Veel üks tosin

Seekordse õlletosinas olen loobunud temaatilisest lähenemisest ja kirjutan järjest oma õlleelamustest.

Kui ostsin poest mehhiklaste Modelo Especiali, olin eelarvamuste kütkeis, sest varasemad mehhiklaste pruulised olid jätnud üsna ebamäärase mulje. Kuldkollane värv, vahtu praktiliselt polnud – kõik viitas sellele, et mu halvemad ootused täituvad. Lõhn meenutas taimeteed. Maitse oli esialgu magus, kuid siis oli tunda päris tugevat humalat. Üllatus – 2,6. Suvisesel Saaremaa reisil sai Kaali trahtris proovitud Pihtla õlut, mille kanguseks ratebeer annab 7,8%. Värvilt helekollane ja suhteliselt sogane. Lõhnas tunda nii kadakt kui linnast. Maitse on magus, kuid veidi kibedat ka on tunda. Kergelt kuiv järelmaitse. Täiesti joodav, kuid kaval õlu. Hinne 3,4.

Haljala õllemeistrid on turule toonud joogi nimetusega Puls Kerge Sidrun. Nimigi on juba ehmatav ning jook ise üsna kehv. Justkui jooks Sprite´i, millele on sidruniviil sisse visatud. 1,3, ei kübetiki rohkem. Üleüldise nostalgialaine harjal tõi Viru õlu turule Žiguli õlle. Ma panin sellele algul hindeks 3 ja seda vist küll mingist emotsionaalsest laengust lähtuvalt, sest nostalgialaks ei vääriks nii kõrget hinnet.

7% Saaremaa X on siis ärakärbitud 10% õlu. Ei saa see kange õlu rohkem kui 1,8 hindeks, kuigi on vanast versioonist parem. Tartu pruulijate välja mõeldud Pootsman pilsner on üks vesine joomaaegja üle 1,6 ma talle ei anna. Samade tootjate A.Le Coq Maiz oli jube elamus. Rohkem selline ööklubi jook ühes sidruniviiluga. Viimast vaja selleks, et mingigi maitse tekiks. Räägitakse, et pohmakaga pidi hea olema. Hinne 1,1.

Ukraina Lvivi õllemeistrid vabrikust nimega Perša Privatna Brovarnia on õllesõprade jaoks toonud turule porterite hulka kuuluva Perša Tšorne. Tumepruun õlu on lõhnalt kohati köögivilju meenutav, maitselt pigem magus ja veinilaadne ühes röstitud linnastega. Huvitav – 3,1. Samade meistrite käest on tulnud ka Perša Natsionalne ning ka see on huvitav ja hea. Tubli humalaannus annab õigele õllele palju juurde – hinne 3,1.

Meie kaubandusvõrgust saab soetada sakslaste Kaiserdom Pilseneri, mille hindeks ma panin 2,4. 4,6% kangusega normaalne õlu, mis algul küll veidi puuviljane aga hiljem rohkem kibe.

Soomlaste Laitilan Kukko Pils III oli meeldiv tutvus. See 4,5% õlu omas tugevat humalamaitset ja järelmaitsegi oli tugev. Hinne 3,4.

Kunagi iseseisva Praha Braniku õlletehase margid väljuvad nüüd Staroprameni väravast. Nimitoode (4,1%) sai seekord pruugitud purgiõllena. Rohkelt õhumulle voolas läbi rohulõhnalise kuldkollase pruulise. Maitselt küll humalane, kuid veidi metalline – 2,7.

Õlletosin. Lõunanaabrite radadel.

Selles õlletosinas vaataks veidi lõunanaabrite õllesid ja ehk midagi veel. Alustame leedulaste Ragutisest, mis on meie Tartu õlletehase sugulane Olvi kaudu. Sealt siis tulevad sarnased kujunduselemendid ja õllemaitsegi. Fortas šviesusis (5%) on tavaline, kergelt rohulõhnane laagerõlu, mis polnud mitte paha. Hinne 2. Sama tehas toodab tumedat Volfas Engelman Imperial porterist. Too jook oli porteri kohta pisut vesine, maitsel polnud jõudu nagu porterile kohane. Siiski asjakohane 2, 4 vääriv jook. Ragutis toodab ka pindises purgis õlut, millel kkulsusrikas aastaarv 1410. Lool loeb ja joob ning kiidab. Targem mõtleb enne, sest grünwaldi lahingule viitav number peaks suurepärast ja jõulist elamust pakkuma. Jood ja oh, milline pettumus. Järjekordne tavaline laagerõlu. Kui purk tühi, siis vaatad purgi alla ja näed märget EE – selge, tegelikult jõid A.LeCoq premiumit. Hinne 2. Šiauliali Gubernija tehase jookidest oli meeldiv 4,3% Baltaragio. Selget kullakarva õlu oli teraviljalõhnane, maitselt algul veidi linnaseline,kuid finiš kujunes pigem humalakuivaks. Hinne 3. sama tootja Gubernija Ekstra Soft oli tõesti pehme. Ta jäi Gubernija Ekstrale ikka alla ja hindeks panin 1,8.

