Hundikoopa muuseumiala sissepääsu juures ootas meid giid. Mees oli pensionile jäänud õpetaja ning oli valmis ekskursiooni läbi viima kas inglise, vene või saksa keeles. Meie valik langes rahvustevahelise suhtlemise keelele. Peale kõige muu oli mees ahelsuitsetaja - eelmine sigarett polnud veel kustunud kui ta juba uue läitis. Aga oma tööd ta tundis.
Mööda pinnasrada suundus meie väike grupp esmalt koha juurde, kus kiputi 20.juulil 1944 Hitleri elu kallale. Hoone oli olnud küllaltki pikk, nii et tänapäeval mahub rajatise jäänuste kohale koguni kaks atentaati meenutavat mälestusehist. 20.juuli teemat on Lääne ajalookirjutuses ja viimasel ajal ka filmikunstis agaralt üles klopitud. Kui saksa ajalookirjutusest võib veel aru saada - vaja on ju näidata Hitleri vastase opostitsiooni olemasolu, siis ameeriklasi eriti ei mõista. No tehti üks film, saientoloog Tom Cruise´ga peaosas ja siis. Stauffenberg oli pikka kasvu, Cruise lühike, Hundikoopas on pöögid, filmis männid. Film võeti mõningail andmeil üles Berliini kandis, mitte autentses kohas. Ja lõpuks - Stauffenbergi järglastele ei meeldinud see, et nende isa mängib mingisugune saientoloog.
Bormanni punker, telegrafistide punker, hulk väiksemaid ehitisi - enamik õhku lastud. Lõpuks siis Hitleri enda punker. Suur samblaga kaetud betoonkoloss. See oli aga üks sein. Teiselt poolt oli ehitis lagunenud, õigemini 1945.aasta jaanuaris õhku lastud. Õhkimiseks läks tarvis vagunite kaupa lõhkeainet ning kõiki rajatisi ei jõutudki vastu taevast lasta. Vähemtähtsad hooned on paremas korras.
Giid jutustas, et Hitler veetis pea kogu maailmasõja aja Hundikoopas, vaid vahel harva sõitis kuhugi. Berliinis aga pidi Goebbels jätma rahvale mulje, et Juht on pealinnas. Sai puudutatud ka küsimust, miks rajatisi sõja aastail puruks ei pommitatud. Giid väitis, et liitlased ei teadnud punkri asukohast midagi. Rohelusse mattunud ala oli lennukeile raskesti leitav. Et venelased olid 1945.aastal üllatunud kui selle kompleksi leidsid. Kuigi hotellist kaasa ostetud poolakeelne raamat Hundikoopa kohta väidab, et liitlastele oli kõik hästi teada ja venelastel oli isegi Hundikoopas oma agent olnud.
Veel mitu aastat pärast suure sõja lõppu pidid sõjaväelased tegelema kompleksi ala miinidest puhastamisega. Hundikoobas avati huvilistele 1959.aastal. Tänaseks on see muutunud turismiatraktsiooniks. Hetkeks kui me lahkusime (olime targu oma ekskursiooni plaaninud varasele hommikutunnile), lähtusid matkarajale huviliste hordid. Valdav oli saksakeelne jutuvada. Tagasi juurte juurde?
Ketrzyni (Rastenburg) linn asub kunagise Hitleri punkri lähedal. Linnas tabas meid pisuke vihmavaling, kuid see ei seganud külastamast kohalikus lossis asuvat muuseumi. Muuseumis, mis kajastas peamiselt kohalikku etnograafilist materjali, kohustulikke potikilde ja rüütlirelvastust, paistis silma Koperniku tähtsuse rõhutamine. Edaspidi sai Koperniku (üle)eksponeerimisega juba nii harjutud, et heliotsentrilise maailmapildi alusepanija majamuuseum Torunis tundus väga igav.
Üheks kohalikuks kohustuslikuks pildistamisobjektiks oli kunagine vabamüürlaste looži hoone, mis kõrvaoleval ülesvõttel ka vaatamiseks välja pandud. Vandenõuteoreetikutele kindlasti huvitav leid.
Swiata Lipka on tõsimeelsele katoliiklasele kohustuslik külastuspaik. Asub see Ketrzynist mitte eriti kaugel. Kohalik kirik oma võimsa oreliga tõmbab huvilisi kenasti ligi. Oreli teeb eriliseks see, et kui sel mängitakse, siis inglikesed ja muud vidinad, mis oreli külge ehitatud, liigutavad. Kiriku esine plats oli autosid ja busse täis, saksa keel kõlas igal pool. Turistilõksust andsid märku ka rikkaliku kräpivalikuga täidetud suveniiriletid. Üheks peab-kindlalt-müügil-olema suveniiriks olid poolakast paavsti Johannes Paulus II kujutisega esemed. Härra Wojtyla pilt jäi meid kogu reisi jooksul saatma. Temaga seotud kohti oli kõikjal, lisaks oli kirikute juures märkmeid, et seda kirikut külastas paavst näiteks aastal 1958. Tuli justkui tuttav ette, sest meenus okupatsiooniajast seiku, kus riputati välja tahvleid, kus kirjas tekst, et Lenin läbis rongil selle raudteejaama millalgi 1903.aasta paiku. Muidugi on need kaks asja võrreldamatud, sest poolakate austus oma suurmehe vastu on siiras, aga kunagine süfiliitikukultus oli kroonulik sund.
