Jõuluaegne õlletosin

Corgoň Svetlé Pivo Výčapné 10% (Heineken Slovensko)2.7

A. Le Coq Pootsman (Tartu Õlletehas ) 1.9

Urho III (Hartwall) 2.4

Aldaris Ziemassvētku (Aldaris) 3.1

Topvar 11% Tmavý Výčapný Ležiak(Pivovary Topvar) 3.2

Wiru Jõulusokk(AS Viru Õlu )2.7

Piebalgas Ozola Gaišais(SIA Piebalgas Alus)3.2

Baltika 3 Klassicheskoe (Baltika)1.3

Olvi Tumma Jouluolut III(Olvi)2.3

Kozel Svetly (Pale) 10°(Velkopopovicky Kozel)2.6

Staropramen Velvet (Staropramen) 3.1

Ochakovo Premium Svetloe (Ochakovo) 1.5

Detsembrialguse õllehinded

Gold Mine Beer (4,5%) Krasnõi Vostok (Efes Russia) 1.8

Saku Valge (5%) Saku Õlletehas 2.9

Bohemia Clásica (5,3%) FEMSA (Mehhiko) 2.4

Altenburger Premium (4,9%)Altenburger Brauerei 2.9

A. Le Coq Vürtsporter (6%)Tartu Õlletehas 2.5

Urpiner Premium (5%)Pivovar Urpín (Slovakkia)3.2

Popper 12 % (5%)Pivovar Popper(Slovakkia) 3

Junak Ciemne (6,5%)Browary Lodzkie (Poola)2.6

Steiger 11% Tmavý (4,5%)Pivovar Steiger(Slovakkia) 2.8

Popper 10% Tmavé (3,2%)Pivovar Popper(Slovakkia) 2.8

Saku Taurus 10 (10%)Saku Õlletehas 1.8

Hartwall Aura (4,5%) Hartwall (Soome) 2.3

Nagu eeltoodust näha said paremad hinded slovakkide 12% õlled. Ülejäänud jäid kaugele maha. Häbi peaks olema õllekultuuri pealinna pruulijatel, kes õllele viina juurde valavad ja seda siis taurus 10 all turustavad. Räige ja vastik värk. Venelaste Gold mine ei jätnud mingit muljet. Saku Valge on naljakas pruulis - ei tea kas ikka Sakus tehtud, või hoopis Švyturys Balta on kohale toodud ja siin pudelisse valatud. Disain on üks ja sama.

Kokkutulek Tartus

Käisin täna kollektsionääride kokkutulekul Tartus. Kõik läks kenasti: lahke bussijuht peatas sõiduvahendi just seal, kus mulle tarvis ning kojugi sain inimlikul ajal (suur tänu Urmasele). Tartu õllevabrikusse oli kogunenud kenake hulk kogujaid. Peale Maarjamaa rahva olid kohal ka kolleegid Lätist ja Leedust. Sai jälle suhelda vanade tuttavatega. Pea kõigil oli mure Eesti õlletootmise pärast, sest vabrikud teevad järjest kehvemat kraami. Vestluses õlleajaloolase Andres Sepaga sain teada, et kunagine Koonga pruulikoda ehitati hiljem ümber meiereiks. Seega leidis kinnitust, et juunis tehtud pildid olid ikka õigest hoonest tehtud. Siia juurde lisangi need.

No pidi see just nii minema?

Täna peeti IRL Läänemaa üldkogu. Kuigi kas saab nimetada vähemat kui 20 inimest laua ümber üldkoguks. Liikmeid peaks ju palju rohkem olema, või nii. Kunagi ammustel 90.ndatel oli ikka väikese Isamaaliidu maakondlikel üldkogudel enam rahvast.
Vaimustust ei ole. Paljud on erakonnas pettunud, kahju on vaadata, et aateline erakond on muutunud Reformierakonna (loe: ELKNÜ) jalamatiks. Ja seal kusagil kõrgel üleval ei saada aru, et 100 000 töötut on oht Eesti julgeolekule, oht Eesti kestmisele üldse.
Täna tuli Kongosse kokku vist 18 inimest - kolmapäeval kell 7. Päevakorras oli põhiliselt piirkondlike juhtorganite valimine. No kogemata tegin suu lahti (loll olin) ja kritiseerisin piirkonna juhatuse valimist paketi korras - taheti valida 12 liiget korraga lahtisel hääletusel. Ei meeldinud see variant mulle. Tahtsin isikuvalimisi. Keegi tegi sellest järelduse, et tahan kangesti juhatusse saada, pandigi 13-daks. No läks nii. Loll tunne oli (on).
Tegelikult oli koosolemisel sees väike mõte - inimesed said südamelt ära rääkida. Sümpaatse mulje jättis uus Nõva vallavanem Enn Laansoo - mees rahva keskelt. Samas oli kurb kuulata Tallinna esindaja Siim Kabritsa eluvõõrast ja võõrsõnadest pikitud teksti. Kindlasti on ta tubli inimene, aktiivne parteisõdur, kuid tema jutt jääb inimesele kaugeks. Sellist teksti võib rääkida noorukitele, kes armastavad ennast poliitikas.
No läks seekord siis nii.

Topvar pannakse kinni

Äsja jõudis minuni sõnum, et 28.veebruaril 2010 suletakse õlletootmine Topolčany õlletehases ja SAB Miller viib kogu tootmise Velky Sarišis olevasse vabrikusse. Seega Topvar ei ole enam Topvar vaid Sariš. Slovakkia Martini kokkutulekute korraldaja teatas, et sellega seoses kukub ära järjekordne kokkutulekute sponsor. No on jama. Suurfirmad keeravad kogu õlletööstuse kihva. Muudkui koondatakse, liidetakse ja suurendatakse, aga unustatakse ära, et väike on ilus ja hea.

