast eestlane kündis ennastunustavalt põldu ja siis järsku tulid pahad sakslased tule ja mõõgaga ning ristisidki rahva ära, misjärel silmapilkselt algas pime orjaöö. 19.sajandil oli selline lähenemine loomulik - sakslasest mõisnik oli ikkagi võõras. Loomulik oli muistse vabadusvõitluse rõhutatud kajastamine ka eelmise sajandi 1920.-1930.aastail. Oldi ju alles kirjutamas oma rahva ajalugu, nüüd mitte enam kõnede, vaid teaduslikul kujul. Müüt sakslasest vallutajaist elas edasi ning ehk süvendas seda võidetud Vabadussõdagi, Eks sealt see termin tuligi: äsja oli lõppenud vabadussõda punase Venemaa ja landesveeri vastu. see oli siis kaasaegne vabadusvõitlus, see kunagine oli aga muistne. Nõukogude okupatsiooni ajal keerutati ammusele sakslaste-vastasele võitlusele veel paar vinti peale, lisati juurde pidev Vana-Vene riigi "omakasupüüdmatu" vennalik abi ja müüt elas edasi.
Eks iga põlvkond peab kirjutama oma ajaloo. Ajalookirjutus peabki muutuma. Nüüd siis on Eesti asetatud Euroopa ajaloo konteksti. Enam ei ulbi Eesti kusagil väljaspool muinasjutulises maailmas.
Head ja vead
Lugesin muistse vabadusvõitluse osa kõigepealt läbi. On loetu kohta öelda head ja halba. On hea, et on seletatud lahti rahva ristimise mõiste tolleaegses kontekstis. See, et oli üksikuid inimesi, kes ristiusu olid omaks võtnud, ei tähendanud veel ristiusu levikut. Ristitud oli rahvas ikka alles siis kui ta lepinguliselt oli kinnitanud allumist ristisu toojatele ning lepingut oli näiteks pantvangidega ja maksustamisega kinnitatud. Mõni kohalik kirikuisa on juba aastaid kinnitanud, et eestlased olid juba ristiusuga väga tuttavad ja seega võib kohalikku kristlikku ajalugu ika veelgi kaugemale minevikku kerida. Üksik kristlane kusagil Läänemaal ei tähendanud tollal midagi. Lõpuks võib järeldada: ega ristimist ilma võitluseta vist ette ei kujutatudki.
Noriksin aga sõja põhjuste kirjeldamise kallal. Raamatu järgi on sõja üheks tähtsamaks põhjuseks 11.sajandil alguse saanud ristisõja vaimustus. Ristisõdu ei peetud ainult Pühal Maal, vaid ka siin, Läänemere lõuna- ja idakaldail. Aga unustatud on ristisõdade üks tõukejõudusid - elanikkonna kasv Euroopas. 10.-11.sajandil hakas tänu uuendustele põllumajanduses elanikkond kasvama. Kasvav elanikkond toob endaga kaasa ka agressiivsuse kasvu (vaadake kasvõi tänaseid islamimaid).Ristisõjad olidki ju üks võimalus agressiivsust õigesse voolusängi suunata.
Saksa kaupmeeste huvidega on kuidagi vildakad lood raamatu järgi. Autorid on seisukohal, et kaupmehed ei olnud eriti huvitatud ristisõja alustamisest, kuid ei suuda mitte kuidagi oma seisukohti raamatus kaitsta. Teoses kirjutatakse: "Sakslaste majanduslik huvi Baltimaade vastu tärkas 12.sajandi teisel poolel." Edasi kirjeldatakse kuidas 1180.aasta paiku kindlustasid saksa kaupmehed Ojamaal, seejärel hakati purjetama otse liivlaste ja eestlaste maale. Seega jõudsid sealsed kaupmehed Liivimaale alles 12.sajandi lõpuaastatel. Edasi järgneb aga lause: "Sageli arvatakse, et äri mittekristlastega tähendas kõrgemat riski ja seetõttu olid just kaupmehed eriti huvitatud Baltikumi ristimisest. Ent miks siis ei takistanud see "paganlus" kauplemist varem, 11.sajandil?" No kuulge, ise kirjutasite, et sakslased hakkasid Läänemerel suurejoonelisemalt äri ajama alles 12.sajandi teisel poolel. Mis see 11.sajand siia puutub? isegi kui kaupmees sõjast polnud huvitatud, siis ristimisest kindlasti. Sõda ja ristimine aga kippusid tol ajal käsikäes käima.
