Eile olid siis valimised. Ise andsin paberhääle ära eelhääletusel, sest olen vanamoodne inimene, kes tahab näha, et paber ikka kasti kukub. Kukkus kasti, ise nägin. Võin öelda, et inimene, kelle poolt hääletasin osutus Riigikokku valituks.
Õhtul ilmusid tulemused. Tõdesin, et erakond ,kellele võitu ennustasin, võitiski valimised. Ikka vana vastasseisu peal mängimine andis hea tulemuse. Kuigi naaberriigiga hirmutamisega võib kergelt liiale minna. Praegu veel piiri ei ületatud, kuid oht on, et võib tekkida kiusatud välja mängida stsenaarium: ei hääleta Reformierakonna poolt, järelikult Venemaa pooldaja. Mis teha, ma ei näe nn Vene-küsimuse taga siirast muret, vaid kõigest poliittehnoloogiat. Samas möönan, et kui valik olnuks vaid RE ja KE vahel, langenuks minu poolehoid RE-le.
Keskerakond võttis oma ära. Tema häältesaak ongi selles vahemikus kõikunud. Savisaarest on aga ausalt öeldes kahju. Teleriekraanilt on karjuvalt näha veteranpoliitiku halb tervislik olukord, aga teda ikka ekspluateeritakse. Tema taustal hüplevad poisid-plikad, kel vaid soov end teeneka poliitiku paistel poliitsoojendada. Ja nad lasevad endaga mängida. Ei usu, et keegi võttis tõsiselt reklaamklippi, kus noor tüdruk katkeval häälel teatas, et kaitseme Eesti põllumajandust. Karikatuur, mitte reklaam.
On selge, et suure osa KE valijatest moodustavad inimesed, kelle emakeel ei ole eesti keel. Ma võin nende inimeste valikuid mõista, kuid neid jagada mitte kuidagi ei saa.
Sotsid. Kunagi olid nad mu "teise valiku" erakond ja riigilt palka saava inimsena peaksingi sots olema. Veel enne eelmisi parlamendivalimisi andsin inimestele nõu, et kui ei tea keda valida valige Lääne tollane maavanem. Viimase valitsemisperioodi jooksul eemaldasid sotsid iseend minu valikute nimekirjast. Nagu üks kolleeg lausus: "Sotsid on liiga sotsiks muutunud." Nagu tulemus näitas välistasid sotsid end paljude teiste eestimaalaste valikute hulgast. Aga ilmavaateliselt on nad asunud õigele kohale ja see lööb pildi selgemaks. Sellist valikut on ka vaja.
Väikeerakondadest, kes künnise lähedalegi ei jõudnud, ei räägiks midagi. Telesaated rääkisid iseenda eest. EKRE. Pärast Rahvaliidu hääbumist jäi Eesti poliitmaastikule tühi koht - maarahvast esindava poliitjõu koht. Ei olnud esindajat neile, kes olid mures elu koondumise pärast Tallinna, kes olid mures liigse Euroopasse tormamise pärast, kellele see nn tehniline ja elulaadiline progress käis üle mõistuse. EKRE hõivas selle koha. Ma ei jaga nende arvamust, kes neid natsideks nimetavad. Nende teenitud häälte arv näitas, et sellist ilmavaadet on Eestile tarvis. Pigem pean neid nn natsiotsijaid ise sallimatuteks tegelasteks. Sõjakas sallivuse jutlustamine on sama ja veel hullemgi kui sallimatus, sest taastoodab sallimatust. Riigikogu erakonnad mängisid EKRE-le ise trumbid kätte. Ja ma ei räägi siinkohal ühest teatavast ebaõnnestunud seadusest.
IRL põrus ja õpetlikult põrus. Räägin sellest veidi pikemalt, sest olen Riigikogu valimistel valinud valimisliitu Isamaa, Isamaa ja ERSP Liitu, Isamaaliitu, IRL-i. Olen olnud IRL-i ja tema eelkäijate liige. Tunnistan ausalt - 2015.aastal senine jada katkes. IRL ei saanud minu häält. Oleks enda ja erakonna vastu aus, kui lahkuksin erakonnast. Õigemini oleks aus kui erakond mind välja viskaks.
Juba mitu aastat tagasi hakkasin erakonna tegevuses ja selle eesmärkides kahtlema. Valitsusliidus koos Reformierakonnaga kaotas IRL oma näo. Näis, et erakonna ainus eesmärk oli olla valitsuses ning selle nimel tehti imelikke ja arusaamatuid otsuseid. Selle asemel, et ausalt ja püstipäi valitsusliidust lahkuda (põhjusi oli palju), lasti end Reformierakonna saatanlikul tagatoal lolliks teha. Kui Reformil enam IRLi vaja ei olnud, siis visati nad valitsusliidust minema ning võeti sotsid trööbata.
Ja siis need skeemitamised erakonna sisevalimistel, et omad joped juhatusse sokutada, kusjuures esialgu edu toonud skeemi traagelniidid olid mõtlevale inimesele selgelt näha. Eelmistel parlamendivalimistel oli IRL rahvuslik-konservatiivsest erakonnast taandanud end rahaliste lubaduste andja rolli. Eriti võigas ja alandav oli pärast valimist saada lipik, kus tuletati meelde, et just IRL oli see, kes kodukulud alla viis jne. Samal ajal mitmete kommunaalteenuste hinnad tõusid. Mul oli tunne, et mind peetakse lolliks ja võtsin seda paberilipakat kui solvangut. Ning siis tuli see elamislubade skandaal. Tunnistan, et leiti mingi lahendus, kuid järeldusi ei tehtud. Jätkati mängu, et sokutada erakonna tagatoale kuulekad tegelased tippu ja ebameeldivad tüübid kõrvaldada. See tõi kaasa paljude teenekate erakonnaliikmete lahkumise.
Jälgisin IRLi valimiskampaaniat huviga. Saadi palju uusi ja huvitavaid kandidaate nimekirja. Tõsi, oli altminekuid - eelkõige TV kunagise reisisobitaja paigutamine nimekirjas kõrgele kohale. Kampaania sõnum aga jäi tühjaks. Taaskord pakuti rahalisi lubadusi. Lõpuks siis see väga ebaõnnestunud telereklaam, kus Juhan Parts kassapidajaga vestutab. Valimiste eel näidati seda kommertskanaleis niipalju, et põhisaadetele ei jätkunud enam aega.
IRL oli erakond, kes tegi ausast riigivalitsemisest omale kaubamärgi. Parteisiseste mängude ja tühjade lubadustega minetati ausa jõu kaubamärk. Valija ei anna seda andeks. IRL-i valija on reeglina ausust hinnanud. KE ja RE valijale pole ausus nii tähtis (erandeid kindlasti on). Just sellepärast IRL-i häältesaak vähenes, KE ja RE oma eriti ei muutunud.
Vabaerakond on saanud avansi. Ootused on kõrged. Kas veavad välja?
No comments:
Post a Comment