Velke Brežno õllemees

Kindlasti on paljudele õllesõpradele silma hakanud lahe vanamees Tšehhi Velke Brežno õlletehase õllesiltidel. Tegemist ei ole mingi suvalise kunstnike valmis joonistatud õllemehega, vaid ajaloolise isikuga. Siltidel ilutsev mees on raudteelane Victor Cibich (või Zippich), kelle eluaastad olid 1856-1916. Õlletehase juhtkond valis selle mehe juba tema eluajal oma õllenäoks. Asjale lisab omamoodi vürtsi see, et pärast Müncheni kokkulepet 1938 sattus Velke Brežno Suur-Saksamaa koosseisu. Cibichi pilt jäi aga siltidele ja nii rändasid tema pildiga õllepudelid üle Saksamaa. tehas varustas õllega näiteks Rommeli Aafrika armeed. Mitme allika arvates oli Cibich aga juudi päritolu. Juudi pildiga õlu natsi-Saksa armees!
Cibichi nägu on omale ihaldanud mitmed teisedki õlletootjad. Olen tema nägu näinud ka Argentiina siltidel.

Beer House õlled

Tallinnas paiknev Beer House pruulikoda on töötanud juba mitu aastat, kuid alles nüüd sain põhjaliku ülevaate sealsetest pruulistest.
Toodetakse 7 sorti õlut. Kõigepealt Helles Light -magus, linnaseline, mõnusalt täidlase maitsega. Järelmaitse puuviljane.
Pilsner Gold - vürtsikas, rohuselt humalane, kohati ümar ja puuviljane maitse. Üsna jõuline õlu.
Märzen - Rohulõhnane, rohuselt humalane maitse. Järelmaitse kõige tugevam.
BH Premium - Algul magus maitse nagu lõhngi. Hiljem asub esiletugev humalamekk. Järelmaitse jõuline ja kibe.
Dunkles - Kohvine maitse, karamellised toonid, kohati tunda kuivatatud apelsinikoort.
Medovar - magus lõhn, mesine maitse. Järelmaitses mõni humalatoon.
Vana Viini lager - tugev maitse, humalane, linnas tuntav. Tugev humalane järelmaitse.

Martin 2009

Sel aastal oli Martini kokkutulekule minejate arv kasin. Eestist sõitsime neljakesi ja retkm kestis neli päeva.
Väljusime neljapäeva varahommikul ning esimese peatuse tegime Lätis Salaspilsis. Kunagi oli seal võrdlemisi hea õllevalikuga Nelda pood. Tänaseks on see ümber formeeritud Iki poeks ja õllevalik on kasinam. Edasi kulges sõit peaaegu ilma peatusteta kuni Leedu-Poola piirini välja. Poolas tegime esimese peatuse Augustowis Polo kaupluses, et peale võtta mõned eksootilisemad õlled. Edasi sõites avanes Lomza kandis taevas oavars ja vihma muudkui valas. Sedapuhku valisime marsruudiks ümbersõidu Varssavist lõunapoolt ja sel sõidul külastasime suurt Carrefouri marketit Minsk Mazowiecki äärelinnas. Õhtul jäime pidama kusagil Radomi kandis.
Reedel ootas ees sõit Martinisse välja. Enne Krakowit oli pisike peatus ühes teelejäävas Poola väikelinnas, seejärel läbisõit Krakowist ning juba oligi ees läbisõit kaunitest mägedest. Olid hingematvalt ilusad loodusvaated. Kui jälgid sõidukiaknast möödalibisevat sügist maastikku, siis ununeb jama, mida sa igapäev töö juures tunned. Ja lõuna paiku olimegi Slovakkias, kus läbisime (ja külastasime poode) Trstenas, Tvrdošinis. Pealelõunasdel ajal jõudsime Martinisse pärale ja kammisime läbi kohalikud poed, ostes hulgaliselt õlut. Majutusime samas hotellis kus alati ning lisaks avastasime, et Poola turule mõeldud suurt Tatra õlle plastpudel on hoopis Serbias tehtud.

Kokkutulek oli vast vähem bravuurikam kui mullu ja tunamullu. Enam vahetust ei olnud, selle asemel kõik müüsid oma tavaari ennastunustavalt. Ka konkursse oli vähevõitu. Kannuhoidmises sai meie Margus Alamets teise koha. meeldiv oli väikeõlletehaste jõuline esindatus kokkutulekul. Suurtehaste maitsetu rüüpe vahele oli mõnus elavat õlut juua. sai endalegi kaasa haaratud viieliitrine tünn Sessleri minipruulikoja toodangut Trnava linnast. Meie kaup sai tehtud laupäeva lõunaks ja ees seisis tagasitee. Teel peatusime veel Cadča linnas Slovakkias ning Trineci linnas Tšehhimaal. Viimases tegi Ülo suurostu - ta ostis 50 liitrise suure Staroprameni vaadi. Ost läks asja ette ja Ülo sai isikumandaadiga valitud Kadrina vallavolikogusse.
Kõva kihutamise järel oli väike peatus Varssavi äärelinnas Janki keskuses. Peatuma jäime Ostrow Mazowiecki kandis. Pühapäeval jõudsime läbi Augustowi, Panevežyse ja Bauska ilusti kodumaale.

Novembrikuu õlleülevaade

Siin siis järjekordne ülevaade mekitud õlledest koos hinnetega. BeerHouse on Tallinnas paiknev pubi-pruulikoda. Nagu näha parimad on Tallinna pruulikoja toodang.

Beer House Pilsner Gold 3.5

Beer House Märzen Spezial 3,5

Lobkowicz Vevoda 11° (Lobkowicz Pivovar, Tšehhi) 3.5

Strakonický Dudák Velkopřevor 14° (Měšťanský pivovar Strakonice, Tšehhi) 3.4

Beer House Vana Viini 3.3

Strakonický Dudák Klostermann Polotmavý Ležák 13° (Měšťanský pivovar Strakonice) 3.2

Budejovický Budvar Svetlé Výcepní Pivo 10°(Budweiser Budvar ,Tšehhi) 3

Beer House Medovar Honey 2.9

Budejovický Budvar Bud Super Strong (Budweiser Budvar ) 2.8

Beer House Helles Light 2.7

Šariš 12% Premium (Pivovar Šariš (SABMiller)Slovakkia) 2.6

Beer House Dunkles Extra 2.6

Kaltenecker Brokát 13° 2,6

BOSS Pils 4.2% (BOSS Browar Witnica, Poola) 2.2

Negra Modelo (Corona, Mehhiko) 2

Efes Fusion (Efes Russia, Venemaa) 1.7

Kohalike valimiste tulemused

Praegu möirgab taustal televiisor. Edgarjuugend kisab ja karjub tallinnas (väike täht on taotluslik). Savipäts võitis. Jube! Venelased ja mõned ajudeta eestlased tegid selle tulemuse. Tallinn on, oli ja jääb vastikuks linnaks.
Haapsalus oli edukas ELKNÜ, kes sai 8 kohta. Kiilakas tegi oma töö. Ühtne Venemaa sai oma hääled põhiliselt usklikelt ja venelastelt - 5 kohta. Ühtlasi sai tänu valimistele teada, et vabakogudusse kuulub Haapsalu 44 inimest.

