Fesi üsna väikses lennujaamas õnnestus kiiresti läbida passiprotseduurid, kuid aega kulus rahavahetuse peale,sest lennujaama ainuke sularahaautomaat ei tahtnud võõramaalastele raha anda. Vaatasin automaadiga jändavate euroopa turistide nõutusest pikenevaid nägusid ja otsustasin sooritada vahetustehingu rahavahetuspunktis, mis eeldas mõningast järjekorras seismist. Peagi olin peotäie Maroko dirhamite omanik. Juba vormus mõtteis mälumänguküsimus: Nimetage küla Noarootsi vallas, mis on Maroko rahaühikuks?
Kunagine Maroko pealinn ning kuulus ülikoolilinn asub lennuväljalt kaksteist kilomeetrit eemal. Lennujaama oli võõrastemaja poolt vastu saadetud väikebuss, mis meie kuueliikmelise seltskonna ilusti tosinkond kilomeetrit eemal asuvasse linna viis. Päris hotelli juurde ei õnnestunudki sõita. Kui buss peatus ja meie oma kompsud haarasime, asus bussijuht teejuhiks. Esmalt sisenesime kitsukesele uulitsale, siis järsku hüppas juht mingist avausest sisse ning palus endale järgneda, hoiatades ühtlasi võimaluse eest pea ära lüüa. Kõndisime siis küürakil mööda pisikest käiku, mis osutus põiktänavaks. Lõpuks peatuti ukse ees, siseneti ja olimegi öömajas kaheks järgnevaks ööks. Uksest sisenedes märkasid kõik teadet, et tegemist on alkoholivaba tsooniga. Tere tulemast islamimaailma!
Hotell kujutas endast tüüpilist maroko siseõuega elamut ehk riaadi. Siseõu on ehk palju öeldud selle üsna kitsukese avatud siseruumi kohta, mille ümber asusid toad.
Kui kotid-kohvrid olid tubadesse paigutatud, siis saabus aeg minna otsima kohta, et õhtust kõhusuurust võtta. Täpset sihtkohta ei teatud, kuid oli lootus, et söögikohad on hõlpsasti leitavad. Vahest siiski oleksime pidanud lugema Tuglast: „Sest niipea kui päike kaob, saabub öö nagu meie pimedaimad sügisööd./---/ Seal valitseb aafrikalik ürgöö, milles hiilivad vaid hirmud-šaakalid.“ Kui kitsad lõigud olid läbitud ja astusime veidi laiemale tänavale,siis kleepus meie seltskonnale külge üks hallis kapuutsiga dressipluusis kohalik noormees, üritades kõigest hingest giidi mängida. Ta tolknes meie ees ja kõrval, lausudes päheõpitud inglisekeelseid fraase: Fes on väga vana linn. Vanalinnas elab kaks miljonit inimest, linnamüür on 15 kilomeetrit pikk, lähme toredale väljakule... . Õnneks leidsime varsti restorani. Tüüpilises maroko stiilis hoones, mis näis olevat orienteeritud turistidele ja nende rahale, sai siis söödud kohalikke roogasid. Ei puudunud kohalik vein ning õlu. Kõht sai täis, arve söögi eest tundus suurevõitu, kuid talutavana.
Naiivselt lootsime, et meie „giid“ on kadunud, kuid võta näpust – kohe oli ta platsis ja hakkas jahvatama, kutsus vist mõned sõbradki ligi. Et tüütusest vabaneda eraldati talle mõni väheväärtuslik rahakupüür. Samas oli selge ka otsus: järgmisel päeval tuleb võtta päris giid, et hõlptulu otsijad eemal hoida ning vältida eksimist tänavarägastikus.
Hommikusöögilauas sai oma õhtust plaani tutvustatud majaperemehele ning peagi saabus Hassan, kellest sai meie teejuht Fesi vanalinnas ehk mediinas.
Fesi vanalinna peetakse üheks paremini säilinud ja suuremaks araabiamaade linnakeskkonnaks. Vanalinna müüride vahel elab umbkaudu 800 000 elanikku ning autoga seal sõita pole võimalik. Tõesti, tänavad on kitsad ja inimese neljarattaline sõber sinna ei mahu. Kaubaveol aitavad kohalikke neljajalgsed – eeslid ja muulad. Tihti tuli vanalinnas teed anda järjekordsele eeslile, kellele suur kandam sega tõstetud.
