Poola. 4.päev. Hetked enne Danzigit

Malbork (Marienburg) on tuntud eelkõige Nogati jõe kaldal asuva hiiglasliku linnuse järgi. Kuna meie öömaja asus Nogati jõe kaldal täpselt linnuse vastas, siis võis juba eelmisel õhtul vaadet nautida ja digiseebikaga pilte plõksida. Hommikuks oli selgunud meeldiv tõsiasi, et Venemaa vutikoondis pidi MM-lt koju sõitama. Ilmselt oli see põhjuseks, miks paljud ööbimiskoha elanikud nii kurvad olid.

Malborki linnus

Hommikul oli näha kuidas rahvamassid, mis lähtusid turismibussidest, suundusid üle jalakäijate silla teisele poole jõge, linnuse poole. Aega viitmata võttis meie seltskond sama tee jalge alla. Trügides läbi turistidel mõeldud kräpi (plekk-kiivrid, plastmõõgad, vineerist vibud, ordumantlid jms.) rägastikust, jõudsime linnuse värava ette, kuid selgusetuks jäi piletilunastamispaiga asukoht. Tuli teha veel üks pooltiir ümber kindluse kui avastatud sai klaasmaja, kus sai pääsmeid osta. Seal selgus, et tegemist on õpetajasõbraliku muuseumiga, sest ITIC kaardi alusel võeti veerand piletihinnast maha. Hiljem sai siit-sealt sotsiaalmeediast kuulda, et paljude kaasmaalaste jaoks oli Malbork vallutamatu kõrge piletihinna tõttu. No ei olnud see täispilet ka nii kallis ühtegi. Euroopas on kallimaid muuseumilaadseid asutusi jalaga segada. Kohe meenub Holland, kus 15-17 eurosed piletihinnad olid muuseumeis tavakohased. Käisin neis asutustes, läbisin järjestikku saale, kus maalid seintel, ootasin millal suurest vaatamiselamusest perseli maha kukun, kuid jäin püsti. Saalide läbimise tempo oli sealjuures päris kiire ja kiirenes üha. Samas võib paljudest kaasmaalastest aru saada, sest kui põhirõhk on intensiivsel puhkusel koos alkoholile kuluva rikkaliku summaga, siis muuseumikülastus on tõepoolest raharaiskamine. Parem raha eest osta säästupoest midagi joovastavat.
Seoses selle ITIC kaardi looga tuli meelde veel üks mõte. Ei tea kas keskajal olid linnuste piirajatel, kel taskus ITIC või ISIC kaart, eelisolukord. Et ronid linnuse müürile, näitad kaarti ja tungid sisse kolmandiku võrra väiksema jõupingutusega kui ülejäänud. Ma arvan, et mõni uutest Eesti "kõrgkoolidest" võiks säärase teema uurimise alla võtta. Potentsiaali akadeemilisteks lollusteks igal juhul jagub.

Konserveeritud kirikuhoone linnuses

Malborki linnus on üks Euroopa suurimaid. Kõikide saalide läbimine võttis palju aega ja vaeva. Ja selle läbimise juures tabad end mõttelt, kui palju tööd on tulnud teha, et see kõik ilmasõja järgseist varemeist üles ehitada. Ehe näide on kunagise kiriku olukord, kus võlve pole taastatud, vaid betoonist lagi on valatud hullema ärahoidmiseks.
Pikapeale aga hakkasid linnuse ruumid üksteisele järjest enam sarnanema. Üha enam tekkis tunne - siin ma olen juba olnud. Väljapääsu aga linnusest ei leia. Läks aega, mis läks - väljapääs leiti. Nüüd polnud midagi muud kui lossi lähedal asuvad vabaõhu söögikohas pisike kõhusuurus võtta ja edasi. Tore oli istuda: sööd mingit pseudokeskaegset rooga ja samas kõrval teeb murutraktor muruniitmise muusikat ning paiskab tolmu. Oh jah.

Igasse reisi peaks jaguma ka suhteliselt hirmutavat ajalookogemust. Edasine plaan nägi ette väljasõidu Visla maasäärele ja seejärel Stutthofi koonduslaagri külastamist.
Visla maasäär jaguneb kahe riigi vahel. Selle ülemine ots on Venemaa käes ja seda kasutatakse militaarotstarbel. Lõunapoolne osa kuulub Poolale ja see on kasutuses puhke-eesmärkidel. Pikk liivane maasäär ulatub kaugele merre, eraldades Visla laguuni Balti merest. Kogu elu seal on pühendatud turismile ja turistide teenindamisele. Maasäärelt avaneb vaade üle Visla laguuni ja kauguses on võimalik vaadata Fromborki kontuure.

Sztutowo (Stutthofi) koonduslaager asus kunagisel Danzigi vabalinna territooriumil ning ta rajati sakslaste poolt 1939.aasta septembris kui laager kuhu paigutada poolakad, kes eemaldati Danzigist. Aja jooksul käis laagrist läbi kümneid tuhandeid inimesi, samuti oli laager baasiks kust sai materjali Danzigis paiknev asutus, mis inimrasvast seepi tootis. Laagril on seos Eestiga, sest paljud eestlased pidid samuti laagris viibima. Näiteks võib tuua Eesti Rahvuskomitee tegelase Enn Sarve (1921-2008), kes 1944-1945 laagris viibis. Siinkohal tuleb kohe märkida, et sama mees paigutati  II maailmasõja järel kommunistlike valitsejate poolt Vorkuta vangilaagrisse. Eks see näitab, et Eesti omariiklusest said natsionaalsotsialistid ja kommunistid ühtemoodi aru.
Tänapäeval paikneb kunagise laagri kohal muuseumiväljak, kus saab teha jalutuskäigu kunagistes barakkides, vaadata miniatuurset gaasikambrit ja krematooriumi. Jah, mingi pildi sa saad, aga ikka vasardab peas mõte, mis tugineb paljude kaasmaalaste mälestustele - Siberi laagrite kõrval ei ole siinne mitte midagi. Ja see ei tähenda, et ma Stutthofis toimunut eitaksin, veel enam heaks kiidaks. Kaugel sellest. Lääne kultuuriruumis on inimelul lihtsalt hind palju suurem kui Peipsist ida pool asuval maal. Sestap pööratakse Euroopas Stutthofi taolistele sündmustele rohkem tähelepanu. Nii lihtne see kurb asi paraku on.

Vaade praamilt Vislale

Edasi, Gdansk ootas. Enne Gdanskit oli vaja aga läbida atraktsioon, mis seisnes autoparvesõidus üle Visla.
Maantee lõppes jões. Mööda jõge lohises Visla idakalda poole parv, mõned autod peal.
Parv loksus kalda lähedale, autod lahkusid ja uued sõitisid parvele. Parve vedas tema kõrval sõitev mootorlaev. Kui parv üle jõe jõudis, pööras mootorlaev otsa ringi ja alustas uue laadungiga tagasiteed. Oli huvitav maanteepikendus.
Jõe teisel kaldal olev tahvel teatas, et ollakse jõudnud Gdanskisse. Gdanskist (Danzig) aga järgmises jutus.