Külaskäik Tollundi mehe juurde. Taani 3.osa

Silkeborgi hommik tundus jahedavõitu. Kohvrisügavustest koukisin isegi dressipluusi välja - see jäi ainsaks korraks kogu reisi jooksul.
Silkeborgi linn rajati alles 19.sajandil tänu paberivabrikule ning seega mingit keskaegset arhitektuuri sealt otsida ei tasu. Tasub otsida hoopis Tollundi meest. Viimane asub kohalikus koduloomuuseumis, mille lähedale sai autogi pargitud. Oli veel varajane hommikutund ja muuseum suletud. Sammud seadsime esialgu hoopis linna keskväljaku poole, et seal võtta hommikukohv ning hommikusai. Nimelt selgus 1981.aastal ilmunud venekeelsest koguteosest Maailma maad ja rahvad, et taanlased söövad kõikidel söögikordadel ohjeldamatult saia. Kohvi ja saia leidsime kohaliku suurpoe eesruumist - hommikusöögiks piisas.

Silkeborgi hommik. Süstad on kohustuslikud.

Lisaks paistis silma taanlaste suur armastus veespordialade, eriti aerutamise vastu. Linna läbival kanalil liuglesid üksteise järel süstad. Kui aerutaja süstaga endise paberivabriku tammini ( tänapäeval on seal maanteesild) jõudis, tõmbus ta kalda äärde ja hüppas kaldale. Seejärel tõstis mees süsta veest välja, võttis selle kaenlasse, teise kätte jäi aer. Nüüd sammus ta maanteeni, ootas foori rohelist tuld ja ületas seejärel autotee. Jõudnud teisele poole, läks aerutaja kalda äärde, viskas süsta vette ja siis ise hüppas süsta sisse. Aerutamine võis jätkuda.

Tollundi mees

Siis saabuski oodatud muuseumi avamistund. Olime ühed esimesed külastajad. Kõigepealt suunati meid saalidesse, kus olid väljas Silkeborgi ajalugu kujutavad pildid ning esemed. Kahe saali läbimine toimus kiiresti. Läbi siseõu sai tormatud teise muuseumitiiba. Seal valves olev vanaproua juhatas kohe vasemal asuvasse saali, sest seal pidi asuma "Old man" ehk siis see keda otsisime - Tollundi mees. Tema lugu on huvitav ja selle katsungi ümber jutustada. Millalgi 1950.aastal lõikasid kaks meest Silkeborgi lähistel asuvas Tollundi rabas turvast. Tööde käigus leiti turbakihi seest üsna heas seisukorras meesisiku säilmed. Arvati, et tegu on mõne aasta taguse mõrva ohvriga ja otsustati leiust teavitada politseid. Politseil omakorda võttis ühendust arheoloogidega. Nood tegid kindlaks, et tegu on tõesti mõrvatud mehega, kuid rituaalne poomine oli toimunud millalgi enne Kristuse sündi. Soos vedelenud laip oli turbapinnases mumifitseerunud ja säilinud meie päevini. Hiljem tehti kindlaks, et mehe täpne eluaeg oli kusagil 2400 aastat tagasi. Tõe huvides tuleb lisada, et muuseumis oleval eksponaadil on ainult pea ehtne, ülejäänu on mulaaž. Lugu oli selles, et teadlased konserveerisid ainult kere pea, ülejäänud keha aga lagunes välisõhuga kokkupuutudes kiiresti.
Muuseumis oli veel hulgaliselt odaotsi, potikilde ja viljahõõrumiskive, ei puudunud ka kohustuslik viikinginurk oma paatide ja kirvestega. Võrreldes Tollundi mehega jätsid need esemed suhteliselt külmaks. Kuid ometi sai muuseumis kohata veel üht atraktsiooni, mida nähtavasti peagi Eestis näha saab. Kas kahjuks või õnneks - see sõltub juba lugeja seisukohtadest. Muuseumis käis ringi imelik grupp, mis koosnes valdavalt tõmmudest või suisa mustadest isikutest, lisaks neile kahest valgenahalisest mehest. Nähtavasti oli tegu grupiga, mis oli pärit kusagilt "Taani Vaost", mis oli toodud Taani kultuuri ja ajalooga tutvuma. Valgenahalised mehed olid grupi saatjad. Lõimitavad kuulasid taanikeelseid seletusi, mõni esitas isegi küsimusi. Enamik aga vaatas igavledes ringi ja ootas millal lõpeb ekskursioon. Üks grupijuhtidest pidi lõimitavaid pidevalt suunama ja gruppi koos hoidma.