Järjekordne õlletosin pluss

Jälle on tarbitud tosinkond õlut, sedapuhku lausa kuraditosin tükki. Allpool

Efes Pilsen Fici (Anadolu Efes)(5,0%) Hinne: 2.4

Efes Dark (Anadolu Efes) (6,1%) Hinne:2

Bernard Free Jantar (Bernard)(0,5%) Hinne:1.7

Kachelmann Classic 8% (Pivovar Steiger)(3,3%) Hinne:2.1

Strakonický Dudák Premium 12°(Měšťanský pivovar Strakonice) (5,2%)Hinne:2.6

Král Šumavy Vimperský Ležák (Měšťanský pivovar Strakonice)(5,5%) Hinne:3

Perla Export (Browary Lubelskie) (5,6%)Hinne:2.2

Tauras Pilsneris(Vilniaus Tauras)(4,6%)Hinne:1.8

Urpiner Lager (Svetle 10)(Pivovar Urpín)(4%)Hinne:2.7

Urpiner Nealko(Pivovar Urpín)(0,5%)Hinne:1.3

Urpiner Dark (Tmavé 11) (Pivovar Urpín)(4,5%)Hinne:3.1

Hartwall 1836 Classic Gourmet Vaalea Ruokaolut (Hartwall )(4,6%)Hinne:3.2

Brigadirskoje (Volgogradski pivzavod) (5%)Hinne:2,4

Huvitaval kombel tuli võitjaks Soome Hartwall 1836. Ollakse ju harjunud võrdlemisi ilmetute põhjanaabrite pruuliste nagu lapin Kulta ja eri Koffidega, kuid see jook oli tõesti hää. Oli lõhna ja maitset, ka pudeli välimus oli kena.Napilt jäi alla slovakkide Urpineri tume õlu, mis oli päris täidlase ja mõnusa maitsega. Madalamad hinded said seekord alkovabad õlled ja see on ka loomulik, sest midagi on kaotsi läinud.

Hindamissüsteemist niipalju, et ei tasu seda võrrelda koolipoisi hinnetega. Kui õlu saab üle kahe palli, siis on tegemist ikka tubli keskmise õllega, mida võib täiesti tarbida. Ühega algavad hinded on juba ohu märk ning kui hinne algab ümmarguse nulliga, siis on tegemist tõesti halva joogiga. Ratebeeri kalkulaatoril näiteks vormus mul Saku originaali hindeks 1,3. Siinkohal on sellele õllemargile kõige suurema karutene teinud mitte õllepruulid, vaid mõõdutundetu reklaam, mis on sellest margist kujundanud ajudeta rullnokkade meelisjoogi. No katsu sa ahvinimese lemmikõllele ilusat hinnet välja meelitada.

Tosin õlut

Keset vinduvat valimiskampaaniat, mida Haapsalus iseloomustab ehk Meie kodu on Haapsalu nimelise jubeduse valamine postkastidesse, saab juua õlut ning viia kaugemale mõtted ELKNÜ ja Ühtse Venemaa valimisroimadest.

Niisiis ülevaade 12 viimati joodud õllest. Punktid õlledele on antud Ratebeeri kalkulaatori abil, kus arvestatakse õlle aroomi, välimust, maitset, järelmaitset ja üldmuljet ning siis miksitakse kõik kokku mingiks 5-palli süsteemi hindeks. Üle 3 saamine on juba kangelastegu ja see näitab, et õlu on hea.
Õlu Kangus Hinne
Zolotaja Botška Svetloje (SABMillerile kuuluv Kaluuga õlletehas) 4,0 1,6
Belõi Medved Bezalkogolnoje(Efes Moskva) 0,5 1
Tuborg Fici (Turk Tuborg) 5,0 1,7
BH Premium (Beer House Tallinn) 5,0 3
Busch Beer (Anheuser-Busch) 4,6 0,9
Heban (Herrnbräu Ingolstadt) 5,0 3,2
Lačplesis Dzintara (Royal Unibrew) 4,8 2,1
Starobrno Medium (Starobrno) 4,5 3,1
Krajan Porter (Browar Krajan) 9,0 3,5
Krajan Irlandzkie Mocne (Browar Krajan) 6,5 2,9
Amber Kozlak (Browar Amber) 6,5 3,3
Krinitsa Eksportnae (OAO Krinitsa) 5,2 1,8

Nagu eeltoodust näha võitis seekordse tosina Krajan Porter, haledalt sai lüüa aga Busch beer. No see viimane polnud küll õlu. Mingi solk oli pudelisse pandud. Ja pudel oli valge ka veel. Mäletan, et kunagi ammu tuli kooli tuua samasuguses valges pudelis uriiniproove. Neid maitsta ilmselt keegi ei proovinud, kuid võib arvata, et mikidemaa õllekeetjad on saanud nüüd uriini tööstuslikul teel.

Haapsalu piiskopilinnus lammutatakse

ELKNÜ plaanib hävitada ajaloolise Haapsalu piiskopilinnuse - nii on selgunud juhtivate reformierakondlaste artiklitest. Justkui oleks veel vähe õõvatekitavast suurplakatist veetorni juures ja väikseset tagaaknamaikaga bussist. Kohalikus ajalehes ilmus juhtiva kandidaadi kirjutis kus ta teatas, et tema nägemuses asub Haapsalu kesklinnas muinasaegne linnus. Muinaseestlaste linnused olid harilikult ehitatud looduslikule või siis inimkäte jõul kokku kuhjatud künkale ning ümbritsetud puidust taraga. Müüriladumiskunsti muinasajal ei tuntud. Haapsalu piiskopilinnus on aga keskaegne ning muinasajaga pole tal pistmist. Seega ei jää muud üle kui olemasolev linnus maha lõhkuda ja selle asemele rajada muinasaegne puidust linnus. Kõik jõupingutused piiskopilinnuse taastamiseks on olnud kasutud, sest ELKNÜ võimule tõustes ei jää senisest lossist midagi järele.

