Kui olin lõpetanud järjekordsete päevalehtede läbilugemise, mis sisaldasid taaskord kilogrammide kaupa sõnavahtu presidendivalimiste teemal, tuli meelde kümnenditagune aeg. 2006.aastal oli ju valimiskogu viimati koos. Tänavu toimuv meenutab neid aegu, kuid tublisti karikatuursemalt.
Toona oli kaks kandidaati, kuid sellegipoolest oli kiremöllu palju. Meenub kuidas tollane keskkonnaminister korraldas valijameestele suure olengu, kus viina voolas ja sakuskat jätkus. Pärast veel puhus mees alkomeetrisse hiiglaslikud joobenumbrid. Valimispäeval toimusid Tallinna kesklinnas lähestikku kaks toetusmeeleavaldust. Tammsaare parki kogunesid endise Vaba Euroopa ajakirjaniku toetajad, kes kuulasid levimuusikat. Vist Rävala puiesteele võtsid positsiooni sisse kunagise EPA rektori pooldajad, kes tegid toetusmarsi kadunud Arne Otteri eestmarssimisel ja Erich Kriegeri eestlaulmisel. Valimised läksid nagu läksid.
Nüüd paistab, et läheb samamoodi, kuid lepitamatuteks vastasleerideks näivad olevat muutunud ühe erakonna inimesed. Minevikust lähtuvalt võib arvata, et järgnev stsenaarium etendubki lähiajal.
Kujutagem näiteks ette seda, kuidas kunagise Mnemoturniiri saatejuhi leeri kuuluv teotahteline härrasmees, kel minevikust Tartu muusikapäevade korralduskogemus ning lisaks mälestused nii välis- kui kultuuriministeeriumist, korraldab valdade-linnade valijameestele kusagil festivalitanumal peo. Peol jätkub endisest Läti piiripunktist ostetud piiritusjooke ja sinna kõrvale viinapitsidesse vangistatud gurmeesuupisteid. Kõige lõpuks puhub too härra lõhki kommertstelejaama alkomeetri ja lisab siis teravmeelselt: "Pole paha tulemus!"
Valimispäeval on rahvusooperi ümbrus kihinat-kahinat täis. Eesti kirjanduse tüviteksti autori ausamba lähedusse kogunevad diplomaatiakogemusega daami pooldajad. Kõlab ehk mõni kõnegi, arvata võib, et kohale saabub Eesti telemaastiku staartegija lähiminevikust, kes ütleb mõned põhjapanevad repliigid. Enamiku ajast mürtsub siiski levimuusika. Kohal on kindlasti vennad Johansonid, kes laulavad oma lahtilükkamise lugu, mis järjekordselt kuidagi lõppeda ei taha. Teiste seas astub ehk lauluga üles kunagine ENSV Justiitsministeeriumi spetsialist, kelle esituses manatakse kuulajate ette pilt veebruarist. Mine tea ehk haarab ta kaaslauljaks kunagise duopartneri tütre. Organiseerimise on enda peale võtnud tuntud abielupaar, kelle nime on viimasel ajal seostatud autotranspordiettevõttega. Võib-olla lööb organisatoorse poole peal kaasa ka eelmise aastasaja lõpus Jõgeval meeriametit pidanud meesterahvas. Kas mustad kilekotid liiguvad seda ei tea?
Välisministeeriumi lähedusse koguneb hoopis teine seltskond. Lehvivad lipud, peetakse kõnesid ja laulavad koorid. Koore juhatab daam, kel on ka üldlaulupeo dirigendipuldi kogemus. Organisatoorse poole pealt paneb õla alla juba eelpool mainitud härra, kelle hüüdnimi toob meelde pisikese elementaarosakese. Seejärel toimub marss Estonia suunas ja marssijate käes on plakatid ja lipud eelmise kümnendi lõpul toimunud kohalike omavalitsuste valimiste ajast, kus kirjas: " Ma armastan Eestit!", "Ma armastan ... valda!" jne.
Ainult seda, kes valimiskogus ära valitakse - seda ei tea.
Saturday, September 10, 2016
Monday, August 15, 2016
Praha. 20 aastat hiljem
1996.aaasta lõikuskuul viibis õppereisil Prahas Läänemaa Seuraliidu muinsuskaitsetoimkond. Toonased reisreisimälestused said valatud kirjalikku vormi ning see leidis avaldamist maakonnalehe Lääne Elu veergudel.
Kaks aastakümmet on pikk aeg. Selle aja jooksul jõuab palju muutuda - muutud ise ja muutub ümbritsev maailm. Kaob nooruseuljus, paljud kunagised seisukohad langevad kokku, asemele tuleb kaalutletus ning arusaamine elu kaduvusest. Kakskümmend aastat peaks olema paras distants ajalises mõttes, et külastada uuesti esimese "ekstreemreisi" sihtpunkti ja tunda end hetkeksi noorena. Arhiivihunnikust sai väljakistud kunagised mälestused ja neid võrrelda tänapäevaga.
Loomulikult on praegu olukord teine. Enam ei pea loksuma pikalt rongis marsruudil Tallinn-Šestokai-Varssavi-Praha. Ei pea vedama seljas seljakotti, kus on hulk konserve ja kuivikuid. Praegu lendad lennukiga Tallinnast läbi Riia Prahasse. Hommikul oled Haapsalus ja varasel pealelõunal Prahas. Linnatranspordis sõidad nüüd ikka kehtiva piletiga ja isegi söögikohtades annad jootraha. Aga pole enam avastamisrõõmu, vaid on faktidele kinnituse otsimine.
Täpsuse huvides lisan, et selle kahekümne aasta jooksul olen Prahas muidugi rohkem käinud - vähemalt viis korda. Need kõik on olnud aga üsna lühikesed sutsakad - nii pool päeva.
Niisiis, 7.augusti varasel pärastlõunal olin Prahas. Lennujaamas sai pangaautomaadist kistud välja natuke Tšehhi kroone (1 euro on umbkaudu 23-27 krooni). Nüüd kui meie armas kroon on kaduvikku vajunud, jätan tšehhi raha noortepärase väljendi kõšš kasutamata - lihtsalt tšehhi kroon. Vookleva järjekorra tõttu leidsin hõlpsasti üles lennujaamas paikneva sõidukaartide müügikoha ja soetasin endale 72-tunnine linnatranspordi sõidukaardi. Kolmepäevane pilet maksis 310 krooni ja seega tee linna oli vaba. Algul sõit bussiga metrooni ja sealt siis metrooga hotelli lähedale. Juba siin oli viimase - 2008. aastal toimunud külastusega - võrreldes midagi muutunud. Metrooliini A oli pikemaks veetud ja ümberistumine bussilt metroole toimus kaks peatust õhuväravale lähemal. Eelnevalt väljavalitud hotell Fortuna City asus Strašnicka linnaosas, vana ja uue Strašnicka piiril. Vana Strašnicka ole ehitatud enne II maailmasõda, uus peale sõda. Ööbimiskoha väljavalimisel oli siis kaks kriteeriumit: metroopeatuse lähedus ja taskukohane hind. Hotell kuulus niiöelda büdžetthotellide hulka, juba tema endine nimi Solidarita viitas sellele. Majutusasutuses oli valmistutud minu vastuvõtuks. Eesti külalisele kodusema fooni loomiseks oli väga palju kujunduses kasutatud lillat värvi - otsene vihje Teliale. Hotelli sisenedes kostus vestibüülis venekeelset juttu - seal olid võtnud koha Kasahstani spordidresse kandvad kodanikud, kes nuhvlitest proovisid saada uudiseid olümpiamängude kohta. Ei lasknud end häirida, möllisin end võõrastemajja sisse, viskasin reisikoti oma kümnenda korruse tuppa ja tormasin linna peale
Vitkovi mägi ja armeemuuseum
Korraliku ja karskeid eluviise hindava kodanikuna tuli enne Praha põhiväärtuse õlle kallale asumist külastada paari muuseumi. Esimene valik langes Vitkovi mäel olevale rahvusmonumendile. Mõned peatused trammiga ja siis natuke bussiga ja olingi mäe jalamil. Kahjuks kujunes ronimine mäkke tänu palavale ilmale kurnavaks. Aga üles ma sain.
Põhiosa memoriaalihoonest moodustas muuseumilaadne püsinäitus Tšehhoslovakkia ja Tšehhia ajaloo ristteedest. Väljapanekud rahvusliku liikumise tõusust 19.saj. II poolel, Tšehhoslovakkia riigi tekkest, koos selle riigi kolme isa Masaryki, Beneši ja Štefaniku piltidega. Seejärel stendid Müncheni kokkuleppest, II maailmasõjast, kommunistlikust riigipöördest 1948, Praha kevadest ja sametrevolutsioonist. Kõik oli see oli etteaimatav. Ometi lasus sellel ehitisel ajaloo taak. Kuna rajatis püstitati õitsva sotsialismi tingimustes, siis loomulikult võis seal leida nn nõukogude sõjameestele pühendatud saali. Hoopis huvitavam oli aga fakt, et ehitis oli kunagi kasutuses Tšehhoslovakkia kommunistide juhi Klement Gottwaldi mausoleumina. 1953.aastal hinge heitnud Gottwald otsustati Lenini ja Stalini eeskujul muumiaks teha ja siis rahvale vaatamiseks välja panna. Algul sai töörahvas oma surnud juhti vaadata sõjaväevormis, pärast "sulaaja" algust pani muumiale selga tsiviilülikond, aga 1962.aastal otsustati Gottwaldi surnukeha ära oõletada ja maha matta. Ehitis jäi kasutult seisma. Praegu võib vaadata ruume kus tegeleti surnukeha hooldamisega.
Hoonest väljaspool asub vaateplatvorm, kus avaneb hunnitu vaade Praha linnale. kahjuks otsustas minu olümpialikku nime kandev digiseebikas rikki minna ja hakkas tegema kaunite fotode asemel kunstiliste triipudega ülesvõtteid ja seetõttu osutusid Praha vaated pigem alternatiivkunsti tähtteosteks, mitte kaunisfotodeks. Platvormile on paigutatud ka suur rahvuskangelase Jan Žižka monument, mida peetakse Euroopa suuruselt kolmandaks ratsamonumendiks.
20 aastat tagasi asus armeemuuseum Prahas Hradčany piirkonnas. Siis me muuseumi piletit ei ostnud, vaid jooksime lihtsalt sisse. Nüüd oli muuseum kolitud Vitkovi mäe jalamile. Meie toonasest külaskäigust oli õppust võetud ning külastus oli tasuta. Põhitähelepanu oli pööratud sõjaväevormidele nii eelmise külaskäigu ajal ja ka nüüd. Vahest enim ruumi oli kulutatud tšehhi sõduritele I maailmasõjas ja sellele järgnevatel aegadel. Uue blokina oli tekkinud sõjaliste aumärkide stend, kus teiste seas leidsin Kotkaristi aumärgi, mis kunagi oli annetatud esimesele Tšehhoslovakkia presidendile Masarykile. Ja nüüd põhiväärtuste juurde!
Kordamised esimesel Praha õhtul
Kõigepealt ootas ees taaskohtumine lokaaliga U Dvou kocek. Kakskümmen aastat tagasi kirjutasime nii: "Päris tore koht oli U Dvou Kocek (kahe kassi juures). Õlu maksis seal 16,5 kõssi. Õlleks oli seal Pisner Urquell. Juba hommikul oli sinna üks naine tulnud oma muret matma, samuti põikas sealt läbi üks naise poolt poodi saadetud mees."
Nüüd külastasin asutust õhtu algul. Nüüdseks on kahe kassi kõrts asunud ise õlut tootma. Saadaval on nii hele kui tume variant. Pilsner Urquell on aga endiselt tellimisnimekirjas. Kõrvallauas oleva seltskonna jutust sain aru, sest nad suhtlesid nn rahvastevahelise suhtlemise keeles. Edaspidi kohtasin palju vene keelt kõnelevaid turiste.
Vaid veidi maad kahe kassi kohast eemal asub U Medvidku. Seda paika on vahepealseteligi aastatel külastatud ja ma teadsin, et kõrts pruulib ise õlut. Kunagi aga kirjutasimegi nii: "Ühte kuulsamat tšehhi õlut Budvari mekkisime restoranis U Medvedku. Lokaal ise oli kallis, hinna sisse kuulus elav muusika". Seekord muusika ei kõlanud, ainsaks heliks oli külastajate jutuvada. Valitud pruulis 1466 osutus meeeldivaks suupisteks. Hinnakiri nüüd kallis ei tundunud.
