Külaskäik Tollundi mehe juurde. Taani 3.osa

Silkeborgi hommik tundus jahedavõitu. Kohvrisügavustest koukisin isegi dressipluusi välja - see jäi ainsaks korraks kogu reisi jooksul.
Silkeborgi linn rajati alles 19.sajandil tänu paberivabrikule ning seega mingit keskaegset arhitektuuri sealt otsida ei tasu. Tasub otsida hoopis Tollundi meest. Viimane asub kohalikus koduloomuuseumis, mille lähedale sai autogi pargitud. Oli veel varajane hommikutund ja muuseum suletud. Sammud seadsime esialgu hoopis linna keskväljaku poole, et seal võtta hommikukohv ning hommikusai. Nimelt selgus 1981.aastal ilmunud venekeelsest koguteosest Maailma maad ja rahvad, et taanlased söövad kõikidel söögikordadel ohjeldamatult saia. Kohvi ja saia leidsime kohaliku suurpoe eesruumist - hommikusöögiks piisas.

Silkeborgi hommik. Süstad on kohustuslikud.

Lisaks paistis silma taanlaste suur armastus veespordialade, eriti aerutamise vastu. Linna läbival kanalil liuglesid üksteise järel süstad. Kui aerutaja süstaga endise paberivabriku tammini ( tänapäeval on seal maanteesild) jõudis, tõmbus ta kalda äärde ja hüppas kaldale. Seejärel tõstis mees süsta veest välja, võttis selle kaenlasse, teise kätte jäi aer. Nüüd sammus ta maanteeni, ootas foori rohelist tuld ja ületas seejärel autotee. Jõudnud teisele poole, läks aerutaja kalda äärde, viskas süsta vette ja siis ise hüppas süsta sisse. Aerutamine võis jätkuda.

Tollundi mees

Siis saabuski oodatud muuseumi avamistund. Olime ühed esimesed külastajad. Kõigepealt suunati meid saalidesse, kus olid väljas Silkeborgi ajalugu kujutavad pildid ning esemed. Kahe saali läbimine toimus kiiresti. Läbi siseõu sai tormatud teise muuseumitiiba. Seal valves olev vanaproua juhatas kohe vasemal asuvasse saali, sest seal pidi asuma "Old man" ehk siis see keda otsisime - Tollundi mees. Tema lugu on huvitav ja selle katsungi ümber jutustada. Millalgi 1950.aastal lõikasid kaks meest Silkeborgi lähistel asuvas Tollundi rabas turvast. Tööde käigus leiti turbakihi seest üsna heas seisukorras meesisiku säilmed. Arvati, et tegu on mõne aasta taguse mõrva ohvriga ja otsustati leiust teavitada politseid. Politseil omakorda võttis ühendust arheoloogidega. Nood tegid kindlaks, et tegu on tõesti mõrvatud mehega, kuid rituaalne poomine oli toimunud millalgi enne Kristuse sündi. Soos vedelenud laip oli turbapinnases mumifitseerunud ja säilinud meie päevini. Hiljem tehti kindlaks, et mehe täpne eluaeg oli kusagil 2400 aastat tagasi. Tõe huvides tuleb lisada, et muuseumis oleval eksponaadil on ainult pea ehtne, ülejäänu on mulaaž. Lugu oli selles, et teadlased konserveerisid ainult kere pea, ülejäänud keha aga lagunes välisõhuga kokkupuutudes kiiresti.
Muuseumis oli veel hulgaliselt odaotsi, potikilde ja viljahõõrumiskive, ei puudunud ka kohustuslik viikinginurk oma paatide ja kirvestega. Võrreldes Tollundi mehega jätsid need esemed suhteliselt külmaks. Kuid ometi sai muuseumis kohata veel üht atraktsiooni, mida nähtavasti peagi Eestis näha saab. Kas kahjuks või õnneks - see sõltub juba lugeja seisukohtadest. Muuseumis käis ringi imelik grupp, mis koosnes valdavalt tõmmudest või suisa mustadest isikutest, lisaks neile kahest valgenahalisest mehest. Nähtavasti oli tegu grupiga, mis oli pärit kusagilt "Taani Vaost", mis oli toodud Taani kultuuri ja ajalooga tutvuma. Valgenahalised mehed olid grupi saatjad. Lõimitavad kuulasid taanikeelseid seletusi, mõni esitas isegi küsimusi. Enamik aga vaatas igavledes ringi ja ootas millal lõpeb ekskursioon. Üks grupijuhtidest pidi lõimitavaid pidevalt suunama ja gruppi koos hoidma.

Virklundi pruulikoda

Silkeborgi lähistel sai külastatud veel üht atraktsiooni - Virklundi pruulikoda. See asus väikese märkamatus hoones. Õlleköögis askeldas üks mees, kui me sinna sisenesime. Mul oli ainult üks soov - saada pruulikoja õllesilte. Neid mees ka lahkelt andis, ise imestas, et nii kaugelt on siltide järgi tuldud. Mehe rõõmustamiseks ostsime kaasa pudeli Celebration ale´i. See jäi ainukeseks õlleköögi külastamiseks Taanis.

... Taanis on tuul. Taani reisimärkmete 2. osa

Taanis oli tõesti tuul nagu Singer-Vingeri tuntud levilaulus märgiti. Puudeoksad kaardusid kenasti tuule käes.
Friedrikshavni sadamas kedagi puhuma ei pandud ning maaletulek kulges viperusteta. Esmaseks reisisihiks oli Skageni neem - Taanimaa põhjapoolseim ots.
Autoaknast võis silmata põllumajandusmaastikku, rohumaadel toituvaid koduloomi ning siin-seal olevaid üksikuid talusid. Maanteel sõitsid valdavalt haagissuvilaid vedavad autod, paljudel neist Saksamaa numbrimärgid. Ehk andis see märku hotellide-motellide vähesusest, sest miks muidu haagissuvilat tarvis on.