Hea õlu Valmiermuižast

Peale selle, et Valmiera lähedal vaaritab head õlut Brenguli õlleköök on samas kandis ka uhiuus Valmiermuiža pruulikoda. Asub see Valmiera ringtee ääres Valmiermuiža alevikus. Tootmine käivitati alles mullu ja sel aastal on hele õlu jõudsasti turule jõudnud. Firma on osanud sokutada oma tooted müügile pa igasse suuremasse poeketti ja nii mul õnnestuski hankida pooleliitrune klaaspudel 5,2% heledat õlut. Õlu oli päris hea. Lõhnalt tihe ja täidlane, veidi rohulõhnane. Värvuselt kuldne ja pisut merevaigutooniline. maitses oli pea kõik tasakaalus - oli nii pisut puuviljast linnasemekki jui mõrudat humalat. Kus on Eesti väikeõlleköögid? vaid Karksi taasalustas tootmist.

Õlleelamus Abula õlletehasest

Lätis on suurte ja ilmetut õllesarnast jooki produtseerivate vabrikute kõrval palju väikeseid. Mõnest on siin juba juttu olnud. Nüüd võtan vaatluse alla Abula õllekoja Brengulis.
Ei teadnud ma sellest vabrikust suurt midagi peale olemasolu fakti ning mõned õllesildid olid mul ka. Selle ettevõtte toodangut ei ole mõtet otsida kaubandusvõrgust, sest õlu pudeleisse ei villita. Õlu levib vaid vaatides. Neid vaate siis tuukse mõnesse Riia joogikohta, aga katsu sa neid üles leida. Parim viis seda õlut proovida on sõita ise kohale.
Brenguli alevik asub Valmiera linnast umbes kümmekond kilomeetrit eemal. Täpsemalt jääb ta Smiltenesse suunduva maantee ja Valmierast Valgasse suunduva raudtee vahele. Ülletehas asub Abula jõe ääres endises vesiveskis. Pärale jõudes üllatas suur parkivate autode hulk pruulikoja ümber. Ettevõttest üle tee asus kiosk kus toimus õllemüük, mille ees vonkles järjekord. Kes inimestest leppis pooleliitrise plastopsitäie õllegam kes ostis suurema koguse. Kaasa saab õlut osta 2 või 5-liitristes anumates. Endal taarat olema ei pea, sest sealt antakse.
Abula toodab kahte sorti õlut - tumedat ja heledat. Mõlema kangus on 5,2% juures. Hele õlu on kuldset karva ja veidi sogane, viimane on elusa õlle tunnus. Õlu on puuviljase lõhnaga ja maitselt on esmalt magus puuviljane ja linnaseline. Hiljem on tunda humalamaitset ja lõpuks on maitse üsna kuiv. Tubli suutäis. Tume on lõhnalt sarnane, värvilt punakaspruun. Maitse on algselt heledale sarnane, kuid siis tunned röstitud linnaste maitset ja lõpuks on humalakibegi kohal. Vahest natuke liiga magus, aga ikkagi suurepärane. Igaljuhul soovitan õlletehast külastada ja hüva rüübet hankida. Lisaks on Valmiera kandis teinegi õlletehas ja uus tulija õlleturul - Valmiermuiža alus. temast aga hiljem.

Andsin kuradile sõrme

Olin enda jaoks otsustanud, et osaluseksperiment igasugustel valimistel osalemisega jääb minevikku. Siiski täna andsin kuradile sõrme. Kirjutasin alla nõusolekule kandideerida kohalikel valimistel IRL nimekirjas. Otsus sündis pika järelemõtlemise tagajärjel. Kuigi olen IRL liige eelkäijate kaudu juba 1992.aastast, siis pole ma erakonnast lahkumisele olnud nii lähedal kui sel aastal. Niivõrd vastu hakkab see IRL juhtkonna kaugenemine reaalsest elust, muutumine Reformierakonna (loe: ELKNÜ) ripatsiks ning lõpuks suutmatus kokku kutsuda erakonna juhtorganit - suurkogu.
Lõpliku otsuse kandideerimiseks tegin siis kui nägin täna Haapsalu kesklinnas roostetavat väikebussi Reformierakonna sümboolikaga. Bussi külgedele oli pandud kahe klanitud ja geelitatud nooruki pildid ja tagaaknale pandud kellegi vana kollane särk, millel kiri: ma armastan Eestimaad. No, mis te valetate, te ei armasta Eestit, te armastate ennast poliitikas.
Loomulikult tekib küsimus, kas Keskerakond ei ole mitte Reformist ohtlikum. Ei, sest Keskerakonna (loe: Ühtne Venemaa) kahjulikkus on ammu selge, reform mängib aga kahepalgelist mängu.
Ja lõpuks. Oma kandideerimisega ei näita ma poolehoidu IRL juhtkonna poliitikale, vaid avaldan oma sügavat antipaatiat Reformierakonna ja Keskerakonna vastu. Neid kahte seob ühine kuritegu. Need kaks ongi kuritegu.