Positiivseks lähenemiseks pean sündmuste territoriaalset laienemist tervele tänapäevasele Eesti ja Läti alale. Ainult Eesti ala sündmuste kirjeldamine oleks justkui ajavoost tüki väljarebimine ja sündmuste raamistik muutuks täiesti ebaselgeks.
Raamatust saab aimu sellest, et suuresti käis Liivimaal kõikide sõda kõikide vastu. Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu tülitsesid omavahel, kasutades tööriistadena kohalikke hõime, neid üksteise vastu välja mängides. Nii võitlevad omavahel liivlased ja latgalid, liivlased ja semgalid, sakalased ja ugalased, saarlased ja liivlased, harjulased ja sakalased. Siis sekkub Riia piiskopiga tehtud kokkuleppel Läänemere selleaegne suurvõim Taani, kes siiski varsti läheb mõõgavendadega tülli ja jälle mängitakse eestlasi üksteise vastu, Vahepeal veel ilmuvad veel rootslased, kes minema aetakse ja selle üle tuntakse Riias ainult headmeelt. Nendesse taplustesse sekkuvad veel venelased, kes esinevad ni kohalike rahvaste kui ordu või piiskopi liitlastena, aga tegelevad peamuselt röövimistega. Ning seda segadust kasutavad ära leedulased, kes ikka oma põhjanaabreid rüüstamas käivad. Ei ole selles pooltevahetamistes, omavahelistes tülides midagi kangelaslikku.
Kahjuks pole autorid olnud hõimude nimedes järjekindlad. Nad kirjutavad ühes kohas, et rüüsteretke tegid liivlased ja latgalid, teisal aga kasutavad nimetusi liivlased ja lätlased. Kaldun arvama, et siin on ilmselge toimetaja praak.
Teos annab põhjalikuma ülevaate ajalooliste isikut taustast. Vahest huvutavam on Taani kuninga Valdemar II lugu, sest saame teada, et nende võitluste ajal tuli tal aastapäevad vangis veeta. Samuti tuleb meil ajaloos piiskop Alberti rõhutamise kõrval rohkem esile tõsta piiskop Theoderichi rolli. Muidugi on raamatus muutunud mitmete ajalooliste tegelaste kirjapilt. Seni oleme ikka rääkinud paavsti legaat Modena Wilhelmist, nüüd lepime siis Modena Guglielmoga. Tegelikult on vist ilmse itaallase puhul nii ka õige. Alna Balduin teeb samuti nime korrigeerimise läbi.
Kunagi õppisime selgeks daatumi 1227, mil Saaremaa alistus ja sellega oli justkui kogu sõjategevus lõppenud. Kus sa sellega. Võitlused kestsid suuresti edasi. Nüüd küll rohkem venelastega, kes tegid siiakanti rüüsteretki ja eestlased koos rüütlitega tegid omakorda Novgorodi- ja Pihvamaale retki. Mahuvad siis ka saarlaste vastuhakud. Ristisõda aga jätkus Vana-Liivimaa lõunarajal ning raamat pakub Liivimaa ristisõja lõppdaatumiks 1313, mil õnnestus rajada Dünaburgi linnus (Daugavpils) vastu leedulaste ala.
Raamatu esimese peatüki põhjal võib öelda, et lähenemine ajastule on ehk harjumatu, kuid siiski mõtteid tekitav ja vaidlusele kutsuv. See on ajaloos aga peamine. Võib-olla vajanuks tekst veidi rahvapärasemat lähenemist ja mitte liigselt teaduslikku keelt. Aga mis ma ikka liialt norin.
Mis puutub Postimehe väitesse, et selle järgi hakatakse õpetama koolis. Arvan, et iga õpetaja valib ise mismoodi ta teemat õpetab, millisele sündmusele rohkem tähelepanu pöörab. Kui õpetaja tahab, siis räägib ta lastele Ümerast, Madisepäeva lahingust ja Lembitust, et anda edasi mingigi emotsioon. Kõike ei saa ette kirjutada ametlikuks peetav raamat, veel vähem ajaleht.
Loen raamatut edasi ja kirjutan mõnikord jälle. Kui viitsin.