Põllumajanduslikud kõlvikud andsid peagi oma koha liivaluidetele, võis silmata merd. Ühes paigas oligi suurem haagissuvilate parkimisala, mis oli nii masinaid täis, et nõelal oli keeruline maapinnale kukkuda.

Skageni peatänav

Skageni väikelinn asub päris Jüütimaa põhjatipus. Linnale on ähvardavaks vaenlaseks edasirühkivad liivadüünid, mis tahavad linnakese enda alla matta. Skagenit sai külastatud vaid ühel põhjusel: vaja oli leida pangaautomaat, et end Taani kroonidega varustada. Pangautomaat leiti.
Mõneti meenutas Skagen tüüpilist Läänemere äärset suvituslinna (Leedu Nida või Poola Hel), kuid temas oli siiski midagi erilist. Vist midagi taanilikku.

Skageni liivane rand

Taanimaa põhjapoolseim neem asus linnast veidi eemal. Seal, kus lõppes igasugune inimasustus ja valitsejaks said liivaluited. Auto sai jäetud tasulisse parklasse, edasi sai ainult jalgsi. Mõttekas oli eemaldada jalast jalanõud ja liikuda märjal liival paljajalu.
Skageni neeme juures kohtuvad kaks väina- Kattegat ja Skagerrak. Neist esimene jääb itta, teine läände.
Rahvast oli neemel palju. sajad inimesed liikusid paljajalu neemetipu poole. Laisemad isendid võisid liikumiseks kasutada ka traktori taha haagitud vagunilaadsed sõiduruumi. Tippu jõudnuna pildistati end ja hea tahtmise korral ka teisi. Lisaks fotografeerimisele vaatasid inimesed merele. Merel võis näha hulgaliselt laevu, teiste seast paistsid oma kogukusega silma naftatankerid.
Üldises hulluses andis minugi mõistus järele ning lasin teha endast foto, kus minu selja taga embavad kaks Taani väina. Tagasitulekuks valisime loksumise traktori veetavas vagunis. Selles sõiduriistas võis näha nn teist Taanit. Tore perekond oli näpistanud piskukese raha alkoholi ja mobiiliarvete kõrvalt ja tulnud huvireisile riigi põhjatippu.

Hirtshalsi jahisadam

Luidetel liiklemine sai läbi, jälle sai karatud autosse ning sõit viis Hirtshalsi linnakesse. Linna, mille kohta reisijuhid märgivad vaid seda, et linnal on laevaühendus Norraga ning lisavad nagu muuseas fakti, et norralased tulevad linna odavamate hindade pärast.
Tegelikult oli mul Hirtshalsiga pisut isiklik suhe. 1995.aastal viibisin oma esimesel välisreisil väljaspool endise NSVL piire. Reis viis Norrasse ja seda rahastas sealne Kristlik Rahvapartei. Meie põhiliseks peatuskohaks oli Kristiansandi linn ja just sealt väljuvad reisilaevad Taani. Olles tüdinenud kristliku poliitika jälgimisest ning poodides laiutavast õllepuudusest, vaatasime sõber Allaniga sadamas seisvat ColorLine laeva ja mõtisklesime Taani sõidu teemal. Nüüd - kaks aastakümmet hiljem - olin siis Hirtshalsis.
Linna külastamisel oli vaid üks põhjus - tühjenev kõht. Reisijuht lubas fantastilisi kalaroogi linna sööklates. Ühe söögikoha siis leidsime. Asus teine jahisadama kõrval ning rahvas sõi seal suure rõõmuga kalaburgereid. Meie valik langes praekalale, mis tõesti oli parasjagu maitsev. Sõna burger lugemine menüülehelt ohutulesid veel ei süüdanud.

Õhtuni oli veel aega. Tuginedes sellele faktile sai edasiseks sõidusuunaks valitud Jüütimaa läänerannik. Hirtshallist lahkudes langesid autoaknale esimesed vihmapiisad. Piiskade langemissagedus üha suurenes, kojamehed alustasid aknal oma tööpäeva. Auto plaadimängijasse lükati helikandja, kus helises ENSV popmuusika. Vihma sadas ja nõukapop ruulis. Seltskonna eriliseks lemmikuks kujunes tundmatu lauluduo Merike ja Aleksander Sepp.

Teekond möödus Klitmölleri asulast. Turismivihikuis reklaamiti kohta kui Põhjala Havaid. Pead läbis mõte, et seal vihma ei saja, paistab päike ning meri on täitunud surfaritega. Kohale jõudes tuli kogeda tõsiasja, et vihma sadas, asula oli elutu, rand ja meri surfilembedest tühi. Isegi tuul ei keerutanud maharebitud müürilehti. Ainus märk Põhjamaade Havaist oli kohalikus selvepoes müügil olnud õlu Northern Hawaii. Selle ostsin.

Margrete ja Eriku monument Viborgis

Läbi vihma jätkus sõit õhtuse peatuskoha Silkeborgi suunas. Teele jäi vaid peatus Viborgi linnas, asulas, kus minevikus meeleldi maapäevi peeti. Just Viborgi riigipäeval esitas kuninganna Margrete I troonile Pommeri Eriku, et siis ise väikemehe varjus riiki juhtida.
Endist viisi immitses taevast vihmapiisku, kuid põgusat jalutuskäiku linnas see ei seganud. Juhtumisi sai üles leitud ka Margrete ja Eriku ausammas.

