... Taanis on tuul. Taani reisimärkmete 2. osa

Taanis oli tõesti tuul nagu Singer-Vingeri tuntud levilaulus märgiti. Puudeoksad kaardusid kenasti tuule käes.
Friedrikshavni sadamas kedagi puhuma ei pandud ning maaletulek kulges viperusteta. Esmaseks reisisihiks oli Skageni neem - Taanimaa põhjapoolseim ots.
Autoaknast võis silmata põllumajandusmaastikku, rohumaadel toituvaid koduloomi ning siin-seal olevaid üksikuid talusid. Maanteel sõitsid valdavalt haagissuvilaid vedavad autod, paljudel neist Saksamaa numbrimärgid. Ehk andis see märku hotellide-motellide vähesusest, sest miks muidu haagissuvilat tarvis on.

Põllumajanduslikud kõlvikud andsid peagi oma koha liivaluidetele, võis silmata merd. Ühes paigas oligi suurem haagissuvilate parkimisala, mis oli nii masinaid täis, et nõelal oli keeruline maapinnale kukkuda.

Skageni peatänav

Skageni väikelinn asub päris Jüütimaa põhjatipus. Linnale on ähvardavaks vaenlaseks edasirühkivad liivadüünid, mis tahavad linnakese enda alla matta. Skagenit sai külastatud vaid ühel põhjusel: vaja oli leida pangaautomaat, et end Taani kroonidega varustada. Pangautomaat leiti.
Mõneti meenutas Skagen tüüpilist Läänemere äärset suvituslinna (Leedu Nida või Poola Hel), kuid temas oli siiski midagi erilist. Vist midagi taanilikku.

Skageni liivane rand

Taanimaa põhjapoolseim neem asus linnast veidi eemal. Seal, kus lõppes igasugune inimasustus ja valitsejaks said liivaluited. Auto sai jäetud tasulisse parklasse, edasi sai ainult jalgsi. Mõttekas oli eemaldada jalast jalanõud ja liikuda märjal liival paljajalu.
Skageni neeme juures kohtuvad kaks väina- Kattegat ja Skagerrak. Neist esimene jääb itta, teine läände.
Rahvast oli neemel palju. sajad inimesed liikusid paljajalu neemetipu poole. Laisemad isendid võisid liikumiseks kasutada ka traktori taha haagitud vagunilaadsed sõiduruumi. Tippu jõudnuna pildistati end ja hea tahtmise korral ka teisi. Lisaks fotografeerimisele vaatasid inimesed merele. Merel võis näha hulgaliselt laevu, teiste seast paistsid oma kogukusega silma naftatankerid.
Üldises hulluses andis minugi mõistus järele ning lasin teha endast foto, kus minu selja taga embavad kaks Taani väina. Tagasitulekuks valisime loksumise traktori veetavas vagunis. Selles sõiduriistas võis näha nn teist Taanit. Tore perekond oli näpistanud piskukese raha alkoholi ja mobiiliarvete kõrvalt ja tulnud huvireisile riigi põhjatippu.

Hirtshalsi jahisadam

Luidetel liiklemine sai läbi, jälle sai karatud autosse ning sõit viis Hirtshalsi linnakesse. Linna, mille kohta reisijuhid märgivad vaid seda, et linnal on laevaühendus Norraga ning lisavad nagu muuseas fakti, et norralased tulevad linna odavamate hindade pärast.
Tegelikult oli mul Hirtshalsiga pisut isiklik suhe. 1995.aastal viibisin oma esimesel välisreisil väljaspool endise NSVL piire. Reis viis Norrasse ja seda rahastas sealne Kristlik Rahvapartei. Meie põhiliseks peatuskohaks oli Kristiansandi linn ja just sealt väljuvad reisilaevad Taani. Olles tüdinenud kristliku poliitika jälgimisest ning poodides laiutavast õllepuudusest, vaatasime sõber Allaniga sadamas seisvat ColorLine laeva ja mõtisklesime Taani sõidu teemal. Nüüd - kaks aastakümmet hiljem - olin siis Hirtshalsis.
Linna külastamisel oli vaid üks põhjus - tühjenev kõht. Reisijuht lubas fantastilisi kalaroogi linna sööklates. Ühe söögikoha siis leidsime. Asus teine jahisadama kõrval ning rahvas sõi seal suure rõõmuga kalaburgereid. Meie valik langes praekalale, mis tõesti oli parasjagu maitsev. Sõna burger lugemine menüülehelt ohutulesid veel ei süüdanud.

Õhtuni oli veel aega. Tuginedes sellele faktile sai edasiseks sõidusuunaks valitud Jüütimaa läänerannik. Hirtshallist lahkudes langesid autoaknale esimesed vihmapiisad. Piiskade langemissagedus üha suurenes, kojamehed alustasid aknal oma tööpäeva. Auto plaadimängijasse lükati helikandja, kus helises ENSV popmuusika. Vihma sadas ja nõukapop ruulis. Seltskonna eriliseks lemmikuks kujunes tundmatu lauluduo Merike ja Aleksander Sepp.

Teekond möödus Klitmölleri asulast. Turismivihikuis reklaamiti kohta kui Põhjala Havaid. Pead läbis mõte, et seal vihma ei saja, paistab päike ning meri on täitunud surfaritega. Kohale jõudes tuli kogeda tõsiasja, et vihma sadas, asula oli elutu, rand ja meri surfilembedest tühi. Isegi tuul ei keerutanud maharebitud müürilehti. Ainus märk Põhjamaade Havaist oli kohalikus selvepoes müügil olnud õlu Northern Hawaii. Selle ostsin.

Margrete ja Eriku monument Viborgis

Läbi vihma jätkus sõit õhtuse peatuskoha Silkeborgi suunas. Teele jäi vaid peatus Viborgi linnas, asulas, kus minevikus meeleldi maapäevi peeti. Just Viborgi riigipäeval esitas kuninganna Margrete I troonile Pommeri Eriku, et siis ise väikemehe varjus riiki juhtida.
Endist viisi immitses taevast vihmapiisku, kuid põgusat jalutuskäiku linnas see ei seganud. Juhtumisi sai üles leitud ka Margrete ja Eriku ausammas.

Enne Silkeborgi sai tee ääres õhtustatud kohalikus hubases maantee restoranis. Kohalik maitsev toit ja meeldiv õhustik jäid meelde. tekkis pettekujutelm, et Taanis süüakse palju värsket kartulit ja toredaid liharoogasid. Ikka ei süttinud hoiatav punane burgerituluke.

Öömaja asus Silkeborgi äärelinnas eramaja poolkeldrikorrusel. Tegemist oli perepoja kõrvalbisnisega. Ruumi ei olnud jalaga segada, kuid reisi odavaim öömaja oli see kindlasti. Hilistel õhtutundidel ühines meiega Torres, ta hävitati. Tuli hea uni.