Poola. 6.päev. Road to Hel

Ei teekond ei viinud Põrgusse vaid Hel´i poolsaarele. See 30 km pikkune kitsas maasäär eraldab Gdanski lahte põhja poolt Balti merest. Poolsaare ajalugu on suuresti seotud II maailmasõja sündmustega. Ja jälle oli aeg kätte võtta raamat Poola kaitsesõjast 1939.aastal.

Aga enne tuli Hel´i jõuda. Teele jäi Gdanski äärelinn Oliwa. Koht on seotud ka Eesti ajalooga, sest 1660.aastal Poola ja Rootsi vahel sõlmitud Oliwa rahuga läks Ruhnu Rootsi koosseisu. Poolakatele tähendas see rahu aga "uputuse"  (nii nimetatakse seda Rootsi-Poola sõda) lõppu. H.Vainu oma 1965. aastal kokku kirjutatud jutus kirjeldab Oliwa katedraali külastust ja seda kuidas kananahk tuleb ihule kui sealne orel mängima hakkab.
Tõtt öelda käisime seal juba eelmisel päeval, kuid siis ei õnnestunud kaugele kirikusse siseneda, kuna seal oli laulatus ja meie lühikesed püksid ei sobinud samuti kiriku miljööga. Eks pühapäeval tuli uuesti pikas dressis proovida. Pühapäeval jõudsime kohale ajaks kui missa oli lõppemas, vaimulik luges seal ette veel teateid. Erki teadis, et kusagil selles kirikus pidi olema laud, millel sõlmiti Oliwa rahu. Mingit ajaloolist lauda küll silma ei hakanud. Erki proovis avada kõiki kiriku uksi, ehk nende taga on see laud. Seejärel pöördus ta kirikuvalves oleva vanema härrasmehe poole tungiva palvega avada üks uks, kuid vanur keeldus otsustavalt. Laud jäi nägemata. Edaspidi sai pea kõiki laudu, mida näha oli, nimetma Oliwa rahu laudadeks.

Heli maastik

Wladyslawowo linna juurest algas Heli poolsaar. Oli pühapäev, vastassuunast sõitis vastu pea katkematu autovool. Inimesed naasesid ilmselt puhkusepiirkonnast, et olla järgmisel päeval käitises või kontoris tööpostil. Hoolimata sellest, paistsid autokämpingud umbselt täis olevat. Inimesed olid tulnud intensiivselt puhkama. Jah, eraldatusest lugu pidaval eestlasel on imelik vaadata seda, kuidas saab puhata peaaegu üksteise kukil. Möödusid poolsaare asulad Kuznica, Jastarnia ja ikka oli kõikjal liikvel hulgaliselt rahvast. Uuemate ja moodsamate ehitiste vahele eksis kohati ära väsinud maju, mis kunagi ilmselt olnud mingid ametiühingute puhkekodud. Praegu nad veel hingitsevad ja ootavad kinnisvaraarendajaid, kes siis selle maja ära "arendavad". Suur tükk poolsaart on Poola relvajõudude käes, sellest annab tunnistust suur traataiaga ümbritsetud ala, mille sees võib silmata vahiputkasid.
Kohati muutus maariba väga kitsaks. Kitsamas kohas on Heli laius umbes paarsada meetrit. Maastik sarnaneb kohati Roosta või siis Peraküla piirkonna metsadega.

Muuseumi väravas avanev pilt

Hel on kuulus oma mineviku poolest. 1939.aastal pidasid poolakad poolsaarel vastu 2.oktoobrini. Mati Õuna raamatus on Heli kaitsmisest kirjutatud, kuid info piirdub peamiselt Saksa sõjalaevade  ning kahuritorude läbimõõtude üleslugemisega. Raamatusse on sisse lipsanud ka viga. Nimelt väidab Õun, et Poola mereväejuht Jozef Unrug lasti sakslaste poolt maha, kuid tegelikult suri mees 1973.aastal Prantsusmaal. Poolsaare kaitsjaid nn Rahva-Poolas eriti ei hinnatud. Mitmed Heli kaitsmisest osa võtnud ohvitserid lasti 1952. aastal Bieruti stalinliku režiimi poolt maha. Nii et mahalaskmisega tegeles rohkem punane pool.
Vähem on räägitud teisest Heliga seotud faktist. Nimelt jäi poolsaar sakslaste kätte kuni sõja lõpuni, Punaarmee valgus sinna alles peale sakslaste kapituleerumist.
Praegu on ajaloohuviliste entsusiastide poolt rannakaitsepatareisse üles seatud midagi muuseumi ja tegevuspargi vahepealset. Kokku on kuhjatud hunnik torpeedosid, sõjamasinaid väga erinevatest ajastutest. Ajastutruumad on ruumid rannakaitsepatareis. Õues pakuti hernesuppi, veidi eemal oli üles seatud lasketiir.

Heli peatänav

Poolsaare tipus asuv Heli linn meenutab mõneti Leedu suvitusasulat Nidat. Linna keskmes on ligi kilomeetri pikkune jalakäijate tänav, kus asuvad poed ja söögikohad. Mööda tänavat voorisid rahvahulgad. Auto tuli jätta eemale ning ettevõtlikud kohalikud elanikud olid oma hoovid kujundanud tasulisteks parklateks. Nii sattuski meie masin kohaliku "ettevõtja" hoovi. Vana oli alkoholiga suur sõber ja parkimisteenuse pakkumine võimaldas seda sõprust pidevalt uuendada.
Peatänaval külastatud söögikoht pakkus kašuubi roogasid. Minu poolt valitud kašuubi kalasupp pakkus pildi kohalike kalameeste raskest elust. Ilmselt kašuubi kalurid merest eriti kala oma toidulauale ei saanud. Tuli leppida mõne pisikese kalatükiga leeme sees. Küll võis raske olla kalamehe elu. Hetkeks supp muidugi mingi näljatunde ära peletas.
Ah, et mis kašuubid? Nendest juba järgmises loos.