Sünnimärkide eemaldamine

Käesoleval sügistalvel ilmavalgust näinud Kalle Muuli Rahvarinde, Reformierakonna ja Res Publica sünnist pajatav raamat Vabariigi sünnimärgid on järjeks tema eelmisele teosele Isamaa tagatuba. Mõlemad raamatud sai  õhinaga läbi loetud , sest paljud isikud ja situatsioonid on tuttavad. Veelgi enam - mõneski ürituses sai ise osaline oldud. Kuigi Rahvusliku Koonderakonna Isamaa tõus ja langus oli südamelähedane,  keskendun praegu siiski Vabariigi sünnimärkidele. Põhjus on väga lihtne, sest viimases on minu tagasihoidlik isik äramärkimist leidnud.

 Kohati häiris teose puhul veidi hüplik stiil. Korduvalt hüpatakse ühest aastast teise. Autor proovib justkui kirjutada kõigest ja kõikidele ning seetõttu jutulõng mõnes kohas katkeb. Kuna Kalle Muuli on osa tekstist Postimehes artiklitena avaldanud, siis raamat jätab artiklitekogumiku mulje. Samas on ta osanud luua kõigi kolme teema puhul kenad raamid.

 Rahvarinde lugu algab pettunud Edgar Savisaare konutamisega peaministri loožis mälestusväärsel 20.augusti õhtul 1991 aastal ja lõpeb bolševismi vastu suunatud tsitaadiga Marju Lauristinilt. Sinna vahele mahub Rahvarinde loomise ja arengulugu koos hüpetega rahvuslaste tegevusmaile. Tegelikult rahvarinde sünnilugu pakkus mulle päris palju uut teavet. Nii astusid minu jaoks ajaloo hämarikust välja sellised värvikad isikud nagu autoteenindaja Ülo Mäe ja majandusteadlane Hillar Kala. Ja neid tegelasi oli veel palju.

Reformierakonnast pajatav osa algus oli võimas. Tore on vaimusilmas ette kujutada Heiki Kranichi ja Siim Kallase koosistumist nooblis Viini hotellis, kus  Kallas rüüpas klaas klaasi järel kloorist kraanivett ning Kranich rääkis muudkui ühise erakonna loomise vajadusest. Tõsi, kloorilõhn on Reformierakonnal siiamaani küljes.
Kohati võib Reformierakonna sündmise lugeda nagu seiklusjuttu. Voimixi ja autopahtliga äritsev Meelis Atonen, dramaatilised telefonikõned kuhugi Venemaa avarustesse või Pariisi. Oleks võinud minna edasi ja tuua mängu kantpead ning muud pätid. Oleks olnud tipp-topp seiklusjutt.
Kranichi roll Reformierakonna sünni juures on ilusti välja toodud, kuid mul oleks siia lisada rida täpsustavaid märkusi. Kõigepealt pendeldamine kilulinna ja mudalinna vahel. Juba teist üllitist järjest kirjeldatakse Kranichi kangelaslikku liiklemist Tallinna ja Haapsalu vahel. Jutustatakse sellest kuidas Heiki lahkus hommikul kella kuuese bussiga Haapsalust ja naases Tallinnast koju öösel kella ühese  bussiga. Haapsalu inimesena tean, et viimane Haapsallu suunduv autobuss väljus kilulinnast kella 23 paiku ning jõudis see mudalinna kella 1 paiku öösel. Ilmselt on väljumisaeg Tallinnast ja saabumisaeg Haapsallu lihtsalt segi läinud.
 Teise loo kohta, mis kajastas nn Isamaa lõhenemiskongressi 1994.aasta juuni algul, on mul pisut teised meenutused. Raamatus kirjeldatakse  seda kuidas Meelis Atonen helistas pärast Mart Laari tagasivalimist Isamaa esimeheks Pariisi Heiki Kranichile ja küsis tema edasiste sammude kohta. Millegipärast meenub mulle teistsugune pilt sellest Isamaa suurkogu päevast. Pärast valimistulemuste selgumist tirisin Eesti Projekti maja (seal see suurfoorum toimus) ees suitsu ning seal tegeles suitsetamise ja niisama kiibitsemisega hulgaliselt rahvast, teiste seas Heiki Kranich. Rahva seas ringi patseeriv kuningriiklane Kalle Kulbok küsis Kranichi käest: "Kas astud nüüd tagasi?", ja too vastas selle peale jaatvalt. Polnud mingit Pariisi.

Enim pakkus raamatust mulle pinget Res Publica lugu. Eks ikka sellepärast, et minu tagasihoidlik isik on teose selles alajaotuses äramärkimist leidnud.
Algab see teema sarnaselt Reformierakonnast rääkiva osaga. Jälle istuvad koos kaks meest - üks noor ja teine veidi eakam. Jälle noorem muudkui räägib ja vanem kuulab, kuni lõpuks murdub ja annab järele (annab raha).
Üldjoontes on Res Publica kujunemislugu kirjeldatud õigesti, lisaks täpsustuseks mõned olulised asjad. Alustaks isikliku teemaga. Dramaatiliselt on kujutatud 1997.aasta jaanuaris Tallinnas Inglise Kolledži ruumes toimunud Res Publica suurkogu, kus sai tagasilöögi nnTautsi-Konsi plaan kujundada Res Publica ümber erakonnaks. Nenditakse, et seeniorid kasutasid ära N-gruppi, ammugi ei kuulunud ma noorimate liikmete hulka. Olin tollal viimaseid kuid 29-aastane ja teistest tublisti vanem. Selle pisikese faktivea allika leidsin kronoloogia osast. Res Publica üldkogud on ilusti ritta lükitud, aga märkimata on 1996.aasta jaanuaris toimunud üldkogu, kus allakirjutanu valiti Res Publica aseesimeheks koos Gert Antsu ja Paul Vahuriga. Muidugi pole minu isik oluline, sest minu roll oli tõesti ülimalt tagasihoidlik. Ülejäänud faktoloogia paisatb siiski täpne olevat.
Res Publicat kajastava osa lõppu pean raamatu teiste osade lõppudest paremaks. Justkui revolutsioon õgiks oma lapsed: Taavi Veskimägi ja Tõnis Lukas lahkuvad.
Teose tugevaim külg on võimas pildigalerii, millele ei ole midagi ette heita, seda saab ainult kiita. Ja milliseid mälumänguküsimusi saab veel nende põhjal koostada.

Lõpetuseks mainin, et Vabariigi sünnimärkidest saaks veidi ümbertöötatult tõelise seiklusjutu. Vaja on tuua ainult mängu kurjategijad või prostituudid. Kujutagem  kuidas Viini šikist hotellist oma äärelinna öömajauberikku suunduvat Heiki Kranichit hakkavad öisel teekonnal kimbutama kurjamid. Või siis heliseks Kallase-Kranichi vestluse ajal uksekell ja tuppa ilmuks neiu, kes pakuks müüdavat armastust. Või Konsi-Taali poliitvestlusele segaks vahele usukuulutaja värske religioosse ajakirjaga. Oleks tore ja nauditav lugemine.