Konvikti nimelise asutuse kohta sai kunagi kirjutatud."U Konvikta jäi meelde selle poolest, et kõrvallauas istusid meie hõimuveljed soomlased. Supp oli seal hea, koht ise aga liiga lakutud." Praegu küll ei saa väita, et tegu oleks "lakutud" kohaga, pigem on tunda väsimuse märke. Ometi oli sealne seakoot maitsev ja kõrvale rüübatud filtreerimata Radegast täiesti suupärane.
"Järgmisena astusime sisse restorani U Vejvodu. Meeldivaks elamuseks kujunes guljašisupp, mille kõrvale võtsime Staroprameni õlut." Praegu on Staropramen asendunud Pilsner Urquelli ja selle sõsarõlledega. Minu valik langes tumedale õllele Master. Guljašisuppi seekord menüüste ei leidnud. Koht ise oli rahvast tühjavõitu. Seinale kinnitatud ekraanilt valgusid saali olümpiamängude võistlused. Aega ajalt astusid sissse Aasia päritolu turistid, vaatasid ringi ja lahkusid. Küllap veendusid, et riisiroogi ei pakuta. Muide, Aasia turiste oli Prahas meeletult.
Aeg oli esimene päev lõpetada ja tagasi hotelli minna. Enne hotelli sai veel läbi astutud Pivni stani nimelisest asutusest , mis kujutas endast üles seatud suurt telki, kus sai olümpiat vaadata, juua Krušovice õlut ning slivovitsi.
Mingem üles mägedele
Hradčanysse otsustasin minna varahommikul kui rahvast veel vähe ja lõõskav päikegi ei vajuta lagipähe. Metroorongiga sai sõidetud mäe jalamile, siis ronitud pikka tõusu mööda üles. Kitsas mäkketõusev tee ei hiilanud rahvarohkusega, minu ees liikus vaid grupp seljakotirändureid. Järsku märkasin, et need peatati mundrikandjate poolt ja kästi kottide sisu ette näidata. Ahhaa, see ongi uus Euroopa julgeolekuolukord! Minusugune ilma kandamita härra lasti mõistagi ilma vaatluseta lossi sisse.
Kõigist Praha "toompea" objektidest valisin välja külastamiseks Püha Vituse katedraali, Püha Jüri basiilika, Kuldse tänava ja vana kuningalossi. Vaatamat varasest tunnist tungles objektide ümber turismigruppe. Huvireisijate hulgas andsid tooni Aasia päritolu tegelased. Kõigist külastatud objektidest enim paelus mind vana kuningaloss. Eelkõige see, et leidsin üles akna, kust 23.mail 1618 visati aknast välja keisri saadikud - sündmus, millest sai alguse Kolmekümneaastane sõda.
Hradčanyst väljusin teise värava kaudu. Sinna oli kogunenud tohutu rahvamurd, mis moodustas millegi järjekorralaadse. Kõik nad ootasid kottide läbivaatust lossi territooriumile pääsuks. Selline olukord tundus loomulik, sest sealtkaudu sisenesid grupid, kes olid suurte bussidega toodud ning vältisid jalgsikulgemist mööda mäenõlva.
Mina aga laskusin mööda Mala Strana tänavaid alla, et sealse linnaosa keskplatsil istuda trammile ja sõita Smichovi linnaossa. Päike hakkas üha enam lagipähe paistma, kuumus tegi üha enam liiga. Korraks tundus, et minust möödus eestikeelne turismigrupp. Või ma eksisin?
Smichovi õlletehase külastamine
Smichovi linnaosas asub Staroprameni õlletehas. Oma reisidel olen külastanud näiteks Guinnessi ja Carlsbergi tehaste külastuskeskusi-muuseume. Otsustasin võrrelda. Tramm tõi mind üsna Staroprameni külastuskeskuse lähedale, paarsada meetrit jalgsi kõmpimist ja olingi päral. Külastuskeskuse töötaja näis olevat külastaja üle imestunud: "Kas te saite meie kohta teada turismiinfost?". Vastasin , et ise tulin selle peale, et Staroprameni tehas üles otsida. Ostsin pileti, millele anti manusena kaasa õllekork, mille sai külastuse lõppedes kolmandikliitriseks õlleks vahetada.
Väljapaneku vaatamine pidi toimuma raudselt giidi saatel. Kusjuures giidi füüsiliselt ei eksisteerinudki, sest jutt tuli kusagilt kõlaritest. Kuna mina ainuisikuliselt moodustasin turismigrupi, siis sain valida giiditeenuse keele. Valisin venekeelse teenuse - näete ma ei ole eurooplane, olen ikka diktatuurimeelne inimene. Koguse sellise uuenduse võlu ammendus kuuest muuseumitoast esimeses. Lugu oli nimelt selles, et sa ei saanud järgmisse tuppa edasi minna enne, kui audiogiid oli oma jutu lõpetanud - enne lihtsalt ei süttinud järgmise toa valgus. Mul olid kõik stendid juba läbi vaadatud, aga ikka see nähtamatu jutustaja latras. Kõige tüütavam oli see tuba, kus räägiti sellest kuidas õlut tehakse. Ma ei viitsi juba ei tea mitmendat korda vaadata pilte odrapõllust, voolavast veest ja humalakäbidest, mis jooksid mööda seina. Pidin siiski ootama kuni jutt lõppeb ja saan järgmisse saali minna. Arusaaja inimesena mõistan, et sinna saabuvadki nö turismigrupid, kes õlletööstusest on kusagilt ähmaselt kuulnud ning samas mõistsin külastuskeskuse töötaja küsimust. Villimisliini imiteeriv konveier oli siiski huvitav leid. Lõpuks jõudsin, siis viimasesse saali, mis osutus baariks ja sain õllekorgi õlle vastu vahetada. Päeva esimene õlu on ikka hea.
Otsustasin pilgu heita ka suveniiriletti, kuid selle seis oli nõder. Pakuti müüa paari õllekannu, mõnd plakatit, plekksilti ja üht pleekinud polosärki.
Läbi kesklinna Vyšehradi
Sõitsin Smichovist metrooga kesklinna tagasi. Aeg oli niikaugel, et võtta pisike suupiste ja järgmine õlu. Ette jäi Novomestsky pivovar. Sellesse pruulipubisse saabumiseks tuli läbida pikk koridor ja laskuda keldrisse. Peale kannukest õlut ja taldrikutäit küüslaugusuppi tulin taas maapinnale. Sammusin veidi edasi ja kohe meenus tsitaat 1996.aastal ilmunud reisimärkmeist: "Vähemlevinud Braniku õlut saab kohas nimega Branička formanka, mis asub peatänavast veidi eemal". Me pidasime toona peatänavaks Vaclavi väljakut, kuid tänav, mille ääres lokaal asub on elava liiklusega ja kulgeb rahvusteatri kõrvalt läbi. Mõistagi ma sisenesin õllekasse, tellisin odava Braniku õlle ja vaatasin koos teiste sealistuvate meestega telerist spordiülekandeid.
Aga nüüd metroosse ja Vyšehradi. Asub see kunagine kindlus keskusest kolme metroopeatuse jagu eemal. Nii nagu kakskümmend aastat tagasi jäi nüüdki maa alt väljudes ette üüratu kongresside palee. Kui toona
toimus seal mingi madalate temperatuuride füüsika konverents, siis nüüd valitses palees vaikus.
Vyšehradi kindlusesse minnes pidin häbiga meenutama isiklikku eksimust kunagistes reisimärkmetes. Üritasin vaimu panna ja märkisin siis, et Vyšehrad on seotud nende Ida-Euroopa riikidega, kes tahavad NATOsse. Ei olnud mul siis aimugi, et tegemist oli hoopistükkis Ungaris paikneva samanimelise linnaga, mitte Prahas oleva kindlusega. Jalutasin kindluse läbi, nautisin Vltavale avanevaid vaateid, külastasin Vyšehradi basiilikat ning aega jätkus sealse kalmistugi jaoks. Endistviisi puhkavad seal paljud tšehhi kultuuritegelased, kuid siin kohal tahaks peatuda kõrvalpildil oleval mälestusehisel. See on pühendatud Milada Horakovale, Tšehhi poliitikule, kes mõisteti 1950.aastal toimunud stalinlike puhastuste käigus surma. Kohtus esines ta enesekindlalt ja sai niiviisi Tšehhoslovakkias toimunud stalinlike protsesside ohvrite võrdkujuks. Daam hukati, tema põrm tuhastati ja hauda tal seega pole. Vyšehradi kalmistul on seega ainult sümboolne matmispaik.
"Käi Švejki juures ka ära"
Selle päeva hommikul oli mulle helistanud tuntud eesti mälumängukorraldaja ja kui ta kuulis, et viibin Prahas lausus mulle eeltoodud sõnad. Võtsin selle kohustuseks ja sõitsin Vyšehradist tagasi linna poole ühe peatuse, et minna U Kalicha kõrtsi.
1996.aastal sai kirjuatud, et hinnad olid seal kallid ja õhkkond liiga steriilne. Nüüd pelgasin kõrtsile lähenedes, et turismigrupid on asutuse umbselt hõivanud. Kui sisenesin, oli peasaalis ainult mõne laua taga inimmaterjal. Oli üks venekeelne seltskond, üks inglisekeelne perekond, kelle juured ulatusid ilmselt Hindustani poolsaarele ja üksik Jaapani või Korea turist, kes fotoaparaadiga tegelemise vaheajal ka õlut jõi. Kelner juhatas mu lauda, asetas kohe lauale liitrise Švejki pildiga õllekannu ja küsis söögisoovide järele. Minu valik langes tšehhi veresupile, mis oli selline huvitav roog. Ütleme lihtsamalt - verivorsti sisu on lisatud puljongile ning sinna on puistatud praeleiva tükikesi. Oli meeldiv suutäis. Aga kirjanduslikust eeskujust peab kõrts kinni. Lisatud pildil võib näha, et pakutakse õiget õlut. Suurteoses vastab Švejk sapöör Vodička küsimusele U Kalichas pakutava õlle kohta, et seal pakutakse Velkepopovice õlut. Küsisin kelneri käest üle ja ta kinnitas, et joodav õlu on ikka Velkepopovice Kozel.
Püssirohutorn ja vahakujud
Oli alles varane pärastlõuna ja veel oli aega mõnd muuseumi külastada. Florenci metroojaamast alates sai siis neid otsima hakatud. Praha Püssirohutorn väärib kindlasti külastust. Sai seal käidud 20 aastat tagasi ja siis sai sisenedes ostetud tudengipilet, mille tõestuseks näitasin Tartu Ülikooli raamatukogu mittekehtivat lugejakaarti. Nüüd ostsin loomulikult täispileti ja ronisin torni vaateplatvormile. Püssirohutorni otsast avaneb meeldiv vaade linnasüdamele, kauguses näeb Vitkovi mäge koos Žižka kujuga.
Pärast tornist laskumist ja edasi jalutamist jäi paremat kätt asutus nimega Gervin, mis kujutas endast vahakujude kollektsiooni. Eeskojas olid vaatamiseks väljapandud Marylin Monroe kuju ning tõsiseltvõetavuse rõhutamiseks meelitas rahvast kujusid vaatama veel ka Emil Zatopek. Lift viis kolmandale korrusele ja siis tulid kujusid vaadates allapoole. Kõrvu maailmanimedega nagu MIck Jagger või Tom Cruise võis leida tšehhi staare. Fotografeerisin hoogsalt kujusid, et kasutada neid mälumänguküsimustes. Tore oli vaadata Karel Čapeki, Karel Goti, Jan Husi, Golemi ja teiste sealsete superstaaride kujusid.
Tume õlu ja veel mõni tuttav koht
Legendaarset tumeda õlle kõrtsi U Fleku sai kaks aastakümmet tagasi kalliks peetud. Seekord aga tahtsin seda ilmtingimata külastada. Kui seni olin hakkama saanud maakaardita ja liikunud oma teadmistele vastavalt, siis nüüd tuli korraks karata infopunkti, pildistada linnakaarti ja selle järgi kohale minna.
