Pedepalees käidud

Sel aastal oli IRL oma suurkogu toimumiskohaks valinud eriti õõvastava paiga - Solarise keskuse ehk pedepalee. Hullemat asja ei saa IRL oma kuvandit määrima võtta (kui pervert Hanson välja arvata). Suurkogul eriti midagi kuulata polnud, käisin ju tegelikult hääletamas. Ja mis minu häältest ikka kasu oli kui rp jaanuaris massiliselt liikmeid juurde värbas - see avaldus ka tulemuses. Puhas rp pundi võit! Nad võivad olla seal ju agarad plakatikleepijad ja muidu energilised poisid, kuid mõistust on veidi vajaka. Pannakse selliseid keskharidusega selle siis näiteks maavanemateks. Rääkimata sellest, et nad on ikka üsna tundmatud. Nägin kohalikul Haapsalu koosolekul üht sellist, see ajas suust ainult lollusi välja. Aga noh see on rp ammune viga -rohkem armastatakse end poliitikas.
Ei läinud seekord nii nagu oleks tahtnud. Samas pedepalees olevas Vapiano kohvikus pakuti mingit vapiano red lagerit (saku originaal ja tume kokku segatud) ja see kõlbas isegi juua.

Jaanuari õlletosin

Sinebrychoff Koff III oli pandud sedapuhku pudelisse vedelema. Hele lager-tüüpi õlu, mis klaasi valamise järel kibekähku kaotab oma vahumütsi. Ei midagi erilist. Ratebeeri hinne 1,4. Tartu Õlletehas topib endistviisi pudeleisse Saaremaa X nimelist joodiku nektarit. Siis kui viimaseid päevi 10% müüdi, otsustasin talle hinnangu anda. Värvuselt on ta kuldne ja ligitõmbav, kuid lõhn äratab kahtluseussi hinges. Valdavalt linnaseline lõhnatoon annab siiski aimdust jõulisest laksust. Maitse pole eriti pikalilükkav, siiski linnaseline, kohati mõru toon on tunda. Ratebeeri hinne 1,5. Slovakkidel on olnud kavalust panna anumatesse Zlaty Bažant Tmavy. See on tume õlu, milles jõudu 3,8%. Eks sealne kraad näitab, et joodikutele on mõeldud ikka viin, mitte viinaga segatud õlu. Tumepruuni värvi õlu pani endale pähe kreemika vahumütsi. Lõhnas domineeris röstitud linnas. Maitselt magus, karamelline. Järelmaitses oli tunda ka humalakibedust. Hinne 3,1. Sama Slovaki firma ehk kohalik Heinekeni haru toodab ka õlut Corgon Svetly Ležiak 12%, mil pöördeid 4,9%. Pooleliitrises pudelis peituv jook on kullakarva ning klaasivalatuna võtab vahumütsi pähe. Rohulõhnaline. Maitselt on esialgu linnas ülekaalus, kuid humal trügib vägisi pildile. Kuiv ja mõru järelmaitse. Tore jook – 3,1 on tema hindeks. Poolakate Zywieci grupi tootenimistusse kuulub Warka nimeline pruulis, mil jõudu 5,7%. Purki topitud õlu oli joodav. Maitselt rohkem linnaseline, kuigi rohulõhn lasi aimata enam humalat. Viimast siiski veidi oli tunda. Hinne 2,4. Sama grupp on valmistanud eelmisele õllele ka seltsilise Krolewskie, mil alkoholi 5,8%. Kunagi mäletamatutel aegadel tehti sellenimelist jooki varssavis, kuid sealne vabrik suleti ja nüüd tehakse seda kusagil Zywiec grupi tehastest. Pärast sauna jook isegi sobib. On selline tavaline õlu. Maitselt täidlaselt linnaseline, kohati leivamaigune. Vahest on pastöriseerimisega liialdatud? Hinne 2,4.