Tuesday, January 8, 2013
Proovitud õllede Top 100
| Koht | Õlu | Tootja | Riik | Õlletüüp | Hinne |
| 1 | Rochefort Trappistes 8 | Brasserie Rochefort |
Belgia
|
Belgian Strong Ale | 4.5 |
| 2 | t IJ Vlo | Brouwerij ’t IJ |
Holland
|
Belgian Strong Ale | 4.2 |
| 3 | Duvel | Brouwerij Moortgat |
Belgia
|
Belgian Strong Ale | 4.2 |
| 4 | Westmalle Dubbel | Brouwerij der Trappisten van Westmalle |
Belgia
|
Abbey Dubbel | 4 |
| 5 | Huvila Villi Wäinö Onni |
Panimoravintola Huvila |
Soome
|
Bitter
|
4 |
| 6 | t IJ (Scharrel) IJwit | Brouwerij ’t IJ |
Holland
|
Belgian White (Witbier) | 4 |
| 7 | t IJ Paasij | Brouwerij ’t IJ | Holland | Belgian Ale | 4 |
| 8 | Brand Imperator |
Brand Bierbrouwerij (Heineken) | Holland | Dunkler Bock | 4 |
| 9 | Fullers 1845 | Fullers | Suurbritannia | English Strong Ale | 4 |
| 10 | U Medvídků Oldgott Barique Ležak 13° | U Medvídků | Tšehhi | Vienna | 3.9 |
| 11 | Affligem Blonde |
Brouwerij Affligem / De Smedt (Heineken) |
Belgia
|
Belgian Ale | 3.9 |
| 12 | Urthel Parlus Magnificum (was: Vlaemse Bock) | Brouwerij De Leyerth |
Belgia
|
Abbey Dubbel | 3.9 |
| 13 | Paulaner Hefeweissbier Dunkel | Paulaner Brauerei |
Saksamaa
|
Dunkelweizen | 3,9 |
| 14 | Fortuna Komes Porter | Browar Fortuna |
Poola
|
Baltic Porter | 3,9 |
| 15 | Pauwel Kwak | Brouwerij Bosteels |
Belgia
|
Belgian Strong Ale | 3,9 |
| 16 | De Koninck | Brouwerij De Koninck |
Belgia
|
Belgian Ale | 3.8 |
| 17 | WinterCoat Yule Ale | WinterCoat |
Taani
|
English Strong Ale | 3.8 |
| 18 | Wychwood Hobgoblin (Pasteurised) |
Wychwood (Refresh UK - Marstons plc) |
Suurbritannia
|
Premium Bitter/ESB | 3,8 |
| 19 | Kormoran Porter Warminski | Browar Kormoran |
Poola
|
Baltic Porter | 3,8 |
| 20 | Valmiermuižas Gaišais Nefiltrets | Valmiermuižas Alus | Läti | Zwickel/Keller/Landbier | 3,8 |
| 21 | Rochefort Trappistes 6 | Brasserie Rochefort | Belgia | Belgian Strong Ale | 3,8 |
| 22 | Fuller’s India Pale Ale (Bottle/Keg) | Fuller’s | Suurbritannia | India Pale Ale (IPA) | 3,8 |
| 23 | Samuel Adams Boston Lager | Boston Beer Company | USA | Vienna | 3,8 |
| 24 | Lohrer Keiler Weissbier Dunkel | Lohrer Bier | Saksamaa | Dunkelweizen | 3.7 |
| 25 | Julius Echter Hefe-Weissbier Dunkel | Würzburger Hofbräu | Saksamaa | Dunkelweizen | 3.7 |
| 26 | Blanche de Namur | Du Bocq |
Belgia
|
Belgian White (Witbier) | 3.7 |
| 27 | Göller Kellerbier Naturtrüb | Brauerei Göller | Saksamaa | Zwickel/Keller/Landbier | 3.7 |
| 28 | Karhupanimo Musta Karhu |
Karhupanimo (Sinebrychoff) | Soome | Schwarzbier | 3.7 |
| 29 | Jopen Jubeljoop III | Jopen | Holland | Abbey Tripel | 3.7 |
| 30 | Okocim Porter | Carlsberg Polska | Poola | Baltic Porter | 3.7 |
| 31 | Teerenpeli Onnenpekka |
Panimoravintola
Teerenpeli
|
Soome
|
Pilsener | 3.7 |
| 32 | Schussenrieder Naturtrüb Original No 1 |
Schussenrieder
Erlebnisbrauerei
|
Saksamaa | Zwickel/Keller/Landbier | 3.7 |