Ees ootas Grünwaldi lahinguväli. 1410.aastal purustasid seal poola-leedu väed Saksa ordu rüütliväe. Leedulastele oli see isegi nii tähtis, et nende tähtsamad spordivõistkonnad kannavad lahingupaiga leedukeelset nime Žalgiris.
Lahinguapiga leidmine ei olnudki nii lihtne. Autos olev GPS seade ei tundnud uusimaid Poola teedeehitamise saavutusi ning seadme põhitegevuseks oli kiiruseületamise puhul lehmahäälitsuse tegemine. Siiski olid need häälitsused vajalikud, sest need äratasid üles pidevalt Une-Matiga võitleva sõiduõpetaja, kes võttis endale väljakutseks aparaadist ammumise eemaldamise. Ta katsetas seda sõidu jooksul korduvalt, kuid ammumine läks tema ponnistustest hoolimata järjest häälekamaks.
Mööda alleesid sõites jõudsime pärale lahingupaiga hiigelsammas paistis kaugelt silma. Samba kõrvale oli rajatud muuseum, mis tutvustas Saksa ordu ajalugu. Välja oli pandud hulk mõõku ja muud sõjatehnikat. Väljapaneku atraktiivsemaks osaks pidasid kohalikud ilmset hiigelsuurt vaipa, mis oli kootud Jan Matejko (kuulus Poola kunstnik) suure Grünwaldi lahingut kujutava maali järgi. (Parandus: vaip ei ole kootud, vaid valmistatud ristpiste tehnikas - nii märkis näputöö asjatundja).Muuseumis oli mõeldud veel inimeste madalamate kirgede ülespiitsutamise peale, sest oli omaette nurk, mis piinariistadele mõeldud. Hispaania saapad, raudneitsid ja kõik muu kohustuslik piinaarsenal oli esindatud.
Aga kus on siis see roheline mets? Metsa polnud, olid üksikud puud ja pisike puudesalu. Oli lai lage väli, kus kunagi siis üksteist mõõkade ja odadega torgiti. Tegelikult ju metsas ei saanudki sel ajal suuri võitlusi pidada, vaja oli mastaapi. Metsateedel madistamine oli rohkem meie Ümera-meeste rida. Praegu tehti kunagisel taplusplatsil heina, heinakaarte vahel jalutasid toonekured ja maiustasid konnadega. Meeldiv mahe tuuleiil tõi ninna heinalõhna ning mäekünkalt avanev kaunis vaade ainult rõhutas hetke mällusööbimist (ja ajaloo ilu).
Grünwaldi lahingul on ka paralleelnimi Tannenbergi lahing. Tegemist oli kahe kõrvuti asetseva külaga. Tänapäeval kannavad külad nime Grunwald ja Stebark. Sakslased eelistavad lahingu nimena Tannenbergi. Selleks on ka põhjust. 1914.aasta sügisel I maailmasõjas purustasid Saksa keiserlikud väed kindral Hindenburgi juhtimisel sealkandis Vene armee, mida juhatas kindral Samsonov. Lahingutegevus Tannenbergi eriti ei puudutanud, kuid sakslased said nö heastada ajaloolise lahingu kaotuse. Nii nimetatigi Vene sõjaväe kaotusega lõppenud suur lahing Tannenbergi lahinguks ja selle jäädvustamiseks ehitati valmis suur memoriaalansambel Tannenberg Denkmal, kuhu hiljem maeti ka Hindenburg koos naisega. 1945.aasta jaanuaris lasti memoriaalansambel õhku, Hindenburgi ja tema naise säilmed viidi Saksamaa lääneossa Marburgi. Rajatise jäänuseid kasutati hiljem lähedal oleva Olsztyneki linna ülesehitamisel ja sealt saadi detaile mõningate vene sõdurite ausammaste ehitamiseks, samuti kompartei hoone ehitamiseks Varssavis. Üks säilinud lõvikuju asub praegu Olsztyneki linnas raekoja ees.
3 comments:
See Ketrzyni hoone .. ma ei leia sealt ühtki müürliku sümbolit. Oled kindel, et see on just see?
Augustis kolan taas sealkandis ja vaataks järgi kui võimalus tekib
Vaadates Ilmavõrgus leiduvaid andmeid, peaks just see olema. Just endine vabamüürlaste hoone.
http://goo.gl/tt6MiV
See siis. Äratasid igatahes huvi :)
Post a Comment