Enne Silkeborgi sai tee ääres õhtustatud kohalikus hubases maantee restoranis. Kohalik maitsev toit ja meeldiv õhustik jäid meelde. tekkis pettekujutelm, et Taanis süüakse palju värsket kartulit ja toredaid liharoogasid. Ikka ei süttinud hoiatav punane burgerituluke.

Öömaja asus Silkeborgi äärelinnas eramaja poolkeldrikorrusel. Tegemist oli perepoja kõrvalbisnisega. Ruumi ei olnud jalaga segada, kuid reisi odavaim öömaja oli see kindlasti. Hilistel õhtutundidel ühines meiega Torres, ta hävitati. Tuli hea uni.

Kast Famous Grouse viskit. Taanimaa reisi esimene osa.

Taanis polnud ma enne käinud. Kui mitte arvestada kahte vahepeatust Kopenhaageni lennujaamas. Ausalt öeldes polnud mu teadmised sest riigist suured. Mõni Anderseni muinasjutt, Taani võit 1992 vuti EM-l, riik mis teisena tunnustas Eesti iseseisvuse taastamist, Lego, Carlsberg.

Mullu tekkis koolis uue õppeainena Põhjamaade ajalugu. Oi, kui raske oli seda anda. Raske oli end suhestada Põhjala riikidega, liiatigi siis kui pole neid kõiki külastanudki. Üks õpilane küsiski mu käest, et ega teile see põhjamaade ajalugu vist ikka endale ka ei meeldi. Loomulikult tüütasin õpilased ära selle jutuga, et Taani on igavaim Põhjamaa. Endal hakkas kuidagi halb tuimast õpetamisest. Et järgmisel õppeaastal oleks tunnid paremad, selleks saigi Taani mindud.

Seltskond oli sama, mis möödunudaastasel Poola tretil, puudus ainult filosoof. See-eest oli nüüd mul rohkem ruumi kuhu asetada reisil hangitavad alumiiniumanumad ning muu odralinnastest tehtava joogiga seonduv.

Pühapäeva õhtul lahkus laev Tallinnast ja hakkas sõitma Stokholmi  poole. Enne reisi olin end ette valmistanud hullemaks. Selleks, et ülakorrusel taob Tallinki juhtkond sind röstriga vastu pead ning öösel avaneb kajutiuks, siseneb noormees ja hakkab rääkima poliitikast, samal ajal heites endalt rõivaid. Aifõunidega polnud õnneks muret - keegi meist polnud säherduse vidina omanik. Midagi hullu siiski juhtunud. Kõik oli rahulik - nii minnes kui naastes. Restoranis pakuti meeldivaid suupisteid, orkester laulis suures saalis välismaa hitte. Laevapoes laadisid reisijad kassalindile kümneid kaste Famous Grouse viskiga.

Esmaspäeva hommik. Stokholm. Autode mahalaadimine venib. Minutid moodustavad peagi tunni. Arusaamatu järjekord. Auto CD mängijasse topitud Propelleri plaat on läbi mängitud, algas juba plaadi teine ring. Lõpuks lohises järjekord põhjustajani. Tegelik põhjus oli Rootsi Kuningriigi poolt korraldatud atraktsioon "kõik puhuvad". Autojuht pidi sõitma läbi mingi aparaadi juurest, haarama vooliku ja sinna sisse hingama. Aparaat tänas hiljem koostöö eest. Huvitav, Tallinna poolt tulijad peavad puhuma, aga Lõuna-Rootsis imeb riik tolmuimejana sisse hulgaliselt pagulasi.

Viimase lause kirjutasin selleks, et keegi vasakpoolitsejast tolgus saaks enda koostatavasse rassistinimekirja uue nime lisada.

Sõit läbi Rootsi, et jõuda õhtuks Göteborgi. Järgmisel hommikul tuli sealt asuda  laevasõidule Taanimaa suunas. Autoakende tagant vuhises mööda Rootsi. Plaadimängijasse on asetatud ulgueestlaste popmuusikat sisaldav helikandja. Unised ja igatsevad laulud, uni tuli peale.

Lõunapaus peeti Vätterni järve kaldal. Uus maantee oli järvekaldast veidi eemale nihutatud. Vana maantee ääres asuv motell-söögikoht ei elanud oma paremaid päevi. Uus kiirtee oli külastajaid tublisti vähendanud. Peale meie viibis asutise territooriumil veel avid üks laudkond einestavaid inimesi. Pisut eemal rääkis naisterahvas mobiiltelefoniga. Keel, mida ta kasutas polnud rootsi keel. Oli rohkem araabia keele moodi.

Nostalgilised trammid Göteborgis

Õhtuks saigi Göteborgi jõutud. Asjad sai visatud hostelilaadsesse ööbimiskohta ning, siis seisis ees mõnetunnine jalutuskäik linna peal.

Rootsi suuruselt teine linn ei pakkunud erilist silmarõõmu, tegemist on ikkagi üsna noore linnaga. Turismiteatmikud reklaamivad peamiselt Linna keskset jalutamistänavat ja teatriplatsil asuvat Poseidoni kuju. Need sai ära nähtud, kuid mingit erilist muljet need ei avaldanud.

Rootsiga seotult otsisin pilguga pagulaste horde. Silmatorkavalt palju oli neid linnapargis, tunnistan vaatepilt tundus häiriv. Pagulasteemaga seotult aga tahaksin kommenteerida üht Göteborgis nähtud reklaamiplakatit. Igaüks võis plakatist aru saada oma rikutuse tasandil.  Sõnumiks oli: tere tulemast Göteborgi - ahvide koju. Mida taheti plakatiga öelda? Kas peitus selles rootslaste poliitkorrektsuse pahupool? Mine võta kinni.