Kõrtsi sisenedes olid enamik laudadest vene ja aasia turistidest hõivatud, kuid üks laud ootas spetsiaalselt mind. Istusin maha, koheselt seltsis minuga kann tumedat kesvamärga. Toiduks valisin traditsioonilise tšehhi guljaši kneedlikega. Kui roog saabus laekus kelner kandikuga, kus peal olid napsid, mida aperatiivideks kutsuti. Proovisin sellest küll loobuda, aga kelner oli osav:"No kuulge, see on traditsioon."
Võtsin siis ühe becherovka. Toit oli maitsev, õlu samuti. Õlle ja guljaši libedamaks allaminekuks tatsas saalis ringi akordionist. Arve koos jootrahaga ei olnud kallis. Pärast ostsin veel suveniiriletist U Fleku särgi. Ei anna ikka võrrelda meie nõmedate peenrestoranidega kus pakutakse mikroskoopilist toidupala ja küsitakse selle eest astronoomilist hinda. Pärast veel nutetakse, et kliente ei käi ning lisatkase seda, et eestlased ei ole veel euroopalikud, sest neile ei meeldi toiduga mängimine.
Pärast U Flekust lahkumist ootas ees kindel siht, mille kohta kunagi sai kirjutatud järgmist: "Ilusa elamuse saime kohast nimega Hostinec U Rotundy. Umbes 5 krooni eest sai pool liitrit Staropramenit." Leidsin selle koha üles tänu eeltööle internetis. Lokaal oli telerist OMi vaatavatest tšehhi meestest pungil. Mehed ahmisid endasse värskeid spordiuudiseid ja liitrite kaupa odavat Staropramenit. Õlle hind oli meie rahas umbes üks euro. Aga ühtki purjus selli ei kohanud. Kõik oli kultuurne
Jalad lõid päevasest marssimisest tuld. Jalga topitud valed jalanõud andsid tunda. Tuli minna tagasi hotelli.
Killuke Eestit Böömimaa pealinnas
Olin varem teinud kindlaks, et Prahas on Eesti tänav. Estonska tänav asus Vinohrady linnaosas Soome, Norra, Läti ja teise selliste tänavate kõrval. Loomulikult tuli selline vaatamisväärsus ära näha. Vinohrady linnaosa rajati 19.sajandil kunagiste kuninglike viinmägede asemele. Piirkonda on peetud kodanlikuks sealsete uhkete elumajade järgi.
Võtsin linnaosa külastamise ette hommikul kui pole veel liigpalavust ja kannatab jalgsi matkata. Metrooga sõitsin Böömimaa kunagise kuninga Podiebrady Jiˇri nime kandvasse metroojaama, mis asub peaaegu Vinohrady asumi keskel. Tulles maa peale võib leida modernse ehituskunsti näite kohaliku katoliku kiriku näol. Mitte eriti kaugel metroojaamast asub Praha teletorn, mida hambamehed ehitamisaegse kompartei juhi järgi hakkasid Jakeši sõrmeks kutsuma (ülal kusagil on see fotol näha).
Estonska tänavat otsides sain lõplikult aru mis asumi nimi on Vinohradi. Tänava leidmiseks tuli liikuda mööda kunagist viinamäge allapoole ning pärast tagasi üles. Tänava leidsin. Asus see villade rajoonis. Mõni villa nägi üsna väsinud välja, kuid meeldiv oli see, et tänaval oli kodu leidnud üks eraalgatuslik majanduskõrgkool.
Linnamuuseum
Kui ma Praha linnamuuseumi juurde jõudsin oli see juba avatud. Kahe aastakümne tagusest külastusest jäi meelde ainult suur 19.saj. Praha makett. Makett on nüüdki tõmbenumbriks, aga aeg on edasi läinud. Muuseumi keldrikorrusel võis jälgida 3D filmi, mis oli valminud maketi põhjal. Ülakorrusel olev makett oli muudetud interaktiivseks - sai lasta kohtvalguse enda jaoks huvipakkuvale piirkonnale ja sai puutetundlikult ekraanilt infot otsida. Muidugi olid muuseumis olemas toad, kus olid väljas odaotsad, kivikirved ja viljahõõrumiskivid - minu erilised "lemmikud" maailma muuseumeis. Need ruumid ja lisaks keskaega käsitleva väljapaneku läbisin kiirelt. Kui aega võtsin, siis tuli tunnistada, et kümne minutiga sai pool muuseumi läbitud. Võib jääda kultuuritu inimese mulje, kuid ma ei lähe ju Prahasse vaatama pilti varaste põlluharijate asulast, mida olin näinud juba 7.klassis NSV Liidu ajaloo õpikus. See eelnev on siiski vist püsinäituste üleüldine häda. Muuseumis olevad kaks teemaväljapanekut olid kindlasti huvitavamad. Neist üks, mis puudutas Praha kinosid läbi aegade oli tõesti ülevaatlik ja hea. Teine oli peamiselt fotoekspositsioon küladest, mille laienev Praha oli 20.sajandil alla neelanud. Sellelegi polnud midagi ette heita.
Sportlik lähenemine juudikvartalile
Kui muuseumist väljusin, siis hakkas taevast langema vihmapiisku. Esialgu oli vihmasadu laisavõitu ning ärevuseks polnud põhjust. Siiski otsustasin teha veidi sporti ja sisenesin asutusse nimega Sport bar, kus kohalike tšehhi töömeeste seltsis sai vaadata ülekandeid Rio de Janeiro mängudelt. Mõned mehed olid tulnud kohale otse objektilt, et väike õlu võtta.
Juudikvartalile lähenedes paistis, et vihmasajul hakkab eluvaim sisse tulema. Koukisin välja vihmakeebi ja katsin end kilega. Kohe meenus kunagine Läänemaa raadio reklaam, kus teatati, et Lihula leiba eelistatakse sellepärast, et tas ei ole säilitusaineid ja ta on pakitud kilesse. Tekkis omalaadne Lihula leiva tunne.
Juba kaugelt silmasin rahvahulka, mis tungles Hispaania sünagoogi piletimüügiakna ees. Osavalt paigutasin end piletijärjekorda, et mingitki osa kvartalist külastada. Kui 20 aastat tagasi oli hinnaks 340 tšehhi krooni, siis nüüd oli see 480 krooni. Kõikide objektide külastamiseks oli piletihind natuke kõrgevõitu ja seepärast otsustasin külastada ainult Staronova sünagoogi. Euroopa vanima tegutseva sünagoogi nägin ära, sain sealt omale järjekordse kipa. Muidugi tuleb märkida, et sisenemine muuseumi toimud seekord seaduslikult, piletit ette näidates. Mitte nagu eelmise sajandi lõpuaastail "lihtsalt sisse minnes". Ülejäänud vaatamisväärsused vaatasin ära väljastpoolt nagu 1996.aastal.
Juudikvartalist ei asu kaugel söögi ja joogikoht nimega Prague Beer Museum. Asutuses olev õllevalik oli sümpaatne, kuid toiduga olid lood kasinad. Menüüsse vaadates hakkasid silma tooted, mis sisaldasid nime burger, see tekitas hirmu.
Üle Karli silla ja tagasi Taškenti
Kahe Praha päeva jooksul oli mul Karli sild veel ületamata. Taevast endiselt tilkus vett ja julguse kogumiseks külastasin lokaali U Kata. Omal ajal sai kirjutatud järgmist: "Samas lähedal oli restoran U Kata. Peale Gambrinuse õlle sai tellida ka odavat slivovitsi. Meile kui eestlastele lisas kodust miljööd kahe Baeri pildiga rahatähe eksponeerimine seinal kõikvõimalike välisrahade seas."
Kuigi õlu, mida pakuti ei olnud enam Gambrinus, vaid midagi muud, siis tähtsaima oli koht säilitanud. Seinal oleval stendil avastasin Baeri pildiga kahekroonised. Neid oli seal kaks. Midagi oli siiski säilinud.
Veel kahes paigas tahtsin enne sillale siirdumist ära käia. Üks oli meie kunagine ööbimiskoht - suvine noortehotell. tegelikult ma teadsin, et seda maja enam ammu ei ole, aga vähemalt proovisin ära vaadata, mis sinna püstitatud on. Teine paik oli meie hommikusöögikoht, kus võtsime pudeli õlut ja sööiks mõned Lõuna-Moraavia road. Teadsin, et ka seda kohta pole olemas, aga soovisin näha, mis on seal nüüd. Vasakpoolsel fotol jäädvustatud see, mis ehitis seal kaugemal on kunagise ööbimiskoha kohale kerkinud. Parempoolsel fotol võib näha, mis nime kannab meie kunagine söögikoht.
Läbi rahvamurru, mis Karli silda täitis, jõudsin Vltava teisele kaldale. Laskusin treppidest Kampa nime kandvasse asumisse, et seal üles otsida Eesti saatkond. Polnud vaja vaeva näha, hoone leidsin hõlpsasti. Prantsusmaa välisesindus asub samuti seal lähedal.
Mööda silda Stare Mestosse naastes astusin sisse suveniiriärisse, kus müügimees demonstreeris oma geograafiateadmisi. Kuuldes, et ma olen Eestist, hooples ta teadmistega. Mainis, et on käinud Leedu pealinnas Riias ja lisas - küll veidi kahtlevalt - Eesti pealinn on Taškent. Ma muidugi parandasin härrasmeest. Muide, t-särgi ta käest ikka ostsin.
Kuldne tiiger, õllemuuseum ja jälle Švejk
"Omaette elamuse saime lokaalis nimega U Zlateho tigra, kuhu - me üritasime korduvalt sisse pääseda - tulutult." Niimoodi sai kirjutatud 1996.aastal. Kõrvalolev foto pärineb samuti sellest ajast. Kui me 2007.aasta esimestel päevadel Pühalt Maalt naasime ja Prahas aega parajaks tegime käisime aga "kuldtiigris" sees. Nüüd külastasin seda jälle. Kõik istekohad olid täis, oma pilsneriõlle rüüpasin ära püstijalu. Ühe laua olid hõivanud Aasia turistid, kes kolme peale olid ostnud ühe õlle. Kusjuures üks neist ei rüübanud õlut ka, vaid mängis oma telefoniga. No oli kurivaim. Aga käidud sai, märk oli maas.
Sama tänavat edasi astudes jõudsin kohani, mille nimi oli Pivni muzeum. See oligi päris muuseum. Astusin kangialusest sisse läksin administraatorilaua juurde ja lunastasin pileti. Huvitaval kombel oli see koht esimene ja ainus Praha reisi jooksul, kus minu õpetajakaart maksis ja sain hinnaalandust. Vaata kui huvitav - õpetajakaart maksab õllemuuseumis, aga kultuuripärandit pead külastama täisraha eest. Noormees, kes seal asju ajas, ei olnud kohalik, tema näojoontes peegeldusid Lõuna-Ameerika vihmametsad. Aga tööd poiss tundis. Ta taipas kohe, et minusugusele tümikale ei ole mõtet näidata järjekordselt pilte odrapõllust ja humalakäbidest. Mind juhatati kohe õllepudelite kollektsiooni juurde. Muuseumi eriliseks väärtuseks oli see, et külastuse lõpul sai külastaja neli väikest kannutäit väiksemate pruulikodade toodangut proovimiseks. Minu lauda laekus Vysoki Chlumeci, Cerna Hora ja Hlinsko toodangut. Need olid lõbusaks lõppakordiks muuseumikülastusele. Kuigi asutus polnud midagi erilist, tuleb hinnata tegijate entusiasmi.
Õhtusöök sai ette võetud restoranis Švejk, millel polnud küll nimetatud romaanitegelasega kokkupuutepunkte. Koht oli rohkem mõeldus turistide ligimeelitamiseks ja lisatud seinamaalingud olid koopiad suurromaani illustratsioonidest.
Lahkumine
Kolmapäeval oli aeg Prahast lahkumiseks. Oli aeg teha kokkuvõtted. Praktiliselt kõik samad kohad, mida 1996.aastal külastasime, said nüüd taas ära nähtud. Jah, enam ei ole U Kafkut ja pole keldriurgast Bunkrit - seda teadsin ilma nüüdse käigutagi. Ja seda, et uue sünagoogi lähedal U Pujcovni tänava õllekas on suletud saab vaadata Google kaardirakendusest. See-eest sai tutvumisala veidi laiendatud. Kõik see sai ära tehtud kolme päeva jooksul, ei läinud vaja kuut päeva nagu siis aastaid tagasi. Aga toona oli see suuresti sihitu, kuid rõõmsalt muretu hulkumine, kus sa ei teadnud kuhu lähed. Nüüd oli tegemist eesmärgistatud liikumisega. Idealism oli asendunud praktilisusega.
