Nostalgiapäevad on tore ja vajalik üritus. Eelkõige sellepärast, et aitab veidikenegi muuta värvikamaks varasügisese Haapsalu hallikat nädalavahetust. Lihtsalt - inimestel on põhjust teha linnas suurem ring kui tavapärane nädalavahetuse marsruut kaubanduskeskuste vahel. Ja kui kõigele sellele lisandub veel törts muusikat, veidrust ning sõõm minevikuhõngu, siis on kõik hästi. Siiski tundub, et nostalgiapäevi on tabamas stagnatsioon ja üritus vajaks kindlapiirilisemat sisu.
Nostalgia tähendab minevikuihalust ja möödaniku (üle)idealiseerimist). Periood, mille järele igatsust tunda, on isikuti kindlasti erinev. See sõltub nii inimese vanusest, elukohast, maailmavaatest, varanduslikust kindlustatusest ja paljudest muudest teguritest. Näiteks 70-aastase inimese jaoks ei pruugi 1980-aastate lõpul soetatud ese olla „vana“, pigem ikka uuejärgne. 20-aastase jaoks kipub aga sama ese olema suisa antiikne, 10-aastastest ei tasu rääkidagi. Mõisted „vana“ ja „uus“ muutuvad inimese jaoks vanuse suurenedes. Keskealisele põhjaeestlasele tekitavad siiani sooje tundeid Soome TV omaaegsed saated, minule kui väljaspool põhjanaabrite televisiooni leviala kasvanuile meenub ainult kadedus nende suhtes, kes „soomet“ vaadata said – meile meenuvad erinevad asjad. Tõsimeelsele rahvuslasele ja antikommunistile ei tule punamineviku meenutamine kõne allagi, tema eelistaks selle unustada. Maruvasakpoolse maailmapildiga isik tahakski ajaratta nii 30-aastat tagasi keerata. Inimene, kes nüüd elab rikkuses või on vähemalt hästi varanduslikult kindlustatud, vaatab ajale 20-30 aastat tagasi teise pilguga kui see, kel kunagi oli tulus amet, kuid tänapäeval vaevleb raskustes. Tahtsin eelnevaga öelda seda, et nostalgia on normaalne nähtus, vaid inimesed näevad möödanikku läbi oma vaatenurga. Tuleb vaid osata mõista, et peale hea on minevikus olnud ka halba. Kurb on aga see, kui kapseldutakse minevikku ja ei suudeta näha ja mõista ühiskonna arengut.
Ajaloolasena tunnen heameelt kui tuntakse huvi mineviku vastu. Minu jaoks on tähtis tervikpilt, mitte ainult meeldivate osade väljarebimine ajavoolust. Jah, nooruspõlve muusika on tore, noorpõlves vaadatud mängufilmid ja multifilmid on meenutamist väärt, kuid kusagil on piir, millest alates lähiminevikku saab liiga palju. Tänavu on Eestis jõutud olukorrani kui nn nõukanostalgiat (vuih! - kui vastik sõna) on liiga palju. Lähiajaloos oli palju naljakat absurdi, kuid paljude inimeste jaoks oli see absurd tragöödia. Tuleb näha nii möödaniku heledat kui tumedat poolt . Viimane ei ole etteheide nostalgiapäevade korraldajatele, sest traditsiooniline üritus sai alguse enne üle-eestilist sovjetiretrolainet. Terve Eesti peale aitaks Haapsalu nostalgiapäevadest küll, ei pea igas linnas ja kõikidel suvepäevadel punase kaelarätiga koomuskit tegema.
