Poola. Viimased päevad.

Toruni (Thorn) hommik oli päikesepaisteline. Linnas liikus rohkem ringi turismigruppe, tänavabaarid oli veel suletud või juba avatud. Roosade vihmavarjudega neiud olid kuhugi kadunud.
Algas kultuurikava, mis sisaldas kahe muuseumi külastust. Need olid Toruni linnamuuseum ja Koperniku muuseum.
Toruni linnamuuseumi ekspositsioon oli uuem. Algas see potikildude ja nooleotstega. Üks muinasaegse elamu makett oli ka. Edaspidi läks näitus huvitavamaks. Linna rajamine rüütlite poolt, hansa aeg. Viimane ekspositsiooniosa andis hüva võimaluse poola keelt lihvida ja saada teada kuidas mõnda käsitöölist poola keeli nimetatakse. Kõrvalolev saksakeelne seletus aitas. Õigemini oli meil saksa keele tõlk omast käest võtta. Poola kuningad. Poola-Rootsi sõjad. Väljapanek lõppes Põhjasõja ajaga. Ülalkorrusel võis veel nikerdatud püsse vaadata. Osad eksponaadid olid puudu, aga kõrvale oli kirjutatud, et need on praegu teises muuseumis näitusel väljas. Meenus kohe Albaania külastus 2008.aastal ja seal Gjirokasteri muuseumis oli relvavitriin päris lage. Öeldi, et relvad lihtsalt varastati ära. Toruni linnamuuseumis sai mängida ka mälumängu. Nimelt oli olemas selline aparaat, mis küsis ja andis seejärel vastusevarianti. Puutetundlikul ekraanil tuli siis seda varianti patsutada ning võis minna edasi. Pea kolmandik vastuseid olid õiged! Kehv poola keele oskus tegi liiga.

Koperniku maja

Koperniku maja külastamine kuulub vast iga Toruni külastava turismigrupi kohustuslikku kavva. Käisime meiegi seal. Hind oli paljude teiste muuseumitega võrreldes soolasem ( hind näitab väliskülastajate rohkust). Vaadata aga nagu midagi enam polnud. Kopernikuga seotud asutusi oli seekordsel reisil küll külastatud, oli tekkinud kopernikuküllastus. Meie külastusega sama aegselt toimus muuseumi sees küllaltki keerduval trepil häppening "Pika redeli tassimine altkorruselt ülakorrusele segades igati  muuseumikülastajaid". Tõeliste kunstisõpradena jälgisime huvitavat vaatemängu.
Torunis külastasime veel kohalikku katedraali ning  poode, kust sai osta Toruni präänikuid.

Oli lõunatund kui Torun sai maha jäetud. Meiega üheaegselt jättis linna maha päikesepaiste ning algas vihmasadu. Algas pikk ja tüütu autosõit Suwalkisse, viimasesse ööbimiskohta enne kodumaale naasmist. Autosõit tundus pikk ja igav, sestap sai välja kraamitud Olaf Uti Poola - tuhandeaastane nooruk , et lugeda sealt valitud palu. Aparaaditöötaja kirjeldas oma Poola külastust 1959.aastal. Peale kohustusliku ülesehitustöö ja tornkraanade hiilguse kiitmise leidus teoses huvitavamaid jutte. Ilmnes, et mees külastas intensiivselt kino, sest Poolas linastus selliseid filme, mis nõukogude kinolinale ei jõudnud. Hoolega käis ta Lääne filme vaatamas ja jagas siis omi muljeid. Selgus, et ta käis eriti vaatamas linateoseid, kus üks tegelastest oli prostituut. Peale selle külastas teatreid, veetis aega kohvikuis, kus kohtus kunagise Poola eksiilvalitsuse juhiga. Samas raamatus on aga väike ülevaade poola keelest ning antakse teada, et Poolas korraldatakse avaliku arvamuse uuringuid. See oli huvitav fakt, sest Eestis korraldasid avalikkuse jälgimist tollal peamiselt kagebistid.

Valitud kohad raamatust loetud, võis pilgu heita autoaknast välja. Möödavilksav maastik oli muutunud igavamaks, võis näha söötis põlde. Majadki oli veidi kehvema väljanägemisega. Põhjus selgus peatselt. Läbides Ostroleka linna, hakkasid silma õigeusu kirikud. Olime jõudnud aladele, mis enne I maailmasõda kuulusid Vene impeeriumi koosseisu. Muutumisefekt oli vapustav. Ordnung asendus bardakiga. Nähtu tekitas Paavos vihahoo õigeusu kirikuvastu. Põlastava suhtumise allikas selgus peatselt. Nimelt kunagi ammustel aegadel kui Eesti noored massiliselt Taize kokkutulekul käisid, tahtis üks kohalik aktiivne kogudusetegelane Paavo sõidust maha jätta. Hiljem ühines too mees aga apostliku õigeusu kirikuga ning nüüdseks on tõusnud metropoliidi lähikonda. Täiesti olmeline põhjus vihastuda.  Prooviti seletada, et Eestis on kaks õigeusukirikut, kuid see enam ei aidanud. "Jobannõi kotšegar!" ütles Paavo vastuvaidlemist välistaval toonil ja lisas sinna otsa loo kuidas Kopli liinidel iga päev kirvega elektrikappi täpsust visati. Õudne hakkas, aga nalja sai.

Teele jäänud Lomza linnas olen küll ööbinud ja poes käinud, kuid linnas ringi polnud jalutanud. Väike peatus kulus ära. Linn jättis seni reisil nähtu järel igava mulje.
Ööbimiskoht oli talutareline ja asus Suwalki lähedal. Toimus viimane poolapärane õhtusöömaaeg. Ühtlasi sai selgeks mille poolest valge zubrowka erinev tavalisest zubrowkast.

Viimane Poola hommik. Erki oli saanud telefonitsi juhiseid, et Suwalki lähedal pidi olema lahe klooster, mis asub looduskaunis kohas. Tuli minna, kuigi enam viitsimist polnud. Hoolimata teeremondist sai Wigry looduspargis olev klooster üles leitud. Otse loomulikult oli seda külastanud poolakast paavst. Käisime kloostris ringi, kaesime ümbrust ja ... . Mis see siis nüüd oli? Nähtu ei vapustanud, oli sellinne ah soo ja-jaa tunne. Kogu reisil nähtu oli inimmälukaardil koha hõivanud. uue elamuse jaoks polnud enam ruumi.  Kui oleksime reisi algul seal käinud oleks teine lugu olnud.
Poola reis hakkas lõppema. Ees oli veel kohustuslik Suwalki Kauflandi külastus. Kui poes käidud, nägi auto pagasiruum välja nii kaubareisijaile kohane, et häbi polnud kodumaale naasta.

Leedus algasid vihmahood, mis Lätis paisusid äikesetormiks. Eestimaale lähenedes suu lausa kiskus naerule. Pärnust Haapsalu poole sõites võis tee ääres silmata rohkem loomi kui inimesi. Jälle ...