Leedulaste juurest Saku Lätimaise velle Aldarise juurde. Nende Zeltale on ilmunud mustanahaline vend Zelta Black, mil 4,2% kangust. Punakaspruun õlu on pisut vesine ja suhteliselt igav. Ei leidnud põhjust hinnata rohkemaga kui 1,9. Aldaris tõi sel suvel turule kaks uut õlut, neist esimesena vaatleks viini tüüpi pruulist Aldaris Senais. Veidi merevaiguvärvi 5% õlu polnud mitte kõige tavalisem. Alguses meenutas tavalist lagerit, kuid hiljem maitse paisus paremaks. Hinne 2,6. Aldaris Dumaku kangus oli 5,2%. Värvilt veidi hägune, lõhnas tunda nii pärmi kui linnast. Maitse veidi suitsune, kohati mõru. Järelmaitse pigem mõru. Hea, hinne 3. Latvijas Seviškais on vana tuntud õllemark. Selle 5% pruulise kohta võib öelda, et olemas olid nii linnas kui humal. Hinne 2,4.

Bauska õllevabrik peab veel vastu. 5,5% Bauskas Tumšais premium on tüüpiline Bauska õlu. Tumepruun, taime- ja linnaselõhnane. Maitselt alguses veidi magus, siis üha enam mõru. 2,9. Sama tootja laseb välja ka alkovaba jooki Veseliba. Tumepruun jook on kui matk lapsepõlve, siis kui kodus maltoosast õlut tehti. Lapsele oli oli õllevirre magus ja hästi joodav. Veseliba meenutas just sellist joomiskogemust. Aga kuna tegu on õllehindamisega, siis enamat kui 1,8 ta ei saa. Viimasena Lačplesis Medalus. 5% meeõlu, kus meemaitse tugev, kusagil kohtab ka humalat. Hinne 2,1.

Õlletosin - suvi on lõppenud.

Millagi maikuus sai lõpetatud eelmine õlletosin lubdusega rääkida veidi Krõnitsa õlledest. Krõnitsa Motsnae kuulub kangete laagerõllede hulka ning nagu paljudest eelnevatest juttudest aru saada, siis ei kuulu nad mu lemmikute hulka. 1,6 punkti vaid. Sama vabriku Krõnitsa Klasitšnae on tavaline suhteliselt maitsetu laagerõlu ning ei jätnud head muljet. Hinne 1,5. Minski õllemeistrite tumedatest õlledest võib esile tuua Staražõtnae, millele panin hindeks 2,5. Ka vene õllelehekülgedel on märgitud, et too pruulis on vedelamaks muutunud ja ei ole enam nii mekirikas kui varem. Krõnitsa meistrite nisuõlu Kult (ilmselt vihje kultusele, mitte isasele seale) oli puuviljalõhnane, pisut maitselt greipfruuti meenutav jook, mis vääris hinnangut 2,7. Krõnitsa tehase toodangust väärib eriti märkimist litsentsi alusel toodetav mõnusalt humalane Kaltenbergi õlu.
Nüüd Venemaa pruulijate toodete juurde. Esmalt Baltika suurfirmale alluva Jarpivo jook Jantarnoje. Leidsin, et see 5,3% õlu on väärt hinnet 1,9. Merevaigukarva, rohulõhnane, teravijamaitseline – ühesõnaga ei midagi erilist. Tšuvašimaalt jõudsid minu joogilauale kaks pruulist. Mõlemad kuuluvad Tšeboksarõ õlletehase Buket Tšuvašii tootenimistusse ja sarja Pennaja Kollektsija. Pennõi Barhat (tõlkes vahune samet) omas 5,7 kanguspügalat. Tumepruuni värvi õllel oli kevadiste õite aroom, milles tunda röstitud linnaseid. Maitses olid röstlinnased kohal ning tunda oli veel röstitud leibagi ja humalgi oli tuntav. Mulle meeldis – 3,1. Pennaja Prohlada oli 4,1% hele laagerõlu. Taimelõhnane, kuid maitselt mitte eriti jõuline. Siiski tubli tükk – 2,5.
Efes-Moskva laseb välja Belõi Medvedi nimelist tootesarja. Nagu suurtehasele kohane ei ole nende tooted märkimisväärsed. Seda peaks tõestama ka minu poolt pandud hinded. Belõi Medved krepkoje sai numbriks 1,8 ning Belõi Medved Svetloje 1,7. Sama tootja Green Beer ei vääri ka rohkemat hinnet kui 1,8. Ei jäta need õlled mingit muljet. Juua kõlbavad, aga on hingetud. Lõpetuseks seekord Baltika toode Zatecky Gus. 4,6% toode (õlu on selle kohta palju öeldud.) ei vääri kõrgemat hinnet kui 1,7. Kunstlik humalamekk ning mittemidagiütlev üldmulje. Tahetakse nimetusega viidata tšehhi õlletraditsioonidele, kuid läbikukkumine on vääramatu. Halb, kuulub kategooriasse poroshkovoje pivo (pulbriõlu). Selline nimetus on Venemaal tulnud käibele kunstlikult valmisvuntsitud õllesarnaste toodete kohta.