Virklundi pruulikoda

Silkeborgi lähistel sai külastatud veel üht atraktsiooni - Virklundi pruulikoda. See asus väikese märkamatus hoones. Õlleköögis askeldas üks mees, kui me sinna sisenesime. Mul oli ainult üks soov - saada pruulikoja õllesilte. Neid mees ka lahkelt andis, ise imestas, et nii kaugelt on siltide järgi tuldud. Mehe rõõmustamiseks ostsime kaasa pudeli Celebration ale´i. See jäi ainukeseks õlleköögi külastamiseks Taanis.

... Taanis on tuul. Taani reisimärkmete 2. osa

Taanis oli tõesti tuul nagu Singer-Vingeri tuntud levilaulus märgiti. Puudeoksad kaardusid kenasti tuule käes.
Friedrikshavni sadamas kedagi puhuma ei pandud ning maaletulek kulges viperusteta. Esmaseks reisisihiks oli Skageni neem - Taanimaa põhjapoolseim ots.
Autoaknast võis silmata põllumajandusmaastikku, rohumaadel toituvaid koduloomi ning siin-seal olevaid üksikuid talusid. Maanteel sõitsid valdavalt haagissuvilaid vedavad autod, paljudel neist Saksamaa numbrimärgid. Ehk andis see märku hotellide-motellide vähesusest, sest miks muidu haagissuvilat tarvis on.

Põllumajanduslikud kõlvikud andsid peagi oma koha liivaluidetele, võis silmata merd. Ühes paigas oligi suurem haagissuvilate parkimisala, mis oli nii masinaid täis, et nõelal oli keeruline maapinnale kukkuda.

Skageni peatänav

Skageni väikelinn asub päris Jüütimaa põhjatipus. Linnale on ähvardavaks vaenlaseks edasirühkivad liivadüünid, mis tahavad linnakese enda alla matta. Skagenit sai külastatud vaid ühel põhjusel: vaja oli leida pangaautomaat, et end Taani kroonidega varustada. Pangautomaat leiti.
Mõneti meenutas Skagen tüüpilist Läänemere äärset suvituslinna (Leedu Nida või Poola Hel), kuid temas oli siiski midagi erilist. Vist midagi taanilikku.

Skageni liivane rand

Taanimaa põhjapoolseim neem asus linnast veidi eemal. Seal, kus lõppes igasugune inimasustus ja valitsejaks said liivaluited. Auto sai jäetud tasulisse parklasse, edasi sai ainult jalgsi. Mõttekas oli eemaldada jalast jalanõud ja liikuda märjal liival paljajalu.
Skageni neeme juures kohtuvad kaks väina- Kattegat ja Skagerrak. Neist esimene jääb itta, teine läände.
Rahvast oli neemel palju. sajad inimesed liikusid paljajalu neemetipu poole. Laisemad isendid võisid liikumiseks kasutada ka traktori taha haagitud vagunilaadsed sõiduruumi. Tippu jõudnuna pildistati end ja hea tahtmise korral ka teisi. Lisaks fotografeerimisele vaatasid inimesed merele. Merel võis näha hulgaliselt laevu, teiste seast paistsid oma kogukusega silma naftatankerid.
Üldises hulluses andis minugi mõistus järele ning lasin teha endast foto, kus minu selja taga embavad kaks Taani väina. Tagasitulekuks valisime loksumise traktori veetavas vagunis. Selles sõiduriistas võis näha nn teist Taanit. Tore perekond oli näpistanud piskukese raha alkoholi ja mobiiliarvete kõrvalt ja tulnud huvireisile riigi põhjatippu.

