Olin enda jaoks otsustanud, et osaluseksperiment igasugustel valimistel osalemisega jääb minevikku. Siiski täna andsin kuradile sõrme. Kirjutasin alla nõusolekule kandideerida kohalikel valimistel IRL nimekirjas. Otsus sündis pika järelemõtlemise tagajärjel. Kuigi olen IRL liige eelkäijate kaudu juba 1992.aastast, siis pole ma erakonnast lahkumisele olnud nii lähedal kui sel aastal. Niivõrd vastu hakkab see IRL juhtkonna kaugenemine reaalsest elust, muutumine Reformierakonna (loe: ELKNÜ) ripatsiks ning lõpuks suutmatus kokku kutsuda erakonna juhtorganit - suurkogu.
Lõpliku otsuse kandideerimiseks tegin siis kui nägin täna Haapsalu kesklinnas roostetavat väikebussi Reformierakonna sümboolikaga. Bussi külgedele oli pandud kahe klanitud ja geelitatud nooruki pildid ja tagaaknale pandud kellegi vana kollane särk, millel kiri: ma armastan Eestimaad. No, mis te valetate, te ei armasta Eestit, te armastate ennast poliitikas.
Loomulikult tekib küsimus, kas Keskerakond ei ole mitte Reformist ohtlikum. Ei, sest Keskerakonna (loe: Ühtne Venemaa) kahjulikkus on ammu selge, reform mängib aga kahepalgelist mängu.
Ja lõpuks. Oma kandideerimisega ei näita ma poolehoidu IRL juhtkonna poliitikale, vaid avaldan oma sügavat antipaatiat Reformierakonna ja Keskerakonna vastu. Neid kahte seob ühine kuritegu. Need kaks ongi kuritegu.
No comments:
Post a Comment