Käisingi Soomes ära. Tuli meelde kunagi ammu kuuldud lugu, et eelmise sajandi I poolel kasutati Soome kohta luulelist väljendit Kaljuvald. Kasutan siis minagi.
Reis põhjanaabrite juurde sisaldas Helsingi külastamist ning pisikest väljasõitu Porvoosse. Muuseas, Porvoo rootsikeelne nimi on Borga ja seetõttu sain jälle üht B tähega asulat aastavahetuse paiku külastada. Aga kõigepealt tuleks loomulikult teha sügav kummardus Liisale sooja ja lahke vastuvõtu eest. Ning minu poolt siirad vabandused kalli napsiklaasi lõhkumise pärast.
Minu huvi põhjanaabrite vastu oli eelkõige õlleline, aga sellest hiljem. Nüüd siis pisiülevaade toimunust.
30. jõulukuu päeval vedas Georg Ots ( tal on nüüd mingi uus nimi - Star või Superstar või Seatiit) mind ja Erkit Helsingisse. Päeast kohalejõudmist järgnes majutumine ja seejärel suundumine linna. Esmalt külastati Tretjakovi galerii näitust, kuhu ITIC kaardiga tasuta sisse sai. Näitus oli tavaline vene maalikunst, ei olnud seal taieseid, mille vaatamine oleks pannud ilumeele hüppama ja oleksin perseli maha kukkunud. Kui maalid nähtud, siis järgnes väike klaas õlut Torni hotelli tipus, kust kunagi Ždanovi nimeline kurjategija oli Helsingit ja Soomet valitsenud. Õhtu naelaks aga kujunes pubi Villi Wäino väisamine. Küll sealne õlu maitses hää.
Vana-aasta viimasel päeval võttis meid vastu Eesti saatkond ja seejärel pärast pisikest trammisõitu sai tutvutud OM staadioniga ja selle tornist nauditud vaadet Helsingile. Just sellal jõudis kohale teave, et üks albaanlane tappis Espoos mitu inimest. Rahvusmuuseum jättis toreda mulje, arhitektuur oli võimas ja sisugi mitte eriti haigutama panev. Seejärel mõned õlled Bruuveris ja marss Sõjamuuseumi poole võis alata. Seal oli väljas Talvesõja näitus - võimas! Ainult kuulipildujast oleks võinud tiblasid külla külalised küttida, see lisanuks põnevust. Kogu päeva rikkus Helsingis ära see, et linn oli täis venelasi ning kohati tekkis küsimus - kas tegu pole mitte Soome, vaid Venemaaga.
Vana-aasta õhtu veedeti hubases miljöös. Voolasid viin, õlu, vein (kuidas kellelegi). Lisaks sain kokku mehega, kes 1989 oli koos minuga Tartu suurkooli ajalugu õppima asunud. Õhtu lõpp kadus minu jaoks kuhugi hägusesse maailma.
Uue aasta esimene päev oli hiline, kuid paar õlut aitas end loodi seada. Sel päeval külastasime Hietaniemi kalmistut, kus sai käidud näiteks Artur Sirki haual. Õhtune kõhusuurus sai võetud Jututoa nimelises restoranis. Õhtu lõuks vaadati telekast uut linateost Detsembrikuumus, mis kahjuks tekitas õlakehitust.
2.jaanuar algas minule raskelt. Paari eelneva päeva tegevus mõjus tervisele rusuvalt. Enesetunnet ei parendanud ka kaunis vaade jäätunud merele. Stockmanni kaubakeskuse külastamine oli jube juba ainuüksi selle pärast, et vene keel lõi ja lehvitas ning kõikjale radasid rajas. Porvoo külastamine oli selle järgi justkui kompvek. Ilus museaalne väikelinn kaunite poekeste ja kohvikutega. Ilus! või ämeising, nagu mõni tolgus ütleb. Õhtusöök toimus restoranis Sea Horse. Ka see oli tore koht, mis hea kõhutäie andis. Õhtune telekavaatamine sisaldas peamiselt ülekannet R2 aastahiti valimiselt. Minu arvates tuleks sõnas aastahitt h täht s-ga asendada. Niivõrd mannetu, elutu saade oli. Lisaks inimesed kelle ego ei mahu telepurki ära. Ning aasta laul oli tõeliselt rõve. Koit Toome! Õudus kuubis! See vend ei oska ju õieti lauldagi, läbi nina veidi iniseb. Seal esireas siis kõikusid tema fännid - varases keskeas daamid ja ümisesid laulvale noorukile kaasa.
3.jaanuaril jäi Helsingi maha ning linn, mida valitseb Hundisilma talu peremees oli jälle käes. Viimasest linnast lahkusin tulistjalu Haapsallu. Kaljuvallas oli seega käidud.
No comments:
Post a Comment