Wednesday, August 1, 2012

Tagasivaade Portugali õllemaastikule

Lõppenud heinakuul sai paar nädalat viibitud Portugalimaal. Muljetest tuleb juttu eraldi, kuid siin tahaks keskenduda õllega seonduvale. Seda, et Portugal ei ole õllemaa teadsin juba enne reisi ning ei loonud erilisi maitseelamustega seotud illusioone. See aitas üle saada suuremast pettumusest ja aitas leppida tõigaga, et kohati oli portugali rohevein parem sealsest õllelaadsest joogist.
Nüüd siis õlle juurde. Portugali turgu valitsevad kaks suurt firmat: Unicer Bebidas ja Centralcer. Esimene paistab olevat seotud Carlsbergiga, teine tegutseb Heinekeni näpunäidete alusel. Esimese põhikaubamärgiks on Superbock, teisel Sagres. Ülevaadet alustan Unicer Bebidase toodangust. Esmalt võtan vaatluse alla kaubamärgi Cristal. Selle märgi all pruulitakse tavalist 5,1% heledat Cristali, mis oli magusa lõhna ja vesise maitsega küllaltki igav joomaaeg. (1,3 punkti). Cristal Preta oli tume 4,2 kraadine ameerika tüüpi laagerõlu. Oli teine joodav, pisut küll vesine aga röstitud linnased ja kohvitoon oli ikka tunda. (2,2 punkti). Põhimark Super Bock oli 5,2% hele lager-õlu. Ei olnud ta super ega ammugi bock, vaid tavaline igav eurolager. (1,8 punkti). Super Bock Abadia oli rohkem bocki laadne - ikkagi 6,4% kangust. Merevaigukarva pruulis oli linnaseline, veidi puuviljane, parajalt kuiv, kohati napilt mõru.(2,7 punkti). Vabrik laseb välja ka nn. gurmeevarianti Super Bock Abadia Gourmet, mille kangus oli 6,2%. See oli merevaigukarva linnase ja puuviljalõhnaga veidi mõru, kuid siiski linnasemagusa maitsega, milles ei puudunud nõrk humalatoon. Hinne 3.
4% kangusega SuperBock green oli rohkem sidruni või laimijook kui õlu. (1,3 punkti). Alkoholivabasid õllesid tehakse ka selles tehases. Alkovaba Superbock ei eristunud millegipoolest teistest alkovabadest pruulistest - 1,5 punkti. Superbock Classic omab 5,8% kangust. Oli tõesti võimukam kui tavaline Superbock, ka humalatoon oli järsem, kuid siiski ei saavuta linnas ja humal tasakaalu. (2,6 punkti). Tume Superbock Stout on 5% alkoholisisaldusega ja anna kuidagi stouti mõõtu välja. Tumepruunile joogile kerkib küll mõningane kreemjas vahumüts, maitses on tunda kohvi ja röstitud karamellilinnaseid, kuid sellest ei piisanud rohkemaks kui 2,9 punkti saamiseks.
Teise suurtootja toodangust tuleks kõigepealt pilk heita 5,1% kangusega Imperial Cerveja Vivale. Igav, vesine ja väsitav eurolager. (1,2 punkti). Tootja "lipulevaks" on 5-kraadine hele lager Sagres, mida sai pruugitud nii pudelist kui vaadist. Kuldne värv, linnaselõhn. Maitselt pigem linnaseline, humalaid lisatud näpuotsaga. Eelistatav on külmalt joomine (2 punkti). Sagres Bohemia oli 6,2 kraadine tumr õlu. No mis tume, pigem pruunikas. ja üldse on imelik, et portugallased nimetavad pisut kangemat tumedat õlut böömi õlleks, sest böömi õllena kujutaksin pigem ette mõnusat humalakibedat böömi pilsnerit. Maitses oli jõudu, kuid ka teraviljatoon oli tuntav, humalaid eriti ei eristanud. (2,6 punkti). Sagres Preta (4,3%) oli tumepruun õlu, mille maitses olid tunda nii kohv-i kui karamellilinnased, kuid tugeva pitseri vajutas hindele liigne vesisus- Tundus nagu polnud õlu valmis. (2,8 punkti). Sagres Puro Malte(6%) jättis sügavama maitseelamuse. Õlle võiks liigitada heledate kangete lagerite kilda, ta oli merevaigukarva ning magusa puuviljase aroomiga. maitses oli tunda linnase magusust, kerget humalatooni, pisut vürtsikust, ka puuviljasust. (3,2 punkti).
Peale eelnimetatud gigantide on veel väiksemaid tootjaid. Pruulipubi Lusitana on samuti Unicer Bebidasega seotud ja on oma haruettevõtted ajanud mitmesse linna. Mõningaid tooteid pruukisin Evora linnas. Lusitana Pils oli kerge hele õlu, pisut vesine ja anonüümne. Palav ilm aitas hinnet kergitada(2 punkti). Lusitana Stout(5%) omas küll mõningaid stout õllele iseloomulikke jooni, kuid jäi kuidagi lahjaks. Tumepruun värvus, kohviaroom, röstitud linnaste maitse, kuivus, kuid ikkagi oli ta kuidagi vesine. Jälle üks lõpuni käimata õlu. (2,2 punkti). Lusitana Black&Tan võiks lugeda pruunide ale-tüüpi õllede hulka kuuluvaks. Temas oli samuti kohvisust, röstitud linnaseid, kuid ta oli rohkem viimistletum, maitse oli jõulisem, lõpetatum. (2,9 punkti).
Assooridel sai pruugitud sealse õlletootja Melo Abreu heledat lagerit Especial (5,3%). Õlu oli kuldset karva, mõõdukalt karboniseeritud, maisilõhnane. Maitses domineeris samuti mais, ka linnas oli pildil, humalat oli õllesse paigutatud näpuotsaga. (2,4 punkti).
Ja veel . Lissabonis on avatud õllemuuseum. Muuseumiosa kätkeb enda pisikest ülevaadet Portugali õlletööstuse ajalukku, kohalike tehaste toodangunäidiseid ning Portugal poleks impeerium kui ta ei lisaks ekspositsiooni oma asumaade õlletoodangu näidiseid. Nii võis leida Brasiilia, Angoola, Mosambiigi, Ginea-Bissau, Roheneemesaarte või siiis Sao Tome toodangunäiteid. Lisaks oli muuseumis pisike koda, kus mungarüüs mees värsket õllekeetu maitsta pakkus. Muuseumiga ühes on ka restorani/pruulikoja laadne asutis, kus lisaks roogadele ootab mõnus õllevalik. Nii võis leida õllevalikust näiteks Angoola õlut. 5% Nocal oli selline hele teraviljane igav jook. Aga ikkagi - eksootika! Asutise oma pruulikoda pakkus kolme sorti jooke. Ülemisel pildil on näha tume ja hele õlu, lisaks veel Bohemia. Õlled ei erinenud eriti Lusitana keti tooteist. Nii et hinnang on juba eelpool antud. teenindus asutuses ikka lonkas, sest avatud oli muuseum-pruulikoda-restoran olnud ainult kuu aega.
Koju naastes ootas ees saun koos koduõllega. Ja paratamatult tekkis küsimus: kas oli vaja ikka Portugali minna? Õlle pärast kindlasti mitte, kuid muljete pärast kindlasti. Muljeist siis edaspidi.