2013.aasta alguses hakkasid meie meediaväljaanded pasundama revolutsioonilisest muutusest Eesti ajalookirjutuses. Ilmavalgust oli näinud suurteose Eesti ajalugu II köide.
Suure meediakära põhisõnum oli tõigas, et loobutud on terminist "eestlaste muistne vabadusvõitlus" ja asendatud see "Liivimaa ristisõjaga". Suuremates ajalehtedes pühendati teosele hulgaliselt leheruumi, Postimees valis teose koostaja Anti Selarti nädala persooniks.
Peaasi, et müüginumbrid oleksid.
Ajakirjandusliku kajastamise tagamõte on arusaadav, sest nn vana ja uue käsitluse konfliktsuse rõhutamine võimaldab tekitada midagi sensatsioonimaigulist ning see omakorda võimaldab mingisugustki müüginumbrite kasvu. Seega ei tasu meediakära taga näha ainult huvi ajalookäsitluse vastu, vaid ka materiaalset huvitatust. Müüb ju pagana hästi teade, et legendaarne Ümera lahing, kangelaslikud Madisepäeva lahing ning Tartu kaitsmine on kõrvale heidetud (kui mitte ajaloo kolikambrisse teisaldatud) ning asendatud millegi Euroopa-keskse ristisõja jutuga. Suur osa eestlastest on ju kooli ajalookursusest meelde jätnud haaravad jutustused taplustest muistse vabadusvõitluse päevilt. Just need teemad asusid ajalooõpetuse alguses ja kinnistusid. Hilisem liigselt faktitihe ja tihti emotsionaalselt igav ajalookursus kadus. Ümera legend aga jäi. Kindlasti käis paljudel peadest läbi mõte: meie ajalugu röövitakse! Ja asendatakse see mingi iiveldamapaneva poliitkorrektse eurosoustiga. Meedia sõnum täitis eesmärgi, konflikt oli loodud. Loomulikult unustab ajakirjandus ja enamik lugejaist Eesti ajalugu II ümber käiva kõmu peagi, sest peale tulevad uued uudised, uued nädala persoonid.
"See raamat on saast"
Ma olen nõus, et tegu on tundliku teemaga. Kui lugesin mõningaid reaktsioone raamatule, siis leidsin, et ei saa enam vaiki olla. Kui ikka raamatu autoreid tituleeritakse ajaloolasteks jutumärkides, süüdistatakse eesti mahamüümises ja ei tea milles veel, siis meenusid hoopis katked Nõukogude impeeriumi ajaloost. Kui dissidente hukka mõisteti, siis korraldati tehastes, vabrikuis, ühismajandeis nn "nördinud töörahva koosolekuid" , kus dissidente hukka mõisteti. Seal siis kõnepuldist töörahva esindajad teatasid, et nemad küll nende imperialistliku Lääne ees lömitajate loomingut lugenud ei ole, aga see-eest nad teavad, et nende loodu on saast. Meil küll enam koosolekuid ei peeta, aga sotsiaalvõrgustikud ja muu veebiruum sobib küll säärasteks sõnavõttudeks. Kusjuures, usun, et nüüdsed sõnavõtjad pole samuti raamatut lugenud, vaid kiiganud teemat kusagilt veebiportaalist või paremal juhul lugenud ajalehte.
Just see viimane sundis Eesti ajaloo II osaga põhjalikumalt tutvuma ja oma mõtted üles kirjutama. Muljed hakkavad järjest ilmuma siia lehele ning täna võtan vaatluse alla selle kõige kirgikütvama teema: muistse vabadusvõitluse.
Revolutsiooni ei ole
Esiteks: midagi revolutsiooniliselt uut ei ole. Kui millalgi see revolutsiooniline murrang oli, siis oli see juba ära eelmise sajandi lõpul kui 1999 nägi ilmavalgust Andrei Hvostovi teos Mõtteline Eesti, kus autor seadis kahtluse alla kogu rahvusromantilise ajaloonarratiivi. Poleemikat üllitise ümber oli parajalt, enamik ei olnud autori seisukohtadega nõus. Tänaseks on see loomulikult unustatud ning tegelikult Hvostovi teos ei olnudki midagi tõsiteaduslikku, vaid pigem midagi poleemikale kutsuva ja ärritava popuklaarteadusliku raamatu laadset. Hea küll, jätame selle sinnapaika.
