Järgnev jutt tuleb väga naiivne.
Tihti jookseb kompuuter kinni ja siis on vaja teha taaskäivitus, et töö saaks jätkuda. Eesti poliitika on samuti jõudnud seisu, kus ühiskonnaelu ja eriti erakonnaelu on kinni kiilunud ning seisak on täielik. Seetõttu on vaja siin samuti teha restart.
Vaja on laiali saata kõik erakonnad. Korraga, hetkegi viivitamata. Ja siis moodustada uued.
Mina näen erakonda kui teadlike inimeste ühendust. Erakonna liikmed on teadlikud milliseid väärtusi erakond kannab, kes on erakonna liidrid ja milliseid väärtusi nad kannavad.
Praegu on võetud suund massierakondadele, kus liikmeid värvatakse sajal erineval moel. Kui veel veidi aega tagasi tõmmati noorliikmeid ligi diskodel, klubiõhtutel ja muidu joomingutel, siis nüüd on võetud suund mujale. Uusi liikmeid varitsetakse kaubanduskeskustes: pensionisammaste ja telepakettide müüjate vahel peituvad erakondade värbajad. Vanureile pannakse käima silma- ja südamebussid. Nii saadakse uusi juhuslikke liikmeid. Selline liige ei tea erakonnast suurt midagi, hea kui ta saab enne surma teada, et on erakonda astunud. Aga partei saab nime oma andmebaasi kirja ja on õnnelik ning õnnelik on ka see poiss või tüdruk, kes eduka erakonnatöö eest kiita saab ja keda siis parteiliinis ülendatakse.
Sellist parteisüsteemi ju mõtlev inimene ei tahtnud. Juhtunud on aga nii, et toreda erakondliku maastiku asemel saime maastiku, kus komsomoli mõttelaad sosnovski karuputkena õilmitseb. Viimati nimetatud taim on kuulutatud teatavasti ohtlike liikide hulka. Seega tuleb ohtlikeks lugeda kõik värbamised bussides, kaubakeskustes ning loomulikult tuleb aidaa öelda nõmedale arendusjuhi institutsioonile. Inimene võib ju ennem olla täiesti tore isik, aga niipea kui hakkab arendama, siis hakkab ta ainult rääkima arendusdivisjonist, meediaplaanist, tööst eakate turusegmendis jne.
Pahatihti on ka nii, et kunagi 1990.a. algul erakondlikku tegevusega alustanud isik on järgnevate ühinemistega loksunud kaasa kõikvõimalike liitumistega ning nüüdseks välja jõudnud erakonda, kuhu kunagi astunud poleks. Loomulikult on paari aastakümnega muutunud poliitilised eelistused, kuid need on jäänud realiseerimata. Pahatihti on isik käega löönud, igasugune side parteiga on katkenud, aga nimi figureerib endiselt registris. Halvemal juhul keegi arendusjuht siis hääletab elektroonilisi vahendeid kasutades tema eest.
Just eelnevast lähtudes tuleks erakonnad laiali saata. Las siis moodustuvad uued erakonnad, mis on tõesti mõttekaaslaste ühendused, poliitikas teadlike inimeste liidud. Inimene liitub ise, omal algatusel, endale meelepärase poliitjõuga. Ta ei tee seda kaubanduskeskuses kauni piiga või geelitatud noormehe viisakal, kuid tungival pealekäimisel.
Kes peaks erakonnad laiali saatma? Kas vaja on erakorralist seisukorda? Vaat siin peitubki jutu naiivsus. On äärmiselt väheusutav, et esinduskogu vastava seaduse vastu võtaks. Seega võib eelnevat lugeda üleskutseks diktatuuri kehtestamiseks. Aga oleks ju tore kui mõni riigimees ohverdaks oma nn demokraatliku riigimehe maine, võtaks hetkeks võimu ja saadaks erakonnad laiali. Seejärel aga lahkuks ise poliitareenilt.