Ilusa lõpuga lugu ehk nostalgiapäevade edasisest parendamisest

Nostalgiapäevad on tore ja vajalik üritus. Eelkõige sellepärast, et aitab veidikenegi muuta värvikamaks varasügisese Haapsalu hallikat nädalavahetust. Lihtsalt - inimestel on põhjust teha linnas suurem ring kui tavapärane nädalavahetuse marsruut kaubanduskeskuste vahel. Ja kui kõigele sellele lisandub veel törts muusikat, veidrust ning sõõm minevikuhõngu, siis on kõik hästi. Siiski tundub, et nostalgiapäevi on tabamas stagnatsioon ja üritus vajaks kindlapiirilisemat sisu.

Nostalgia tähendab minevikuihalust ja möödaniku (üle)idealiseerimist). Periood, mille järele igatsust tunda, on isikuti kindlasti erinev. See sõltub nii inimese vanusest, elukohast, maailmavaatest, varanduslikust kindlustatusest ja paljudest muudest teguritest. Näiteks 70-aastase inimese jaoks ei pruugi 1980-aastate lõpul soetatud ese olla „vana“, pigem ikka uuejärgne. 20-aastase jaoks kipub aga sama ese olema suisa antiikne, 10-aastastest ei tasu rääkidagi. Mõisted „vana“ ja „uus“ muutuvad inimese jaoks vanuse suurenedes. Keskealisele põhjaeestlasele tekitavad siiani sooje tundeid Soome TV omaaegsed saated, minule kui väljaspool põhjanaabrite televisiooni leviala kasvanuile meenub ainult kadedus nende suhtes, kes „soomet“ vaadata said – meile meenuvad erinevad asjad. Tõsimeelsele rahvuslasele ja antikommunistile ei tule punamineviku meenutamine kõne allagi, tema eelistaks selle unustada. Maruvasakpoolse maailmapildiga isik tahakski ajaratta nii 30-aastat tagasi keerata. Inimene, kes nüüd elab rikkuses või on vähemalt hästi varanduslikult kindlustatud, vaatab ajale 20-30 aastat tagasi teise pilguga kui see, kel kunagi oli tulus amet, kuid tänapäeval vaevleb raskustes. Tahtsin eelnevaga öelda seda, et nostalgia on normaalne nähtus, vaid inimesed näevad möödanikku läbi oma vaatenurga. Tuleb vaid osata mõista, et peale hea on minevikus olnud ka halba. Kurb on aga see, kui kapseldutakse minevikku ja ei suudeta näha ja mõista ühiskonna arengut.

Ajaloolasena tunnen heameelt kui tuntakse huvi mineviku vastu. Minu jaoks on tähtis tervikpilt, mitte ainult meeldivate osade väljarebimine ajavoolust. Jah, nooruspõlve muusika on tore, noorpõlves vaadatud mängufilmid ja multifilmid on meenutamist väärt, kuid kusagil on piir, millest alates lähiminevikku saab liiga palju. Tänavu on Eestis jõutud olukorrani kui nn nõukanostalgiat (vuih! - kui vastik sõna) on liiga palju. Lähiajaloos oli palju naljakat absurdi, kuid paljude inimeste jaoks oli see absurd tragöödia. Tuleb näha nii möödaniku heledat kui tumedat poolt . Viimane ei ole etteheide nostalgiapäevade korraldajatele, sest traditsiooniline üritus sai alguse enne üle-eestilist sovjetiretrolainet. Terve Eesti peale aitaks Haapsalu nostalgiapäevadest küll, ei pea igas linnas ja kõikidel suvepäevadel punase kaelarätiga koomuskit tegema.