Lugedes lehtedest ja jälgides uudiseid mõnest teisest Euroopa turismimekast, kus uudiste järgi pidevalt lõhkeb pomm, kõlab lask, vehib võsanuga ja sõidab veok, siis Praha tundub veel muretult turvaline.
Kolmapäeva lõunal võtsin lõunaeine Pivrneci nimelises kohas, mida sai samuti kunagi külastatud. Kõrtsi maalingud, mille autoriks oli tšehhi kunstnik Peter Urban sobivad hästi iseloomustama muretut Prahat. Ja ma ei taha siia lisada lõpuküsimust, et kauaks veel ...
 |
| Praha. August 1996 |
Loomulikult on praegu olukord teine. Enam ei pea loksuma pikalt rongis marsruudil Tallinn-Šestokai-Varssavi-Praha. Ei pea vedama seljas seljakotti, kus on hulk konserve ja kuivikuid. Praegu lendad lennukiga Tallinnast läbi Riia Prahasse. Hommikul oled Haapsalus ja varasel pealelõunal Prahas. Linnatranspordis sõidad nüüd ikka kehtiva piletiga ja isegi söögikohtades annad jootraha. Aga pole enam avastamisrõõmu, vaid on faktidele kinnituse otsimine.
Täpsuse huvides lisan, et selle kahekümne aasta jooksul olen Prahas muidugi rohkem käinud - vähemalt viis korda. Need kõik on olnud aga üsna lühikesed sutsakad - nii pool päeva.
Niisiis, 7.augusti varasel pärastlõunal olin Prahas. Lennujaamas sai pangaautomaadist kistud välja natuke Tšehhi kroone (1 euro on umbkaudu 23-27 krooni). Nüüd kui meie armas kroon on kaduvikku vajunud, jätan tšehhi raha noortepärase väljendi kõšš kasutamata - lihtsalt tšehhi kroon. Vookleva järjekorra tõttu leidsin hõlpsasti üles lennujaamas paikneva sõidukaartide müügikoha ja soetasin endale 72-tunnine linnatranspordi sõidukaardi. Kolmepäevane pilet maksis 310 krooni ja seega tee linna oli vaba. Algul sõit bussiga metrooni ja sealt siis metrooga hotelli lähedale. Juba siin oli viimase - 2008. aastal toimunud külastusega - võrreldes midagi muutunud. Metrooliini A oli pikemaks veetud ja ümberistumine bussilt metroole toimus kaks peatust õhuväravale lähemal. Eelnevalt väljavalitud hotell Fortuna City asus Strašnicka linnaosas, vana ja uue Strašnicka piiril. Vana Strašnicka ole ehitatud enne II maailmasõda, uus peale sõda. Ööbimiskoha väljavalimisel oli siis kaks kriteeriumit: metroopeatuse lähedus ja taskukohane hind. Hotell kuulus niiöelda büdžetthotellide hulka, juba tema endine nimi Solidarita viitas sellele. Majutusasutuses oli valmistutud minu vastuvõtuks. Eesti külalisele kodusema fooni loomiseks oli väga palju kujunduses kasutatud lillat värvi - otsene vihje Teliale. Hotelli sisenedes kostus vestibüülis venekeelset juttu - seal olid võtnud koha Kasahstani spordidresse kandvad kodanikud, kes nuhvlitest proovisid saada uudiseid olümpiamängude kohta. Ei lasknud end häirida, möllisin end võõrastemajja sisse, viskasin reisikoti oma kümnenda korruse tuppa ja tormasin linna peale
 |
| Vaade Vitkovi mäelt. Keskel "Jakeši sõrm" |
Vitkovi mägi ja armeemuuseum
Korraliku ja karskeid eluviise hindava kodanikuna tuli enne Praha põhiväärtuse õlle kallale asumist külastada paari muuseumi. Esimene valik langes Vitkovi mäel olevale rahvusmonumendile. Mõned peatused trammiga ja siis natuke bussiga ja olingi mäe jalamil. Kahjuks kujunes ronimine mäkke tänu palavale ilmale kurnavaks. Aga üles ma sain.
Põhiosa memoriaalihoonest moodustas muuseumilaadne püsinäitus Tšehhoslovakkia ja Tšehhia ajaloo ristteedest. Väljapanekud rahvusliku liikumise tõusust 19.saj. II poolel, Tšehhoslovakkia riigi tekkest, koos selle riigi kolme isa Masaryki, Beneši ja Štefaniku piltidega. Seejärel stendid Müncheni kokkuleppest, II maailmasõjast, kommunistlikust riigipöördest 1948, Praha kevadest ja sametrevolutsioonist. Kõik oli see oli etteaimatav. Ometi lasus sellel ehitisel ajaloo taak. Kuna rajatis püstitati õitsva sotsialismi tingimustes, siis loomulikult võis seal leida nn nõukogude sõjameestele pühendatud saali. Hoopis huvitavam oli aga fakt, et ehitis oli kunagi kasutuses Tšehhoslovakkia kommunistide juhi Klement Gottwaldi mausoleumina. 1953.aastal hinge heitnud Gottwald otsustati Lenini ja Stalini eeskujul muumiaks teha ja siis rahvale vaatamiseks välja panna. Algul sai töörahvas oma surnud juhti vaadata sõjaväevormis, pärast "sulaaja" algust pani muumiale selga tsiviilülikond, aga 1962.aastal otsustati Gottwaldi surnukeha ära oõletada ja maha matta. Ehitis jäi kasutult seisma. Praegu võib vaadata ruume kus tegeleti surnukeha hooldamisega.
 |
| Žižka monument |
20 aastat tagasi asus armeemuuseum Prahas Hradčany piirkonnas. Siis me muuseumi piletit ei ostnud, vaid jooksime lihtsalt sisse. Nüüd oli muuseum kolitud Vitkovi mäe jalamile. Meie toonasest külaskäigust oli õppust võetud ning külastus oli tasuta. Põhitähelepanu oli pööratud sõjaväevormidele nii eelmise külaskäigu ajal ja ka nüüd. Vahest enim ruumi oli kulutatud tšehhi sõduritele I maailmasõjas ja sellele järgnevatel aegadel. Uue blokina oli tekkinud sõjaliste aumärkide stend, kus teiste seas leidsin Kotkaristi aumärgi, mis kunagi oli annetatud esimesele Tšehhoslovakkia presidendile Masarykile. Ja nüüd põhiväärtuste juurde!
Kordamised esimesel Praha õhtul
Nüüd külastasin asutust õhtu algul. Nüüdseks on kahe kassi kõrts asunud ise õlut tootma. Saadaval on nii hele kui tume variant. Pilsner Urquell on aga endiselt tellimisnimekirjas. Kõrvallauas oleva seltskonna jutust sain aru, sest nad suhtlesid nn rahvastevahelise suhtlemise keeles. Edaspidi kohtasin palju vene keelt kõnelevaid turiste.
 |
| Õllekraanid U Medvidkus |
Konvikti nimelise asutuse kohta sai kunagi kirjutatud."U Konvikta jäi meelde selle poolest, et kõrvallauas istusid meie hõimuveljed soomlased. Supp oli seal hea, koht ise aga liiga lakutud." Praegu küll ei saa väita, et tegu oleks "lakutud" kohaga, pigem on tunda väsimuse märke. Ometi oli sealne seakoot maitsev ja kõrvale rüübatud filtreerimata Radegast täiesti suupärane.
"Järgmisena astusime sisse restorani U Vejvodu. Meeldivaks elamuseks kujunes guljašisupp, mille kõrvale võtsime Staroprameni õlut." Praegu on Staropramen asendunud Pilsner Urquelli ja selle sõsarõlledega. Minu valik langes tumedale õllele Master. Guljašisuppi seekord menüüste ei leidnud. Koht ise oli rahvast tühjavõitu. Seinale kinnitatud ekraanilt valgusid saali olümpiamängude võistlused. Aega ajalt astusid sissse Aasia päritolu turistid, vaatasid ringi ja lahkusid. Küllap veendusid, et riisiroogi ei pakuta. Muide, Aasia turiste oli Prahas meeletult.
Aeg oli esimene päev lõpetada ja tagasi hotelli minna. Enne hotelli sai veel läbi astutud Pivni stani nimelisest asutusest , mis kujutas endast üles seatud suurt telki, kus sai olümpiat vaadata, juua Krušovice õlut ning slivovitsi.
Mingem üles mägedele
 |
| Vaade Hradčanyst Mala Strana linnaosale |
Kõigist Praha "toompea" objektidest valisin välja külastamiseks Püha Vituse katedraali, Püha Jüri basiilika, Kuldse tänava ja vana kuningalossi. Vaatamat varasest tunnist tungles objektide ümber turismigruppe. Huvireisijate hulgas andsid tooni Aasia päritolu tegelased. Kõigist külastatud objektidest enim paelus mind vana kuningaloss. Eelkõige see, et leidsin üles akna, kust 23.mail 1618 visati aknast välja keisri saadikud - sündmus, millest sai alguse Kolmekümneaastane sõda.
Hradčanyst väljusin teise värava kaudu. Sinna oli kogunenud tohutu rahvamurd, mis moodustas millegi järjekorralaadse. Kõik nad ootasid kottide läbivaatust lossi territooriumile pääsuks. Selline olukord tundus loomulik, sest sealtkaudu sisenesid grupid, kes olid suurte bussidega toodud ning vältisid jalgsikulgemist mööda mäenõlva.
Mina aga laskusin mööda Mala Strana tänavaid alla, et sealse linnaosa keskplatsil istuda trammile ja sõita Smichovi linnaossa. Päike hakkas üha enam lagipähe paistma, kuumus tegi üha enam liiga. Korraks tundus, et minust möödus eestikeelne turismigrupp. Või ma eksisin?
Smichovi õlletehase külastamine
 |
| Staroprameni keskuse fuajee |
Väljapaneku vaatamine pidi toimuma raudselt giidi saatel. Kusjuures giidi füüsiliselt ei eksisteerinudki, sest jutt tuli kusagilt kõlaritest. Kuna mina ainuisikuliselt moodustasin turismigrupi, siis sain valida giiditeenuse keele. Valisin venekeelse teenuse - näete ma ei ole eurooplane, olen ikka diktatuurimeelne inimene. Koguse sellise uuenduse võlu ammendus kuuest muuseumitoast esimeses. Lugu oli nimelt selles, et sa ei saanud järgmisse tuppa edasi minna enne, kui audiogiid oli oma jutu lõpetanud - enne lihtsalt ei süttinud järgmise toa valgus. Mul olid kõik stendid juba läbi vaadatud, aga ikka see nähtamatu jutustaja latras. Kõige tüütavam oli see tuba, kus räägiti sellest kuidas õlut tehakse. Ma ei viitsi juba ei tea mitmendat korda vaadata pilte odrapõllust, voolavast veest ja humalakäbidest, mis jooksid mööda seina. Pidin siiski ootama kuni jutt lõppeb ja saan järgmisse saali minna. Arusaaja inimesena mõistan, et sinna saabuvadki nö turismigrupid, kes õlletööstusest on kusagilt ähmaselt kuulnud ning samas mõistsin külastuskeskuse töötaja küsimust. Villimisliini imiteeriv konveier oli siiski huvitav leid. Lõpuks jõudsin, siis viimasesse saali, mis osutus baariks ja sain õllekorgi õlle vastu vahetada. Päeva esimene õlu on ikka hea.
Otsustasin pilgu heita ka suveniiriletti, kuid selle seis oli nõder. Pakuti müüa paari õllekannu, mõnd plakatit, plekksilti ja üht pleekinud polosärki.