Türgi õlleelamused

Paar päeva tagasi saabusin tagasi Türgimaalt ja esimese elamusena kirjeldan sealset õlleelu nii nagu sellest aru sain.
Türgi on islamimaa ja see vajutab õlleelule oma pitseri. Ei leia sealsetest suurpoodidest kutsuvat õlleletti ega väljakuid täitvaid õlleaedikuid. Paiguti tuleb kesvamärga tikutulega otsida. Sealne suurim õlletootja on Efes grupp, mille Venemaal paikneva tütarettevõtte jooke võib leida Eesti kaubandusvõrgust. Ettevõtte põhitooteks on 5-kraadise kangusega Efes Pilsen, mida võib üsna laialdaselt leida. Tegemist on tavalise joogiõllega, millele on raske midagi ette heita, kuid kiidusõnugi napib. On lihtsalt selline üsna iseloomutu europilsen ja sellise õlle levik näitab ilmekalt Türgi soovi saada EL-i liikmeks. Sama tootja müüdava kauba hulka kuulub ka Efes Light (3%), mille ainuke väärtus on selles, et ta pole veel päris vesi. 6,1 % alkoholisisaldusega on kaks jooki Efes Dark ja Efes Dark Brown. Efes dark kuulub tavaliste tumedate ja üsna tummiste pruuliste ritta. Punkte kisub maha ainult tuntav alkoholimekk. Dark Brown on värvilt jah tumepruun, kuid õllelele on lisatud kohvimaitseainet. Seetõttu on jook huvitav ning võib võrrelda näiteks Poola kohvimaitseliste õlledega. Tõsi, viimased on lahjemad. Türgi pruulimeistrid on arvatavasti Efes Darkile lisanud maitsepulbrit ja tegu tehtud - saadi kohati lahustavat kohvi meenutav jook. Sellegipoolest on jook huvitav ja Türgi õllevaesuse taustal meeldiv nähtus. Purki oli pistetud ka jook nimega Efes Extra (7,5%). Minule on olnud pikka aega vastumeelsed kanged õlled ja ega seegi jook erine. Kuumas ilmas joodud joogile järgnes hommikune peavalu. Ilmselt on see jook suunatud turistidele, kes puhkepiirkonnas palmi all istudes vodka kõrvale kanget õlut kaanivad.
Efesi tootenimistust võib leida veel Gusta nimelisi tooteid. Need on nisuõlled, mille heledal variandil on kangust 5%, tumedamal vennal on kangust poole protsendi võrra enam. Võrreldes laialt levivate maitsetute pruulistega olid need head.
Konservatiivses Konya linnas tuli alkoholipoodi pikalt otsida. Lõpuks ühe leidsime (läheduses paiknes kirik) ja sealt sai ostetud liitrine õlu Marmara Gold(5,5%). Põhiline hea mulje sellest õllest on see, et sai ostetud Konyast, kus iga 500 elaniku kohta tuleb üks mošee. Peale eelnimetatute ajab Efes anumatesse veel litsentsi alusel toodetavaid õllesid.
Türgi teine suurtootja on Turk Tuborg. Nende toodetavast sai proovitus üleilmseid brände Skol ja Tuborg green. Viimane oli tõesti halb. Kohalikule tarbijale oli mõeldud Tuborg Fici (5%), mis polnud just halb, kuid hea ka mitte. Üsna naljakas oli T-beer, mille mõttekusest aru ei saanud - vesi tuleb ju odavam osta.
Lõpetuseks. Türgis ei pruugi asutis, millel kutsuv õllesaali silt tähendada meile harjunud hubast õlleurgast, vaid midagi muud. Näiteks Amasya linnas meenutas õllesaal Ali Baba pigem kohta, kust saab osta müüdavat armastust. Tegelikult sama käib Cafeteria nimeliste asutiste kohta.

Poola õlletosin

Nagu kunagi lubatud, siis alustan ülevaadet Poolas käigul joodud õlledest. Teekond kulges aga läbi Läti ja Leedu ning seepärast peaks kõigepealt neist rääkima. Läti omadest vaatleks kõigepealt kahte Lacplesist. Mõlemad on 5% kangusega, ühe nimi 3 iesalu ja teine Gaišais. Üsna sarnased õlled, millegi maitsmisväärsega nad meelde ei jäänud. Pole halb ega hea. Lacplesised valmivad, kui etiketi järgi otsustada nüüd hoopis Leedus Kalnapilise vabrikus, mis omakorda töötab taanlaste Royal Unibrew (Faxe) näpunäidetel. Sedaviisi on siis pruulitud maitsetu europruulis. Kellele? Ilmselt maitsmismeelteta ja mõtlemisvõimeta lollidele.

Leedus võiks kõige pealt vaadata üle kaks jooki, mis mõlemad on pudelisse aetud Gubernija tehases. Esiteks 6% kangusega Imperial, mida toodetakse Norfa poeketile. Ega tal viga polnud, oli selline mõnus linnaseline ja puuviljane jook. Alkoholimaitse tükkis vahest liialt esile. Teiseks õlleks oli 7% Kunigaikščiu. On teine juba pikaaegne Gubernija mark. Mulle ta ei meeldinud. Õlu oli üsna tugeva maitsega, kuid alkoholi oli minu jaoks liiast, see rikkus oodatud maitseelamuse. Aga ikkagi oli parem kui eurolacplesised.

Nüüd siis Poola õlledest. Esmalt võtaks vaatluse alla pisikese Konstancini õlletehase Warszawiak Mocne, mil kangust 7,8%. Ei olnudki väga kange, üsna joodav. Vahest liiga teraviljane, mis viitab liigsele pastöriseerimisele. Kuid õlu polnud halb. Ses õlu sai ostetud Varssavi äärelinna väikepoest, samast ostsin ka Jablonowo Pilsneri (4,2%), mida pakuti pisikeses plastpudelis. Maitsegi oli plastiline ja puuviljane, lõhnas rohu järele. Humalaga oli koonerdatud, seega ei midagi head.

Carlsbergi Poola haru toodangust vaatleks esiteks Okocim Pszeniczne nimelist pruulist. Tegemist on nisuõllega, mil kangust 5 %. Tüüpiline nisuõlu oma puuviljase veidi sidrunilaadse maitsega, milles ei puudunud ka humalanüanss. Võib pidada õnnestunud tooteks. Sama tehas on turule paisanud ka rida Karmi kaubamärgi all olevaid tooteid. Esiteks vaatleks neist pooleliitrises purgis paiknevat Okocim Karmi Black nimelist jooki, mil kangust 4 %. Üsna tume õlu kena kreemise vahumütsiga. Lõhn on leivane karamellilaadne, maitselt linnaseline ja mõningate kohvilaadsete kõrvaltoonidega. Kalja meenutav, kuid meeldiv.

Bielkowos valmivad õlled Amberi kaubamärgi all. Esmalt puutus kätte ja siis ka suule Amber Zywe, mil 6,2% kangust. Oodanuks selt elavalt õllelt enamat. Maitses domineeris pärm, õlu oli kuidagi vesine ja hapukas, mõningad kibedad toonid tõusid siiski esile, kuid üldmulje polnud kõige parem. Aga sama pruulikoja teine toode Zlote Lwy oli tõesti hea. Kangust 5,6%. Rikkalikus lõhnabuketis domineeris humal. Maitstes olid algul esikohal linnaselised magusad toonid, kuid hiljem jäi suhu meeldiv kibe humalane järelmaitse. Tõesti hea.