Hirtshalsi jahisadam

Luidetel liiklemine sai läbi, jälle sai karatud autosse ning sõit viis Hirtshalsi linnakesse. Linna, mille kohta reisijuhid märgivad vaid seda, et linnal on laevaühendus Norraga ning lisavad nagu muuseas fakti, et norralased tulevad linna odavamate hindade pärast.
Tegelikult oli mul Hirtshalsiga pisut isiklik suhe. 1995.aastal viibisin oma esimesel välisreisil väljaspool endise NSVL piire. Reis viis Norrasse ja seda rahastas sealne Kristlik Rahvapartei. Meie põhiliseks peatuskohaks oli Kristiansandi linn ja just sealt väljuvad reisilaevad Taani. Olles tüdinenud kristliku poliitika jälgimisest ning poodides laiutavast õllepuudusest, vaatasime sõber Allaniga sadamas seisvat ColorLine laeva ja mõtisklesime Taani sõidu teemal. Nüüd - kaks aastakümmet hiljem - olin siis Hirtshalsis.
Linna külastamisel oli vaid üks põhjus - tühjenev kõht. Reisijuht lubas fantastilisi kalaroogi linna sööklates. Ühe söögikoha siis leidsime. Asus teine jahisadama kõrval ning rahvas sõi seal suure rõõmuga kalaburgereid. Meie valik langes praekalale, mis tõesti oli parasjagu maitsev. Sõna burger lugemine menüülehelt ohutulesid veel ei süüdanud.

Õhtuni oli veel aega. Tuginedes sellele faktile sai edasiseks sõidusuunaks valitud Jüütimaa läänerannik. Hirtshallist lahkudes langesid autoaknale esimesed vihmapiisad. Piiskade langemissagedus üha suurenes, kojamehed alustasid aknal oma tööpäeva. Auto plaadimängijasse lükati helikandja, kus helises ENSV popmuusika. Vihma sadas ja nõukapop ruulis. Seltskonna eriliseks lemmikuks kujunes tundmatu lauluduo Merike ja Aleksander Sepp.

Teekond möödus Klitmölleri asulast. Turismivihikuis reklaamiti kohta kui Põhjala Havaid. Pead läbis mõte, et seal vihma ei saja, paistab päike ning meri on täitunud surfaritega. Kohale jõudes tuli kogeda tõsiasja, et vihma sadas, asula oli elutu, rand ja meri surfilembedest tühi. Isegi tuul ei keerutanud maharebitud müürilehti. Ainus märk Põhjamaade Havaist oli kohalikus selvepoes müügil olnud õlu Northern Hawaii. Selle ostsin.

Margrete ja Eriku monument Viborgis

Läbi vihma jätkus sõit õhtuse peatuskoha Silkeborgi suunas. Teele jäi vaid peatus Viborgi linnas, asulas, kus minevikus meeleldi maapäevi peeti. Just Viborgi riigipäeval esitas kuninganna Margrete I troonile Pommeri Eriku, et siis ise väikemehe varjus riiki juhtida.
Endist viisi immitses taevast vihmapiisku, kuid põgusat jalutuskäiku linnas see ei seganud. Juhtumisi sai üles leitud ka Margrete ja Eriku ausammas.

Enne Silkeborgi sai tee ääres õhtustatud kohalikus hubases maantee restoranis. Kohalik maitsev toit ja meeldiv õhustik jäid meelde. tekkis pettekujutelm, et Taanis süüakse palju värsket kartulit ja toredaid liharoogasid. Ikka ei süttinud hoiatav punane burgerituluke.

Öömaja asus Silkeborgi äärelinnas eramaja poolkeldrikorrusel. Tegemist oli perepoja kõrvalbisnisega. Ruumi ei olnud jalaga segada, kuid reisi odavaim öömaja oli see kindlasti. Hilistel õhtutundidel ühines meiega Torres, ta hävitati. Tuli hea uni.

Kast Famous Grouse viskit. Taanimaa reisi esimene osa.

Taanis polnud ma enne käinud. Kui mitte arvestada kahte vahepeatust Kopenhaageni lennujaamas. Ausalt öeldes polnud mu teadmised sest riigist suured. Mõni Anderseni muinasjutt, Taani võit 1992 vuti EM-l, riik mis teisena tunnustas Eesti iseseisvuse taastamist, Lego, Carlsberg.

Mullu tekkis koolis uue õppeainena Põhjamaade ajalugu. Oi, kui raske oli seda anda. Raske oli end suhestada Põhjala riikidega, liiatigi siis kui pole neid kõiki külastanudki. Üks õpilane küsiski mu käest, et ega teile see põhjamaade ajalugu vist ikka endale ka ei meeldi. Loomulikult tüütasin õpilased ära selle jutuga, et Taani on igavaim Põhjamaa. Endal hakkas kuidagi halb tuimast õpetamisest. Et järgmisel õppeaastal oleks tunnid paremad, selleks saigi Taani mindud.