Läbi kesklinna Vyšehradi
Aga nüüd metroosse ja Vyšehradi. Asub see kunagine kindlus keskusest kolme metroopeatuse jagu eemal. Nii nagu kakskümmend aastat tagasi jäi nüüdki maa alt väljudes ette üüratu kongresside palee. Kui toona
Vyšehradi kindlusesse minnes pidin häbiga meenutama isiklikku eksimust kunagistes reisimärkmetes. Üritasin vaimu panna ja märkisin siis, et Vyšehrad on seotud nende Ida-Euroopa riikidega, kes tahavad NATOsse. Ei olnud mul siis aimugi, et tegemist oli hoopistükkis Ungaris paikneva samanimelise linnaga, mitte Prahas oleva kindlusega. Jalutasin kindluse läbi, nautisin Vltavale avanevaid vaateid, külastasin Vyšehradi basiilikat ning aega jätkus sealse kalmistugi jaoks. Endistviisi puhkavad seal paljud tšehhi kultuuritegelased, kuid siin kohal tahaks peatuda kõrvalpildil oleval mälestusehisel. See on pühendatud Milada Horakovale, Tšehhi poliitikule, kes mõisteti 1950.aastal toimunud stalinlike puhastuste käigus surma. Kohtus esines ta enesekindlalt ja sai niiviisi Tšehhoslovakkias toimunud stalinlike protsesside ohvrite võrdkujuks. Daam hukati, tema põrm tuhastati ja hauda tal seega pole. Vyšehradi kalmistul on seega ainult sümboolne matmispaik.
"Käi Švejki juures ka ära"
1996.aastal sai kirjuatud, et hinnad olid seal kallid ja õhkkond liiga steriilne. Nüüd pelgasin kõrtsile lähenedes, et turismigrupid on asutuse umbselt hõivanud. Kui sisenesin, oli peasaalis ainult mõne laua taga inimmaterjal. Oli üks venekeelne seltskond, üks inglisekeelne perekond, kelle juured ulatusid ilmselt Hindustani poolsaarele ja üksik Jaapani või Korea turist, kes fotoaparaadiga tegelemise vaheajal ka õlut jõi. Kelner juhatas mu lauda, asetas kohe lauale liitrise Švejki pildiga õllekannu ja küsis söögisoovide järele. Minu valik langes tšehhi veresupile, mis oli selline huvitav roog. Ütleme lihtsamalt - verivorsti sisu on lisatud puljongile ning sinna on puistatud praeleiva tükikesi. Oli meeldiv suutäis. Aga kirjanduslikust eeskujust peab kõrts kinni. Lisatud pildil võib näha, et pakutakse õiget õlut. Suurteoses vastab Švejk sapöör Vodička küsimusele U Kalichas pakutava õlle kohta, et seal pakutakse Velkepopovice õlut. Küsisin kelneri käest üle ja ta kinnitas, et joodav õlu on ikka Velkepopovice Kozel.
Püssirohutorn ja vahakujud
 |
| Karl IV vahakuju |
Pärast tornist laskumist ja edasi jalutamist jäi paremat kätt asutus nimega Gervin, mis kujutas endast vahakujude kollektsiooni. Eeskojas olid vaatamiseks väljapandud Marylin Monroe kuju ning tõsiseltvõetavuse rõhutamiseks meelitas rahvast kujusid vaatama veel ka Emil Zatopek. Lift viis kolmandale korrusele ja siis tulid kujusid vaadates allapoole. Kõrvu maailmanimedega nagu MIck Jagger või Tom Cruise võis leida tšehhi staare. Fotografeerisin hoogsalt kujusid, et kasutada neid mälumänguküsimustes. Tore oli vaadata Karel Čapeki, Karel Goti, Jan Husi, Golemi ja teiste sealsete superstaaride kujusid.
Tume õlu ja veel mõni tuttav koht
Legendaarset tumeda õlle kõrtsi U Fleku sai kaks aastakümmet tagasi kalliks peetud. Seekord aga tahtsin seda ilmtingimata külastada. Kui seni olin hakkama saanud maakaardita ja liikunud oma teadmistele vastavalt, siis nüüd tuli korraks karata infopunkti, pildistada linnakaarti ja selle järgi kohale minna.
Kõrtsi sisenedes olid enamik laudadest vene ja aasia turistidest hõivatud, kuid üks laud ootas spetsiaalselt mind. Istusin maha, koheselt seltsis minuga kann tumedat kesvamärga. Toiduks valisin traditsioonilise tšehhi guljaši kneedlikega. Kui roog saabus laekus kelner kandikuga, kus peal olid napsid, mida aperatiivideks kutsuti. Proovisin sellest küll loobuda, aga kelner oli osav:"No kuulge, see on traditsioon."
Võtsin siis ühe becherovka. Toit oli maitsev, õlu samuti. Õlle ja guljaši libedamaks allaminekuks tatsas saalis ringi akordionist. Arve koos jootrahaga ei olnud kallis. Pärast ostsin veel suveniiriletist U Fleku särgi. Ei anna ikka võrrelda meie nõmedate peenrestoranidega kus pakutakse mikroskoopilist toidupala ja küsitakse selle eest astronoomilist hinda. Pärast veel nutetakse, et kliente ei käi ning lisatkase seda, et eestlased ei ole veel euroopalikud, sest neile ei meeldi toiduga mängimine.
Jalad lõid päevasest marssimisest tuld. Jalga topitud valed jalanõud andsid tunda. Tuli minna tagasi hotelli.
Killuke Eestit Böömimaa pealinnas
Võtsin linnaosa külastamise ette hommikul kui pole veel liigpalavust ja kannatab jalgsi matkata. Metrooga sõitsin Böömimaa kunagise kuninga Podiebrady Jiˇri nime kandvasse metroojaama, mis asub peaaegu Vinohrady asumi keskel. Tulles maa peale võib leida modernse ehituskunsti näite kohaliku katoliku kiriku näol. Mitte eriti kaugel metroojaamast asub Praha teletorn, mida hambamehed ehitamisaegse kompartei juhi järgi hakkasid Jakeši sõrmeks kutsuma (ülal kusagil on see fotol näha).
Estonska tänavat otsides sain lõplikult aru mis asumi nimi on Vinohradi. Tänava leidmiseks tuli liikuda mööda kunagist viinamäge allapoole ning pärast tagasi üles. Tänava leidsin. Asus see villade rajoonis. Mõni villa nägi üsna väsinud välja, kuid meeldiv oli see, et tänaval oli kodu leidnud üks eraalgatuslik majanduskõrgkool.
Linnamuuseum
Kui ma Praha linnamuuseumi juurde jõudsin oli see juba avatud. Kahe aastakümne tagusest külastusest jäi meelde ainult suur 19.saj. Praha makett. Makett on nüüdki tõmbenumbriks, aga aeg on edasi läinud. Muuseumi keldrikorrusel võis jälgida 3D filmi, mis oli valminud maketi põhjal. Ülakorrusel olev makett oli muudetud interaktiivseks - sai lasta kohtvalguse enda jaoks huvipakkuvale piirkonnale ja sai puutetundlikult ekraanilt infot otsida. Muidugi olid muuseumis olemas toad, kus olid väljas odaotsad, kivikirved ja viljahõõrumiskivid - minu erilised "lemmikud" maailma muuseumeis. Need ruumid ja lisaks keskaega käsitleva väljapaneku läbisin kiirelt. Kui aega võtsin, siis tuli tunnistada, et kümne minutiga sai pool muuseumi läbitud. Võib jääda kultuuritu inimese mulje, kuid ma ei lähe ju Prahasse vaatama pilti varaste põlluharijate asulast, mida olin näinud juba 7.klassis NSV Liidu ajaloo õpikus. See eelnev on siiski vist püsinäituste üleüldine häda. Muuseumis olevad kaks teemaväljapanekut olid kindlasti huvitavamad. Neist üks, mis puudutas Praha kinosid läbi aegade oli tõesti ülevaatlik ja hea. Teine oli peamiselt fotoekspositsioon küladest, mille laienev Praha oli 20.sajandil alla neelanud. Sellelegi polnud midagi ette heita.
Sportlik lähenemine juudikvartalile
 |
| Staronova sünagoogis |
Kui muuseumist väljusin, siis hakkas taevast langema vihmapiisku. Esialgu oli vihmasadu laisavõitu ning ärevuseks polnud põhjust. Siiski otsustasin teha veidi sporti ja sisenesin asutusse nimega Sport bar, kus kohalike tšehhi töömeeste seltsis sai vaadata ülekandeid Rio de Janeiro mängudelt. Mõned mehed olid tulnud kohale otse objektilt, et väike õlu võtta.
Juudikvartalile lähenedes paistis, et vihmasajul hakkab eluvaim sisse tulema. Koukisin välja vihmakeebi ja katsin end kilega. Kohe meenus kunagine Läänemaa raadio reklaam, kus teatati, et Lihula leiba eelistatakse sellepärast, et tas ei ole säilitusaineid ja ta on pakitud kilesse. Tekkis omalaadne Lihula leiva tunne.
Juba kaugelt silmasin rahvahulka, mis tungles Hispaania sünagoogi piletimüügiakna ees. Osavalt paigutasin end piletijärjekorda, et mingitki osa kvartalist külastada. Kui 20 aastat tagasi oli hinnaks 340 tšehhi krooni, siis nüüd oli see 480 krooni. Kõikide objektide külastamiseks oli piletihind natuke kõrgevõitu ja seepärast otsustasin külastada ainult Staronova sünagoogi. Euroopa vanima tegutseva sünagoogi nägin ära, sain sealt omale järjekordse kipa. Muidugi tuleb märkida, et sisenemine muuseumi toimud seekord seaduslikult, piletit ette näidates. Mitte nagu eelmise sajandi lõpuaastail "lihtsalt sisse minnes". Ülejäänud vaatamisväärsused vaatasin ära väljastpoolt nagu 1996.aastal.
Juudikvartalist ei asu kaugel söögi ja joogikoht nimega Prague Beer Museum. Asutuses olev õllevalik oli sümpaatne, kuid toiduga olid lood kasinad. Menüüsse vaadates hakkasid silma tooted, mis sisaldasid nime burger, see tekitas hirmu.
Üle Karli silla ja tagasi Taškenti
Kahe Praha päeva jooksul oli mul Karli sild veel ületamata. Taevast endiselt tilkus vett ja julguse kogumiseks külastasin lokaali U Kata. Omal ajal sai kirjutatud järgmist: "Samas lähedal oli restoran U Kata. Peale Gambrinuse õlle sai tellida ka odavat slivovitsi. Meile kui eestlastele lisas kodust miljööd kahe Baeri pildiga rahatähe eksponeerimine seinal kõikvõimalike välisrahade seas."Kuigi õlu, mida pakuti ei olnud enam Gambrinus, vaid midagi muud, siis tähtsaima oli koht säilitanud. Seinal oleval stendil avastasin Baeri pildiga kahekroonised. Neid oli seal kaks. Midagi oli siiski säilinud.
Veel kahes paigas tahtsin enne sillale siirdumist ära käia. Üks oli meie kunagine ööbimiskoht - suvine noortehotell. tegelikult ma teadsin, et seda maja enam ammu ei ole, aga vähemalt proovisin ära vaadata, mis sinna püstitatud on. Teine paik oli meie hommikusöögikoht, kus võtsime pudeli õlut ja sööiks mõned Lõuna-Moraavia road. Teadsin, et ka seda kohta pole olemas, aga soovisin näha, mis on seal nüüd. Vasakpoolsel fotol jäädvustatud see, mis ehitis seal kaugemal on kunagise ööbimiskoha kohale kerkinud. Parempoolsel fotol võib näha, mis nime kannab meie kunagine söögikoht.
Läbi rahvamurru, mis Karli silda täitis, jõudsin Vltava teisele kaldale. Laskusin treppidest Kampa nime kandvasse asumisse, et seal üles otsida Eesti saatkond. Polnud vaja vaeva näha, hoone leidsin hõlpsasti. Prantsusmaa välisesindus asub samuti seal lähedal.
Mööda silda Stare Mestosse naastes astusin sisse suveniiriärisse, kus müügimees demonstreeris oma geograafiateadmisi. Kuuldes, et ma olen Eestist, hooples ta teadmistega. Mainis, et on käinud Leedu pealinnas Riias ja lisas - küll veidi kahtlevalt - Eesti pealinn on Taškent. Ma muidugi parandasin härrasmeest. Muide, t-särgi ta käest ikka ostsin.
Kuldne tiiger, õllemuuseum ja jälle Švejk
"Omaette elamuse saime lokaalis nimega U Zlateho tigra, kuhu - me üritasime korduvalt sisse pääseda - tulutult." Niimoodi sai kirjutatud 1996.aastal. Kõrvalolev foto pärineb samuti sellest ajast. Kui me 2007.aasta esimestel päevadel Pühalt Maalt naasime ja Prahas aega parajaks tegime käisime aga "kuldtiigris" sees. Nüüd külastasin seda jälle. Kõik istekohad olid täis, oma pilsneriõlle rüüpasin ära püstijalu. Ühe laua olid hõivanud Aasia turistid, kes kolme peale olid ostnud ühe õlle. Kusjuures üks neist ei rüübanud õlut ka, vaid mängis oma telefoniga. No oli kurivaim. Aga käidud sai, märk oli maas.