| 33 | Belhaven St Andrews Ale (Bottle) |
Belhaven (Greene King) | Suurbritannia | Premium Bitter/ESB | 3,7 |
| 34 | Bernard Cerné Pivo 13° | Bernard | Tšehhi | Dunkel | 3.6 |
| 35 | Tongerlo 6 Dubbel Bruin | Haacht |
Belgia
|
Abbey Dubbel | 3.6 |
| 36 | Abula Gaišais | Abula | Läti | Pilsener | 3.6 |
| 37 | Lohrer Keiler Weissbier | Lohrer Bier | Saksamaa | German Hefeweizen | 3.6 |
| 38 | Piebalgas Alus | SIA Piebalgas Alus | Läti | Pale Lager | 3.6 |
| 39 | Staropramen Černý (Dark) | Staropramen (InBev) | Tšehhi | Dunkel | 3.6 |
| 40 | Braustolz Pils | Braustolz | Saksamaa | Classic German Pilsener | 3.6 |
| 41 | Jever Pilsener | Jever (Oetker Group) | Saksamaa | Classic German Pilsener | 3.6 |
| 42 | Schneider Aventinus Weizen-Eisbock |
Weissbierbrauerei G. Schneider & Sohn | Saksamaa | Eisbock | 3.6 |
| 43 | Piebalgas Jubilejas Alus | SIA Piebalgas Alus | Läti | Pale Lager | 3.6 |
| 44 | Nokian Talvi IV | Nokian Panimo | Soome | Dunkel | 3.6 |
| 45 | Saimaan Marsalkka IVA | Saimaan Olut | Soome | Pale Lager | 3.6 |
| 46 | Saimaan Rokrammi Pils III | Saimaan Juomatehdas | Soome | Bohemian Pilsener | 3.6 |
| 47 | Jopen Koyt | Jopen | Holland | Traditional Ale | 3.6 |
| 48 | Gulpener Korenwolf |
Gulpener Bierbrouwerij | Holland | Belgian White (Witbier) | 3.6 |
| 49 | Ciechan Porter 18,1 | Browar Ciechan | Poola | Baltic Porter | 3,6 |
| 50 | Brackie Mastne |
Bracki Browar Zamkowy | Poola | Traditional Ale | 3,6 |
| 51 | Sessler Tmavý Ležiak 11.5% | Pivovar Sessler | Slovakkia | Dunkel | 3.6 |
| 52 | Sessler Svetlý Ležiak 11.5% | Pivovar Sessler | Slovakkia | Pale Lager | 3.6 |
| 53 | Primátor Stout | Pivovar Náchod (LIF) | Tšehhi | Dry Stout | 3.6 |
| 54 | Kaltenecker India Pale Ale 14° | Pivovar Kaltenecker | Slovakkia | India Pale Ale (IPA) | 3,6 |
| 55 | Lobkowicz Vevoda 11° | Lobkowicz Pivovar | Tšehhi | Böömi pilsner | 3,5 |
| 56 | Beer House Pilsner Gold | Beer House (Estonia) | Eesti | Pilsener | 3.5 |
| 57 | Beer House Märzen Spezial | Beer House (Estonia) | Eesti | Oktoberfest/Märzen | 3.5 |
| 58 | Tomislav Pivo | Zagrebačka Pivovara | Horvaatia | Baltic Porter | 3.5 |
| 59 | Piebalgas Tumšais Lux | SIA Piebalgas Alus | Läti | Dunkel | 3.5 |
| 60 | Valmiermuižas Gaišais | Valmiermuižas Alus | Läti | Zwickel/Keller/Landbier | 3.5 |
| 61 | Krajan Porter | Browary Kujawsko Pomorskie Krajan | Poola | Baltic Porter | 3.5 |
| 62 | Primátor Lezák Svetlý Exkluziv 16° | Pivovar Náchod (LIF) | Tšehhi | European Strong Lager | 3.5 |
| 63 | Amber Grand Imperial | Browar Amber | Poola | Baltic Porter | 3.5 |
| 64 | Stiegl Goldbräu | Stiegl | Austria | Premium Lager | 3.5 |
| 65 | Koff Porter | Sinebrychoff (Carlsberg) | Soome | Baltic Porter | 3.5 |
| 66 | A. Le Coq Special Stout | Tartu Õlletehas (Olvi) | Eesti | Stout | 3.5 |
| 67 | Suomenlinnan Helsinki Portteri | Suomenlinnan Panimo | Soome | Porter | 3.5 |