Tuglas on oma mälestustes Fesi vanalinna kirjeldanud kui sünget paika, pigem metsa või sipelgapesa ühes loomade käikudega. Kohati jätab tänapäevane Fesi mediina tõesti sünge ja rusuva mulje. Kitsastele tänavatele ei lange päikesevalgus ja seetõttu on õhke kuidagi niiske ja raske. Kordagi ei tekkinud soovi jopet seljast heita, kuigi ilmateade rääkis 16 soojakraadist. Siiski, tähtsamatel tänavatel liigub rohkesti inimesi. Turiste on võimalik ilmeksimatult kindlaks teha, sest liiguvad nad giidi saatel või ajavad näpuga Lonely planeti reisijuhist järge. Samas on ses vanalinnas midagi tuttavat, midagi õpitut. Meenub keskaja kursus, mida sai isegi õpitud ja mida praegu püüan teistele õpetada. Keskaja linnas olid kitsad tänavad, tänavatele avanesid töökojad ja kaupmeeste kontorid – nagu praegu Fesi vanalinnas. Fesis saab keskaega selle tõsises mõttes tunda, samal ajal kui Euroopa vanalinnad on suured turistilõksud ja disneylandid. Nii on võimalik samm-sammult kohata käsitöölise töökoda, pisikest kaubaäri või -letti. Võib leida tänavale avatud leivaküpsetuskoja, kus leivapätsid ilusti virnas seisavad ning taamal põleb ahjus tuli. Linnaelanikud teevad taigna kodus valmis ja käivad seal leiba küpsetamas. Samas aga on tänapäev tunginud Fesi vanalinna tänavalegi. Nii võib koraanikooli (midagi meie lasteaia sarnast) sissepääsu kõrval näha Miki-Hiirt, kohtab ka majaseinas paiknevat sularahautomaati. Siiski, tervikuna paneb keskaeg veel vastu.
Hassan juhitud retk mööda mediinat kulges kindlas tsüklis: esmalt mõni vaatamisväärsus, siis pood või töökoda. Kusjuures lõpuks andsid vaatamisväärsused tee täielikult kaubandusele. Ei tea, miks araablased arvavad, et eurooplane-ameeriklane unistab ainult ennastunustavast ostlemisest ja vaatamisväärsused ning sotsiaalne olustik peab kindlalt tahaplaanile jääma. Küllap on jänkid ja suur osa eurooplastest tõesti haaratud igasuguse nänni ostmisest. Nii ostetaksegi kokku lugematul hulgal mittevajalikku träni, mida kodumaal kõrvuniulatuva naeratuse saatel tuttavatele kingitusena pähe määritakse või internetioksjonil edutult maha püütakse müüa. Teisest küljest on Fes aga maroko käsitöömeistrite toodangu ostmiseks kõige mõistlikum paik, sest ei ole täielikku orienteeritust turistile nagu oli reisi ülejäänud punktides. Meie teekonnal külastati vasesepa töökoda, tikkimiskoda, nahktoodete kauplust, sallimeistrite hoovi, rahvariiete kauplust, savikoda ja loomulikult vaibamaailma. Teistest enam tekitasid huvi nahakauplus ja vaibakoda.
Terve kvartali Fesi mediinast võtab enda alla nahatööstus. Loomanahad tuuakse kohale ja siis leotatakse neid väljaheidetes, mille tulemusel karv eemaldub, seejärel kuivatatakse ja värvitakse. Poodi sisenedes anti pihku piparmündioks, et haistmisorganeid pealetükkivast õõvastavast lehast säästa. Kauplus paiknes läbi mitme korruse ja sealt sai osta kõike alates rahakotist kuni nahkjopeni välja. Kaupluse katuselt avanes vaade nahavärvimisbasseinide värvivirrvarrile.
Vaibakauplus asus samuti läbi mitme korruse. Igal korrusel lesisid vaibad rullides. Asjamees tutvustas meile omi vaipasid ja rullis neid järjest lahti. Nii rullusid üksteise järel põrandale uhkemad araabia vaibad ja lihtsakoelisemad berberi vaibad. Sealjuures kiitis ta näidatavaid tooteid taevani. Aga ainult üks meie seast lahkus sellest ärist vaibaga. Küllap jäi kaupmehele arusaamatuks miks eestlased ei ole erilised vaibafännid.
Külastatud vaatamisväärsed ehitised olid toredad. Millised nikerdatud seedripuust väravad ja seinakaunistused! Ja kui peen võib välja näha marmorisse raiutud koraanitekst, kui kauni jälje viskab seinale läbi värvilise klaasi paistev päikesekiir! Tegemist oli enamjaolt endiste islamiõppeasutuste ehk medresetega. Mošeedesse meil kui mittemoslemeil asja polnud. Üritasime vaid tõkkepuu taga passides näha võimalikult suurt osa pühakoja hoovist. Giid seletas, et tõkkepuu mošee väravas pole mitte teiseusuliste peatamiseks vaid hoopis selleks, et takistada veolooma sisenemist kultushoonesse. Islami pühakodade juures hakkas silma oluline erinevus paljude muude moslemimaade pühakodadest. Paljudes teistes islamimaades on mošee kõrval asuvad minaretid ümara kujuga, menutades meile katlamajade korstnaid. Marokos on minaretid neljakandilise kujuga.
Veidi enne hämardumist viis Hassan meid huvireisile väljaspoole linnamüüri. Kuna jalgsimatk oleks osutunud liigpikaks, kasutati liiklemiseks pisibussi, kuhu mahtusid sisse nii meie kuuik, giid ja bussijuht. Selles bussis olles said aru mis tunne on olla puuhalul puuvirnas. Siiski oli selle väikese sõidu meeliülendavamaks hetkeks vaade kõrgelt künkalt kogu Fessi vanalinnale ja linnalähedastele oliivisaludele. 
No comments:
Post a Comment