Mõned viimaseaja mekkimised.

Viimati sai siin maha tehtud Taaralinna õllemeistrite maheõlut. Nüüd on karmi kohtu ette astunud järgmised pruulised.
Alustuseks vaatame üle Saaremaa Tuuliku järjekordse variandi. Emajõelinna meistrid on toppinud selle joogi nii tavalisse klaaspudelisse kui pindisesse purki. Kangust sedapuhku aga 4,7%. Tulemus on pehmelt öeldes väheveenev. Helekollane, pisike vahukorraga jook on suhteliselt vesine, õrnalt magusavõitu, veidi ka teraviljane. Suhteliselt igav. Muidu polekski väha riidlema hakanud aga reklaamitegijad ei ole seekord astunud mitte ämbrisse, vaid suisa tünni. Jälle patravad nad sellest, et käsitletav pruulis on iidsete Saaremaa pruulitraditsioonide jätkaja. No kuulge, sellel vesisel joomaajal pole Saaremaaga mingit ühisosa. Reklaamilause on lihtsalt sõnakõlks, umbes nagu juhmi poliitiku valimiseelne lubadus. Õlu ei saanud kõrgemat numbrit kui 1,6.
Hoopis meeldivama mulje pakkus hõimuvellede madjarite maalt pärit 7,3% Dreher bak. Tumedat karva, kreemika mütsiga õlu oli karamellise lõhnaga parajalt täidlane suutäis. Maitses oli tunda kohvitoone, röstitud linnaseid, finiš oli parajalt mõru. Tore, hindeks määrasin 3,3.
Vene õllesid esindas seekord Moskva äärelinnas paiknev Mospivo kombinaat, mille 4,7% klassikalist ma proovisin. Linnaselõhnaline, selge kuldse värviga õlu. maitses oli esikohal teraviljamekk, pisut oli magusat, lõpus ehk veidi mõrudat toonigi. Hindasin seda 2,4ga. Meie kaubandusvõrgus olevad sakslaste nn säästuõlled Germania Lager ja Steininger premium pils (pildil)on ikka üsna viletsad. Tugevalt pastöriseeritud, leivamaitselised joogid. esimesele panin numbriks 1,7, teisele ei saanud 1,4 kõrgemat hinnet panna. Säästetud oli kõige pealt.

Orgaaniline mittemidagi

Emajõe Ateena õllemeistrid on turule paisanud joogi nimega A.LeCoq Organic. Heade mõtete linnast on pärit suhteliselt mittemidagiütlev õlu. Isegi eestikeelset nime ei oska välja mõelda - pole ei originaalne ega orgaaniline. Väidetavalt (tootjate või reklaamisindrinahkade arvates) olevat tegu esimese Eesti maheõllega, mille tegemisel on kasutet mahepõllumajanduses kasvanud tooret. No pannudki siis nimeks A.LeCoqi mahe. Jah, olen pettunud. Kuhu on jäänud humal? Teraviljalõhn laiutas, maitse oli suhteliselt linnaseline, vaid lõpus kumas midagi humalalaadset, mage lugu. Ratebeeri skaalal ei ületanud see saavutus 2 punkti.

Tartu pruulimeistrite joogi fooniks valisin kauge Baškiiriamaal Ufaa linnas Türgi kapitalil põhineva õllevabriku toote Belõi medved živoi. Toote reklaam väidab, et joogis sisaldub nii maitse kui lõhn, mis omased naturaalsele, filtreerimata õllele. Olen seda joonud nii plastanumast kui klaaspudelist. Mulje: hägune värv, seebivahtu meenutav vahumüts, lõhn linnaseline. maitse rohkem linaaselise poolde kaldu, pisut pärmine ja puuviljane. Hindeks 2,3.