Hommikul ootas jälle laev ning paaritunnine praamisõit Göteborgist Fredrikshavni sadamasse. Laeval tegutses jällegi laevapood. Poe ostetuimaks artikliks olid kastid Famous Grouse viskiga. Kümned kastid laoti kärudele ja veeretati autodesse laiali. Tundsin end karsklasena, sest erinesin laevasõitjate põhimassist, kes tõenäoliselt eraelus tegeleski ainult Famous Grouse viski kõrrikallamisega.

Ees ootas Taani.

Külaskäik Riiga

Käisin jälle Riias ära. Juba mitmendat aastat leiab Läti pealinnas aset õlleatribuutika kollektsionääride kokkutulek, mis on ühitatud üritusega Latvianbeerfest. Mina osalesin teistkordselt.

Sõitsin Riiga kohale päev varem - reedel.  Sõiduvahendiks olin valinud autobussi  LuxExpressi kirjadega. Tallinna autobussijaamas täitus buss sõitasoovijatega. Teiste seas asusid pardale ka viis leedulast, keda eristas ülejäänud sõiduseltskonnast tugev alkoholijoove. Ilmselt oli tegemist mingite põhjamaades tööd tegevate tüüpidega, kes olid koduteel ning ühtlasi otsustanud osa teenistusest alkoholiks vahetada.

Meeleolu piiripunktis

Sõit kulges ilusti kuni Läti piirini. Endises Läti piiripunktis, kus harilikult mehekõrgune umbrohi lokkab ja kunagised piiriehitised vaevu rohu seest välja paistavad, olid ennast teeveerele sättinud Läti politseinikud. Juba olid nad kinni pidanud mitu suurt bussi. Üks mundrikandja kargaski bussile ette ning näitas, et bussil tuleb parklasse tõmbuda. Bussi juurde loivas neoonvestikest mundri peal kandev politseiametnik, kes nõudis bussidokumente. See paistis olevat selline ebamäärases keskeas sell, kelle arvates elu tipphetk oli teenimine vene kroonus. Oli kohe näha, et säärane rumal olend oli pöördes pisikesest võimuvõimalusest. Muude dokumentide seas nõudis ta lisakas rahvusvahelisele liiniloale bussijuhi käest Läti liiniluba. Nähtavasti polnud sellisele õnnetule olevusele pärale jõudnud, et Läti  ja Eesti on mõlemad EL-s. Vahepeal läks ta politsei mikrobussi, haaras sülle sülearvuti ning seejärel asetas selle bussiistmele tagasi. Oli kohe näha, et tüüp ei oska arvutiga midagi peale hakata, politseisau on tema ülim tase. Nojah, tund aega võttis, et lõunanaabrite riigivõimu esindajad said lõpuks teada, et Läti on ka Euroopa Liidus. Samal ajal reisijate närvilisus bussis kasvas, sest mõni oli plaaninud istuda Riias lennukile ning oli aja peale minek. Leedu joomased töömehed ehmatasid end kaineks kui neile sai selgeks, et nad ei jõuagi õigeks ajaks Riiga ning jäävad Leetu sõitvast bussist maha.

Buss jõudis Riiga üle tunni aja ettenähtust hiljem. Oma osa selles oli ka Lätis alanud teeremondi hoogtööl, sest Ainaži ja Salacgriva vaheline lõik oli üles küntud ja valgusfoore täis topitud.
Mina hüppasin liiklusvahendist välja Liivimaa kubermangu pealinna kesklinnas Radissoni hotelli juures. Aega oli napilt, et jõuda võõratemajja Avitar, mille vastuvõtulaud pidi sulguma kell 19.00, aega oli 35 minutit. Järgnes kiirkõnd hotelli suunas.

Riias on võimust haaranud jalgratturid. Neid on kõikjal ja nende jaoks on maalitud kõnniteedele sõidurajad. Jalakäijate jaoks on piltlikult öeldes jäänud mururibad ja majade aknalauad. Veloinimesed ei sõida üksteise järel, vaid mitmekesi kõrvuti ehk Arnold Rüütlit tsiteerides: "Suurtel kiirustel ja hulgakaupa". Jalgrattaterrorit sain omal jalal tunda. Niisiis, liikusin kiiruga hotelli suunas ja püüdsin end hoida jalakäijatele ettenähtud alas. Järsku möödus üks rattur minust vasakult, siis teine paremalt ning kolmas sõitis tagant otsa. Tõenäoliselt ta oma minimaalsete oskuste piires isegi vist pidurdas, aga esiratas tabas ikka minu vasakut jalga. Lasin lendu maagilise eestikeelse sõna "Kurat!", kuid taibates, et vaja on kasutada arusaadavamat kõnepruuki lisasin kohe: "Ubjuu naahui!". Pügamata juustega nooruk kuulus tõenäoliselt tõugu, keda hipstereiks kutsutakse. Ta vaatas hetke mõistmatult tagasi, siis ületas koos rattasõidukaaslastega kähku sõidutee ning kiirustas edasi, märss järel lohisemas. Eks ikka uusi inimesi alla ajama.
Hotellis selgus tekitatud kahju. Hipsteritolgus oli tekitanud minu jalale veritseva marrastuse ning lisanud väikse kolmnurkse augu teksapükstesse. Hää oli, et külastasin kohe apteeki. kust hankisin haavale määritavat salvi. Igaljuhul maitsevad peenutsevad hipsteriõlled nüüd eriti vastikult.