Zawiercies paikneb väike pruulikoda nimega Browar na Jurze. Sellelt tehaselt proovisin kõigepealt Tager pilsi nimelist 4% õlut. Ei olnud kõige õnnestunum, maitse oli tühjavõitu ja vesine.

Ühe parima õllemulje sain aga Zywieci kokkutulekul kui sai proovitud vaadiõllena Belgia päritolu Blanche de Namuri. Kangust 4,5%. Värvuselt üsna hele, kena valge vahumüts ka peal. Lõhnas puuviljaselt. Ega seda pikkade sõõmudega ei joonud, pigem lühikeste suutäitega. Iga kord kui sõõmu võtsid, tundsid uut maitset. Kordamööda astusid esile erinevate maitseainete tunnused. Küll nelk ja siis järgmisena juba midagi muud. Suurepärane.

Rapla-Virtsu raudtee

Eile sõitsin rattaga läbi jupi kunagist Rapla-Virtsu raudteed. Möödunud aastal läbisin lõigu Kirblast Vigalani, sel aastal oli plaanis jõuda Vigalast Märjamaani. Kahjuks plaan ei õnnestunud, sest veidi enne Konuvere raudteesilda lõhkes suure pauguga rattakumm. Siiski lisan sii mõned fotojäädvustused. Kõigepealt veetorn Vigala kunagise raudteejaama juures ja teisel pildil on vaade raudteetammile Ahjuvere oja sillalt. 41 aastat tagasi sõitis seal rong.

Tervitus Lääne Elu juubeli puhul

Läänemaa Seuraliit on õnnitleb Lääne Elu 20.sünnipäeva puhul. See on väärikas iga: keskkool on juba seljataga ja õpingud jätkuvad (elu)ülikoolis. Seuraliit on Lääne Elust ainult neli aastat noorem, kuid ta on olnud tunnistajaks maakonnalehe headele ja halbadele aegadele. On olnud aegu kui ajaleht on saanud hinde väga hea, kui ka aegu kus mitterahuldav tulemus oli tavaline. Täna oleme tunnistajaks sellele, et Lääne Elu on jõudnud Euroopa viie juhtiva ajalehe hulka. Juba täna kuulub ajaleht ühte ritta väljaannetega nagu Financial Times, Corriere della Serra, Frankfurter Allgemeine Zeitung, Le Figaro, El Pais. Tegelikult on LE neist paremgi, sest temast saab aru ja teised ei ilmu millegipärast veel eesti keeles.

Tähtpäeval tahaks meenutada ainult head, sest Läänemaa Seuraliidu algusaegadel sai käidud Lääne Eluga käsikäes. Just tänu maakonnalehele jõudsini lugejani sõnumid Läänemaa Seuraliidu töödest-tegemistest ning organisatsiooni suurfoorumitel vastuvõetud tähtsatest otsustest. Ereda tähena Läänemaa ajakirjandustaevas säras 1995.aastal LE-ga kahasse ilmunud Seura Sõnumid – ajaleht, mille vahe sulg ja sügavalt eetiline kodanikupositsioon on tänaseni jäänud ületamatuks.

Ajad on aga muutunud. Seuraliidu aktiivsete liikmete enamik on valinud töökohaks Haapsalust sadakond kilomeetrit eemal asuva linna ning seetõttu on side kohaliku ajalehega jäänud tahaplaanile. Eneseteostuskoha muudatus on igati loogiline, sest too Haapsalust eemal asuv linn on täis tuhandeid kordi enam absurdi ja see annab tegemistele justkui tiivad. Ometi ei ole Seuraliidu ajakirjanduslik tegevus soikunud, meie mõtted ja ideed levivad edasi. Nii saavad kohalikud inimesed lugeda ajalehte Meie kodu on Haapsalu, mis kannab kõrgel Seuraliidu ideelist lippu, avaldades lõikavat satiiri, peent huumorit ja on muidu naljakas. Seuraliidu ideedest on pungil ka elanike postkastidesse potsatavad parteide häälekandjad, mis on täidetud teostamatutest ideedest ja absurdihuumorist.

Läänemaa Seuraliit soovib Lääne Elule pikka iga ning palju lugejaid. Sünnipäeva puhul kingib Seuraliit värske Seurapressi uudise.

Seurapressi teletaibilindilt:

ELANIKKE HAKKAB TEENINDAMA KINNISVARABUSS

Eestimaa põllud täis lugematul arvul hubaseid maju, mis pole ostjaid leidnud. Samas on Eestis olemas kogemused kauplusautode, raamatukogu-, kino- ja pangabussi näol. Just nendest kogemustest lähtuvalt hakkab lähiajal maakohtades käima kinnisvarabuss. Seni on saanud kinnisvara soetada ainult suuremates linnades elavad inimesed, sest kinnisvarabürood pole küladesse oma kontoreid veel rajanud. Lisaks on maapiirkondades raskusi ühistranspordiga ja seetõttu on inimestel raske leida teed kinnisvaramaakleri jutule, kuid maja tahaks siiski osta. Seepärast on inimestele ulatanud abikäe kinnisvarabuss. Buss sõidab läbi kõik maakohad, elanikkonna laiad kihid saavad bussist infot müügil olevate majade, korterite ja tootmishoonete kohta ning neile antakse nõu kui hädasti oleks vaja neil kinnisvara osta. Kui inimene osta ei taha, siis pakutakse talle katust ja sellest pakkumisest ei saa keelduda. Kinnisvarabussi projektiga on juba liitunud enamus pankrotti läinud kinnisvarafirmasid.

Ja mis kõige tähtsam – niiviisi luuakse uusi töökohti ning see aitab majandussurutisest kiiresti väljuda.