Karl Friedrichi proovimine

Carlsbergi Eesti haru, mida mõnelpool ka Saku Õlletehaseks kutsutakse on müügile paisanud Karl Friedrichi nimelise pruulise. Pakutakse seda nii klaaspudelis kui 0,5 ja 0,33 liitristes purkides. Kujundus on küll ilusavõitu ja kutsus kindlasti toodet ostama. Meenus, et umbes poolteist aastakümmet tagasi tootis Saku samuti Karl Friedrichi nime kandvat õlut, siis oli see tume. Praegune on aga hele.
Pärast pudeli avamist paiskus esile pisut tehniline lõhnabukett, kus oli veidi metallilähedast humalat, kuid linnasemagusust polnud. Maitselt oli joogis midagi tuttavlikku. Meenus aastatetagune Žiguli õlu. Ja see ei tähenda, et õlu halb oleks. Humalat oli üsna tugevalt tunda ja see on hea märk Loodetavasti järgmistesse partiidesse samuti humalat lisatakse. Linnasetoone paraku tunda polnud. Esmamulje oli positiivse poole kaldu.
Aga ärge müüge 0,33 purke kaheksapakina, ikka ühekaupa müüge - ei hakka kollektsiooni jaoks suurt hulka ostma.

Vaade Maroko õllemaastikule

Kuigi Maroko on islamimaa pole tema õllemaastik viljatu. Siiski Sahara kõrbe naabruses asuv Maroko õllesortide rohkusega ei üllata. Kogu sealset õlletööstust valiseb õllehiid Heineken, mille kohalik haru kannab nime Societe des Brasseries du Maroc. Ilmselt on tegemist kohalike vabrikute katusorganisatsiooniga. Seni olen tuvastanud õllevabriku asukoha kolmes linnas: Casablancas, Fesis ja Marrakechis.

Niisiis õllesortide juurde. Sealsel õlleturul paistis onim esindatud olevat õllesort Flag Speciale, millel kangust 5,2%. Tarbisin seda nii purgist kui pudelist. Kuldset värvi, sellise paraja vahumütsiga pruulis. Lõhnab linnaseliselt. Maitse pigem linnaseline, kuid lõpupoole annab humal end samuti tunda. Täitsa joodav, kuid erilist elamust ei paku. ratebeeri järgi tuli hinne 2,1

Flag Pilsi proovisin samuti nii pudelist kui purgist. Erilist vahet polnud. Selle õlle alkoholisisalduseks on 4,7%. Tavaline kuldkollane õlu, millel nii lõhnas kui maitses on esil kuiv teraviljatoon. Hinne 1,6

4,7% on ka Stork Premiere kanguseks. See oli ikka üsna vilets pruulis. Ainult kuldne värv, maitse äärmiselt igav, vesine, pisut teravilja. Hinne ikka üsna halb:1,3

5,2% Castel beer oli ehk veidi parem. Samasugune teraviljasus, kuid vähemalt vesine polnud. 1,6

Casablanca premium olis sealne esindusõllemark. Värvilt samuti kuldne. Maitses linnast, pisut teravilja, kuid finišis natuke humalat ka. Polnudki nii paha. 2,1 tuli hindeks. sai ka 33 exporti proovitud, kuid see ei jätnud samuti erilist muljet.

Seega midagi on, kuid see midagi elamust ei paku.

Läbi Meknesi Casablanca poole

Saabus kolmanda päeva hommik. Riaadi siseõues ootas juba bussijuht, kes pidi meid viima Casablancasse. Bussi kasuks kallutas otsuse tõik, et oli 31.detsember , seega soov suurlinnas aastalõppu tähistada . Teel oli kavas külastada pühalinna Moulay Idrissi ning üht neljast kuninglikust linnast - Meknesi. Päevakavast jäi välja kunagise roomlaste rajatud Volubilise linna külastamine.

Nii väikebuss kui selle juht olid samad, mis esimesel Fesi õhtul. Bussijuht kurtis küll väsimust, kuid sõitis vapralt. Nüüd sai päevavalguseski kaeda Fesi uuemaid osi, mis tublisti erinesid vanalinnast. Uuemad linnajaod olid euroopaliku välisilmega, kuigi siingi oli säilinud midagi araabiapärast. Ohtralt oli jälgi kinnisvaraarendusest ja uute elamurajoonide kerkimisest.

