Poola reisimärkmed. 1. päev. Libahunt Hundikoopas

Niisiis, 24. juuni hommikul asus turismigrupp teele. Eestimaa kohal oli vaikus, rahvas jaaniööst väsinud. Läti läbimine toimus samuti kiires korras. Sealnegi rahvas puhkas ligopühade väsimust, sest ringi liikusid vaid üksikud tammepärgadega ehitud autod ning mõned raske öötöö tunnustega noorukid. Riia linna läbimine oli tänu vähesele liiklusele hõlbus. Leedu kohal oli taevas tumedam ning jaaniööst polnud aimugi. 19.kilomeetri söögikoht pakkus täistuuridel tsepeliine. Sõitu läbi Leedumaa saatis traktaat Eesti autoõpetuse katastroofilisest olukorrast. Analüüsi ilmestas sõiduõpetajate mahlakalt vulgaarne sõnakasutus.
Polnud teab, mis õhtune tund kui ületasime Leedu-Poola piiri. Jälle ikka see igav ning tuttav tee. Alles Suwalki juures sai võetud suund tavatrassilt kõrvale ning auto asus kündma tundmatuid radu. Bakalarzewo linnas sai ülesleitud ainuke sularahaautomaat ning huvireis jätkus.

Muutused maastikul üllatasid vähem kui muutused taluarhitektuuris. Punaste kivikatustega hajatalud andsid märku, et jõutud on kunagisele Ida-Preisimaale. Minu Ida-Presi kogemus piirdus seni Kaliningradi oblastiga, kus poolteist aastat tuli vene kroonut teenida. Seega mälestused olid pigem õõvatekitavad kui meeldivad. Vene võim suudab kõik meeldiva ära rikkuda. Pärast teist ilmasõda läks Ida-Preisi lõunaosa Poola koosseisu, moodustades seal Warmia-Masuuria vojevoodkonna. Sakslastest asukad olid sunnitud asualalt lahkuma ning neid asendasid NSVL koosseisu läinud Poola aladelt välja aetud elanikud.
 Maanteed kulgevad tänapäevalgi alleede vahel, küngastel asuvad kunagised jõukad talundid, põllud on ülesharitud ning seal voogab teravili. Üha rohkem hakkas tee ääres silma veesilmi ja see andis tunnustust sellest, et olime jõudmas Masuuria järvedealale. Masuuria järved olid juba sakslastele meeldivad puhkealad, eriline järvevaimustus tekkis Poola Rahvavabariigi päevil. Sealsed järved on purjetamiskohad ning seal nauditakse teisigi veemõnusid.

Gizycko (Lötzen) linn on Masuuria järvedemaa üheks tähtsamaks keskuseks, eriti hinnatud on ta purjesportlaste hulgas. Viimast fakti kinnitas purjekate rohkus sealses sadamas. Linn on kuulus oma lahtikäiva silla poolest. Sild asub linna läbival kanalil. Ajaks, mil sinna jõudsime oli sild suletud. Silla teeb kuulsaks tõik, et ta ei avane ülespoole, vaid pöördub kõrvale. Sild valmis 19.sajandi eelviimasel kümnendil ning peale väikest vaheaega II maailmasõja järel, on ta taastatud algsel kujul.
Teiseks suuremaks vaatamisväärsuseks linnas on Boyeni kindlus, mis ehitati ülemöödunud sajandil ja osutus I maailmasõjas Vene vägedele vallutamatuks. Tänaseks on kaitserajatis jäänud turismiobjektiks. Meie jõudsime sinna liiga hilja. Suletud väravate taga kostus ainult kurja koera haukumist. Koera olemasolu tõestas hoiatussilt, mis oli paigutatud kindluse väravauksele. Koera häälitsemine viis mõtted kodusele Haapsalu piiskopilinnusele ja selle ühele põnevamale - musta koera- atraktsioonile. Meie rõõmuks oli ainult fotode klõpsimine kindluseväravast.

Gizycko peatus kestis vaid poole tunni jagu ning oli aeg ette võtta sõit esimese päeva paleuse - Hitleri sõjaaegse punkri poole. Hundikoobas - nii seda punkrit nimetati - asub kusagil Ketrzyni linna kandis. Punkrile lähenedes hakkasid enim silma teeäärsed pöögimetsad, mis paiguti maantee kohal olid kokku kasvamas. Õige teeots oli varsti käes, maantee muutus ahtamaks, üha enam puutusid pöögiladvad sõidutee kohal omavahel kokku. Triin küsis: "Kus on männimetsad?", sest Hollywoodi filmitsurade loodud oopuses "Operatsioon "Valküür"" toimus tegevus männimetsade keskel. Hollywood on Hollywood, tõde ei tasu sealsetest filmidest otsida. Huvitaval kombel oli venelaste sõjalise suurfilmi "Vabastamine" Hundikoobas tõepärasem. Aga mõlema filmi keskmes on loomulikult 20.juuli sündmused 1944.aastal.

Ööbimine oligi ette nähtud kunagisse kasarmusse rajatud hotellis.  Õhtusöögiks sai sõidetud pisut eemal asuvasse lossi, mille keldris asus restoran, hotelli söögikoht oli varakult suletud. See loss oli II ilmasõja aastail olnud Eva Brauni peatuskohaks kui too Hundikoobast külastas. Õhtupimeduses sai ettevõetud pisuke matk punkrite vahel. Silm mõnda seletas, kuid pimedus oli üldmulje saamiseks liig tihedaks muutunud.

Hotelli eesruumis rippus seina peal teler, kust sai vaadata vuti-MM mänge. Asusime vaatama kui järsku sisenes ruumi hundikoer. "Kas Blondi reinkarnatsioon?" - küsisin endamisi. Peagi aga loivas koera järel ruumi sonimütsi kandev poolakas, seadis end diivanile ning kukkus segamini viskit ja õlut rüüpama. Ta kutsus koera enda juurde nimetades peni Ljuskaks. Koer ei püsinud vagusi, vaid tuias ringi. Peni peamiseks tegevuseks oli meessoost isikute nuuskimine. Poolakale pakkus huvi eestikeelne jutt ning peagi sai ta algtasemel selgeks fraasid: "Mis su nimi on?" ja "Ma armastan sind, kallis".

Järgmisel päeval koera ei nähtud. Poolakas liikus ringi mingisuguse naise saatel. Sai selgeks, et see polnudki koer, vaid hoopis libahunt. Milleks siis see meeste nuusutamine. Oleks pidanud talle õhtul noa peal leiba pakkuma.