Türgi õlleelamused

Paar päeva tagasi saabusin tagasi Türgimaalt ja esimese elamusena kirjeldan sealset õlleelu nii nagu sellest aru sain.
Türgi on islamimaa ja see vajutab õlleelule oma pitseri. Ei leia sealsetest suurpoodidest kutsuvat õlleletti ega väljakuid täitvaid õlleaedikuid. Paiguti tuleb kesvamärga tikutulega otsida. Sealne suurim õlletootja on Efes grupp, mille Venemaal paikneva tütarettevõtte jooke võib leida Eesti kaubandusvõrgust. Ettevõtte põhitooteks on 5-kraadise kangusega Efes Pilsen, mida võib üsna laialdaselt leida. Tegemist on tavalise joogiõllega, millele on raske midagi ette heita, kuid kiidusõnugi napib. On lihtsalt selline üsna iseloomutu europilsen ja sellise õlle levik näitab ilmekalt Türgi soovi saada EL-i liikmeks. Sama tootja müüdava kauba hulka kuulub ka Efes Light (3%), mille ainuke väärtus on selles, et ta pole veel päris vesi. 6,1 % alkoholisisaldusega on kaks jooki Efes Dark ja Efes Dark Brown. Efes dark kuulub tavaliste tumedate ja üsna tummiste pruuliste ritta. Punkte kisub maha ainult tuntav alkoholimekk. Dark Brown on värvilt jah tumepruun, kuid õllelele on lisatud kohvimaitseainet. Seetõttu on jook huvitav ning võib võrrelda näiteks Poola kohvimaitseliste õlledega. Tõsi, viimased on lahjemad. Türgi pruulimeistrid on arvatavasti Efes Darkile lisanud maitsepulbrit ja tegu tehtud - saadi kohati lahustavat kohvi meenutav jook. Sellegipoolest on jook huvitav ja Türgi õllevaesuse taustal meeldiv nähtus. Purki oli pistetud ka jook nimega Efes Extra (7,5%). Minule on olnud pikka aega vastumeelsed kanged õlled ja ega seegi jook erine. Kuumas ilmas joodud joogile järgnes hommikune peavalu. Ilmselt on see jook suunatud turistidele, kes puhkepiirkonnas palmi all istudes vodka kõrvale kanget õlut kaanivad.
Efesi tootenimistust võib leida veel Gusta nimelisi tooteid. Need on nisuõlled, mille heledal variandil on kangust 5%, tumedamal vennal on kangust poole protsendi võrra enam. Võrreldes laialt levivate maitsetute pruulistega olid need head.
Konservatiivses Konya linnas tuli alkoholipoodi pikalt otsida. Lõpuks ühe leidsime (läheduses paiknes kirik) ja sealt sai ostetud liitrine õlu Marmara Gold(5,5%). Põhiline hea mulje sellest õllest on see, et sai ostetud Konyast, kus iga 500 elaniku kohta tuleb üks mošee. Peale eelnimetatute ajab Efes anumatesse veel litsentsi alusel toodetavaid õllesid.
Türgi teine suurtootja on Turk Tuborg. Nende toodetavast sai proovitus üleilmseid brände Skol ja Tuborg green. Viimane oli tõesti halb. Kohalikule tarbijale oli mõeldud Tuborg Fici (5%), mis polnud just halb, kuid hea ka mitte. Üsna naljakas oli T-beer, mille mõttekusest aru ei saanud - vesi tuleb ju odavam osta.
Lõpetuseks. Türgis ei pruugi asutis, millel kutsuv õllesaali silt tähendada meile harjunud hubast õlleurgast, vaid midagi muud. Näiteks Amasya linnas meenutas õllesaal Ali Baba pigem kohta, kust saab osta müüdavat armastust. Tegelikult sama käib Cafeteria nimeliste asutiste kohta.