Bussiaknast vilksatas mööda Maroko loodus. Domineerivaks värviks oli roheline. Väidetakse, et Maroko külastamiseks parim aeg ongi talv, sest ülejäänud ajal tõmbub loodus päikese käes pruuniks. Tihti oli näha oliivisalusid, kus käis kibe saagikoristus. Puude alla olid laotatud vaibad-tekid, et raputatavad õlimarjad neile kukuks, siis on kergem oliivid kokku korjata. Teisal võis näha juba korjatud õlipuumarjade tuulamist. Oli tekkinud virn oliive ja siis üks mees kühvliga viskas oliive õhku, üritades niiviisi vabaneda puulehtedest ja muust prahist.

Volubilis, arhitektuurimälestis, mida otsustasime vältida, ei jäänud maanteest siiski kaugele ning parema silmanägemisega isik nägi eemal terendavad sambad ikka ära. Sõideti, kuni ühel mäenõlval buss peatus. Päike lõõskas taevavõlvil ning mäeküljelt avanes kaunis vaade kahel künkal asuvale Moulay Idrissi asulale. Asulale, kus asub palverännupaigana tuntud kuningas Moulay Idrissi mausoleum. Väidetakse, et moslemile on viis Moulay Idrissi külastamist võrdsed ühe palverännakuga Mekasse. Peale linnavaate pakkus huvi mäekülg ise, kuhu inimesed rohkelt prahti olid visanud. Paistis, et rikkalikult olid kohalikud sel nõlval õlutki manustanud - puruksvisatud õllepudelid, lössitrambitud õllepurgid ning kõikjal vedelevad õllekorgid andsid sellest küll märku. Moslemid ei joovat alkoholi?

Moulay Idrissis ootas meid ees rahvamurd. Tähtsaim läbisõidutee oli muutunud turuplatsiks, kus müüdi suuremalt jaolt Hiinast pärit kaupa. Väikebuss liikus teokiirusel sest massist läbi ja lõpuks peatus pühapaiga ees. Kuna olime mittemoslemid, siis pidime seisma jääma tõkkepuu taha, aga moslemid läksid kaika alt läbi ja sisenesid pühakohta. Tõkkepuu ees seismisega ning päevapildiaparaadiga paari ülesvõtte tegemisega meie Moulay Idrissi külastus piirduski.

Umbes kolmekümne kilomeetrise vahemaa läbimise järel ootas Meknes. Nagu eespool mainisin peetakse seda üheks neljast kuninglikust linnast. Linna hiilgeaeg oli 17.-18.sajandi vahetusel kui valitses Moulay Ismael – valitseja keda on peetud Maroko päikesekuningaks. Sellele annavad alust pea samaaegne valitsemisaeg Louis XIV-ga ja suured ehitamisplaanid.

Visiit Meknesi linna kujunes siiski lühiajaliseks. Sõit bussiga kunagiste uhkete müüride vahel, kuulsa Bab Mansouri värava puudutamine, põgus külaskäik kunagisse kuningapaleesse. Just pea lõpmatuna näivad pikad müürid jäid Meknesi linnast eriti meelde. Tuglas kirjeldas oma Meknesi müüridevahelisi kogemusi nii: „Nende sünget vägevust rõhutab eriti just see elutus. See on sisutu koor, surnud kest. Jätkuvad ainult kõrged, enamasti sakilised seinad kilomeetrite kaupa, risteldes omavahel ja moodustades turgusid ja õuesid monumentaalsete väravate ning kangialustega.“ Näis, et ajast mil Tuglas külastas linna pole midagi muutunud. Tõepoolest - nii vähe inimesi võis müüride vahel näha.

Ainus pikem peatus oli Agdali suurejoonelise veehoidla ääres. Veehoidlat vaadates tuli tunnistada, et Tuglase külaskäigust saadik on midagi siiski muutunud. Klassik kirjeldas uhket veekogu, kus Moulay Ismaeli ajal sõitsid laevadki, mahajäätuna ning suisa soostununa. Nüüd oli reservuaar vett täis, kaldale oli rajatud promenaad. Meeldiv oli sel promenaadil olla. Päike seisis kõrgel taevavõlvil ning tema kiired peegeldusid mänglevalt veekogu pinnalt vastu. Veekogu ääres võis seista minuteid ja nautida lõunamaa soojust. Ei uskunudki, et on 31.detsember, nii soe südasuvine tunne tekkis. Ka kohalikud ei tülitanud, veehoidla äär oli inimtühi, ainult üks inimene möödus meist pooltunni jooksul ja sadakond meetrit eemal müüs mees kahte õrna tuule käes lehvivat päevasärki.