Aga 2005.aastal ilmus gümnaasiumiõpik Eesti ajalugu I , kus suure pealkirjana ilutseb Liivimaa ristisõda ja eestlaste muistne vabadusvõitlus on taandatud pelgalt alapealkirjaks. Nüüd Postimees kirjutab, et äsjailmunud Eesti ajaloo teine köide on tähtteos, mille järgi hakatakse õppima koolis ja kirjutama Vikipeediasse artikleid. Žurnalistid, ärgake üles, ammu juba õpitakse Liivimaa ristisõda.
Teiseks: Jakobsoni isamaakõnedel põhineva ajaloojutustamise aeg peab kord otsa saama. Ei saa lõputult kedrata ülemöödunud aastasaja kivinenud arusaama muistsest priiuse ajast, mil põlluharijast eestlane kündis ennastunustavalt põldu ja siis järsku tulid pahad sakslased tule ja mõõgaga ning ristisidki rahva ära, misjärel silmapilkselt algas pime orjaöö. 19.sajandil oli selline lähenemine loomulik - sakslasest mõisnik oli ikkagi võõras. Loomulik oli muistse vabadusvõitluse rõhutatud kajastamine ka eelmise sajandi 1920.-1930.aastail. Oldi ju alles kirjutamas oma rahva ajalugu, nüüd mitte enam kõnede, vaid teaduslikul kujul. Müüt sakslasest vallutajaist elas edasi ning ehk süvendas seda võidetud Vabadussõdagi, Eks sealt see termin tuligi: äsja oli lõppenud vabadussõda punase Venemaa ja landesveeri vastu. see oli siis kaasaegne vabadusvõitlus, see kunagine oli aga muistne. Nõukogude okupatsiooni ajal keerutati ammusele sakslaste-vastasele võitlusele veel paar vinti peale, lisati juurde pidev Vana-Vene riigi "omakasupüüdmatu" vennalik abi ja müüt elas edasi.
Eks iga põlvkond peab kirjutama oma ajaloo. Ajalookirjutus peabki muutuma. Nüüd siis on Eesti asetatud Euroopa ajaloo konteksti. Enam ei ulbi Eesti kusagil väljaspool muinasjutulises maailmas.
Head ja vead
Lugesin muistse vabadusvõitluse osa kõigepealt läbi. On loetu kohta öelda head ja halba. On hea, et on seletatud lahti rahva ristimise mõiste tolleaegses kontekstis. See, et oli üksikuid inimesi, kes ristiusu olid omaks võtnud, ei tähendanud veel ristiusu levikut. Ristitud oli rahvas ikka alles siis kui ta lepinguliselt oli kinnitanud allumist ristisu toojatele ning lepingut oli näiteks pantvangidega ja maksustamisega kinnitatud. Mõni kohalik kirikuisa on juba aastaid kinnitanud, et eestlased olid juba ristiusuga väga tuttavad ja seega võib kohalikku kristlikku ajalugu ika veelgi kaugemale minevikku kerida. Üksik kristlane kusagil Läänemaal ei tähendanud tollal midagi. Lõpuks võib järeldada: ega ristimist ilma võitluseta vist ette ei kujutatudki.
Noriksin aga sõja põhjuste kirjeldamise kallal. Raamatu järgi on sõja üheks tähtsamaks põhjuseks 11.sajandil alguse saanud ristisõja vaimustus. Ristisõdu ei peetud ainult Pühal Maal, vaid ka siin, Läänemere lõuna- ja idakaldail. Aga unustatud on ristisõdade üks tõukejõudusid - elanikkonna kasv Euroopas. 10.-11.sajandil hakas tänu uuendustele põllumajanduses elanikkond kasvama. Kasvav elanikkond toob endaga kaasa ka agressiivsuse kasvu (vaadake kasvõi tänaseid islamimaid).Ristisõjad olidki ju üks võimalus agressiivsust õigesse voolusängi suunata.
Saksa kaupmeeste huvidega on kuidagi vildakad lood raamatu järgi. Autorid on seisukohal, et kaupmehed ei olnud eriti huvitatud ristisõja alustamisest, kuid ei suuda mitte kuidagi oma seisukohti raamatus kaitsta. Teoses kirjutatakse: "Sakslaste majanduslik huvi Baltimaade vastu tärkas 12.sajandi teisel poolel." Edasi kirjeldatakse kuidas 1180.aasta paiku kindlustasid saksa kaupmehed Ojamaal, seejärel hakati purjetama otse liivlaste ja eestlaste maale. Seega jõudsid sealsed kaupmehed Liivimaale alles 12.sajandi lõpuaastatel. Edasi järgneb aga lause: "Sageli arvatakse, et äri mittekristlastega tähendas kõrgemat riski ja seetõttu olid just kaupmehed eriti huvitatud Baltikumi ristimisest. Ent miks siis ei takistanud see "paganlus" kauplemist varem, 11.sajandil?" No kuulge, ise kirjutasite, et sakslased hakkasid Läänemerel suurejoonelisemalt äri ajama alles 12.sajandi teisel poolel. Mis see 11.sajand siia puutub? isegi kui kaupmees sõjast polnud huvitatud, siis ristimisest kindlasti. Sõda ja ristimine aga kippusid tol ajal käsikäes käima.