Õhtul oli veel aega ja otsustasin külastada Vermane aias toimuvat õllefestivali. Üritus oli külastajarohke. Ringi keerlesid karussellid, püünel mängis pilli ansambel, suitsesid šašlõkipannid. Möllul hoidis silma peal ahelsuitsetajast maletaja Mihhail Tali kuju. Ei jäänud üritusele kauaks. Proovisin paari õlut, võtsin mõne suupiste ja lonkisin hotelli tagasi. Olin eelmisel aastal üritusel käinud ning nüüd ei olnud enam midagi üllatavat, pigem oli näha tagasiminekut.

Hommikul algas kokkutulek kell üheksa. Hotellist läksin kokkutulekupaika jala. Umbes kolm kilomeetrit hommikul kõmpida on päris paras. Jõudsin kohale poolteist tundi enne ülejäänud eestlasi. Üritus leidis aset Stargorodi nimelises tšehhi õllerestoranis. Kohal oli kogujaid peale Läti ja Eesti veel Leedust. Venemaa ega Valgevene esindajaid ei trehvanud. Eks igalpool kajastub uus poliitiline realiteet.

Riia kokkutulek on üks neid väheseid, kus sildikogujal midagi peale hakata on. Sain vahetada endale näiteks kena hulga Albaania silte. Läti omadest rääkimata.
Leidis kinnitust tõsiasi, et Eesti nn käsitööõllel välismaal erilist minekut ei ole. Meie aktiivne kollektsionäär Ülo oli kaasa võtnud hulgaliselt väiketootjate kaupa, kuid keegi nende vastu huvi üles ei näidanud. Asi pole vist isegi kõrges hinnas, vaid selles, et lõuna pool on nn väikeõlleplahvatus ammu möödunud värk, see pole uudis. Algul proovitakse küll huviga ale-tüüpi pruuliseid, kuid pöördutakse siis tavapärasemate markide juurde tagasi. Mis teha, IPA pole eriline laiatarbekaup.

Pärast kokkutulekut sai veel korra õllefestivalilt läbi astutud. Ei oldud seal kaua aega, sest vaja oli koju sõita. Leidsin uue väljendi "õllesummeristumine". Oma algaastail oli Õllesummer tõesti õlleüritus, kuid publiku ligimeelitamiseks hakati rohkem rõhku panema meelelahutusele. Nii muutus algne õllesündmus pikapeale muusikalaadseid palu pakkuvaks ürituseks, kus muusika taktis saab end laiatarbemärjukese abil erinevatesse joobeastmetesse viia. Riias on näha esimesi märke sarnasest suundumusest - eelmisel aastal oli üks lava (vist) nüüd juba kaks.

Muudatusi Eesti kõrghariduses

Seni on riigieksameid korraldatud vaid gümnaasiumites, kuid üha enam liiguvad kuuldused, et riigieksamid viiakse tulevikus sisse ka kõrgkoolidesse. Kuuldused vastavad tõele. SA Innove plaanib riigi toel valmistada ette ühtsete materjalidega riigieksamid kõrgkoolidele. Esimesed kõrgkoolide riigieksamid peaks toimuma juba 2015/2016 õppeaastal.

Tundmatuks jääda sooviv ametnik (Foto: Facebook)

 Riigieksameid saab olema kolm: eesti keele komplekseksam, matemaatika ja võõrkeel (loe: inglise keel). Üliõpilasel on võimalik valida kas kitsas või lai matemaatika. Eksam loetakse sooritatuks kui eksaminand saavutab kasvõi 1 punktise tulemuse. Lisaks sellele tuleb kõrgema õppeasutuse lõpetajal kaitsta loovtöö. Viimane kujutab endast üliõpilasuurimust, pilliligu, joonistatud pilti või tantsitud tantsu. Loovtööks võib lugeda ka ürituse korraldamist. 

Lugejate küsimustele nõustus vastama tundmatuks jääda sooviv SA Innove ametnik. Küsimusele selle kohta, et igas ülikoolis matemaatikat ei õpetata, vastas ametnik järgmist: „See on ülikooli viga, et nad matemaatikat ei õpeta!”. Lisaks koorus edaspidisest jutust välja sõnum, et üldse on paljud kõrgkoolid teinud vea ja toonud huvihariduse alad nagu tants, laul, pillimäng, näitlemine ja joonistamine koolide põhiprogrammi. „Need on just need alad, millega tegeletakse pärast loenguid huvikoolides või siis organiseerib vastavat tegevust ülikooli huvijuht loenguvälisel ajal. Päevane loengute aeg peab kuuluma ainult põhiainetele,” märkis tundmatuks jääda sooviv SA Innove ametnik.

Ülikoolide riigieksameid on tarvis eelkõige selleks, et sügisel saaks koostada ülikoolide pingerea vastavalt eksamitulemustele. Selle järgi saavad lapsevanemad vaadata millisesse kõrgkooli nad lapse panevad. Lisaks saab ülikoolilõpetaja kaasa riigieksamitunnistuse, mis esitatakse tulevasele tööandjale. Tööandja saab koostada töölesoovijate pingerea ning selle alusel tulevasi töötajaid valida.

Loomulikult tekib küsimus selle kohta, et kas Eesti kõrgkoolid selle uuenduse peale tühjaks ei jää, sest noored asuvad õppima välismaa kõrgkoolidesse. Ametnik vastas sellele pärimisele niiviisi: „Välismaa kõrgkoolidesse minek noori ei päästa. Meie juhtivad õppekavakoostajad ja haridusökonomistid on juba ÜROga kokku rääkinud. Ületulevast aastast alates toimuvad eesti keele, matemaatika ja inglise keele eksamid kõikides maailma ülikoolides!"

