Poola. 7.päev. Kašuubide maalt Toruni

Kašuubid on rahvakild, mille asuala on Gdanski ümbruses. Gdanskit peetaksegi kašuubide tähtsamaks keskuseks. Tegemist on kunagiste lääneslaavlaste järeltulijatega, kes on kordamööda olnud sakslaste ja poolakate tugeva mõju all. Nende täpset arvu pole teada (50 - 500 000). Rahva asendit kahe kultuuriruumi piiril näitab fakt, et kašuubi päritolu on Poola peaminister Donald Tusk ja saksa kirjanik, nobelist Günter Grass. Minu jaoks said kašuubide tunnuseks väikesed täheerinevused, näiteks täpid e-tähe peal, näiteks sõna Kaszëbë. 
Kašuubide mitteametlikuks keskuseks on Kartuzy linn. Seal paiknevad Kašuubi infokeskus ja kašuubide koduloomuuseum. Kartuzy linna jõudsime paduvihmasel pühapäevaõhtul. Taevas oli avanenud oavars ja vihma kallas. Hotelli otsimine röövis palju aega, kuid leitud ta sai. Pühapäevaõhtune linn ei pakkunud erilist ajaveetmisvõimalust, peale ühe lokaali, kus sai jalgpalli vaadata. Seda enam oli aga hommikul entusiasmi huviväärsustega tutvuda.

Vikatiga ingel

Kartuzy linn on seotud kartuuslaste mungaorduga, eks sellest ole tulnud linna nimigi. Infokeskus oli tavaline ehitis, mis kiiruga fondirahastuse tulemusel püsti aetud. Oli üks stend rahvariietega, laud kaardimaterjaliga ning müügilett. Paistis silma suunatus siseturismile. Mitte kaugel infopunktist oli kirik, mis kartuuslaste poolt rajatud. Kirikuarhitektuuri tundjad juhivad tähelepanu kartuuslaste kiriku sarnasusele kirstuga. Oli ju kartuuslaste üheks tunnuslauseks memento mori. Oluline oli tunda elu kaduvust ja surma lähedalolekut. Kiriku sees oli aga veelgi mällusööbivam detail. Sissekäigu kohal kõikus vikatiga ingel, mis oli surma meeldetuletuseks igale pühakotta astujale. Mõistagi oli kiriku juures tahvel, mis andis teada, et kultushoonet on külastanud Johannes Paulus II. Kašuubide koduloomuuseum asus üsna väikses majas, kuhu olid koha leidnud piirkonna elanike tööriistad, rahvariided ning karnevalikostüümid. Seda muuseumi külastas ainult kolm neljandikku ekskursioonigrupist. Üks neljandik tegeles autos oma reisiaegse põhitegevuse - tukkumisega.

Kartuzyst haaratud kaarti järgides võeti suund Szymbarki peale, kus asub Kašuubimaa puhkepark ja mikropruulikoda. Sel teel võis näha huvitavat, mõneti minevikku vajuvat kultuurinähtust. Nimelt seisid tee ääres naisterahvad, keda võis pidada maailma vanima ameti esindajaiks. Kui tavaliselt kohtab selliseid teetöölisi suuremate trasside ääres, siis võis teha lihtsa järelduse. Järelikult sõidab sel teel palju autosid ning ka siseturist on huvitatud teetöötajate pakutavatest teenustest.

Szymabrki puhke- ja hariduspark oli ehitatud puutöötlemisettevõtte kõrvale. Ei olnud vaja pikalt vaadata, et aru saada - jälle oli kasutatud hulgaliselt igasuguste tõukefondide raha. Kokku oli kuhjatud kõik võimalik alates poola aadlimajast kuni külakabeli ja Armija Krajowa muldonnini. Lisaks oli ehitatud suur konverentsikeskus koos hotelliga. Ehitustööd ei olnud veel lõppenud. Suurimaks atraktsiooniks oli nn tagurpidi maja. Maja põhimõte oli lihtne - maja oli justkui pööratud katuse peale ning inimesed ei liigu määda põrandat, vaid mööda lage. Kuna kindel jalgealune puudub, siis majja sisenedes tekivad raskused tasakaalu hoidmisega, tekib hõljumise tunne. Eesmärgiks oli luua tunne, et kõnnid pea alaspidi. Huvitav oli.
Üheks huvitavamaks elamuseks oli Armija Krajowa punkri külastus. Märgin igaksjuhuks ära, et AK oli Poola iseseisvuse eest võitlev relvarühmitus, mis allus Poola pagulasvalitsusele. Pärast ilmasõda, kui Poolas haarasid võimu Moskva toetatud kommunistid, jätkas AK võitlust kommunistliku režiimiga. Punker on küll uuem ehitis, kuid põhineb piirkonnas asunud AK partisanide lool. Punkrisse viis pikk käik. Mööda käiku liikudes kustus järsku valgus ning algas tohutu lahingukära. Tuli nii minutis paariks seisatuda ja loobuda edasiliikumisest. Hiljem, kui valgus taastus, selgus pimendamise põhjus. Punkri põhiruumis viibis lastegrupp, kellele siis etendati punkri- ja lahingumelu. Näe - maast madalast istutatakse lastesse AK vaimu.
Kompleksi peahoonesse oli üles seatud suur klaver, mis väidetavalt olla maailma suurim. Kuna selle monstrumi kõrval oli ka tavaline tiibklaver, siis võis juttu isegi uskuma jääda. Lisaks oli vaatamiseks välja pandud Guinnessi rekordite raamatu poolt välja antud sertifikaat.