Positiivseks lähenemiseks pean sündmuste territoriaalset laienemist tervele tänapäevasele Eesti ja Läti alale. Ainult Eesti ala sündmuste kirjeldamine oleks justkui ajavoost tüki väljarebimine ja sündmuste raamistik muutuks täiesti ebaselgeks.
Raamatust saab aimu sellest, et suuresti käis Liivimaal kõikide sõda kõikide vastu. Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu tülitsesid omavahel, kasutades tööriistadena kohalikke hõime, neid üksteise vastu välja mängides. Nii võitlevad omavahel liivlased ja latgalid, liivlased ja semgalid, sakalased ja ugalased, saarlased ja liivlased, harjulased ja sakalased. Siis sekkub Riia piiskopiga tehtud kokkuleppel Läänemere selleaegne suurvõim Taani, kes siiski varsti läheb mõõgavendadega tülli ja jälle mängitakse eestlasi üksteise vastu, Vahepeal veel ilmuvad veel rootslased, kes minema aetakse ja selle üle tuntakse Riias ainult headmeelt. Nendesse taplustesse sekkuvad veel venelased, kes esinevad ni kohalike rahvaste kui ordu või piiskopi liitlastena, aga tegelevad peamuselt röövimistega. Ning seda segadust kasutavad ära leedulased, kes ikka oma põhjanaabreid rüüstamas käivad. Ei ole selles pooltevahetamistes, omavahelistes tülides midagi kangelaslikku.
Kahjuks pole autorid olnud hõimude nimedes järjekindlad. Nad kirjutavad ühes kohas, et rüüsteretke tegid liivlased ja latgalid, teisal aga kasutavad nimetusi liivlased ja lätlased. Kaldun arvama, et siin on ilmselge toimetaja praak.
Teos annab põhjalikuma ülevaate ajalooliste isikut taustast. Vahest huvutavam on Taani kuninga Valdemar II lugu, sest saame teada, et nende võitluste ajal tuli tal aastapäevad vangis veeta. Samuti tuleb meil ajaloos piiskop Alberti rõhutamise kõrval rohkem esile tõsta piiskop Theoderichi rolli. Muidugi on raamatus muutunud mitmete ajalooliste tegelaste kirjapilt. Seni oleme ikka rääkinud paavsti legaat Modena Wilhelmist, nüüd lepime siis Modena Guglielmoga. Tegelikult on vist ilmse itaallase puhul nii ka õige. Alna Balduin teeb samuti nime korrigeerimise läbi.
Kunagi õppisime selgeks daatumi 1227, mil Saaremaa alistus ja sellega oli justkui kogu sõjategevus lõppenud. Kus sa sellega. Võitlused kestsid suuresti edasi. Nüüd küll rohkem venelastega, kes tegid siiakanti rüüsteretki ja eestlased koos rüütlitega tegid omakorda Novgorodi- ja Pihvamaale retki. Mahuvad siis ka saarlaste vastuhakud. Ristisõda aga jätkus Vana-Liivimaa lõunarajal ning raamat pakub Liivimaa ristisõja lõppdaatumiks 1313, mil õnnestus rajada Dünaburgi linnus (Daugavpils) vastu leedulaste ala.
Raamatu esimese peatüki põhjal võib öelda, et lähenemine ajastule on ehk harjumatu, kuid siiski mõtteid tekitav ja vaidlusele kutsuv. See on ajaloos aga peamine. Võib-olla vajanuks tekst veidi rahvapärasemat lähenemist ja mitte liigselt teaduslikku keelt. Aga mis ma ikka liialt norin.
Mis puutub Postimehe väitesse, et selle järgi hakatakse õpetama koolis. Arvan, et iga õpetaja valib ise mismoodi ta teemat õpetab, millisele sündmusele rohkem tähelepanu pöörab. Kui õpetaja tahab, siis räägib ta lastele Ümerast, Madisepäeva lahingust ja Lembitust, et anda edasi mingigi emotsioon. Kõike ei saa ette kirjutada ametlikuks peetav raamat, veel vähem ajaleht.
Loen raamatut edasi ja kirjutan mõnikord jälle. Kui viitsin.
No comments:
Post a Comment