Aeg kiirustas tagant. Meknesi uuemas linnajaos sai tehtud lõunasöögipeatus, ja edasi Casablanca suunas.

Meksnesist alates kulges sõit mööda kiirteed. Lage maastik tormas akende tagant mööda, kilomeeter kilomeetri järel olime lähenemas Atlandi ookeanile. Korraga sattusime kesk hõredat metsa. Sohver aeglustas masinat ja uudistas maanteeääri. Tee ääres seisid mitmel pool nooremapoolsed mehed, küpsetasid ja müüsid midagi. Mikrobuss peatus, juht väljus ning ostis ühe mehe käest kotitäie mingit kaupa. Kui ta naasis, pakkus ostetut meilegi ning seletas, et eemaldage koor ja sööge sisu ära. Väliselt meenutas juhit saadu tammetõru, kuid oli selle jaoks liiga pikk. Hammustasin kooriku katki, seest tuli välja tuum, mille ära sõin. Üsna jahune ja veidi mõru oli maitselt see saadus. Alles hiljem uurisin välja, et tegu oli korgitamme viljaga. Seega olime peatunud kesk korgitammede salu. Ka Tuglas pidas sedasama metsa oma reisijutus äramärkimist väärivaks.

Enne Rabati keerasime ära Casablanca peale. Ühtäkki pöördus väikebuss kiirteelt mereäärsele tavalisele maanteele. Akende taga võis nautida pilti ookeani laskuvast punetavast kettast, oli päikeseloojangu aeg. Otsekui mõtteid lugedes keeras bussijuht sõiduvahendi maanteelt ja viis meid päikeseloojangut vaatama. Teisi autosid oli rannas veel. Rand oli räpasevõitu: pudelikorgid, joogipurgid, tuules lendlevad paberid. Ometi ei varjutanud prügi Atlandil toimuvat etendust, kus päike tasa merre vajus ning saatemuusikaks olid merelained, mis laksudes rannale lõid. Veidi lummavat vaatepilti ja edasi Casablanca poole.

Teekond jätkus pimeduses. Teelejäävad asulad muutusid üha suuremaks ning viimaks oli sihtlinngi käes. Veidi ekslemist linnatänavail ja hotell oligi leitud. Tänusõnad (ja mitte ainult) autojuhile, kompsud hotelli ja oligi käes aeg saata ära vana aasta.

Esmamulje Marokost – Fes

Õhtupimedus oli juba käes kui õhulaev Fesi lennuväljal maandus. Astuda Ryanairi säästulennuki kokkusurutud õhkkonnast värske õhu kätte, sirutada sundasendis olnud ihuliikmeid – see oli meeldiv tunne. Õues ei paiskunud vastu lõunamaine kuumus, pigem meie septembriõhtute temperatuur.

Fesi üsna väikses lennujaamas õnnestus kiiresti läbida passiprotseduurid, kuid aega kulus rahavahetuse peale,sest lennujaama ainuke sularahaautomaat ei tahtnud võõramaalastele raha anda. Vaatasin automaadiga jändavate euroopa turistide nõutusest pikenevaid nägusid ja otsustasin sooritada vahetustehingu rahavahetuspunktis, mis eeldas mõningast järjekorras seismist. Peagi olin peotäie Maroko dirhamite omanik. Juba vormus mõtteis mälumänguküsimus: Nimetage küla Noarootsi vallas, mis on Maroko rahaühikuks?

