1. mulje Gruusiast. Miša ja tema Daihatsu.

Oma Gruusia muljete kirjapanemist alustan Mišast. Miša osutas meile reisi ajal autoteenust, oli meil Tbilisi õhuväravas vastas ja viis tagasi lennujaama ka.
Miša on veidi üle kuuekümne aasta vana ja segaperekonnast pärit – ta isa oli grusiin, aga ema Kubani kasakate järeltulija. Nagu nõukogudeaja segaperedes tihti tavaks, õppis ta venekeelses koolis. Pärastpoole õppis ta kohalikus Polütehnilises Instituudis mäeasjandust (loomulikult vene osakonnas). Pärast kõrgkooli jõudis olla mäeinsener, teha teadustööd ning saada kandidaadikraad. Nõukogude aja lõpul õnnestus tal töötada kohalikus ametiühingute kesknõukogus. Pärast NSVL kokkuvarisemist leidis tööd Gruusia kaitseministeeriumis, kus tõusis majori aukraadini. Tema enda sõnul seal tööd eriti polnudki, rohkem võeti viina. Miša viimaseks töökohaks oli kirjastus. Momendil on ta töötu ja elab juhuotstest. Meie olime siis selliseks juhuotsaks. Oma noorema tütre üle oli ta uhke – sellele suutis ta hankida väärt töökoha mobiilifirmas, kus palk on hea ning sellest jätkub vanematelegi.
Miša autoks oli Daihatsu. Daihatsu Applause. Oma autot kiitis ta taevani ja oli selle üle uhke. Meie silmis polnud selle auto üle uhkeldamiseks põhjust, sest Eestis selline sõiduk tehnoülevaatust ei läbiks (nagu vähemalt pool Gruusia autodest).Autot oli mitu korda värvitud, hetkel omas ta kirsipunast värvi. Eelmise omaniku käes oli masin isegi põlema läinud ning see lisas autole oma tooni. Peale selle suutis eelmine valdaja vastu posti sõita, veel ühe müksu lisas Miša ise. Kõik need põlengud, kolksud ja müksud paistsid kenasti välja. Peale kõige muu oli autole lisatud teiste sõiduautode osi. Nii näiteks radiaator oli pärit Nivalt, hulk muid juppe oli pärit Ladalt. Miša seletaski, et Daihatsu on sellepärast hea, kuna Lada jupid sobituvad temaga imehästi. „Peaasi, et mootor töötab,“ seletas Miša ,“kõik muu on - delo tehniki“. Nojah, tehniline asi andis igal pool tunda: parem esiuks avanes suurte raskustega, parema esiratta kumm oli ilma mustrita, rataste juures pidevalt kolises. Kõige krooniks oli aga pidurivooliku purunemine, mis tähendas auto pidurdusvõime lakkamist. Viimane juhtum leidis aset Tbilisis, kus vaid Miša osavus suutis ära hoida otsasõidu uhkele džiibile. Vürtsi lisas eelnevale aga see, et me olime naasnud Gruusia sõjateelt, kus läbisime kaelamurdvaid teeserpentiine kuristiku serval. Oleks pidurivoolik purunenud seal, siis ma neid ridu ei kirjutaks. Seda, et Daihatsu käsipidur ei töötanud, ma märkima ei hakkagi.
Miša on tore inimene, kuid tema jaoks oli aeg peatunud Nõukogude aja lõpul. Meie kaarte, Lonely planeteid ja Bradte ei pidanud ta milleksi. Autoteede leidmiseks oli tema arvates ideaalne 1980.a. NSVL autoteede atlas ning kui see ei aidanud , siis küsis inimestelt teed. Aga võib olla oli see lihtsalt viisakus ja külalislahkus- ärgu külalised nähku vaeva, küll tema juba otsib ja teeb.