Soomes käimise järelkajana vaatasin läbi kaks Stadin Panimo pruulist. Neist esimene kannab suurejoonelist nime Stadin Single Hopped Santiam Pale Ale, millel kangust 4,5%. Värvilt merevaigune, aroomilt puuviljane ning kohati lõhnaseepi meelde tuletav. Maitselt samuti esmalt puuviljane, kuid siis leiab humal oma koha. Järelmaitse on tugevalt mõru. Hea jook. Hindeks 3,2. Stadin Single Hopped Boadicea Bitter oli see teine, millel alkoholi 4,5% jagu. Kohati sogane merevaiguvärvi õlu, millel vaht kaub kiirelt pealt. Tugev humalalõhn. Üsnagi mõru, tugevad humalatoonid ruulivad. Pikk, tugev ja kibekuiv järelmaitse. Arusaadav, et tuleb kõrge hinne – 3,4. Slovakkide Vyhnes asuv Steigeri pruulikoda rõõmustas kahe joogiga: Steiger 10% ja Steiger 12%. Neist esimene sisaldab 4,1% alkoholi. Kuldkollast värvi õlu omab rohulõhna ja on maitselt täidlane, humalat sisaldav, kuid veidi teraviljane, mis viitab liigpastöriseerimisele. Hindeks 2,7. Kangem vend omab alkoholi 5% jagu. Kuldne jook on lõhnalt veidi puuviljane, kuid humalatoon kerkib kusagilt sügavustelt samuti ninna. Maitses tundsin nii linnast kui humalat. Finiš oli rohkem siiski humalane. Hindeks 3. Hiljaaegu ostsin poest veel kask väljamaa pruulist. Esmalt proovisin ära Zolotaja Botška Platinovoje. Justkui viin, kui ainult nime vaadata. Pudel oli kaunilt disainitud ja tõsi see on, et jook hakkas kohe poeletil silma. Ollus, mis pudelist sai välja valatud oli kuldne, lõhnas linnaseliselt. Maitse oli aga midagi hirmsat. Niivõrd keemiline, et kole hakkas. Nähtavasti õllemeistrid ei suutnud õllekontsentraati korralikult viletsa kraaniveega ära segada. Nii, et ei saasaanudki aru kas see on õllepulber või hoopis vesi. Hinne 1,2 tundub olevat isegi tohutu ülehindamine. Hiinlaste Tsingtao oli huvitav ainult asukohamaa pärast. Maitselt oli teraviljane, humalakibe tundus liig mehhaaniline. Selgelt ülepastöriseeritud. Hinne 1,5 .

Bud kukkus Venemaal läbi

Venemaalt on jõudnud meieni uudis, et jänkidemaa õllegigantide looming Bud (õlu oleks selle olluse kohta liigne öelda) on Venemaal läbi kukkunud. 2006.aastal andis Anheuser-Busch litsentsi Heinekeni Vene harule Bud-jooki Venemaal turustada. Ilmselt lootis Heineken, kellel on Peterburis suurtehas, uue kaubamärgiga rohkesti raha teenida. Aga võta näpust! Budi pakuti ainult Venemaa kahes suurlinnas ja laiema üldsuseni see ei jõudnud. Õllemark ei küündinud isegi Venemaa müüdumate õllebrändide esisajasse. Sellest johtuvalt otsustas Anheuser-Busch, kellega vahepeal on liitunud InBev, lõpetada Heinekeniga litsentsileping ja Budiga venelaste õrritamine lõpetada. Näe, kui tore uudis!

Soome õllemuljed

Hartwall oli surunud purki õlle nimega Sininen III. Kangust oli sel laagerõllel 4,7%, kuid maitselt vesine ja igav. Ratebeeri hinne: 1,6. Nende konkurent Olvi toodangust tutvusin lähemalt Sandels sarja õlledega. 0,33 liitrisse purki oli topitud Sandels III, mis on 4,7% hele laagerõlu. Jood, jood ja igav hakkab. Ei midagi erilist. Ratebeeri hinne: 2. Sama vabriku Sandels IVA oli märksa huvitavam ja ta oli tsipa kangem. Veidi mesine maitse lasi kusagilt läbi kumada humalal, aga see oli ka kõik. Ratebeeri hinne: 2,4.