Kunagine Maroko pealinn ning kuulus ülikoolilinn asub lennuväljalt kaksteist kilomeetrit eemal. Lennujaama oli võõrastemaja poolt vastu saadetud väikebuss, mis meie kuueliikmelise seltskonna ilusti tosinkond kilomeetrit eemal asuvasse linna viis. Päris hotelli juurde ei õnnestunudki sõita. Kui buss peatus ja meie oma kompsud haarasime, asus bussijuht teejuhiks. Esmalt sisenesime kitsukesele uulitsale, siis järsku hüppas juht mingist avausest sisse ning palus endale järgneda, hoiatades ühtlasi võimaluse eest pea ära lüüa. Kõndisime siis küürakil mööda pisikest käiku, mis osutus põiktänavaks. Lõpuks peatuti ukse ees, siseneti ja olimegi öömajas kaheks järgnevaks ööks. Uksest sisenedes märkasid kõik teadet, et tegemist on alkoholivaba tsooniga. Tere tulemast islamimaailma!

Hotell kujutas endast tüüpilist maroko siseõuega elamut ehk riaadi. Siseõu on ehk palju öeldud selle üsna kitsukese avatud siseruumi kohta, mille ümber asusid toad.

Kui kotid-kohvrid olid tubadesse paigutatud, siis saabus aeg minna otsima kohta, et õhtust kõhusuurust võtta. Täpset sihtkohta ei teatud, kuid oli lootus, et söögikohad on hõlpsasti leitavad. Vahest siiski oleksime pidanud lugema Tuglast: „Sest niipea kui päike kaob, saabub öö nagu meie pimedaimad sügisööd./---/ Seal valitseb aafrikalik ürgöö, milles hiilivad vaid hirmud-šaakalid.“ Kui kitsad lõigud olid läbitud ja astusime veidi laiemale tänavale,siis kleepus meie seltskonnale külge üks hallis kapuutsiga dressipluusis kohalik noormees, üritades kõigest hingest giidi mängida. Ta tolknes meie ees ja kõrval, lausudes päheõpitud inglisekeelseid fraase: Fes on väga vana linn. Vanalinnas elab kaks miljonit inimest, linnamüür on 15 kilomeetrit pikk, lähme toredale väljakule... . Õnneks leidsime varsti restorani. Tüüpilises maroko stiilis hoones, mis näis olevat orienteeritud turistidele ja nende rahale, sai siis söödud kohalikke roogasid. Ei puudunud kohalik vein ning õlu. Kõht sai täis, arve söögi eest tundus suurevõitu, kuid talutavana.

Naiivselt lootsime, et meie „giid“ on kadunud, kuid võta näpust – kohe oli ta platsis ja hakkas jahvatama, kutsus vist mõned sõbradki ligi. Et tüütusest vabaneda eraldati talle mõni väheväärtuslik rahakupüür. Samas oli selge ka otsus: järgmisel päeval tuleb võtta päris giid, et hõlptulu otsijad eemal hoida ning vältida eksimist tänavarägastikus.

Hommikusöögilauas sai oma õhtust plaani tutvustatud majaperemehele ning peagi saabus Hassan, kellest sai meie teejuht Fesi vanalinnas ehk mediinas.

Fesi vanalinna peetakse üheks paremini säilinud ja suuremaks araabiamaade linnakeskkonnaks. Vanalinna müüride vahel elab umbkaudu 800 000 elanikku ning autoga seal sõita pole võimalik. Tõesti, tänavad on kitsad ja inimese neljarattaline sõber sinna ei mahu. Kaubaveol aitavad kohalikke neljajalgsed – eeslid ja muulad. Tihti tuli vanalinnas teed anda järjekordsele eeslile, kellele suur kandam sega tõstetud.