Tegu on juba otsustatud asjaga ning see plaan on kavas ellu viia. Nimelt kevadistel ülikoolide lastevanemate koosolekutel on see teema juba kohustuslikult päevakorras. meile jutustas üks lapsevanem, et tema poeg tuli kõrgkoolist koju ja tõi kaasa kutse lastevanemate koosolekule. Kutsel oli päevakord kirjas ja seal olid riigieksamite teema sees. Lapsevanem kurtis, et niiviisi rikutakse lapse lapsepõlv - juba ülikoolis peab hakkama riigieksameid tegema. Meil peaks olema hoopis Hea Alguse Ülikoolid, kus noormehed ja neiud joonistavad, mängivad, laulavad ning avastavad maailma. Üldse võiks meil olla waldorf-pedagoogikal põhinevad kõrgkoolid. Näiteks tõi lapsevanem fakti, et tal on kavas rajada waldorf-autokool, kus sõiduõpe toimub loovalt ja ei pea kinni pidama liikluseeskirjadest.

Lisaks eelnevale on plaanis Haridus- ja teadusministeeriunis teisigi vahvaid uuendusi. Juba aastaid on räägitud sellest, et kõrgkoole on Eestis liiga palju. Kõrgkoolide võrgu korrastamiseks on esitatud Riigiülikoolide loomise kava. Eesti suurematesse keskustesse rajatakse riigiülikoolid. Riigi toel restaureeritakse vanad hooned ja sinna pannakse tööle riigiülikool. Väga hea on see kava sellepärast, et niiviisi saavad riigiülikoolide üliõpilased  ja õppejõud teha omavahel koostööd. Kõikidele riigiülikoolidele hangitakse videokonverentsi tehnika, mille kaudu saab näiteks tehnikatudeng osaleda veiste poegimise kohta peetavas loengus teises ülikoolis. Lisaks saab korraldada riigiülikoolide õppejõudude suvepäevi. Ministeeriumist öeldi, et pärast riigiülikoolide tekkimist surevad teised ülikoolid kohe välja.

Kas teadus niiviisi välja ei sure?" Ei, sest meil on ju olemas internet ja sealt saab alati kõike teada," vastati ministeeriumist.

Valimisjärgse päeva mõtted

Eile olid siis valimised. Ise andsin paberhääle ära eelhääletusel, sest olen vanamoodne inimene, kes tahab näha, et paber ikka kasti kukub. Kukkus kasti, ise nägin. Võin öelda, et inimene, kelle poolt hääletasin osutus Riigikokku valituks.

Õhtul ilmusid tulemused. Tõdesin, et erakond ,kellele võitu ennustasin, võitiski valimised. Ikka vana vastasseisu peal mängimine andis hea tulemuse. Kuigi naaberriigiga hirmutamisega võib kergelt liiale minna. Praegu veel piiri ei ületatud, kuid oht on, et võib tekkida kiusatud välja mängida stsenaarium: ei hääleta Reformierakonna poolt, järelikult Venemaa pooldaja. Mis teha, ma ei näe nn Vene-küsimuse taga siirast muret, vaid kõigest poliittehnoloogiat. Samas möönan, et kui valik olnuks vaid RE ja KE vahel, langenuks minu poolehoid RE-le.

Keskerakond võttis oma ära. Tema häältesaak ongi selles vahemikus kõikunud. Savisaarest on aga ausalt öeldes kahju. Teleriekraanilt on karjuvalt näha veteranpoliitiku halb tervislik olukord, aga teda ikka ekspluateeritakse. Tema taustal hüplevad poisid-plikad, kel vaid soov end teeneka poliitiku paistel poliitsoojendada. Ja nad lasevad endaga mängida. Ei usu, et keegi võttis tõsiselt reklaamklippi, kus noor tüdruk katkeval häälel teatas, et kaitseme Eesti põllumajandust. Karikatuur, mitte reklaam.
On selge, et suure osa KE valijatest moodustavad inimesed, kelle emakeel ei ole eesti keel. Ma võin nende inimeste valikuid mõista, kuid neid jagada mitte kuidagi ei saa.

Sotsid. Kunagi olid nad mu "teise valiku" erakond ja riigilt palka saava inimsena  peaksingi sots olema. Veel enne eelmisi parlamendivalimisi andsin inimestele nõu, et kui ei tea keda valida valige Lääne tollane maavanem. Viimase valitsemisperioodi jooksul eemaldasid sotsid iseend minu  valikute nimekirjast. Nagu üks kolleeg lausus: "Sotsid on liiga sotsiks muutunud." Nagu tulemus näitas välistasid sotsid end paljude teiste eestimaalaste valikute hulgast. Aga ilmavaateliselt on nad asunud õigele kohale ja see lööb pildi selgemaks. Sellist valikut on ka vaja.

Väikeerakondadest, kes künnise lähedalegi ei jõudnud, ei räägiks midagi. Telesaated rääkisid iseenda eest. EKRE. Pärast Rahvaliidu hääbumist jäi Eesti poliitmaastikule tühi koht - maarahvast esindava poliitjõu koht. Ei olnud esindajat neile, kes olid mures elu koondumise pärast Tallinna, kes olid mures liigse Euroopasse tormamise pärast, kellele see nn tehniline ja elulaadiline progress käis üle mõistuse. EKRE hõivas selle koha. Ma ei jaga nende arvamust, kes neid natsideks nimetavad. Nende teenitud häälte arv näitas, et sellist ilmavaadet on Eestile tarvis. Pigem pean neid nn natsiotsijaid ise sallimatuteks tegelasteks. Sõjakas sallivuse jutlustamine on sama ja veel hullemgi kui sallimatus, sest taastoodab sallimatust. Riigikogu erakonnad mängisid EKRE-le ise trumbid kätte. Ja ma ei räägi siinkohal ühest teatavast ebaõnnestunud seadusest.