Alguses nentisin, et nostalgiapäevades on seisaku elemente. Sõna-sõnalt võttes oleks see ju tore, sest stagnatsioon oli nõukogude ühiskonnale omane nähtus, kuid see tähendaks ürituse vaikset hääbumist. Üks võimalus oleks läbi viia täielised ja kompromissitud minevikuihaluspäevad. Kujutame seda siis ette. Haapsalus sõidavad ainult nõukogude päritolu masinad, linnaliine teenindavad PAZ ja LAZ bussid. Võimalused interneti ja mobiiltelefoni kasutamiseks tuleb viia nullini, lauatelefoniühenduse kvaliteeti võiks nädalavahetuseks tublisti vähendada. Kõik kauplused suletakse vähemalt kell 18.00, vaid Jaama AjaO oleks õhtul kella kaheksani lahti. Kaupluste alkoholiletid likvideeritakse nostalgiapäevade puhul ja vägijooke saaks osta ainult ühest kohast, näiteks ühest Ehte tänaval asuvat kauplusest. Linna restoranid ja baarid sulgevad uksed, avatuks jääks üks restoran ja üks baar. Nostalgiapäevade puhuks võetakse linna paneelmajadest ära soe vesi. Krahviaeda ja raudteejaama ilmub taas ajalooline peldik oma võimsate aroomidega. Atraktsioone oleks veel, kuid kõik ei tule kohe meelde. Ahjaa, mis oleks tõeline nõukogude aja ihalemine ilma Kiltsi lennuväljata ning sealsete soldatiteta. Oleks ju tõeliselt tuttav tunne minevikust kui linna peal käisid ringi vene ohvitserid ja tõmmud soldatid kusagilt Kesk-Aasiast. Tagatipuks visataks mõneks päevaks Karja tänaval asuv pesupood tänavale ja sisse koliks Voentorgi kauplus. Paariks päevaks nimetataks tänavaid jälle Komsomoli, Nõukogude, Pioneeri, Cheri jne. Vaat see oleks tase! Võimatu? Jah, paraku küll.

Teine võimalus on üritust piiritleda. Praegu tundub, et nn vana-aja alla käivad aastad kuuekümnendatest kuni üheksakümnendateni. Mis oleks kui ühel aastal igatsetakse taga 1960.-ndaid, järgmisel 70ndaid, siis 80ndaid, siis üleminekuperioodi ja seejärel varaseid 90ndaid oma kõikelubatavuses. Ühel aastal oleks pidu 60-aastaste, siis 50-aastaste tänavas jne. Avaneb võimalus kohtuda konkreetse ajastu teletähtede, lauljate ning linna- ja rajoonijuhtidega. Igaühele oma, aga põhjalikult oma, mitte midagi ebamäärast. Ning kui kord jõuab üleminekuperioodi meenutamise kätte koos kõikjal suitsevate šašlõkipannidega, siis laheneks Haapsalu hulkuvate loomade probleem hoobilt. Unustada ei tohi kodulinna ettevõtete kuulsusrikast minevikku. „Sulevi“ hommikumantlid, kalakombinaadi konservid, haapsalu vormileib. Viimase järele tunnen tõesti nostalgiat, häbenemata.

Säärasele üritusele ei sobi mitte kuidagi tänapäevased päikesevarjud ja telgid. Millist nostalgiat tekitab säravpunane Rannarootsi telk. Ettevõte võib oma kaupa müüa, kuid kauplemiskoht peab olema ajastutruu, näiteks hööveldamata laudadest ja vineerist kokkuklopsitud putka, mis kiiruga ürituse hommikul roheliseks võõbatud. Putkast pakutavale õllele oleks vaja tingimata vett lisada, et ajastupilt tõesem saaks. Kiiduväärt oli korraldustoimkonna otsus mitte lubada täikale leedu-poola-türgi-hiina kaupade müüjaid. Nende aeg tuleb hiljem, siis kui on kord meenutada 90.aastaid.

Lõpuks üks imelik lugu. Kordan veelkord, et nostalgia tähendab igatsust mineviku järele. Nägin, et tänavustel nostalgiapäevadel oli soovijail võimalus hankida Reformierakonna õhupall ja tegutses sama erakonna müügilett. Mida see tähendas? Algul arvasin lihtsameelselt, et tegu on valimiskapaaniaga, kuid hiljem taipasin juhtumi tegelikku sisu. Reformierakond, kes on end reklaaminud kui nooruslikku ja tulevikku suunatud organisatsiooni, on sedapuhku end avalikult liigitanud minevikunähtuseks. On astutud samasse ritta mustade „Volgade“, maanteemuhkude ja „Muravei“ rolleritega, muututud millekski, mida saab ainult taga igatseda ja öelda: oli tore aeg. Muidugi on ka teine võimalus - Reformierakond tunneb sugulust paar- või kolmkümmend aastat tagasi tegutsenud organisatsioonidega nagu näiteks ELKNÜ. Sarnasusi on.