Tuglas on oma mälestustes Fesi vanalinna kirjeldanud kui sünget paika, pigem metsa või sipelgapesa ühes loomade käikudega. Kohati jätab tänapäevane Fesi mediina tõesti sünge ja rusuva mulje. Kitsastele tänavatele ei lange päikesevalgus ja seetõttu on õhke kuidagi niiske ja raske. Kordagi ei tekkinud soovi jopet seljast heita, kuigi ilmateade rääkis 16 soojakraadist. Siiski, tähtsamatel tänavatel liigub rohkesti inimesi. Turiste on võimalik ilmeksimatult kindlaks teha, sest liiguvad nad giidi saatel või ajavad näpuga Lonely planeti reisijuhist järge. Samas on ses vanalinnas midagi tuttavat, midagi õpitut. Meenub keskaja kursus, mida sai isegi õpitud ja mida praegu püüan teistele õpetada. Keskaja linnas olid kitsad tänavad, tänavatele avanesid töökojad ja kaupmeeste kontorid – nagu praegu Fesi vanalinnas. Fesis saab keskaega selle tõsises mõttes tunda, samal ajal kui Euroopa vanalinnad on suured turistilõksud ja disneylandid. Nii on võimalik samm-sammult kohata käsitöölise töökoda, pisikest kaubaäri või -letti. Võib leida tänavale avatud leivaküpsetuskoja, kus leivapätsid ilusti virnas seisavad ning taamal põleb ahjus tuli. Linnaelanikud teevad taigna kodus valmis ja käivad seal leiba küpsetamas. Samas aga on tänapäev tunginud Fesi vanalinna tänavalegi. Nii võib koraanikooli (midagi meie lasteaia sarnast) sissepääsu kõrval näha Miki-Hiirt, kohtab ka majaseinas paiknevat sularahautomaati. Siiski, tervikuna paneb keskaeg veel vastu.

Hassan juhitud retk mööda mediinat kulges kindlas tsüklis: esmalt mõni vaatamisväärsus, siis pood või töökoda. Kusjuures lõpuks andsid vaatamisväärsused tee täielikult kaubandusele. Ei tea, miks araablased arvavad, et eurooplane-ameeriklane unistab ainult ennastunustavast ostlemisest ja vaatamisväärsused ning sotsiaalne olustik peab kindlalt tahaplaanile jääma. Küllap on jänkid ja suur osa eurooplastest tõesti haaratud igasuguse nänni ostmisest. Nii ostetaksegi kokku lugematul hulgal mittevajalikku träni, mida kodumaal kõrvuniulatuva naeratuse saatel tuttavatele kingitusena pähe määritakse või internetioksjonil edutult maha püütakse müüa. Teisest küljest on Fes aga maroko käsitöömeistrite toodangu ostmiseks kõige mõistlikum paik, sest ei ole täielikku orienteeritust turistile nagu oli reisi ülejäänud punktides. Meie teekonnal külastati vasesepa töökoda, tikkimiskoda, nahktoodete kauplust, sallimeistrite hoovi, rahvariiete kauplust, savikoda ja loomulikult vaibamaailma. Teistest enam tekitasid huvi nahakauplus ja vaibakoda.

Terve kvartali Fesi mediinast võtab enda alla nahatööstus. Loomanahad tuuakse kohale ja siis leotatakse neid väljaheidetes, mille tulemusel karv eemaldub, seejärel kuivatatakse ja värvitakse. Poodi sisenedes anti pihku piparmündioks, et haistmisorganeid pealetükkivast õõvastavast lehast säästa. Kauplus paiknes läbi mitme korruse ja sealt sai osta kõike alates rahakotist kuni nahkjopeni välja. Kaupluse katuselt avanes vaade nahavärvimisbasseinide värvivirrvarrile.

Vaibakauplus asus samuti läbi mitme korruse. Igal korrusel lesisid vaibad rullides. Asjamees tutvustas meile omi vaipasid ja rullis neid järjest lahti. Nii rullusid üksteise järel põrandale uhkemad araabia vaibad ja lihtsakoelisemad berberi vaibad. Sealjuures kiitis ta näidatavaid tooteid taevani. Aga ainult üks meie seast lahkus sellest ärist vaibaga. Küllap jäi kaupmehele arusaamatuks miks eestlased ei ole erilised vaibafännid.

