Eesti filmihuvilisteni jõudsid hiljuti mitu filmi, mida kajastati kui meediasündmust. Esiteks see kusagil globaalstuudios vändatud hallivarjundi film. Ei ole raamatut lugenud. Ei tekkinud ka mingit soovi linateost kaema minna. Arvustused olid pigem mahategevad ning netiavarustest leiab sarnast kraami (tegelikult lihalikumat ja vürtsikamat) tsentnerite kaupa.
Seevastu 1944 on teine tubakas. Eesti film. Eeldatavalt rahvusliku alatooniga. Nüganeni film. Tema Nimed marmortahvlil on kinnistunud juba kindlalt iseseisvuspäeva õhtusesse kavva.
Käisin Haapsalu Kultuurimajas filmi vaatamas. Saal oli enamjaolt täis. selja taga istet võtnud noorukite jutt autoremondist vakatas kui film algas ning püsis vakka filmi lõpuni. Hea märk.
Eesti film on eesti film - pole suurteos, kuid kodune ja armas. Oli selline ka 1944. Linateoses oli päris hea tempo, vaid korra hakkas lugu venima. Ikka ja jälle kerkis esile võrdlus minu lapsepõlveaegse eesti sõjafilmiga Inimesed sõdurisinelis, mis nähtavale punaideloogilisele sõnumile vaatamata, oli täiesti arvestatav film. Ajastudokumendina aga suurepärane.
Nüüd aga eilse elamuse juurde. Esimene märksõna filmi juures - poliitkorrektsus. Ei ole mina esimene, kes sellele tähelepanu juhib, seda on mitu autorit enne märganud. Juba algul anti infovoos teada, et eestlasi sõdis mõlemal poolel. Täiesti õige fakt, kusjuures tihti määras poole sõjas sünniaasta ja elukoht. Järgmine meelde jäänud asi: noormehed saksa mundreis ei ole kõik eestlased, teiste seas on üks Narva venelane, kelle isa punaste poolt maha lasti. Kolmandaks: Sinimägedes annavad kolme punaarmeelast end vangi, need lastakse maha. Sõrves annavad kolm sakslast end laskurkorpuse meestele vangi, need lastakse maha. Kolm -kolm, viik. Neljas meeldejäänud kild: kui poisid Sinimägedes punkris istuvad, kõlab raadiost Underi luuletus sõduriemale. Hiljem, kui punaväed on Tallinas ja korpusemees istub tapetud Karl Tammiku õe korteris, siis kõlab raadios sama hääl ja edastab reipalt teateid. Nojah, raadiohääl võis alati lugeda ühesuguse hingestatusega Stalini kõnesid kui rusikaviibutusi Moskva suunas. Veel üks poliitkorrektne asi: filmi praktiliselt ainus inimjätis oli politruk-nkvdlane ning see oli eestlane. Selle tüübi tapab venelasest täpsuslaskur. Kusjuures see sama siberlasest täpsuskütt tunneb eelnevalt kaasa taluperele, keda niikuinii ootaks kulakuks tegemine. Lõpuks muidugi see, et mõlemad meespeaosatäitjas eri pooltelt saavad surma.
Teiseks märksõnaks oleks aga otsesed paralleelid Inimestega sõdurisinelis. Nagu sealgi oli tegevuses kaksikute paar, kellest üks sai surma. Nagu sealgi käis tulistamine Saaremaa kiviaedade vahel. Ja loomulikult üritati sõdurinalja visata. Aeg näitab kas naljad jäävad elama nagu see "sõdurisinelite" vägeva riista nali.
Film oli vajalik. Hea, et seda vaatamas käiakse. Ehk annab ta mingisuguse pildi ajaloost, ehk tekitab huvi. Kokkuvõtteks - filmile kulutatud aeg ei olnud asjata. Õhtuse ETV "Valimisstuudo" seevastu jätsin vaatamata, sest kõik on niigi selge.
No comments:
Post a Comment