Külaskäik Tollundi mehe juurde. Taani 3.osa

Silkeborgi hommik tundus jahedavõitu. Kohvrisügavustest koukisin isegi dressipluusi välja - see jäi ainsaks korraks kogu reisi jooksul.
Silkeborgi linn rajati alles 19.sajandil tänu paberivabrikule ning seega mingit keskaegset arhitektuuri sealt otsida ei tasu. Tasub otsida hoopis Tollundi meest. Viimane asub kohalikus koduloomuuseumis, mille lähedale sai autogi pargitud. Oli veel varajane hommikutund ja muuseum suletud. Sammud seadsime esialgu hoopis linna keskväljaku poole, et seal võtta hommikukohv ning hommikusai. Nimelt selgus 1981.aastal ilmunud venekeelsest koguteosest Maailma maad ja rahvad, et taanlased söövad kõikidel söögikordadel ohjeldamatult saia. Kohvi ja saia leidsime kohaliku suurpoe eesruumist - hommikusöögiks piisas.

Silkeborgi hommik. Süstad on kohustuslikud.

Lisaks paistis silma taanlaste suur armastus veespordialade, eriti aerutamise vastu. Linna läbival kanalil liuglesid üksteise järel süstad. Kui aerutaja süstaga endise paberivabriku tammini ( tänapäeval on seal maanteesild) jõudis, tõmbus ta kalda äärde ja hüppas kaldale. Seejärel tõstis mees süsta veest välja, võttis selle kaenlasse, teise kätte jäi aer. Nüüd sammus ta maanteeni, ootas foori rohelist tuld ja ületas seejärel autotee. Jõudnud teisele poole, läks aerutaja kalda äärde, viskas süsta vette ja siis ise hüppas süsta sisse. Aerutamine võis jätkuda.

Tollundi mees

Siis saabuski oodatud muuseumi avamistund. Olime ühed esimesed külastajad. Kõigepealt suunati meid saalidesse, kus olid väljas Silkeborgi ajalugu kujutavad pildid ning esemed. Kahe saali läbimine toimus kiiresti. Läbi siseõu sai tormatud teise muuseumitiiba. Seal valves olev vanaproua juhatas kohe vasemal asuvasse saali, sest seal pidi asuma "Old man" ehk siis see keda otsisime - Tollundi mees. Tema lugu on huvitav ja selle katsungi ümber jutustada. Millalgi 1950.aastal lõikasid kaks meest Silkeborgi lähistel asuvas Tollundi rabas turvast. Tööde käigus leiti turbakihi seest üsna heas seisukorras meesisiku säilmed. Arvati, et tegu on mõne aasta taguse mõrva ohvriga ja otsustati leiust teavitada politseid. Politseil omakorda võttis ühendust arheoloogidega. Nood tegid kindlaks, et tegu on tõesti mõrvatud mehega, kuid rituaalne poomine oli toimunud millalgi enne Kristuse sündi. Soos vedelenud laip oli turbapinnases mumifitseerunud ja säilinud meie päevini. Hiljem tehti kindlaks, et mehe täpne eluaeg oli kusagil 2400 aastat tagasi. Tõe huvides tuleb lisada, et muuseumis oleval eksponaadil on ainult pea ehtne, ülejäänu on mulaaž. Lugu oli selles, et teadlased konserveerisid ainult kere pea, ülejäänud keha aga lagunes välisõhuga kokkupuutudes kiiresti.
Muuseumis oli veel hulgaliselt odaotsi, potikilde ja viljahõõrumiskive, ei puudunud ka kohustuslik viikinginurk oma paatide ja kirvestega. Võrreldes Tollundi mehega jätsid need esemed suhteliselt külmaks. Kuid ometi sai muuseumis kohata veel üht atraktsiooni, mida nähtavasti peagi Eestis näha saab. Kas kahjuks või õnneks - see sõltub juba lugeja seisukohtadest. Muuseumis käis ringi imelik grupp, mis koosnes valdavalt tõmmudest või suisa mustadest isikutest, lisaks neile kahest valgenahalisest mehest. Nähtavasti oli tegu grupiga, mis oli pärit kusagilt "Taani Vaost", mis oli toodud Taani kultuuri ja ajalooga tutvuma. Valgenahalised mehed olid grupi saatjad. Lõimitavad kuulasid taanikeelseid seletusi, mõni esitas isegi küsimusi. Enamik aga vaatas igavledes ringi ja ootas millal lõpeb ekskursioon. Üks grupijuhtidest pidi lõimitavaid pidevalt suunama ja gruppi koos hoidma.

Virklundi pruulikoda

Silkeborgi lähistel sai külastatud veel üht atraktsiooni - Virklundi pruulikoda. See asus väikese märkamatus hoones. Õlleköögis askeldas üks mees, kui me sinna sisenesime. Mul oli ainult üks soov - saada pruulikoja õllesilte. Neid mees ka lahkelt andis, ise imestas, et nii kaugelt on siltide järgi tuldud. Mehe rõõmustamiseks ostsime kaasa pudeli Celebration ale´i. See jäi ainukeseks õlleköögi külastamiseks Taanis.