Seltskond oli sama, mis möödunudaastasel Poola tretil, puudus ainult filosoof. See-eest oli nüüd mul rohkem ruumi kuhu asetada reisil hangitavad alumiiniumanumad ning muu odralinnastest tehtava joogiga seonduv.

Pühapäeva õhtul lahkus laev Tallinnast ja hakkas sõitma Stokholmi  poole. Enne reisi olin end ette valmistanud hullemaks. Selleks, et ülakorrusel taob Tallinki juhtkond sind röstriga vastu pead ning öösel avaneb kajutiuks, siseneb noormees ja hakkab rääkima poliitikast, samal ajal heites endalt rõivaid. Aifõunidega polnud õnneks muret - keegi meist polnud säherduse vidina omanik. Midagi hullu siiski juhtunud. Kõik oli rahulik - nii minnes kui naastes. Restoranis pakuti meeldivaid suupisteid, orkester laulis suures saalis välismaa hitte. Laevapoes laadisid reisijad kassalindile kümneid kaste Famous Grouse viskiga.

Esmaspäeva hommik. Stokholm. Autode mahalaadimine venib. Minutid moodustavad peagi tunni. Arusaamatu järjekord. Auto CD mängijasse topitud Propelleri plaat on läbi mängitud, algas juba plaadi teine ring. Lõpuks lohises järjekord põhjustajani. Tegelik põhjus oli Rootsi Kuningriigi poolt korraldatud atraktsioon "kõik puhuvad". Autojuht pidi sõitma läbi mingi aparaadi juurest, haarama vooliku ja sinna sisse hingama. Aparaat tänas hiljem koostöö eest. Huvitav, Tallinna poolt tulijad peavad puhuma, aga Lõuna-Rootsis imeb riik tolmuimejana sisse hulgaliselt pagulasi.

Viimase lause kirjutasin selleks, et keegi vasakpoolitsejast tolgus saaks enda koostatavasse rassistinimekirja uue nime lisada.

Sõit läbi Rootsi, et jõuda õhtuks Göteborgi. Järgmisel hommikul tuli sealt asuda  laevasõidule Taanimaa suunas. Autoakende tagant vuhises mööda Rootsi. Plaadimängijasse on asetatud ulgueestlaste popmuusikat sisaldav helikandja. Unised ja igatsevad laulud, uni tuli peale.

Lõunapaus peeti Vätterni järve kaldal. Uus maantee oli järvekaldast veidi eemale nihutatud. Vana maantee ääres asuv motell-söögikoht ei elanud oma paremaid päevi. Uus kiirtee oli külastajaid tublisti vähendanud. Peale meie viibis asutise territooriumil veel avid üks laudkond einestavaid inimesi. Pisut eemal rääkis naisterahvas mobiiltelefoniga. Keel, mida ta kasutas polnud rootsi keel. Oli rohkem araabia keele moodi.

Nostalgilised trammid Göteborgis

Õhtuks saigi Göteborgi jõutud. Asjad sai visatud hostelilaadsesse ööbimiskohta ning, siis seisis ees mõnetunnine jalutuskäik linna peal.

Rootsi suuruselt teine linn ei pakkunud erilist silmarõõmu, tegemist on ikkagi üsna noore linnaga. Turismiteatmikud reklaamivad peamiselt Linna keskset jalutamistänavat ja teatriplatsil asuvat Poseidoni kuju. Need sai ära nähtud, kuid mingit erilist muljet need ei avaldanud.

Rootsiga seotult otsisin pilguga pagulaste horde. Silmatorkavalt palju oli neid linnapargis, tunnistan vaatepilt tundus häiriv. Pagulasteemaga seotult aga tahaksin kommenteerida üht Göteborgis nähtud reklaamiplakatit. Igaüks võis plakatist aru saada oma rikutuse tasandil.  Sõnumiks oli: tere tulemast Göteborgi - ahvide koju. Mida taheti plakatiga öelda? Kas peitus selles rootslaste poliitkorrektsuse pahupool? Mine võta kinni.

Hommikul ootas jälle laev ning paaritunnine praamisõit Göteborgist Fredrikshavni sadamasse. Laeval tegutses jällegi laevapood. Poe ostetuimaks artikliks olid kastid Famous Grouse viskiga. Kümned kastid laoti kärudele ja veeretati autodesse laiali. Tundsin end karsklasena, sest erinesin laevasõitjate põhimassist, kes tõenäoliselt eraelus tegeleski ainult Famous Grouse viski kõrrikallamisega.

Ees ootas Taani.