IRL põrus ja õpetlikult põrus. Räägin sellest veidi pikemalt, sest  olen Riigikogu valimistel valinud valimisliitu Isamaa, Isamaa ja ERSP Liitu, Isamaaliitu, IRL-i. Olen olnud IRL-i ja tema eelkäijate liige. Tunnistan ausalt -  2015.aastal senine jada katkes. IRL ei saanud minu häält. Oleks enda ja erakonna vastu aus, kui lahkuksin erakonnast. Õigemini oleks aus kui erakond mind välja viskaks.
Juba mitu aastat tagasi hakkasin erakonna tegevuses ja selle eesmärkides kahtlema. Valitsusliidus koos Reformierakonnaga kaotas IRL oma näo. Näis, et erakonna ainus eesmärk oli olla valitsuses ning selle nimel tehti imelikke ja arusaamatuid otsuseid. Selle asemel, et ausalt ja püstipäi valitsusliidust lahkuda (põhjusi oli palju), lasti end Reformierakonna saatanlikul tagatoal lolliks teha. Kui Reformil enam IRLi vaja ei olnud, siis visati nad valitsusliidust minema ning võeti sotsid trööbata.
 Ja siis need skeemitamised erakonna sisevalimistel, et omad joped juhatusse sokutada, kusjuures esialgu edu toonud skeemi traagelniidid olid mõtlevale inimesele selgelt näha. Eelmistel parlamendivalimistel oli IRL rahvuslik-konservatiivsest erakonnast taandanud end rahaliste lubaduste andja rolli.  Eriti võigas ja alandav oli pärast valimist saada lipik, kus tuletati meelde, et just  IRL oli see, kes kodukulud alla viis jne. Samal ajal mitmete kommunaalteenuste hinnad tõusid. Mul oli tunne, et mind peetakse lolliks ja võtsin seda paberilipakat kui solvangut. Ning siis tuli see elamislubade skandaal. Tunnistan, et leiti mingi lahendus, kuid järeldusi ei tehtud. Jätkati mängu, et sokutada erakonna tagatoale kuulekad tegelased tippu ja ebameeldivad tüübid kõrvaldada. See tõi kaasa paljude teenekate erakonnaliikmete lahkumise.
Jälgisin IRLi valimiskampaaniat huviga. Saadi palju uusi ja huvitavaid kandidaate nimekirja. Tõsi, oli altminekuid - eelkõige TV kunagise reisisobitaja paigutamine nimekirjas kõrgele kohale. Kampaania sõnum aga jäi tühjaks. Taaskord pakuti rahalisi lubadusi. Lõpuks siis see väga ebaõnnestunud telereklaam, kus Juhan Parts kassapidajaga vestutab. Valimiste eel näidati seda kommertskanaleis niipalju, et põhisaadetele ei jätkunud enam aega.
 IRL oli erakond, kes tegi ausast riigivalitsemisest omale kaubamärgi. Parteisiseste mängude ja tühjade lubadustega minetati ausa jõu kaubamärk. Valija ei anna seda andeks. IRL-i valija on reeglina ausust hinnanud. KE ja RE valijale pole ausus nii tähtis (erandeid kindlasti on). Just sellepärast IRL-i häältesaak vähenes, KE ja RE oma eriti ei muutunud.
Vabaerakond on saanud avansi. Ootused on kõrged. Kas veavad välja?

Rahvuslikku kino peab saama

Eesti filmihuvilisteni jõudsid hiljuti mitu filmi, mida kajastati kui meediasündmust. Esiteks see kusagil globaalstuudios vändatud hallivarjundi film. Ei ole raamatut lugenud. Ei tekkinud ka mingit soovi linateost kaema minna. Arvustused olid pigem mahategevad ning netiavarustest leiab sarnast kraami (tegelikult lihalikumat ja vürtsikamat) tsentnerite kaupa.
Seevastu 1944 on teine tubakas. Eesti film. Eeldatavalt rahvusliku alatooniga. Nüganeni film. Tema Nimed marmortahvlil on kinnistunud juba kindlalt iseseisvuspäeva õhtusesse kavva.
Käisin Haapsalu Kultuurimajas filmi vaatamas. Saal oli enamjaolt täis. selja taga istet võtnud noorukite jutt autoremondist vakatas kui film algas ning püsis vakka filmi lõpuni. Hea märk.
Eesti film on eesti film - pole suurteos, kuid kodune ja armas. Oli selline ka 1944. Linateoses oli päris hea tempo, vaid korra hakkas lugu venima. Ikka ja jälle kerkis esile võrdlus minu lapsepõlveaegse eesti sõjafilmiga Inimesed sõdurisinelis, mis nähtavale punaideloogilisele sõnumile vaatamata, oli täiesti arvestatav film. Ajastudokumendina aga suurepärane.
Nüüd aga eilse elamuse juurde. Esimene märksõna filmi juures - poliitkorrektsus. Ei ole mina esimene, kes sellele tähelepanu juhib, seda on mitu autorit enne märganud. Juba algul anti infovoos teada, et eestlasi sõdis mõlemal poolel. Täiesti õige fakt, kusjuures tihti määras poole sõjas sünniaasta ja elukoht. Järgmine meelde jäänud asi:  noormehed saksa mundreis ei ole kõik eestlased, teiste seas on üks Narva venelane, kelle isa punaste poolt maha lasti. Kolmandaks: Sinimägedes annavad kolme punaarmeelast end vangi, need lastakse maha. Sõrves annavad kolm sakslast end laskurkorpuse meestele vangi, need lastakse maha. Kolm -kolm, viik. Neljas meeldejäänud kild: kui poisid Sinimägedes punkris istuvad, kõlab raadiost Underi luuletus sõduriemale. Hiljem, kui punaväed on Tallinas ja korpusemees istub tapetud Karl Tammiku õe korteris, siis kõlab raadios sama hääl ja edastab reipalt teateid. Nojah, raadiohääl võis alati lugeda ühesuguse hingestatusega Stalini kõnesid kui rusikaviibutusi Moskva suunas. Veel üks poliitkorrektne asi: filmi praktiliselt ainus inimjätis oli politruk-nkvdlane ning see oli eestlane. Selle tüübi tapab venelasest täpsuslaskur. Kusjuures see sama siberlasest täpsuskütt tunneb eelnevalt kaasa taluperele, keda niikuinii ootaks kulakuks tegemine. Lõpuks muidugi see, et mõlemad meespeaosatäitjas eri pooltelt saavad surma.
Teiseks märksõnaks oleks aga otsesed paralleelid Inimestega sõdurisinelis. Nagu sealgi oli tegevuses kaksikute paar, kellest üks sai surma. Nagu sealgi käis tulistamine Saaremaa kiviaedade vahel. Ja loomulikult üritati sõdurinalja visata. Aeg näitab kas naljad jäävad elama nagu see "sõdurisinelite" vägeva riista nali.