| 68 | Gouden Carolus Classic | Brouwerij Het Anker | Holland | Belgian Strong Ale | 3.5 |
| 69 | Hertog Jan Grand Prestige |
Arcense Bierbrouwerij (InBev) | Holland | Belgian Strong Ale | 3.5 |
| 70 | t IJ Struis | Brouwerij ’t IJ | Holland | Belgian Strong Ale | 3.5 |
| 71 | Lvivske Porter | Lvivska Pivovarnya (Carlsberg) | Ukraina | Baltic Porter | 3.5 |
| 72 | Kaiser Geislingen Keller Pils |
Kaiser-Brauerei Geislingen | Saksamaa | Zwickel/Keller/Landbier | 3.5 |
| 73 | Pardubický Porter (Boom) 19° | Pivovar Pardubice | Tšehhi | Baltic Porter | 3,5 |
| 74 | Belhaven McCallums Stout (Bottle) |
Belhaven (Greene King) | Suurbritannia | Stout | 3,5 |
| 75 | Ursus Black | Ursus Breweries | Rumeenia | Dunkel | 3.5 |
| 76 | Černá Hora Kvasar 14° | Pivovar Černá Hora | Tšehhi | Pale Lager | 3,5 |
| 77 | Pinta Pierwsza Pomoc | Browar Pinta | Poola | Premium Lager | 3,5 |
| 78 | Hardys & Hansons Olde Trip (Cask) | Greene King | Suurbritannia | Bitter | 3.5 |
| 79 | Primátor Rytírský 21° | Pivovar Náchod (LIF) | Tšehhi | Strong Pale Lager/Imperial Pils | 3,5 |
| 80 | Fortuna Czarne | Browar Fortuna | Poola | Spice/Herb/Vegetable | 3,5 |
| 81 | Saku Pühadeporter Valge Šokolaadi | Aldaris | Läti | Baltic Porter | 3,5 |
| 82 | Ksiazece Ciemne | Tyskie Brewery | Poola | Dunkel | 3,5 |
| 83 | Ottakringer Dunkles | Ottakringer | Austria | Dunkel | 3.4 |
| 84 | Strakonický Dudák Velkopřevor 14° | Měšťanský pivovar Strakonice | Tšehhi | European Strong Lager | 3.4 |
| 85 | Platan Jedenáct Světlý Ležák 11° | Pivovar Platan | Tšehhi | Bohemian Pilsener | 3.4 |
| 86 | Herzog Der Schwarze | Arnsteiner Brauerei Max Bender | Saksamaa | Schwarzbier | 3.4 |
| 87 | Lodiņa Gaišais Alus | Lodiņa Alus | Läti | Pilsener | 3.4 |
| 88 | Freiberger Premium Pils | Freiberger Brauhaus (Actris Group) | Saksamaa | Pilsener | 3.4 |
| 89 | EKU Pilsner | Kulmbacher Brauerei | Saksamaa | Classic German Pilsener | 3.4 |
| 90 | Šariš Tmavé 11% | Pivovar Šariš (SABMiller) | Slovakkia | Dunkel | 3.4 |
| 91 | Topvar 12% Premium | Pivovary Topvar (SABMiller) | Slovakkia | Bohemian Pilsener | 3.4 |
| 92 | Bauskas Tumšais Specialais | SIA Bauskas Alus | Läti | Dunkel | 3.4 |
| 93 | Stadin Single Hopped Boadicea Bitter | Stadin Panimo | Soome | Bitter | 3.4 |
| 94 | Žatec Xantho | Žatecký Pivovar | Tšehhi | Dunkel | 3.4 |
| 95 | Master Zlatý 15° |
Velkopopovicky Kozel (SABMiller) | Tšehhi | Imperial Pils/Strong Pale Lager | 3.4 |
| 96 | Mc Chouffe |
Brasserie d’Achouffe (Moortgat) |
Belgia
|
Scotch Ale | 3.4 |
| 97 | t IJ Natte | Brouwerij ’t IJ | Holland | Abbey Dubbel | 3.4 |
| 98 | Taako Pihtla Õlu | Oü Taako | Eesti | Traditional Ale | 3.4 |
| 99 | Laitilan Kukko Pils III | Laitilan Wirvoitusjuomatehdas | Soome | Pilsener | 3.4 |
| 100 | Zywiec Porter |
Bracki Browar Zamkowy (Zywiec Heineken) | Poola | Baltic Porter | 3.4 |
Subscribe to:
Posts (Atom)