Sama tänavat edasi astudes jõudsin kohani, mille nimi oli Pivni muzeum. See oligi päris muuseum. Astusin kangialusest sisse läksin administraatorilaua juurde ja lunastasin pileti. Huvitaval kombel oli see koht esimene ja ainus Praha reisi jooksul, kus minu õpetajakaart maksis ja sain hinnaalandust. Vaata kui huvitav - õpetajakaart maksab õllemuuseumis, aga kultuuripärandit pead külastama täisraha eest. Noormees, kes seal asju ajas, ei olnud kohalik, tema näojoontes peegeldusid Lõuna-Ameerika vihmametsad. Aga tööd poiss tundis. Ta taipas kohe, et minusugusele tümikale ei ole mõtet näidata järjekordselt pilte odrapõllust ja humalakäbidest. Mind juhatati kohe õllepudelite kollektsiooni juurde. Muuseumi eriliseks väärtuseks oli see, et külastuse lõpul sai külastaja neli väikest kannutäit väiksemate pruulikodade toodangut proovimiseks. Minu lauda laekus Vysoki Chlumeci, Cerna Hora ja Hlinsko toodangut. Need olid lõbusaks lõppakordiks muuseumikülastusele. Kuigi asutus polnud midagi erilist, tuleb hinnata tegijate entusiasmi.Õhtusöök sai ette võetud restoranis Švejk, millel polnud küll nimetatud romaanitegelasega kokkupuutepunkte. Koht oli rohkem mõeldus turistide ligimeelitamiseks ja lisatud seinamaalingud olid koopiad suurromaani illustratsioonidest.
Lahkumine
Lugedes lehtedest ja jälgides uudiseid mõnest teisest Euroopa turismimekast, kus uudiste järgi pidevalt lõhkeb pomm, kõlab lask, vehib võsanuga ja sõidab veok, siis Praha tundub veel muretult turvaline.
Kolmapäeva lõunal võtsin lõunaeine Pivrneci nimelises kohas, mida sai samuti kunagi külastatud. Kõrtsi maalingud, mille autoriks oli tšehhi kunstnik Peter Urban sobivad hästi iseloomustama muretut Prahat. Ja ma ei taha siia lisada lõpuküsimust, et kauaks veel ...
Tuesday, March 29, 2016
Vana dokument jutustab: Makedoonia. Albaania. Kosovo
Paljud raamatud on alanud nii: "Otsisin midagi pööningul ja siis tuli sinna paigutatud asjade hulgast välja vana käsikiri." Minu jutt on umbes samasugune, ainult vana käsikiri tuli välja arvutist vana kontrolltööd otsides. Kirja oli see pandud 2008.aastal pärast reisi Makedooniasse, Albaaniasse ja Kosovosse. Seega tekst võib praegu tunduda imelik, kuid räägib see sellest ajast kaheksa aastat tagasi. Muutusi suurt tegema ei hakanud, vaid lükkasin selle siia üles. Panin kirjapandud lood ajalisse järjekorda ja rikastasin need alapealkirjadega. Vaat sellised olid lood ja mõtted eelmise kümnendi lõpus.
Surnukirstuga koos
Linna jõudes paistis
asula kaunis tolmune ja igav. Keset linna, keskaegsete varemete
kõrvale, oli asetatud mingi kuju – loomulikult Aleksander Suur
ise. Ja see oligi linna ainuke vaatamisväärsus. Läksime siis
kloostrit ja torne otsima .Leidsime linnast eemal mingi kloostri,
kuid see polnud see, millest reisijuht oli pajatanud. Tornide
otsimisega oli veel suurem probleem, sest üks kloostriasukas rääkis,
et ronige mäe otsa, siis näete. Aga mägi pole Makedoonias mingi
künkalaadne moodustis madala maastikuga Eestis. Mägi on ikka mägi.
Pahaaimamatult asusime ronima ja see polnud kerge. Teerajake muutus
üha ahtamaks, juba jäi seljataha mäejalamil olnud lehma- ja
lambakari. Rada lõppes ja peagi astusime mööda päikesest
kõrvetatud rohtu. Sisalikud ja ussid toimetasid kividel ning
kõrbenud rohus. Palav oli, higi voolas. Ja kui lõpuks peaaegu tippu
jõudsime, siis selgus, et torne seal polegi ja veel paar kilomeetrit
tuleks kuhugi minna. Enam ei viitsinud, lihtsalt ronisime alla
tagasi. Kuningas Marko hiljem siiski leidsime – Prilepi õllevabriku
õllesildilt.
Surnukirstuga koos
Surnukirstu ümber
sagisid mehed. Neid polnud viisteist, vaid viis. Nad haarasid kirstu,
heitsid selle transportöörilindile, mis viis kurjakuulutava
laadungi lennuki sisemusse. Kirstu järel sõitsid lennukisse meie
seljakotid. Selliselt võiks kokku võtta Praha lennujaama aknast
avaneva vaatepildi. Lennuk, kuhu kogu eelpoolkirjeldatud kraam
mahutati, suundus Skopjesse. Algas järjekordne ringreis Balkani
poolsaarel. Nagu tavaks – omavalitsusliitude ning kultuurkapitali
toetuseta.
Paar tundi õhusõitu
ning Skopje lennujaam võttis meie neljaliikmelise kamba vastu.
Makedoonia tähtsaim õhuvärav kannab Aleksander Suure nime. Hoonet
nähes oli pettumus siiski suur – kas selline väike hoone ongi
suurmehe nimeline lennujaam. Antiikaja suurkuju kindlasti viskleks
hauas kui saaks teda, et tema nimi on lennujaamale antud. Tema
vallutas ära peaaegu kogu vanaaja tsiviliseeritud maailma ja nüüd
antakse tema nimi mingile pisikesele lennujaamakökatsile, mis on
vast veerand Tallinna lennujaamast. Kuid, miks peakski ta suur olema
kui vaevalt igas tunnis lahkub või maandub üks lennuk.
Lennujaama ees sagis
hulgaliselt rahvast. Kes tuli vastu võtma kauaoodatud külalist, kes
tuli vaatama lennukiga sõitvaid inimesi, kes pakkuma taksoteenust
Skopjesse sõiduks. Kusagil parkimisplatsil ootas meid tellitud
rendiauto.
Edasi Prilepi ja Bitola peale
Makedoonia maastik
liikus filmilindina autoaknast mööda. Eemaldusime pealinnast, et
teha tutvust väiksemate Makedoonia linnadega. Veel veidi ning
kiirteelt olimegi maas, väike kõrvaltee näis palju põnevam kui
kiirtee. Autoraadiost hüüab raadiohääl sõnumeid Viljandi Tuleviku ja Narva Transi jalgpallimatšist - kohalikud on spordiennustusehullud. Kellaosuti näitas kaugelt üle keskpäeva ja seetõttu tuli
pisut lõunatada. Kas teeääres hakkab silma mõni ühiskondliku
toitlustamise ettevõtte? Kas räägib midagi söögikohtadest
Üksildane planeet? Oh ei, raamat vaikis, tuli ise silmad lahti
hoida. Gradsko linnas mingis teeäärses restoranis tegime peatuse.
Juhuslikult sai astutud õigesse restorani – lahke pererahvas,
traditsiooniliste balkani roogade odavad hinnad ning lisaks tellitule
kostitati veel kohaliku murelikeedise ning aiast korjatud värskete
aprikoosidega. Mõttetu oli ja on seda kohta reisijuhtidest otsida,
need õpetavad rohkem kus ameeriklane saaks pitsat või hamburgerit
vitsutada.
Õhtu eel saabusime
Prilepi linna. Prilep oli võetud reisi kavva Erki tungival
nõudmisel, sest seal pidi olema mingi klooster ja mingid Püha
Marko tornid (ikka Üksildase planeedi järgi). Et mind nõusse saada
uuris ta kusagilt välja, et seal linnas pidi toimuma õllefestival.
Uurisin järele, et tegelikult küll grill- ja õllefestival ja
liiatigi oli see üritus eelmisel aastal juba ära. Aga kloostrit
võib ju vaadata ja torne ka.
Linna jõudes paistis
asula kaunis tolmune ja igav. Keset linna, keskaegsete varemete
kõrvale, oli asetatud mingi kuju – loomulikult Aleksander Suur
ise. Ja see oligi linna ainuke vaatamisväärsus. Läksime siis
kloostrit ja torne otsima .Leidsime linnast eemal mingi kloostri,
kuid see polnud see, millest reisijuht oli pajatanud. Tornide
otsimisega oli veel suurem probleem, sest üks kloostriasukas rääkis,
et ronige mäe otsa, siis näete. Aga mägi pole Makedoonias mingi
künkalaadne moodustis madala maastikuga Eestis. Mägi on ikka mägi.
Pahaaimamatult asusime ronima ja see polnud kerge. Teerajake muutus
üha ahtamaks, juba jäi seljataha mäejalamil olnud lehma- ja
lambakari. Rada lõppes ja peagi astusime mööda päikesest
kõrvetatud rohtu. Sisalikud ja ussid toimetasid kividel ning
kõrbenud rohus. Palav oli, higi voolas. Ja kui lõpuks peaaegu tippu
jõudsime, siis selgus, et torne seal polegi ja veel paar kilomeetrit
tuleks kuhugi minna. Enam ei viitsinud, lihtsalt ronisime alla
tagasi. Kuningas Marko hiljem siiski leidsime – Prilepi õllevabriku
õllesildilt.
Kui esialgne reisikava
nägi ette ööbimise Prilepis, siis pärast väsitavat mägironimist
ning väikest ringkäiku linnatänavail, otsustati jõuda õhtuks
Bitolasse. Prilep tundus kuidagi nii igav, lootusi pettev ja tolmune.
Ning mingit festivali loomulikult polnud. Niisiis, edasi Bitola
peale.
Bitola ei asu Prilepist
eriti kaugel. Tegemist on Makedoonia suuruselt kolmanda linnaga (mõni
allikas väidab, et koguni teisega). Linn oli tähtis juba Türgi
impeeriumi aegadel ning tänaseni elab seal suur türgi kogukond.
Islami mõjust andsid märku mitu linnas olevat mošeed. Vanalinn
on üsna tore ja kenasti säilinud. Õhtuti muutub peatänav
hiiglaslikuks promenaadiks, kus linnarahvas edasi-tagasi jalutab.
Bitolast leidsime ühe meeldivaima kohalikke roogi pakkuva restorani.
Road olid suured ja maitsvad, teenindus suurepärane ja hind oli üle
mõistuse odav. Eestis tuleks selliste toitude-jookide eest välja
käia 2-3 korda suurem summa. Sama asutuse õues sai suurelt
ekraanilt jälgida ka jalgpalli EM-i. Parasjagu käis Vene-Hollandi
mäng ja kohalikud olid Venemaa poolt. Slaavi veri on ikka paks!
FYROMist Aleksander Suure juurde
Kreeka piir pole
Bitolast kuigi kaugel. Miks mitte käia Kreekaski ära, sest seal on
kuulsad Aleksander Suurega seotud paigad. Üsna Bitola külje alla
jääb muistne Herakleioni asula. Reklaamitakse seda kui eriti
eksklusiivset paika, kuid äärmises kuumuses mingeid antiikseid
sambaid küll ei vaata ning lisaks nõutakse selle eest rahagi .Ei!
Makedoonia ja Kreeka
suhted pole just head. Lugu on selles, et Kreeka põhjaosagi
nimetatakse Makedooniaks ja seetõttu süüdistab Kreeka oma
põhjanaabrit kavas endaga liita Põhja-Kreeka. Aga kui me hetkeks
mõtleme augustikuise Venemaa organiseeritud Lõuna-Osseetia
avantüüri peale, siis võib kreeklasi mõista. Just Kreeka tegevuse
tõttu peab Makedoonia kasutama rahvusvahelises suhtluses nimetust
Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia, mille lühend on FYROM. Meie
rendiautol ilutses kleebis MAC, mis viitas Makedooniale. Kreeka
piirivalvurile selline kaunistus küll ei meeldinud. Ta lippas oma
punkrisse ja tõi sealt välja mingi kleeppaberi, mille ta autole
kleepis,ja sellel ilutses inglisekeelne kirje: Kreeka tunnustab seda
riiki kui FYROMi!