Film oli vajalik. Hea, et seda vaatamas käiakse. Ehk annab ta mingisuguse pildi ajaloost, ehk tekitab huvi. Kokkuvõtteks - filmile kulutatud aeg ei olnud asjata. Õhtuse ETV "Valimisstuudo" seevastu jätsin vaatamata, sest kõik on niigi selge.

Häda mõistuse pärast

Kaugel 2006.aastal käisid Läänemaa omavalitsustegelased puhkusereisil Hispaanias. Puhkusereisi nimetati koolituseks, mis maksti omavalitsuste eelarvest kinni. Pärast hämati, et no ikka koolitust oli ka, sest nägime võõrast maad ning ühe linnavalitsuse uksest piilusime ka sisse. Pärast juhtumi ilmsikstulekut kirjutasin maakonnalehte arvamusloo, kus esitasin arvamuse, et minu välisreisid võiks ka keegi koolituse sildi all kinni maksta. Erinevalt KOV tegelastest ma ikka koolitasin end ka - käisin muuseumites, ajaloolistes paikades. Sain targemaks. Õpetajaile oli tavaliselt ette nähtud mingi ajuvaba koolitus, kus keegi hüperaktiivne tola kutsus üles moodustama energiaringi või käskis moodustada paare ja siis hakata teineteisele end tutvustama. Ainuke tagasiside, mis ma artiklile sain oli see, et üks koolitusfirma hakkas mulle saatma kutseid ebahuvitavatele koolituskursustele. KOV tegelaste poolt valitses vaikus.
Aastanumber on muutunud. Omavalitsejate mõttemaailm paraku mitte. Tegelaste ajusoppides tekivad järgmised mõttekujundid: vaba aeg see tähendab vedelemist spas või lõunamere palmide all. Oma mõttemaailma kannavad nad üle õpetajaile. Nende jaoks on tüüpiline õpetaja selline: saabub kauaoodatud vaheaeg, õpetaja suleb kooliukse ning võtab kohe jalge alla teekonna spasse või lõunamaale. Nende tüüpide arvates on õpetaja kohe selline suli, kes kibeleb riiki ja omavalitsust petma. Oma tegevus kantakse loomulikult teistele üle. Sellisele pole mõtet seletada, et õpetaja töö ei lõpe kooliukse sulgumisega ning kodus töö veel jätkub, tihti üle südaöö.
Mul ei ole kavas algaval vaheajal kuhugi spasse ega soojamaareisile minna. Avaldan ühtlasi saladuse - ma pole oma eluajal spas käinudki. Ei ole soojamaa kuurortites ka vedelemas käinud. Kardan siiski, et seda lauset asjapulgad ei mõista, sest ei suuda seda uskuda.
Avaldan veel saladusi. Jõuluvaheajal käisin välismaal - Poolas. Viie täispäeva ajal sai külastatud Varssavi kuningalossi, Varssavi Ülestõusu Muuseumi, Varssavis asuvat Poola Juudimuuseumi, Lodzis asuvat Poola kinomuuseumi. Lisaks Varssavi Loomaaed, Poola Sõjaväekalmistu riigijuhtide haudadega, Belvedere lossi park, katedraalid kohalike surmeeste haudadega, jalutuskäik Lodzi peatänaval Piotrowskal, kus asub poola filmikunsti tähtede allee, Lodzi ümbersündinud tööstuslinnak jne. Ametnik kukkus selle loetelu peale tõenäoliselt pikali - siin on rohkem muuseume kui ta elus on külastanud. ja ta raiub edasi, et õpetaja ei tohi välismaale minna, sest see on puhkus. Kurat, nii õpib rohkem kui koolidele ette nähtud klounidelt, kes viskavad põranda seltskonnaajakirjadest välja lõigatud pilte täis ja nimetavad seda koolituseks.

Miks ma seda kirjutan? Minuni jõudis kuuldus, et keegi KOV tegelane on nõudnud, et kui õpetaja läheb vaheajal spasse või Kanaaridele puhkama, siis võtku välja puhkus. Mulle on selline lähenemine solvav. Mulle määritakse kaela omaenese patte, enda haiget mõttemaailma, kus turismireis riigi raha eest on reegel, mitte erand.
Tõepoolest, häda mõistuse pärast!