Poola. 4. ja 5.päev. Solidaarsus, sõja kaja ja salakaup

Läänemaa Muuseumi kodulehel on kirjas lause: "Viimased teated piirituselaevast Läänemaa ranniku ääres pärinevad 1939. a. suvest, mil Põhja-Eesti salavedajad olid Danzigist toonud võib-olla üldse viimase lasti salapiiritust." Seega on Läänemaal olnud Gdanskiga tihedad ajaloolised sidemed. Gdanski vanalinna kohta on maakeeles kirjutatud järgmist: "Kes kahtleb, et arhitektuur võib olla kivinenud muusika, või kellel pole olnud võimalust seda kogeda, käigu kasvõi hea raamatu lehekülgedel läbi Gdanski ajaloolise südamiku tänavad, ta leiab sealt nii meloodiarikka (siluett!) ja nii värvikalt orkestreeritud sümfoonia, nagu see hakkas kõlama ehk Hector Berliozist alates."(P.Härmson. Tänavad läbi aegade) Need tsitaadid leidsin ma muidugi pärast Poolast naasmist. Reisi ajal paelus see kunagine saksa Danzig, mis pärast II maailmasõda muutus poola Gdanskiks rohkem sellega, et sealkandis tehti maailmasõja esimesed lasud ning samas linnas algasid sündmused, mis lõpuks viisid kommunistliku Ida-Euroopa kokkuvarisemisele.
Gdanskile liginedes haarasin kaasavõetud raamatute järele. Autoistmel olid seni vedelenud järgmised üllitised. "Nool" maailma meredel. Pajatab Mart Merekaru (koostaja H.Vainu), kunagise EKP Keskkomitee osakonnajuhataja O.Uti Poola- tuhandeaastane nooruk ning M.Õuna Maailm II maailmasõja eel. Poola kaitsesõda 1939. Kõigepealt tuli ettekandele punapropagandist H.Vainu raamatus olev peatükk Gdanskist, kus kiidetakse linnas toimunud sõjajärgset ülesehitustööd ja esile tõstetakse fakt, et suurimaks kordaminekuks on kahe 11-12 kordse lainelise kujuga elamu ehitamine. Proovisime meiegi seda hoonet hiljem leida, kuid tulutult. 
Gdanskis oli kaheks ööks ööbimiskohaks päris vanalinna veerel asuv Midtown hostel. Ööbimiskoht oli äsja avatud ja nägi hubane välja.

Kompsud ja muud kodinad öömajja jäetud, ootas ees tutvumine vanalinnaga. Oli tõepoolest kena linn, kuigi oli selgelt aru saada, et tegemist on restaureeritud linnaga. Käies vanalinna peatänaval, ilmus silme ette foto 1939.aastast kui mööda sama tänavat sõitis ja lehvitas juubeldavale rahvale üks omapärase vuntsiga mees, kes oli pärit Austriast Inni äärsest Braunau linnast. Vanal fotol olevad hooned olid praegustega sarnased.

Loomulikult viis jalutuskäik jõe äärde, et nautida kauneid hooneid ning vaadata teiselepoole jõge, et näha tühermaad, mida alles hakatakse taastatavate ehitistega täitma.
Üsna peatänava ligidal, üsna kitsastes oludes asus Danzigi vabalinna muuseum, mida peetakse üleval ilmselt kodanike entusiasmist. Seal on püütud jäädvustada  aastatel 1919-1939 linnas toimunu. Proovitud on tähelepanu juhtida linna paljurahvuselisusele, majandus- ja kaubandustraditsioonidele. Huvitavaks faktiks, mida teada sain oli see, et linnal oli oma rahaühik - kulden. Ekspositsioonist joonistus välja NSDAP tugev mõju linnas, sest sarnaselt Saksamaale tuli see partei vabalinnas võimule 1933. Oli väärt muuseum, hoole ja armastusega tehtud, kodune.

Kasarmuhoone varemed

Käesoleval aastal möödub 75 aastat II maailmasõja algusest. Just seepärast tuli ära käia Westerplatte poolsaarel, kus tehti 1.septembril 1939 kell 4.45 ilmasõja esimesed lasud (on teisigi andmeid, sest kellaeg kõigub 4.45-4.48 vahel). Saksa sõjalaev põrutas siis Westerplattel asunud väikese Poola garnisoni pihta võimsa kogupaugu. Kui september 1939 kujunes Poola sõjaväele katastroofiks, siis Westerplattest kujunes Poola vastupanu ja vapruse sümbol. Pidas ju poolakate garnison vastu 7.septembrini, mil alistuti. Poolsaarel on säilinud kunagise kasarmu varemed, kus võib näha kahuritule ja lennukipommide töö tulemust. Mati Õuna üllitis kajastab üsna täpselt poolsaarel toimunut, kuigi autori liiglopsakas keelekasutus tekitab kohati küsitavusi. Enne reisule siirdumist vaatasin Youtube keskkonnas üle ka poolakate Westerplatte võitlusi kujutava kunstilise filmi. Sain loetule ja nähtule kinnitust.
Kui kunagiste võitlejate mälestuse jäädvustamine on asjakohane ja ehk vajalikki, siis samas on raske mõista inimesi, kes samas igasugust turistiträni müüvad. Postkaart või külmikumagnet - see on arusaadav, aga Westerplatte mälestussammast kujutav plastjunn? Ei tea kes on sellise jubeduse ostja? Aga kui lolle ei leiduks, siis ei müüdaks ka selliseid asju.