Ääremärkusi Gruusia õllele

Ega Gruusiamaal käimine kulgenud ilma kohalikku õlut maitsmata. Kuigi meil tuntakse gruusiat rohkem veinimaana, siis õlugi on seal olemas ning isegi joodav.
Kunagi tegutses Gruusias hulk õlletehaseid, kuid tänaseks on enamik neist tootmise lõpetanud. Nii peaks praegustel andmetel tegutsema 3 suuremat õlletehast ning üks restoran-pruulikoda.
Viimasest alustangi. Tegutseb ettevõte Tbilisi vanalinnas otse Sioni katedraali ligidal. Reklaamitakse end baieri stiilis pruulikojana (Bavarian Brauhaus) ning ilmavõrgu järgi on nende nimi Kaiser-Bräu. Tootenimistust leiab kolme sorti õlut: hele, filtreerimata hele ning tume. Kõige paremini mekkis filtreerimata hele õlu. Selle maitses oli tunda humalat, linnast, pärmimaitsegi polnud kadunud. Lisaks oli tunda mõnusat vürtsikust. Hinne 3,2. Filtreeritud heledast õllest olid paljud eelloetletud maitsenüansid kadunud. Hinne 2,7. Tume õlu oli lahja, kohati vesine ning meeldis kõige vähem. Hinne 2.
Suurtest õlletehastest alustan Natakhtari õllevabriku tutvustamisest. Kuulub see türklaste Efes gruppi ja maitses on türgi mõjusid tunda. Nende nimimarki Natakstarit oli saada kõikjal. Jõin seda nii klaaspudelist, plastpudelist kui lahtisena. Tavaline laagerõlu. Pole midagi ette heita, kuid midagi pole ka kiita. Kangust oli sel 4,5%. Hindeks 2,1.Kangete õllede hulka kuulus Natakhtari extra (8%). Õigupoolest jõin teda ainult sildi saamise pärast. Õlu ise oli nagu kange tavapruulis ikka – alkoholimaitse kipub lämmatama kõik. Hinne 1,6. 3D oli selline moepruulis uhkes pudelis. Ja õigupoolest oligi pudel kõik. Maitselt suhteliselt tühi ning kui pärast jõin boržommi mineraalvett, siis viimane tundus parem. Hindasin hindega 1,5. Natakhtari Karva oli udistoode heledas pudelis. Meenutas midagi meie jääõllede sugust. Oli suhteliselt maitsetu ja igav. 1,5 oli tema hindeks. Natakhtari Kasris oli selline mahe ja ümar pruulis. Justkui naisteõlu. Ei meeldinud mulle. Hinne 1,9.
Kazbegi õlletehase toodangust jõin kõigepealt Kazbegi lager õlut. Mulle meeldis see Natakhtari õlledest enam, sest humalat oli joogis sees. Kangust 5%. Hinne 2,4. Sama tehase toodangust proovisin veel 4,7% Kazbegi goldi. Suhteliselt joodav õlu, veidi puuviljase maitse ja lõhnaga. Hinne 1,9. Kazbegi Tbilisi oli veidi vesine (3,8%), kuid sooja suvepäeva lõpetuseks paras. Ning humalat oli samuti õllele lisatud. Hinne 2,3.
Kolmandaks ettevõtteks mille pruuliseid õnnestus proovida oli Castel-Sakarthvelo. Nende toodetest puutus esmalt näppu Argo õlu. Tavaline laagerõlu, kuid kuumal suvepäeval meeldivalt karastav. Hindeks 2,5. Ühes restoranis sai proovitud 5% pruulist Herzog von Bavaria. Pudel oli uhke, kuid sisu pisut magusavõitu. Linnas domineeris liialt, humalakibedus jäi kaugetele ääremaadele. Hinne 1,7%. Plastpudelisse surutuna jõudis minuni 4,5% Germanuli. Õrnad humalatoonid jõudsid küll minuni, kuid linnas domineeris. Hinne 2. Selle tehase toodangust meeldis mulle enam Zekari. Värskendav, kohati rohuõhnane pruulis. Maitses oli tunda nii magusat kui kibedat. Hinne 2,7.