Torni hotelli tornis proovisin Koff Porterit. Kangust oli sel 7,2% ja värvilt oli ta tumepruun, suisa must. Lõhnalt tuntavalt suitsune ja isuäratav. Maitses domineerisid algselt röstitud linnased, kuid humalalgi oli maitses koht. Finiš kujunes meeldivalt suitsuseks. Hea jook. Ratebeeri hinne:3,5

Helsingi kesklinnas asub väärt õlletuba, mis kannab nime Villi Wäino. Õhtu joogina oli seal välja reklaamitud Villi Wäino Onni, mil alkoholi 5,2%. See kõige esimene õlu seadis lati kohe nii kõrgele, et järgnevatel pruulistel oli temaga raske võidelda. Rohulõhnane. Esialgne veidi mesine maitse asendus peagi tummise, mõnusalt kibeda mekiga. Järelmaitse oli kuivalt kibe ja mõnus. Täiuslik elamus. Ratebeeri hinne: 4. Sellega pea üheaegselt sai proovitud tumedat Nokia pruulikoja õlut Nokia Talvi IV (6%). Karamellinnaste lõhn, maitselt kuiv ja pisut suitsune. Järelmaitses domineerisid karamelllinnased, kuid humalakuivus oli paigas. Ratebeeri hinne: 3,6. Järgmise õllena külastas meie lauda Huvila Joutseni nimeline pruulis, mille tootjaks Malmgarden Panimo. Kangust joogil 4,7%. Joogi värv oli kollaks ja pisut hägune. Lõhnas oli juhtkohal rohuaroom. Maitse polnud nii jõuline kui eelmistel, kuid oli siiski vürtsikas ja veidi puuviljane. Ratebeeri hinne 3. Siis oli Stadin panimo õlle Stadin Single Hopped Centennial kord. Kangust oli tal 5,2%. Suhteliselt lõhnatu, maitselt veidi vesine, tunda leivamaitset. Ratebeeri hinne: 2,5. Viienda külalisena astus meie lauast läbi Suomenlinnan panimo Helsinkki Porteri, millel kangust 5,6%. Jälle mõnusalt suitsune lõhn. Maitselt täiusele lähenev, kõik justkui omal kohal. Ratebeeri hinne: 3,5. Viimasena oli esinemiskord Karhunpanimo toote Musta Karhu käes. 5% oli selle alkoholisisaldus. Rohune humalalõhn, veidi hapukas maitse ja täiuslik nauding. Ratebeeri hinne: 3,7

Restoran-pruulikojas Bruuveri sai proovitud kahte kohalikku pruulist. Esmaselt prooviti õlut Marsalkka III. Tegemist oli heleda laager-tüüpi õllega, mil kangust 4,6%. Lõhn linnaseline, maitses olid esindatud nii linnas kui humal. Ratebeeri hinne: 3,2. Samas joodud Marsalkka IVA (kangus 5,2%) oli tunduvalt jõulisem. Lõhnalt linnaseline. Maitselt mõru, veidi ümar, kohati tunda mett. Järelmaitse pikk ja tugev. Ratebeeri hinne: 3,6.
Vana-aasta õhtul oli pidulaual kaaslasteks kaks õlut. Esmalt Lammin Sahti, mil 7,5% alkoholisisaldus. Veidi hägune värv, humalalõhn oli olemas. Hapukas maitse tekitas tunde, et joon koduõlut, mis ankrusee pikemaks seisma jäänud. Ratebeeri hinne: 2,9. Teiseks sõbraks oli Lammin Puhti, mil kangust samapalju kui eelmisel. Puuviljalõhnane õlu ei olnud nii hapu kui eelmine. Ratebeeri hinne: 3
Uue aasta esimesel päeval sai Helsingi õllekeldris proovitud jooki Suomenlinnan Kellari IPA. IPA tüüpi õlut proovisin esmakordselt. Õlu oli veidi soe, kui sellele tüübile omane tugev humalamaitse oli olemas. Ratebeeri hinne: 3,1

