Nii väikebuss kui selle juht olid samad, mis esimesel Fesi õhtul. Bussijuht kurtis küll väsimust, kuid sõitis vapralt. Nüüd sai päevavalguseski kaeda Fesi uuemaid osi, mis tublisti erinesid vanalinnast. Uuemad linnajaod olid euroopaliku välisilmega, kuigi siingi oli säilinud midagi araabiapärast. Ohtralt oli jälgi kinnisvaraarendusest ja uute elamurajoonide kerkimisest.
Bussiaknast vilksatas mööda Maroko loodus. Domineerivaks värviks oli roheline. Väidetakse, et Maroko külastamiseks parim aeg ongi talv, sest ülejäänud ajal tõmbub loodus päikese käes pruuniks. Tihti oli näha oliivisalusid, kus käis kibe saagikoristus. Puude alla olid laotatud vaibad-tekid, et raputatavad õlimarjad neile kukuks, siis on kergem oliivid kokku korjata. Teisal võis näha juba korjatud õlipuumarjade tuulamist. Oli tekkinud virn oliive ja siis üks mees kühvliga viskas oliive õhku, üritades niiviisi vabaneda puulehtedest ja muust prahist.
Volubilis, arhitektuurimälestis, mida otsustasime vältida, ei jäänud maanteest siiski kaugele ning parema silmanägemisega isik nägi eemal terendavad sambad ikka ära. Sõideti, kuni ühel mäenõlval buss peatus. Päike lõõskas taevavõlvil ning mäeküljelt avanes kaunis vaade kahel künkal asuvale Moulay Idrissi asulale. Asulale, kus asub palverännupaigana tuntud kuningas Moulay Idrissi mausoleum. Väidetakse, et moslemile on viis Moulay Idrissi külastamist võrdsed ühe palverännakuga Mekasse. Peale linnavaate pakkus huvi mäekülg ise, kuhu inimesed rohkelt prahti olid visanud. Paistis, et rikkalikult olid kohalikud sel nõlval õlutki manustanud - puruksvisatud õllepudelid, lössitrambitud õllepurgid ning kõikjal vedelevad õllekorgid andsid sellest küll märku. Moslemid ei joovat alkoholi?
Moulay Idrissis ootas meid ees rahvamurd. Tähtsaim läbisõidutee oli muutunud turuplatsiks, kus müüdi suuremalt jaolt Hiinast pärit kaupa. Väikebuss liikus teokiirusel sest massist läbi ja lõpuks peatus pühapaiga ees. Kuna olime mittemoslemid, siis pidime seisma jääma tõkkepuu taha, aga moslemid läksid kaika alt läbi ja sisenesid pühakohta. Tõkkepuu ees seismisega ning päevapildiaparaadiga paari ülesvõtte tegemisega meie Moulay Idrissi külastus piirduski.
Umbes kolmekümne kilomeetrise vahemaa läbimise järel ootas Meknes. Nagu eespool mainisin peetakse seda üheks neljast kuninglikust linnast. Linna hiilgeaeg oli 17.-18.sajandi vahetusel kui valitses Moulay Ismael – valitseja keda on peetud Maroko päikesekuningaks. Sellele annavad alust pea samaaegne valitsemisaeg Louis XIV-ga ja suured ehitamisplaanid.
Visiit Meknesi linna kujunes siiski lühiajaliseks. Sõit bussiga kunagiste uhkete müüride vahel, kuulsa Bab Mansouri värava puudutamine, põgus külaskäik kunagisse kuningapaleesse. Just pea lõpmatuna näivad pikad müürid jäid Meknesi linnast eriti meelde. Tuglas kirjeldas oma Meknesi müüridevahelisi kogemusi nii: „Nende sünget vägevust rõhutab eriti just see elutus. See on sisutu koor, surnud kest. Jätkuvad ainult kõrged, enamasti sakilised seinad kilomeetrite kaupa, risteldes omavahel ja moodustades turgusid ja õuesid monumentaalsete väravate ning kangialustega.“ Näis, et ajast mil Tuglas külastas linna pole midagi muutunud. Tõepoolest - nii vähe inimesi võis müüride vahel näha.
Ainus pikem peatus oli Agdali suurejoonelise veehoidla ääres. Veehoidlat vaadates tuli tunnistada, et Tuglase külaskäigust saadik on midagi siiski muutunud. Klassik kirjeldas uhket veekogu, kus Moulay Ismaeli ajal sõitsid laevadki, mahajäätuna ning suisa soostununa. Nüüd oli reservuaar vett täis, kaldale oli rajatud promenaad. Meeldiv oli sel promenaadil olla. Päike seisis kõrgel taevavõlvil ning tema kiired peegeldusid mänglevalt veekogu pinnalt vastu. Veekogu ääres võis seista minuteid ja nautida lõunamaa soojust. Ei uskunudki, et on 31.detsember, nii soe südasuvine tunne tekkis. Ka kohalikud ei tülitanud, veehoidla äär oli inimtühi, ainult üks inimene möödus meist pooltunni jooksul ja sadakond meetrit eemal müüs mees kahte õrna tuule käes lehvivat päevasärki.
Aeg kiirustas tagant. Meknesi uuemas linnajaos sai tehtud lõunasöögipeatus, ja edasi Casablanca suunas.
Meksnesist alates kulges sõit mööda kiirteed. Lage maastik tormas akende tagant mööda, kilomeeter kilomeetri järel olime lähenemas Atlandi ookeanile. Korraga sattusime kesk hõredat metsa. Sohver aeglustas masinat ja uudistas maanteeääri. Tee ääres seisid mitmel pool nooremapoolsed mehed, küpsetasid ja müüsid midagi. Mikrobuss peatus, juht väljus ning ostis ühe mehe käest kotitäie mingit kaupa. Kui ta naasis, pakkus ostetut meilegi ning seletas, et eemaldage koor ja sööge sisu ära. Väliselt meenutas juhit saadu tammetõru, kuid oli selle jaoks liiga pikk. Hammustasin kooriku katki, seest tuli välja tuum, mille ära sõin. Üsna jahune ja veidi mõru oli maitselt see saadus. Alles hiljem uurisin välja, et tegu oli korgitamme viljaga. Seega olime peatunud kesk korgitammede salu. Ka Tuglas pidas sedasama metsa oma reisijutus äramärkimist väärivaks.
Enne Rabati keerasime ära Casablanca peale. Ühtäkki pöördus väikebuss kiirteelt mereäärsele tavalisele maanteele. Akende taga võis nautida pilti ookeani laskuvast punetavast kettast, oli päikeseloojangu aeg. Otsekui mõtteid lugedes keeras bussijuht sõiduvahendi maanteelt ja viis meid päikeseloojangut vaatama. Teisi autosid oli rannas veel. Rand oli räpasevõitu: pudelikorgid, joogipurgid, tuules lendlevad paberid. Ometi ei varjutanud prügi Atlandil toimuvat etendust, kus päike tasa merre vajus ning saatemuusikaks olid merelained, mis laksudes rannale lõid. Veidi lummavat vaatepilti ja edasi Casablanca poole.
Teekond jätkus pimeduses. Teelejäävad asulad muutusid üha suuremaks ning viimaks oli sihtlinngi käes. Veidi ekslemist linnatänavail ja hotell oligi leitud. Tänusõnad (ja mitte ainult) autojuhile, kompsud hotelli ja oligi käes aeg saata ära vana aasta.
No comments:
Post a Comment