Autoteed ääristasid
rododendronid ning tee suundus Põhja-Kreeka tähtsaima linna
Thessaloniki poole. Sihiks oli muistse Makedoonia riigi keskus Pella,
mis ühtlasi on Aleksander Suure sünnilinn. Kunagise hiilguse asemel
asetsevad seal nüüd varemed, mida tubli päikeselõõsa käes võis
kaeda. Kõrvalasuvas muuseumis võib vaadata mõningaid raidkujusid,
mosaiike ja Aleksandri kipspäid
Ja neli tundi venisid ...
Ohridis teati meile
rääkida, et bussisõit naaberlinnast Strugast Albaania pealinna
vältab neli tundi. Heausklikult olimegi kell pool üks Struga
bussijaamas ja lootsime poole viie paiku juba Tiranas olla. Kuid
bussi polnud. Möödus tund – bussi ikka pole. Kell oli juba kaks
kui buss Strugast teele asus. Enne oli palju võitlemist, et kohad
bussis kätte saada. Sõiduvahend oli täidetud Tetovo albaanlastega,
kes olid kõik kohad hõivanud. Pärast pikka seletamist ja
bussijuhtide sekkumist saime kohad kätte. Läks veidi aega ning käes
oli riigipiir. Seal kadus jälle tund. Eriti kaua läks Albaania
piiripunktis, sest välismaalaste passid oli vaja üle kontrollida ja
siis veel passe tundi pool imetleda. Ning lõpuks välja kirjutada
kviitungid selle kohta, et välisriigi kodanik on Albaaniasse
sisenedes andnud ühe euro Albaania riigi hüvanguks. Ja turiste oli
bussis palju – peale meie neliku veel 9 inimest.
Lõpuks olime punkrite
maal. Teelint vookles mägede vahel ning bussil polnud kiirustamiseks
põhjust. Hakkasime leppima sellega, et neljatunnine sõit on ulmejuttude maailmast. Bussis oli palav ja kitsas. Et vähegi end
lõbustada, hakkasime jälgima bussireisijaid ja neile nimesid
panema. Meie kõrvalistmel istus väärikas vanaproua üleni mustas,
ainasaks heledaks asjaks oli valge pearätik. Ta tundus eatu ning
võis vabalt olla II maailmasõja aegne punapartisan. Eespool istus
üks noormees paaripäevase habemetüükaga ning kandis hiigelsuuri
päikeseprille. Nägi välja nagu tüüpiline balkani popartist.
Temale panime nimeks laulja. Meist veidi eespool istusid kaks
nooremapoolset ameeriklannat, neid hakkasime kohe mikideks hüüdma.
Üks neist oli eriti hüperaktiivne – ei seisnud oma istmel paigal,
oli pidevas liikumises. Tasus vaid bussil peatuda ja bussijuhil oma
istmelt lahkuda kui miki juba sinna potsatas. Palavuse tõttu hakkas
laulja endale albaaniakeelse ajalehega tuult lehvitama. Ei möödunud
aga minutitki kui leht oli miki käes ja too lehvitas sellega endale
tuult. USA on ikka tõeline maailma sandarm.
Berat
Berati linn asub Albaania
keskosas. Tegemist on omalaadse muuseumilinnaga nagu neid selles riigis ikka
on. Vanalinn on tõesti vaatamist väärt, lisaks sellele asub
mäekünka otsas kindlus, mis ei seisa inimtühjana, vaid on
asustatud. Kindlusest avaneb ilus vaade alla orgu, kus vonkleb jõgi. Kivitee, mis
linnusest alla laskub on aastate jooksul libedaks muutunud, küllap
ilmastik on teda vorminud. Libe kivitee kutsub kohalikke noori suviseid
spordirõõme maitsma. Näiteks üks kohalik teismeline poiss
üritas teed mööda alla lasta, kasutades selleks poleeritud
puuplaati, mis kunagi oli olnud osa ühest mööbliesemest. Ilmselt
valmistas nooruk end ette Vancouveri taliolümpiamängudeks, millest
ta tahaks kelgutajana osa võtta. Kuigi jah, kelgutamisest puuplaadil
ei tulnud midagi välja. Plaat ei libisenud kividel edasi, küll aga
libises poiss plaadilt maha.
Oli reede õhtu ning
selleks puhuks oli linna peatänav suletud. Sulgemise põhjuseks oli
linnainimeste jalutamissoov. Linnapeatänav täitus jalutajatest, kes
siis ringiratast liikusid- Ikka tänava otsa ja tagasi. Sarnast
nähtust olime tähele pannud juba möödunud aastal kui külastasime
Montenegrot. Sealses valdavalt albaanlastega asustatud Ulcinji linnas
kogesime midagi sarnast. Beratis olid avatud kõik peatänava äärsed
baarid ning neis istusid eranditult mehed, kes kohvi või teed
rüüpasid ning jälgisid möödujaid. Meie seltskonna välismaine
päritolu sai kohe ära märgitud, sest üks kohalik küsis inglise
keeles meie asukohariiki. Teave käes, soovis meile head olemist
Beratis.
Lõpuks sai leitud
kohvik, kus ruumi, kuid sealne kelner ei saanud meie inglisekeelsest
jutust midagi aru ja pidi külastajate hulgast otsima inglise keelt
taipava inimese. Üldse paistis noorukil kehv päev olema, sest
tellimust täites taipas ta õllepudeliga purustada ühe lauale
toodud klaasi jääga. Küll klaasikilde ja jääd lendas! Kohe ilmus
kusagilt kohvikusopist välja asutuse omanik, lausus poisile midagi
kibedat ning organiseeris uue laua.
Gijrokaster - Hoxha sünnilinn
Gjirokasteri linn asub
Lõuna-Albaanias. Kreeka piirini pole sealt enam palju maad ning
mošeede kõrval kohtab rohkesti õigeusukirikuid. Gjirokaster on UNESCO poolt hinnatud kui muuseumilinn. Lisaks
kõigele muule on see linn diktaator Hoxha sünnilinn. Kunagise
valitseja majagi on alles ning selles asus pikki aastaid tema
muuseum. Nüüd tegutseb muuseum edasi, kuid sellest on kujundatud
etnograafiamuuseum. Ehk nagu muuseumitöötaja seletas – albaania
keskklassi linnakodaniku elamu.
Üksildane planeet meelitas külastama restorani
Kerculla, mis paiknes kõrge mäe otsas ja on hinnatud oma kohalike
eriroogadega. Kui pärast pikka rännakut kohale jõudsime, siis selgus,
et just kohalikke roogi polegi.
Linna kohal kõrgub ka kindlus.
Võrreldes mõningate teiste Albaania kindlustega nägi see üsnagi
korralik välja. Selle keskne osa ehitati enne II maailmasõda ja
kohandati vanglaks. Seal hoidsid vange nii kuningas Zogu alamad,
itaallased, sakslased kui Hoxha kommunistid. Vangla viidi sealt välja
1960-aastatel ja praegu on seal sõja- ja relvamuuseum. Kindluse
territooriumil on vaatamiseks välja pandud ka üks USA lennuk, mis
külma sõja aastail Albaania kohal alla kukkus. Kommunistid
luuletasid lennuki juurde legendi, et see tulistati alla. Kui
muuseumis ringi käia, siis Hoxha aegne ekspositsioon oli jäänud
muutmata. See koosnes peamiselt fotodest, maakaartidest,
mis kujutasid kommunistliku partisaniliikumise võidukäiku ning
relvadest. Meid mööda muuseumi vedanud naine õhkas korduvalt: "kahjuks süsteem muutus." Nojah, kommunistliku diktatuuri ajal veeti
sinna kindlasti ekskursioone, sest tegemist oli ikkagi diktaatori
lapsepõlvemaaga. Polnud mingit muret, sest õppisid
teksti pähe ja muudkui vuristasid sama juttu aastakümned järjest.
Nüüd aga pead uue jutu selgeks õppima - see aga on raske. Oli märgata
kohti, kus kunagi olid relvad olnud, kuid nüüd valitses neil
kohtadel tühjus. Meie küsimusele tühjade stendide kohta vastas muuseumitöötaja, et need varastati 1997.aastal massirahutuste
käigus. 1997.aastal toimusid Albaania suured rahutused seoses
investeerimisfondide krahhiga.
Austust Hoxha vastu on
ikkagi näha. Kasvõi turismipoes võid meeneks osta Hoxha näopildiga
kruusi. Samuti võis osta CD plaadi nn. Hoxha rahvalauludega. Erki
ühe sellise ostiski. Panime selle siis auto plaadimängiasse ning
algas kõva huilgamine. Tegemist on Albaania lõunaosa mitmehäälse
lauluga, millest saime väga vähe aru. Vast ainult sõnad komandante
ja partisani olid tuttavad.
Tepelene - Vlore "kiirteel"
Oli pühapäevane päev,
kui sai ette võetud sõit Gjirokasterist Vloresse. Vlore on sadama-
ja suvituslinn Aadria mere kaldal. Vaadates kaardile näis, et
sõita tuleb vast paar tundi ning pealelõunal saab supelda juba
Aadria mere voogudes. Alguses oli kõik kena. Gjirokasterist
naaberlinna Tepelenesse suundus hea tee, üks paremaid Albaanias.
Erki oli kaardi pealt järele vaadanud, et Tepelenest saab otse üle
mägede Vloresse. Kaardil oli tee kujutatud punase värviga, mis
tähistas riiklikult tähtsat maanteed. Kui juba riiklik maantee,
siis tuleb seda mööda sõita – tehti üksmeelne otsus. Tepelenest
pöörasime siis selle tee peale. Teeviit oli küll üsna luitunud,
kuid see veel ei ehmatanud. Asfaltee oli küll kitsas, kuid sõita
sai. Nii sõitsime kilomeetrit viis-kuus kuni asfalttee lõppes.
Algas kruusatee ning see muutus järjest ahtamaks. Kulges ta mööda
mäekülgi, lookledes lindina alla ja üles. Nii möödus veel mõni
kilomeeter (ise arvasime, et olime sõitnud julgelt üle poole teest)
kui jõudsime mingisse külla. Vaja oleks teed küsida, sest riiklik
maantee ei saa ju selline olla . Küla lipuväljakul polnud
inimhingelistki, vaid kits näksis omavalitsushoone ees kuivanud
rohtu. Majal, mis pidi täitma kultuurimaja ülesannet, lipendas plakat, mis kutsus 2007/2008 aasta aastavahetuspeole.
Silme ette tulid katked seiklusfilmidest, kus inimtühja asulasse
saabub rändur, jalutab inimesi otsides ringi ning siis kaamera
näitab kuidas pelgupaikades tõusevad esmalt püssid ning see järel
saab nähtavaks ka kurja kohaliku elaniku pea. Hirm hakkas ning
juhiseid saamata jätkasime tundmatus suunas. Veel veidi sõitu ning
lõpuks märkasime mingi maja juures askeldavaid inimesi. Erki läks
teed küsima. Kohalikud inimesed, kes esmakordselt ilmselt
võõramaalast nägid, tulid teda kohe kättpidi tervitama.
Viipekeelsest jutust võis aru saada, et tee viib Vloresse küll,
kuid seda, mis pealkirja see asula kannab ei õnnestunudki välja
selgitada. Vaatasime kaarti ning otsustasime, et Vlore ei saa enam
kaugel olla, sest nii palju on ju sõidetud. Mingi kindlus käes,
jätkasime teekonda. Jälle üles mäkke mööda looklevat teed. Kuid
siis kadus ka kruusatee ning see asendus mingi ebamäärase
moodustisega. Oli nii pinnastee, jalgraja kui ka kunagi kauges
minevikus eksisteerinud tee jäänuseid. Auto liikumine muutus hoopis
vaevaliseks. Kohati tuli kaasõitjail autost lahkuda, et Triin siis
auto ikka mäkke suudaks juhtida. Ja nii päris mitu korda järjest.