14. Zywieci kokkutulek

19. ja 20.juunil toimus järjekordne suurejooneline kollektsionääride kokkutulek Lõuna-Poola õllelinnas Zywiecis. Sedapuhku tuldi kokku 14.korda.
Eestist osalesid kokkutulekul viis kollektsionääri. Kõik olid sel üritusel ennemgi osalenud ja teadsid mida saada ja tahta. Sõitu alustati neljapäeva 18. juuni varahommikul. Kiiruga läbiti Läti ja Leedu ning pealelõunal oldi juba Poolamaal. Jõuti läbida suurlinn Varssavi ja peatuma jäädi teeäärsesse ööbimiskohta, mis pildil näha. Hommikul jätkus sõit sihtkoha suunas, tehti vaid mõned peatused õllede pardale võtmiseks. Olukorra muutis meie jaoks soodsaks krooni soodne kurss zloti suhtes: 1 zlott võrdus 3,5 krooniga ja see tegi ostlemise suhteliselt taskukohaseks. Kalevi ettepanekul külastati mitut odavpoodi Intermarche, kuid midagi erilist seal ei olnud küll müüa. Lõunaks jõuti Zywieci pärale, kus seati end sisse U Rumcajsa nimelises kämpingus. Enne meid oli sinna jõudnud juba arvukas leedulaste esindus. U Rumcajsa kämpingus olime peatunud juba mitmel korral ennegi, kuid aasta-aastalt nägi asutus üha kehvem välja. Lisan siia ühe pildi.
Ilmataat kippus meile aga üha enam liiga tegema. taevaluugid avanesid ja hakkas sadama vihma. esialgu tuli seenevihma, kuid hiljem asendus see lausvihmaga. Kuna Slovakkia piir on Zywiecile lähedal (umbkaudu 25-30 km) otsustasime Slovakkias ära käia ja sealset õlut osta. Käisimegi ära esimeses piiriäärses Slovakkia külas. Selgus, et vaatamata euro kasutuselevõtule on hinnad endiselt inimsõbralikud.
Õhtul käisime ära ka Zywieci õlletehases kokkutuleku eelõhtul, mis oli rohkem pühendet linnarahvale, kelle jaoks korraldati võistumänge, loteriisid ja esines ansambel. Meie vahetasime vaid veidi kaasavõetud Eesti õllesid. Kuna hommikul oli vaja varakult platsis olla ei kulutanud me pikalt aega, vaid naasesime ööbimiskohta, et mõned õlled rüübata. Lisan siia mõned fotod õlletehases toimunust ja õhtusest istumisest kämpingus.
Hommikul tõusime enne kukke ja koitu. Vaja oli kiiresti jõuda tehase territooriumile varikatuse alla, sest vihma sadas. Meeles oli veel kurb kogemus 2003.aastast, kui minekuga oldi hiljaks jäänud ja siis pidime seisma lõõskava päikese käes. Tänavu olime kohal juba kohaliku aja järgi enne kella kuut ja laua katuse all saimegi. Nii mitmedki lõunanaabrid pidid jääma õue, kus vihma eest kaitses neid ainult päikesevari. Tegelikult oli minu jaoks tore, et ma ei käinud Zywiecis paar aastat - oli jälle mida vahetada ja müüa ning osta. Meie meestest ajas kõige laiemalt äri Ülo ja selle tõestuseks lisan ühe pildi. Samuti oli tore kohata vanu tuttavaid. Nii oli Slovakkiast kohal Jan Kupka, kes taipliku inimesena pakkus niiskuse käes kannatavatele eestlastele pitsi kangemat kehasoojenduseks. Juuresoleval pildil on ta koos Avoga. Rahva rõõmustamiseks pakkusid korraldajad sel märjal päeval veidikenegi meelelahutust: korraldati suurima õllekõhu konkurss meestele ja naistele. Meestest oli edukaim Leedu üliraskekaallane Danas ning ka naiste esikoht läks leedumaale, selle sai klaasikorjaja Dariuse abikaasa.
Kell oli vast üks kui pakkisime oma kodinad kokku ja jätsime Zywieciga hüvasti. Plaanis oli külastada veel Tychy õlletehase muuseumi ning seejärel sõita diagonaalis läbi Poola, et jõuda õhtuks kuhugi Lublini kanti või veel kaugemale.
Tychy õllemuuseum oli rajatud vanadesse tehasehoonetesse. Kui tehas kaugelt paistma hakkas tundusid Eesti pruulikojad tõeliselt väikeste kökatsitena. Paigutaks siia juurde siis pilte tehasest ja muuseumist.

Kui muuseumis oli käidud, siis ootas ees pikk sõit läbi Poola, mille jooksul vaid mõneks hetkeks vihm lakkas. Ööbisime Lublinist veidi põhja pool asuvas kämpingu või spordibaasilaadses ööbimiskohas, kus meie kasutada oli omaette majake.
Hommikul vara ärgates läbisime veelgi Poola asulaid. Peatus tehti Bielsk Podlaski Kauflandis, Bialystoki Realis ja Augustowi Polos ja Biedronkas. eriliselt üllatas Polo kauplus Augustowis, kus olid müügil Naklo õllethase tooted. Veel tehti peatusi Leedus ja Lätis, koju jõuti 21. juuni viimastel tundidel. Poola õlleelamustest jutustan veidi hiljem.

Leedukad joovat rohkem õlut

Meie ajakirjandusse ilmus nupuke, et Baltimaades tarbivad kõige enam õlut leedulased, neile järgnevad eestlased ja lätlased olevat alles kolmandal kohal. Vastava uuringu olevat korraldanud õlletehas Aldaris. Ja kõik. Huvitav oleks teada, kas nad uurisid ainult oma firma toodangu tarbimist (Saku, Aldaris, Švyturys-Utenos on üks ja seesama firma)? Kui nii, siis on tulemus igati õiguspärane. Leedus tehakse õlut kõige enam. Aga tegelikult on tegemist järjekordse tüüpilise õlleuudisega, mille kohta lollpeadest rullnokad saavad internetiportaalides kommentaare vihtuda. Pilk mõnele kommentaarile, mis Postimehe võrgumajanduslisasse oli üles kirjutatud näitas küll, et lollidel on kiired näpud. Nende mõistus Saku originaalist ja A.LeCoqi premiumist kaugemale ei küüni.
Tegelikult on lätlaste lugu aga kurb. Lielvarde külje all asuv Lacplesise õlletehas on suletud, Liepaja Livu aluse sildid on muutunud kahtlaselt Leedus toodetud Taurase õllesiltide sarnaseks - mis viitab tootjariigile. Lisaks Daugavpilsis pandi samuti vabrik kinni. Suurkorporatsioonide "õlletööstus" surub peale ja sunnib inimesi tarbima nende "õlut". Kahju kohe! Meil on see aga juba ammu nii.