Alguses nentisin, et nostalgiapäevades on seisaku elemente. Sõna-sõnalt võttes oleks see ju tore, sest stagnatsioon oli nõukogude ühiskonnale omane nähtus, kuid see tähendaks ürituse vaikset hääbumist. Üks võimalus oleks läbi viia täielised ja kompromissitud minevikuihaluspäevad. Kujutame seda siis ette. Haapsalus sõidavad ainult nõukogude päritolu masinad, linnaliine teenindavad PAZ ja LAZ bussid. Võimalused interneti ja mobiiltelefoni kasutamiseks tuleb viia nullini, lauatelefoniühenduse kvaliteeti võiks nädalavahetuseks tublisti vähendada. Kõik kauplused suletakse vähemalt kell 18.00, vaid Jaama AjaO oleks õhtul kella kaheksani lahti. Kaupluste alkoholiletid likvideeritakse nostalgiapäevade puhul ja vägijooke saaks osta ainult ühest kohast, näiteks ühest Ehte tänaval asuvat kauplusest. Linna restoranid ja baarid sulgevad uksed, avatuks jääks üks restoran ja üks baar. Nostalgiapäevade puhuks võetakse linna paneelmajadest ära soe vesi. Krahviaeda ja raudteejaama ilmub taas ajalooline peldik oma võimsate aroomidega. Atraktsioone oleks veel, kuid kõik ei tule kohe meelde. Ahjaa, mis oleks tõeline nõukogude aja ihalemine ilma Kiltsi lennuväljata ning sealsete soldatiteta. Oleks ju tõeliselt tuttav tunne minevikust kui linna peal käisid ringi vene ohvitserid ja tõmmud soldatid kusagilt Kesk-Aasiast. Tagatipuks visataks mõneks päevaks Karja tänaval asuv pesupood tänavale ja sisse koliks Voentorgi kauplus. Paariks päevaks nimetataks tänavaid jälle Komsomoli, Nõukogude, Pioneeri, Cheri jne. Vaat see oleks tase! Võimatu? Jah, paraku küll.
Teine võimalus on üritust piiritleda. Praegu tundub, et nn vana-aja alla käivad aastad kuuekümnendatest kuni üheksakümnendateni. Mis oleks kui ühel aastal igatsetakse taga 1960.-ndaid, järgmisel 70ndaid, siis 80ndaid, siis üleminekuperioodi ja seejärel varaseid 90ndaid oma kõikelubatavuses. Ühel aastal oleks pidu 60-aastaste, siis 50-aastaste tänavas jne. Avaneb võimalus kohtuda konkreetse ajastu teletähtede, lauljate ning linna- ja rajoonijuhtidega. Igaühele oma, aga põhjalikult oma, mitte midagi ebamäärast. Ning kui kord jõuab üleminekuperioodi meenutamise kätte koos kõikjal suitsevate šašlõkipannidega, siis laheneks Haapsalu hulkuvate loomade probleem hoobilt. Unustada ei tohi kodulinna ettevõtete kuulsusrikast minevikku. „Sulevi“ hommikumantlid, kalakombinaadi konservid, haapsalu vormileib. Viimase järele tunnen tõesti nostalgiat, häbenemata.
Säärasele üritusele ei sobi mitte kuidagi tänapäevased päikesevarjud ja telgid. Millist nostalgiat tekitab säravpunane Rannarootsi telk. Ettevõte võib oma kaupa müüa, kuid kauplemiskoht peab olema ajastutruu, näiteks hööveldamata laudadest ja vineerist kokkuklopsitud putka, mis kiiruga ürituse hommikul roheliseks võõbatud. Putkast pakutavale õllele oleks vaja tingimata vett lisada, et ajastupilt tõesem saaks. Kiiduväärt oli korraldustoimkonna otsus mitte lubada täikale leedu-poola-türgi-hiina kaupade müüjaid. Nende aeg tuleb hiljem, siis kui on kord meenutada 90.aastaid.
Lõpuks üks imelik lugu. Kordan veelkord, et nostalgia tähendab igatsust mineviku järele. Nägin, et tänavustel nostalgiapäevadel oli soovijail võimalus hankida Reformierakonna õhupall ja tegutses sama erakonna müügilett. Mida see tähendas? Algul arvasin lihtsameelselt, et tegu on valimiskapaaniaga, kuid hiljem taipasin juhtumi tegelikku sisu. Reformierakond, kes on end reklaaminud kui nooruslikku ja tulevikku suunatud organisatsiooni, on sedapuhku end avalikult liigitanud minevikunähtuseks. On astutud samasse ritta mustade „Volgade“, maanteemuhkude ja „Muravei“ rolleritega, muututud millekski, mida saab ainult taga igatseda ja öelda: oli tore aeg. Muidugi on ka teine võimalus - Reformierakond tunneb sugulust paar- või kolmkümmend aastat tagasi tegutsenud organisatsioonidega nagu näiteks ELKNÜ. Sarnasusi on.
No comments:
Post a Comment