Tõepoolest imelik riiklik maantee. Ilmselt olid kaardikoostajad
unustanud lisamast, et riiklik maantee võis see olla ehk Türgi
impeeriumi hiilgeaegadel kusagil kaugel 16.sajandil, mil kivitee
nähtavasti ka ehitati. Käesoleva aastasaja riikliku maantee mõiste
alla see tee küll ei käi. Pole vist mõtet lisada, et vastu ei
tulnud ühtegi autot. Möödusid tunnid. Ja siis, kas petavad silmad
– kauguses küla ning seal ilutseb asfaltee. No nii kohe oleme
Vlores! Asfalti jätkus paraku ainult küla vahele, edasine tee oli
siiski kruusatee ja sel teel sõitis liinibuss. Ühes asulas oli
bussipeatus meeldivalt baariga ühendatud. Tegime baari õllekülmkapis
puhta töö ( kuigi jah – õlut oli seal neli kolmandikliitrist
pudelit), sest palavus andis tunda. Ühtlasi selgus, et me polnud
pooltki teest läbinud. Siiski oli hullem seljataga, sest varsti
muutus kruusatee lõplikult asfaltteeks. Kuigi auke oli sel
kõvakattega teel rohkem kui taevas tähti. Mõne eriti sügava
maanteeaugu kohta võiks öelda , et selle sügavus oli suurem kui
Mariaani süvikul Vaikses ookeanis. Pärast sõitu sellistel teedel
puudub ilmselt igasugune alus Eesti maanteede üle virisemiseks.
Vlore
Vlore on albaanlaste
jaoks tähtis linn. 1912.aastal kuulutati Vlores välja Albaania
riik, seal asub iseseisvusmuuseum ning riigi rajaja Ismael Quadari
haud. 1997.aastal said just Vlorest alguse kogu riiki raputanud
rahutused. Lisaks kõigele on tegemist ühe riigi suurima sadama-
ning kuurortlinnaga. Sinna tulevad puhkust veetma inimesed, kel
Durresi ülerahvastatus meeltmööda pole. Siiski näib, et Vloret
ähvardab sama saatus, sest rannaäär on täitumas hotellide ning
kortermajadega. Pühapäeva õhtul hakkas linnast liikuma suur
autodevoor pealinna suunas. Meie hotell, mis kandis nime Delfiin, oli
küll natuke naljakas. Kunagi neljakordse hotelli külge oli ehitatud
hulga kõrgem juurdeehitus ehk nö Delfiini-poeg. Vastuvõtulauas
kedagi polnud, kusagilt väljailmunud karvane vanamehenäss võttis
raha vastu ning ütles tubade numbrid, võtmed rippusid uste ees.
Koristaja jalg polnud neis tubades kaua astunud, seda tõendasid
rikkalikud tolmurullid ja pea sentimeetripaksune liivakiht põrandal.
Lisaks oli duširuumi atraktsioonina ehitatud kinnitamata dušialus,
mis liikus ringi terve ruumi territooriumil.
Vlore iseseisvusmuuseum
oli tavapärane Albaania muuseum. Seintel olid pildid habetunud
meestest, kes riigi loomisel ametis olid. Siin-seal stendis olid
väljapandud katkendid ajalehtedest ja mõned käsikirjad. Kusagil
seinal rippus püss või mõõk. Muuseumi eksponaatidest oluliselt
rohkem silmarõõmu pakkus seletusi jaganud seksikalt rõivastatud
noor daam.
Ismaili taksoteenus
Nagu kokku lepitud
,ootas Ismail meid kella nelja ajal Tirana International hotelli taga
olevas parklas. Sõiduauto oli Albaaniale kohaselt Mercedes. Ismail
oli tore albaania mees viiekümnendates aastates (mulle näis nii).
Kahjuks muid keeli peale oma emakeele ta ei osanud. Mahtusime autosse
ära. Kitsas ja palav oli, kuid lootus kiiresti Kosovosse saada surus
ebamugavuse tahaplaanile. Enne Tirana linnast väljumist tegi ta
väikese peatuse, auto juurde sõitis teine Mercedes ja sealt ulatati
talle mingid paberid. Nagu hiljem selgus oli tegemist
bensiinitalongidega.
Algul sujus sõit
ilusti. Autojuht osutas tee kõrval olevatele asulatele ja nimetas
nende nimesid. Näiteks kaugemal mäestikujalamil oleva asula suunas
viipas ta, et tegu on Krujaga ning lisas Skanderbeg. Erki, kellel
tuleb hästi välja ülima osavõtlikkuse teesklemine, noogutas
innukalt.
Mida põhjapoole masin
liikus seda lopsakamaks loodus muutus ja meile kohati näis, et
prahti on vähem kui lõuna pool. Või hoopis tahtsime
põhjamaalastena endile sisendada, et põhja pool on kõik ikka parem
ja puhtam. Mida enam põhja poole seda jutukamaks Ismail läks –
paistis, et ta ise on Põhja-Albaaniast pärit. Kui plaadimängiasse asetati albaania popmuusika plaat läks Ismail eriti hoogu.
Prizren
Kohe kui Kosovosse
sisenesime, muutus tee paremaks. Auto sai kiirust tõsta ning üsna
pea olime Prizrenis, kus asusime ööbima hotelli Tirana. Tiranast
Tiranasse! Hotell oli väga väsinud. Ehitatud oli ta ilmselt veel
Tito valitsemisajal ja hiljem polnud keegi korraldavat kätt külge
pannud.
Prizren on tähtis linn
nii albaanlastele kui serblastele. 1878.aastal kuulutati selles
linnas välja Prizreni Liiga, mille eesmärgiks oli Albaaniale
autonoomia saavutamine Türgi koosseisus ja oma valduste kaitsmine
slaavlaste edasitungi eest. Samas linnas oli keskajal olnud serblaste
riigi keskus.
Kosovo sõja algul
1999.aastal lõhkusid serblaste relvaüksused Prizreni Liiga muuseumi.
2004.aastal toimunud massirahustusete ajal oli albaanlaste kord
rüüstama hakata. Õigeusu kirikud on rüüstatud, aknaavad on
tühjad ning kirikute ümber on veetud okstraattõkked. Kui ma ühte
sellist kirikut filmisin, siis kohalikud elanikud vaatasid mind üsna
kahtslustavalt. Tänapäeval serblasi linnas ei ela. Linnas asuv suhteliselt moodne katoliku
katedraal aga seisab puutumatuna. Miks siis seda segaduste käigus
ära ei lõhutud moslemitest albaanlaste poolt. Ilmselt on põhjus
selles, et uuema aja üks katoliikluse kangelasi Ema Teresa oli
rahvuselt albaanlane.
Linnas olid nähtaval
kohal rahuvalveväelased. Pidevalt võis näha ringi liikumas
sõjaväepatrulli ning palju sõitis ringi kirjega KFOR märgistatud
autosid.
Prizren oli võrreldes
Albaania linnadega tunduvalt puhtam. Õhtul tulid tänavatele
kojamehed. Albaanias selliseid ametimehi ei näinud.
Kosovo väljal
Prištinast veidi välja
sõites jõuame kohta nimega Gazimestan. Jah, paljudele ei ütle see
koht midagi. Kui aga lisada, et see tähistab Kosovo lahingu
arvatavat toimumiskohta, siis on asi selgem. 15.juunil 1389 toimunud
lahing on serblastele olulise tähtsusega. Nad on selle lahingu ümber
kujundanud erilise müütide maailma. 1989.a pidas Slobodan Miloševič
seal oma kuulsa Gazimestani kõne, milles ta õhutas serbia
rahvusluse uut tõusu. Tänapäeval on lahingu toimumiskoha
märgistamiseks 1950-aastatel ehitatud hiiglaslik mälestusmärk.
Kuid mälestusansambli juurde pole kerge pääseda. Samba ümbrus on
KFOR kontrolli all, ja praegu on seal Slovakkia väed. Rahuvalvajad
kontrollivad dokumente ning seejärel lubavad sisse. Ühtlasi palus
sõjamees meil relvastust ja sõjamehi mitte pildistada, kuid
ausammast võis fotografeerida nõrkemiseni. Ausamba sees läks üles
keerdtrepp. Andis tublisti ronida enne kui tippu sai jõutud. Tipuski
istus üks kuulupildujaga relvastatud slovakk ning takseeris ümbrust,
seda suurt ja lagedat välja. Järsku märkas sõdur mingit
liikumist ning vaatas pingalt läbi püssisihiku üht punkti. Meie
pildistasime ja filmisime.
Veidi eemal paistis üks
kuplikujuline hoone, mis kujutas endast sultan Muradi hauda.
Kunagisest keskaja õpikust on meelde jäänud pilt: Miloš Obilič
tapab Türgi sultani. Muidugi on tänapäeval selgusetu, kes see
tapja oli ja kuidas tapeti, kuid Muradi haud igatahes seal on. Asub
mošeed meenutavas hoones, kuhu sametist teki alla siis hauaehitis
loodud ongi. Mausoleumi sisse sattunud kassipoeg ronis kõikjale kuhu
sai, väljaspool hauaehitist aga küsisid mustlaslapsed almust.
Argipäev.
Õhtu Skopjes
Vihm oli just lõppenud.
Turuplatsil äripäev otsa saanud ning müüjad lahkunud, kes koju,
kes otse palvusele. Kohas, kus päeval käis kibe sagimine, valitses
tühjus. Turuplatsi ilmestasid nüüd lugematud poriloigud ja suured
prügihunnikud. Taamal vajus punaseks tõmbunud õhtupäike mägede
taha ning üle albaanlaste linnaosa kaikus moslemite palvekutsung.
Pori, prügi ja ehapuna valgustatud palvehüüd – see moodustas
sürrealistliku pildi . Kahju, et sel hetkel polnud kaasas
videokaamerat, et kõike jäädvustada. Sõnadega lihtsalt seda ei
kirjelda.
Wednesday, January 20, 2016
Üle Jellingi kivide Ribesse. Taani reisi 4.osa
 |
| Kuldne altar |
Juba eelmisel päeval oli hakanud silma kuuseistanduste rohkus. Sel päeval oli neid kohe eriti palju. Tuli meelde, et olin ühe mälumängu jaoks valmis treinud küsimuse Euroopa riigi kohta, milline on suurim jõulupuude turustaja. Vastuseks oli Taani. Selge, millest siis kuusepuude istanduste rohkus. Täpsemalt öeldes ei olnud tegemist kuuskedega, vaid hoopis nulgudega. Võis näha ka ettevõtete nimetusi, näiteks üks istandus kandis nime Jüütimaa nulg. Niiviisi tulevaste jõulupuude vahel sõites jõudsime Jellingi linna. Linna, millega seostatakse Taani riigi algust ja linna, kus asub suur moodne viikingikeskus.
 |
| Üks Jellingi kividest |
Jellingist lahkumisel toksiti GPS seadmesse järgmise sihtkohana Ribe linn. Plaadimängijasse rändas taustaks Eesti filmimuusikat sisaldav helikandja.
Navigatsiooniseade oli seekord otsustanud valida eriti eksklusiivse marsruudi. Teekond kulges põldude vahel, kohati läbides taluõuesid. Ilmselt oli see otsem tee.
Ribe linna peetakse Taani vanimaks linnaks, mille ajalugu ulatub 8.sajandisse. Linnale on kasuks tulnud hilisemate sajandite majandusraskused, sest niiviisi on jäänud ära tohutud ümberehitused ning asula on säilitanud keskaegse ilme. Viimane fakt mõjub turistidele ligitõmbavalt. Lisaks kehtib Ribes nulltolerantsi lähedane suhtumine autode ööpäevaringsesse parkimisse vanalinnas. Parklakoht tuli leida väljaspool vanemat linnaosa.
Kohael jõudsime varasel pärastlõunal. Sai leitud ööbimiskoht, külastatud turismiinfokeskust. Ühtlasi tekkis mõte - oleks paras aeg külastada Waddenzee (tõlkes mudameri)märgala. Tegemist on Põhjamere osaga, mida muust merest eraldavad Friisi saared. Waddenzee kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Veekogu oli tekkinud huvitaval moel. Kunagi ulatud manner kaugemale Põhjamerre ja mererannikul asusid kõrged liivaluited. Merevesi tungis mitmel korral düünidest läbi ja uhtus nende taga oleva pinnase, mis koosnes turbast, Põhjamerre. Niiviisi kujunesid luidetest Friisi saared. Meie külastusplaani kuulus Römö saare külastamine, sest seda saart ühendas mandriga pikk tamm. Tammi mööda sõites võis kõige pealt silmata üsna laia rannakarjamaad, millel tegutsesid lambad, seejärel andis rannaniit teed merele. Korraks sai tammil peatustehtud ja vaadeldud merevee tõusu. Tore oli jälgida kuidas merevesi tõusis ja mattis enda alla liivaseljandikke.
Subscribe to:
Posts (Atom)