Laevatehase värav

Mälestussammas hukkunud töölistele

Gdansk on ametiühingukoondise "Solidaarsus" sünnipaik. 1980.aastal kohalikus Lenini-nimelises laevatehases sündinud liikumine pani aluse sotsialismisüsteemi kokkuvarisemisele. Praegu laevatehast enam pole. Alles on tehasevärav, samas kõrval käib aga üle-euroopalise Solidaarsuse keskuse ehitamine. Sinna ansamblisse kuulub ka 1970.a rahvarahutustes hukkunud tööliste mälestussammas.( Juba 1970.aastal oli Gdansk rahutu). Väravaputkas sai osta Solidaarsuse meeneid (magnetid, märgid, raamatud, särgid, plaadid).
Praegune muuseum asus veidi eemal maa- all. Muuseumi sissekäigu ees pingil tukkus mees, kelle kõrval oli õllepudel, millel kiri "mocne"(kange). Mine tea - kas ta oli seal meeleolu loomiseks või niisama? Muuseumi sisenedes kõlas kusagilt valjuhääldeist poolakeelne käsk: "Seis. Esitage dokumendid!" See lõi vajaliku eelhäälestuse. Väljapanek algas nn rahva-Poola nukra tegelikkuse kujutamisega. Ebamäärases eas proua, käes pea maani küündivad kandekotid, mis täidetud poest saadud juhusliku kaubaga ning lisaks rippus tal kaelas nöör mille otsa oli lükitud mitu rulli  ootamatult saadud peldikupaberit. Tema taga oli pooltühi kaupluse külmlett nutuse kaubavalikuga ning veidi eemal narmendavate toolidega ümbritsetud töölissöökla laud, millel olevas lillevaasis rippusid ammu närtsinud lilled. Lohutu äratuntav tegelikkus. Puutepunkt ajastuga oli loodud. Muuseum haaras, pani kaasa mõtlema. Solidaarsuse loomine, sõjaseisukord, ümarlaualäbirääkimised, sotsialismi kokkuvarisemine, uue Poola sünd. Väljapanek hõlmas hoomatavat ajastut, mida isegi arvan mäletavat. Üldmulje oli positiive. Kuid siiski tekkis väike hirm uue peagi valmiva suure Solidaarsuse keskuse ees. Kas mitte see suur muuseum ei muutu liialt kroonuläikeliseks, ehk isegi disneylikuks. Võib ju kujutada keskuse avamist, kus ringi keksivad lipsustet eurotegelased - see rikub kogu väärt algatuse. Ilus idee, ilus hubane muuseum lihtsalt mäkdonaldiseerub.

Sopoti vabaõhulava

Käia Gdanskis ja mitte külastada Sopotit - see tundub ilmvõimatu. Sopot on tänapäevaks muutunud osaks Gdansk-Sopot-Gdynia kolmiklinnast, olles selles koosluses puhke- ehk moodsamalt öeldes rekreatsioonilinna staatuses. Eestis seostatakse linna eelkõige  eelmisel sajandil idablokis laia kõlapinda leidnud laulufestivalidega ning põhiliselt seostatakse neid Anne Veski nimega, kes 1984.aastal seal edukalt esines ja sai selle eest Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse. Kuid millegipärast ollakse unustanud, et varem on seal edukalt esinenud teinegi ENSV teeneline kunstnik Jaak Joala. H,Vainu poolt kokku pandud raamatus leiab Sopot äramärkimist kui nõukogude laulu "Olgu jääv meile päike" populaarsuse alguspunkt. Tänapäeval on see laul vist vaid meenutus hämaratest aegadest.
Sopoti Vabaõhuooper (nii võib vast laulufestivalide toimumispaika nimetada) asub metsamassiivis puhkelinna keskusest pisut eemal. Ka paraegu, kui mingeid süva- ega levimuusikaüritusi ei toimu, tuleb lunastada pilet. Pileti eest saab näha fotogaleriid etenduskoha minevikust. Piltidel võis näha Zoppoti ooperiareeni enne sõda, seejärel aga ülesvõtteis kuulsatest isikutest, kes areenil laulnud. Polnud ei Anne Veski ega Jaak Joala fotot. Küll võis näha näiteks plakatit Stanislaw Mikulski näoga, too mees on rohkem tuntud kapten Klossina. Vabaõhulava polnud midagi erilist, kuid tähtis on fakt, et olen seal käinud.

Sopot on tuntud ka ligi poole kilomeetri kaugusele merre ulatuva rannamuuli poolest. Muulil jalutamine oli tasuline. Samal ajal toimus muulil mingi toidufestival, kus pakuti erinevaid roogasid mereandisest kuni eksootiliste suupisteteni välja. Muulilt võis vaadata kaugemal paistvaid Gdanski kontuure ja kui pilk põhjapoole pöörata võis näha järgmise päeva reisisihti Heli poolsaart. Vaade suvituslinnale, õrn meretuul ja päikesepaiste panid mõne meist kohe Moet šampanjat tellima. Mina suutsin osta vaid tillukese pudeli porterit. Alkoholivastases võitluses aktiivselt tegev autondustegelane vaatas kurjalt pealt.

Tagasiteel Gdanskisse sai mitu tundi veeta suurel kaupade surnuaial Galeria Baltyckal. No ei ole ma kaubanduskeskuste fänn, ei ole. Õnneks oldi minu peale mõeldud, sest ostlemistsentrumi allkorrusel näidati suurel ekraanil jalgpallimängu Brasiilia ja Tšiili vahel.

Teine Gdanski päev veeres õhtusse hosteli lähedal kvartalisiseses kultuurses ajaviitekohas Loft.