Szymbarkist edasi sõites jäi teele Kościerzyna linn, mis samuti peab end üheks Kašuubimaa keskuseks. Linn oli esmaspäevaselt unine. Kohalik vana õlletehas sai siiski ära külastatud. keskplatsil asuvas piimasaalis, sai üsna odava hinnaga lõunasöök ära söödud. Piimasaal Poolas on pigem selline asutus, mis meenutab meie kunagisi sööklaid. Toit on seal odav, aga toitev. Miks ei võiks meilgi olla alles tavalised sööklad, piimasaalid, einelauad? Ei ole tarvis peenete nimedega restorane, kohvikuid, pubisid, sohvabaare, laundže. Need töötavad kuu või  kaks, siis sulgevad vaikselt uksed väidete saatel, et inimesed ei saa aru kui hea koht meil on. Ei ole aga vaja hindasid astronoomiliseks keerutada ja lihtsa toiduga mängida.
Linna lähistel paiknev vabaõhumuuseum oli suletud ja nüüd seisis ees teekond läbi järvederikka ja kohati metsase maastiku lõuna poole. Metsane maastik asendus peatselt agraarmaastikuga, kus teravili tuule õõtsus. Ei leidnud harimata põllulappi. Autos aga jätkus Erki ja Paavo noorusaegade meenutamine. Neist meenutusist  jäi kõrva fakt, et nad lapsepõlves oma trepikojakaaslast pidevalt kiusasid, kohati taoti sellele poisile üle päeviti kaikaga vastu pead. Või sain ma jutust valesti aru?

Tööpäev kontorites-käitistes oli lõppenud kui Bydgoszczi jõudsime. Bydgoszcz on Kujaavia-Pomooria vojevoodkonna keskus, linnas elab tublisti üle 300 000 inimese. Selles linnas sai külastatud vaid üht objekti - pruulipubi Warzelnia Piwa, sest õhtuks oli plaan Toruni jõuda.

Toruniga seoses meenus kõigepealt Facebookist leitud meeldetuletus, et Postimees oli kunagi kirjutanud Poola teatrilembesest väikelinnast Torunist. 200 000 elanikku ja väikelinn! Oh neid tänapäeva vaimuvaeseid ajakirjanikke.
Toruni õhtu kavva kuulus õhtusöök, jalutuskäik vanalinnas ning jalgpallimatši vaatamine kusagil vabaõhuaias. Õhtusöök oli tõesti koormav. Nii suurt golonkat (seakoot) polnud Poolas enne saanudki. Isegi järgi jäi. Jalutuskäik linnas pidi täitma kalorite eemaldamise eesmärki. Vanalinna peatänaval käies lahenes roosade vihmavarjude mõistatus. Selliste vihmavarjudega jalutasid ringi nooremapoolsed naisterahvad ja pöördusid peamiselt üksikult kõndivate meesterahvaste poole. Mis ettepanekuga nad aga pöördusid? Tuli korraldada eksperiment ja selle tulemuseks oli mõistatuse lahendus. Nad püüdsid leida kliente lähedalasuvasse go-go klubisse. Teaduslik eksperiment oli end õigustanud.
Kogu Toruni raekoja plats oli täis vabaõhubaare, kus oli teleekraanil võimalus vaadata Saksa-Alžeeria jalgpallimatši. Keegi kusagil väitis, et Alžeerial oli MM-l lausa kaks võistkonda väljas, teine oli Prantsusmaa. Vutti vaadates tekkis kohe vaidlus jalgpalli mõtte või mõttetuse üle. Paavo, kes on suur vormel-1 vaataja, leidis, et vormel on tuhandeid kordi lahedam kui jalgpall. Omast küljest tal on õigus, sest insenerimõte on pallitagumisest teaduslikumgi. Kahjuks aga on mõlemad - jalgpall ja vormelisõit - märgid ühe ajastu lõpust. Leiba ja tsirkust! Rooma suurriigiski, enne loojangut, vaimustuti kaarikute võidusõidust ja gladiaatorite võitlustest.
Siinkohal tuli meelde mõned päevad tagasi Visla suudmealal nähtud pilt. Nimelt ühes talus oli olnud pesupäev ja pesu õue nöörile riputatud. Teiste seas rippus nööril jalgpallisärk, mille seljal kiri Casillas. Vaat kui tore, Hispaania ebaõnnestunud vutikoondise väravavaht Iker Casillas puhkab Poolas Visla suudmemadalikul. Või isegi elab?