Külastatud vaatamisväärsed ehitised olid toredad. Millised nikerdatud seedripuust väravad ja seinakaunistused! Ja kui peen võib välja näha marmorisse raiutud koraanitekst, kui kauni jälje viskab seinale läbi värvilise klaasi paistev päikesekiir! Tegemist oli enamjaolt endiste islamiõppeasutuste ehk medresetega. Mošeedesse meil kui mittemoslemeil asja polnud. Üritasime vaid tõkkepuu taga passides näha võimalikult suurt osa pühakoja hoovist. Giid seletas, et tõkkepuu mošee väravas pole mitte teiseusuliste peatamiseks vaid hoopis selleks, et takistada veolooma sisenemist kultushoonesse. Islami pühakodade juures hakkas silma oluline erinevus paljude muude moslemimaade pühakodadest. Paljudes teistes islamimaades on mošee kõrval asuvad minaretid ümara kujuga, menutades meile katlamajade korstnaid. Marokos on minaretid neljakandilise kujuga.

Veidi enne hämardumist viis Hassan meid huvireisile väljaspoole linnamüüri. Kuna jalgsimatk oleks osutunud liigpikaks, kasutati liiklemiseks pisibussi, kuhu mahtusid sisse nii meie kuuik, giid ja bussijuht. Selles bussis olles said aru mis tunne on olla puuhalul puuvirnas. Siiski oli selle väikese sõidu meeliülendavamaks hetkeks vaade kõrgelt künkalt kogu Fessi vanalinnale ja linnalähedastele oliivisaludele.

Sissejuhatus Marokosse: Romb apelsinil

Rombikujuline must kleebis apelsinil oli lapsepõlves minu esimeseks kokkupuuteks Marokoga. Tore oli seda kleepsu, millel ilutses kiri Maroc tsitrusviljalt eemaldada ja kuhugi kleepida. See Aafrika loodenurgas asuv riik jäi minu teadvusesse apelsinimaana paljudeks aastateks.

1980.aastatel lisandus apelsinimaa kuvandile veel kujutlus Marokost kui väledate jooksjate maast. Ilmusid ju areenile sellised jooksuimed nagu Said Aouita jt. Enda loodud maailmas kujutasin siis Marokot ette sellisena: kusagil Sahara kõrbe ja Atlandi ookeani vahel paiknevad apelsinisalud ning puude vahel lippavad vahetpidamata jooksuhullud noorukid.

Hiljem loomulikult tulid muud teadmised. Nii näiteks kohtusin Leningradis Marokost pärit araabia noorukiga, kes jutustas kuidas ta pärineb külast, kus elekter on ainult unistus, samal ajal kui suurlinnades juba elekter kohal. Tulid teadmised araablaste vallutustest, ajalooõpingutega lisandusid teadmised Aafrika riikide ajaloost.

Ja siis raudne eesriie langes. Eesti inimesel avanes võimalus minna Marokosse puhkama. Pakuti ju kõikvõimalikke puhkusepakette, reisifirmad muudkui meelitasid inimesi sooja päikese alla. Isegi Eesti kvaliteetseebikas Õnne 13 tegi sutsu Marokos ära.

Eestikeelne kirjandus selle maa kohta rikkalikkusega ei hiilga. Seni on ületamatuks jäänud Friedebert Tuglase 1930.aastal ilmunud Teekond Põhja-Aafrika III.Maroko. Teose eriline väärtus on selles, et kirjutati enne tänapäevale nii omase massiturismi aega. Suur osa maakeelsest kirjavarast moodustavad reisiülevaated, mis valdavalt koosnevad konstruktsioonidest: päike, meri, palmid, tõmmud mehed ja bla-bla-bla. Kirjanduse lugemine on tore, kuid oma silm on kuningas. Nii saigi viimasel aastavahetusel ise Marokos ära käidud. Hea meeleolu eelseisvale teele andis kaasa 1903.aasta Olevikust leitud katkend: „Inimese elu ei maksa Marokkos midagi. Marokkolane tapab teise niisama rahuliselt ära nagu ta sööma istub, ehk mõne linnu maha laseb ja ta röövib tapetu niisama rahuliselt paljaks nagu ta oma sandaalid jalast võtaks.“

Aasta pausi

Blogi on aastapäevad ja enamgi vaikinud. Nüüd suure streigi eel ...