Kaljuvallas käidud

Käisingi Soomes ära. Tuli meelde kunagi ammu kuuldud lugu, et eelmise sajandi I poolel kasutati Soome kohta luulelist väljendit Kaljuvald. Kasutan siis minagi.
Reis põhjanaabrite juurde sisaldas Helsingi külastamist ning pisikest väljasõitu Porvoosse. Muuseas, Porvoo rootsikeelne nimi on Borga ja seetõttu sain jälle üht B tähega asulat aastavahetuse paiku külastada. Aga kõigepealt tuleks loomulikult teha sügav kummardus Liisale sooja ja lahke vastuvõtu eest. Ning minu poolt siirad vabandused kalli napsiklaasi lõhkumise pärast.
Minu huvi põhjanaabrite vastu oli eelkõige õlleline, aga sellest hiljem. Nüüd siis pisiülevaade toimunust.
30. jõulukuu päeval vedas Georg Ots ( tal on nüüd mingi uus nimi - Star või Superstar või Seatiit) mind ja Erkit Helsingisse. Päeast kohalejõudmist järgnes majutumine ja seejärel suundumine linna. Esmalt külastati Tretjakovi galerii näitust, kuhu ITIC kaardiga tasuta sisse sai. Näitus oli tavaline vene maalikunst, ei olnud seal taieseid, mille vaatamine oleks pannud ilumeele hüppama ja oleksin perseli maha kukkunud. Kui maalid nähtud, siis järgnes väike klaas õlut Torni hotelli tipus, kust kunagi Ždanovi nimeline kurjategija oli Helsingit ja Soomet valitsenud. Õhtu naelaks aga kujunes pubi Villi Wäino väisamine. Küll sealne õlu maitses hää.
Vana-aasta viimasel päeval võttis meid vastu Eesti saatkond ja seejärel pärast pisikest trammisõitu sai tutvutud OM staadioniga ja selle tornist nauditud vaadet Helsingile. Just sellal jõudis kohale teave, et üks albaanlane tappis Espoos mitu inimest. Rahvusmuuseum jättis toreda mulje, arhitektuur oli võimas ja sisugi mitte eriti haigutama panev. Seejärel mõned õlled Bruuveris ja marss Sõjamuuseumi poole võis alata. Seal oli väljas Talvesõja näitus - võimas! Ainult kuulipildujast oleks võinud tiblasid külla külalised küttida, see lisanuks põnevust. Kogu päeva rikkus Helsingis ära see, et linn oli täis venelasi ning kohati tekkis küsimus - kas tegu pole mitte Soome, vaid Venemaaga.
Vana-aasta õhtu veedeti hubases miljöös. Voolasid viin, õlu, vein (kuidas kellelegi). Lisaks sain kokku mehega, kes 1989 oli koos minuga Tartu suurkooli ajalugu õppima asunud. Õhtu lõpp kadus minu jaoks kuhugi hägusesse maailma.
Uue aasta esimene päev oli hiline, kuid paar õlut aitas end loodi seada. Sel päeval külastasime Hietaniemi kalmistut, kus sai käidud näiteks Artur Sirki haual. Õhtune kõhusuurus sai võetud Jututoa nimelises restoranis. Õhtu lõuks vaadati telekast uut linateost Detsembrikuumus, mis kahjuks tekitas õlakehitust.
2.jaanuar algas minule raskelt. Paari eelneva päeva tegevus mõjus tervisele rusuvalt. Enesetunnet ei parendanud ka kaunis vaade jäätunud merele. Stockmanni kaubakeskuse külastamine oli jube juba ainuüksi selle pärast, et vene keel lõi ja lehvitas ning kõikjale radasid rajas. Porvoo külastamine oli selle järgi justkui kompvek. Ilus museaalne väikelinn kaunite poekeste ja kohvikutega. Ilus! või ämeising, nagu mõni tolgus ütleb. Õhtusöök toimus restoranis Sea Horse. Ka see oli tore koht, mis hea kõhutäie andis. Õhtune telekavaatamine sisaldas peamiselt ülekannet R2 aastahiti valimiselt. Minu arvates tuleks sõnas aastahitt h täht s-ga asendada. Niivõrd mannetu, elutu saade oli. Lisaks inimesed kelle ego ei mahu telepurki ära. Ning aasta laul oli tõeliselt rõve. Koit Toome! Õudus kuubis! See vend ei oska ju õieti lauldagi, läbi nina veidi iniseb. Seal esireas siis kõikusid tema fännid - varases keskeas daamid ja ümisesid laulvale noorukile kaasa.
3.jaanuaril jäi Helsingi maha ning linn, mida valitseb Hundisilma talu peremees oli jälle käes. Viimasest linnast lahkusin tulistjalu Haapsallu. Kaljuvallas oli seega käidud.