Ebaõnnestunud õlleleht

Eesti Päevalehe vahel potsatas minu postkasti meediaväljaanne Õlle Eri - selgelt Saku Õlletehase toodangu reklaamimiseks. Kahjuks pean tunnistama, et väljaanne osutus ebaõnnestunud reklaamikampaaniaks, On ju Saku vabrik läinud üle uut tüüpi pudelitele ja neid on tarvis reklaamida. Kuid lehes valetatakse nii et suu suitseb. Saku soomlasest juht lobiseb, et Carlsbergile kuulumine ei mõjuta kuidagi sorte, taaravalikut ja maitseid. No sellist juttu võib ta ajada ajudeta ja pimedale rullnokale. Saku kuld pole ju Eesti sort - tegemist on Leedus Švyturise tehases toodetud Ekstra mugandusega. Švyturisel on sama pudel, samasugune fooliumist krae jne. Sarnased tooted on ka Läti Aldarise tehasel ja Valgevene Alivarija tehasel. Reklaamitekstidki on sarnased, ainult tehase nimi on vahetuses. Lisaks sellele on tehased üle minemas ühesuguse kujuga siltidele, eeskujuks Leedu Švyturise sildikuju.
Ajalehes ajab Saku õllemeister siiski normaalset juttu, lisaks sellele on päris häid näpunäiteid õlle serveerimise kohta. Tagumisel lehel on siis otsitud tikutulega inimesi, kes Saku originaali kiidaksid. Leitigi kolm sellist, neistki kaks ühest perekonnast. Ilmselt ei leitud kogu Eestist rohkem intelligentsema olekuga inimesi õlut kiitma. Rullnokk, kelle ajus tuul saepuru lennutab, ju kiitma ei sobi. Kuid astuti reha peale - üks kiitjaist on tegelnud Saku õlle müügiga. Ja lõpuks tasuks õiendada seda, et tegelikult pole ses külmfiltreerit joogis midagi uut - Aldaris Zelta juba on selline.

Blogi reanimeerimine hirmsa õlleelamuse sunnil

Ei saa mitte vaiki olla. Tartu pruulikoda on hakkama saanud järjekordse kuriteoga õlle vastu. On hakatud tootma jooke, mida nimetatakse beer shakedeks. Peaks nime järgi siis selline klubijook olema. Lisaks koduturule laseb tehas nimetet jubedusi Leedu ja Läti turule Vastavalt Ragutise ja Cesu kaubamärgi all.
Õlleelamus oli üsna hirmus. Esiteks oli 2,9% Beershake limonaadi ja tequila maitsega. Justnagu limonaad oli, mingi tequilakuivus andis lõpuks ka märku. Teine õõvatekitav märjuke kandis nime Beershake Red berry. Maasikamaitse laotus üle joogi ja muud midagi. Iseenesest mõista oli nende jookide puhul sisse topitud rikkalikult kemikaale, lisatud veidi õlut ja jäädud ootama kopsakat sissetulekut. Ilmselt loodetakse majandussurutisega kaasaskäivatele raskustele. Arvatakse, et eluraskuste all ägav inimloom läheb probleemide unustamiseks ööklubisse, joob seal karglemise ja tablettide vahele hulgaliselt beershakesid ning vabriku kasuminäitajad lendavad lakke. Millegi muuga säärase solgi produtseerimist seletada küll ei oska.

Moldova õlu

Pärast pikka vahepausi saab teha jälle mõne sissekande blogisse. Aastavahetusel sai viibitud Moldovas ja tehtud mõningane sissevaade kohalikku õlleellu. Järgnevalt siis muljed ja maitseelamused.
Paistab nii, et hiigelsuure osa kohalikust õlleturust on endale ampsanud Efes grupile kuuluv Chisinau õlletehas. pea igal pool on selle vabriku toodang saadaval ja sellele lisanduvad siis mitmesugused vene ja ukraina tooted. Mis mulje siis Moldova põhitootja pruulised jätsid?
Alustaks õige 4,5% kangusega Chisinau Blondist. Tavaline kuldkollane värv, suhteliselt lõhnatu, maitses mõningad humalatoonid. Ei midagi erilist. Aurie 5,0%, pole ka midagi huvitavat. Mõningane humalamärk lõhnas, maitse rohkem magus ja puuviljane. Elamust ei miskit? Samuti 5% Chisinau Draft omas linnaselõhna, kuid maitses oli rohkem humalatoone. See pruulis oli eelmistest ikka tublim. Chisinau Speciala tare omas 7% kangust ja tugevat linnaselõhna. maitses oli vast alkoholi liialt, kuid mekk polnud paha, sest oli maitsvam kui meie kanged murdjaõlled. 6,5% kangust omab Vitanta Premium Classic. Magus lõhn, maitse on alkoholinüansiga linnaseline suutäis alguses, mis hiljem omab humalasemaid toone. No polnud mitte paha.
Chisinau linnas Negruzzi tänaval asub restoran-pruulikioda BeerHouse, mis toodab 4 sorti õlut:BH Blonda Filtrata, BH Blonda Nefiltrata, BH Extra Nefiltrata ja BH Bruna Nefiltrata. Kõike neid sai proovitud. Parimaks osutus vasekarva Extra nefiltrata. Kuigi kõikide maitseomadustes oli tunda pärminüanssi, mille liitus linnase ja humala tasakaal. Ning, mis peamine - elav õlu.
Moldova koosseisus on ka Transnistria nimeline territoriaalne moodustis. Selle keskuses Tiraspolis käies sai proovitud ka kohalikku õlut. Tähtsaim kohalik pruulikoda asub Benderõs ja toodab õlut Staraja krepost. See 4% õlu tuletas nostalgiliselt meelde oma vesise maitsega kunagist Žiguli õlut. Aga ta polnud paha. Teine kohalik tootja asub Slobodzas, sealne Slobodzansoje õlu oli veidi igavam, veidi soine, kuid ka mitte paha.
Lisaks sai proovitus palju välismaistki, kuid sellest nii pikalt enam ei räägiks.