Tagasivaade Portugali õllemaastikule

Lõppenud heinakuul sai paar nädalat viibitud Portugalimaal. Muljetest tuleb juttu eraldi, kuid siin tahaks keskenduda õllega seonduvale. Seda, et Portugal ei ole õllemaa teadsin juba enne reisi ning ei loonud erilisi maitseelamustega seotud illusioone. See aitas üle saada suuremast pettumusest ja aitas leppida tõigaga, et kohati oli portugali rohevein parem sealsest õllelaadsest joogist.
Nüüd siis õlle juurde. Portugali turgu valitsevad kaks suurt firmat: Unicer Bebidas ja Centralcer. Esimene paistab olevat seotud Carlsbergiga, teine tegutseb Heinekeni näpunäidete alusel. Esimese põhikaubamärgiks on Superbock, teisel Sagres. Ülevaadet alustan Unicer Bebidase toodangust. Esmalt võtan vaatluse alla kaubamärgi Cristal. Selle märgi all pruulitakse tavalist 5,1% heledat Cristali, mis oli magusa lõhna ja vesise maitsega küllaltki igav joomaaeg. (1,3 punkti). Cristal Preta oli tume 4,2 kraadine ameerika tüüpi laagerõlu. Oli teine joodav, pisut küll vesine aga röstitud linnased ja kohvitoon oli ikka tunda. (2,2 punkti). Põhimark Super Bock oli 5,2% hele lager-õlu. Ei olnud ta super ega ammugi bock, vaid tavaline igav eurolager. (1,8 punkti). Super Bock Abadia oli rohkem bocki laadne - ikkagi 6,4% kangust. Merevaigukarva pruulis oli linnaseline, veidi puuviljane, parajalt kuiv, kohati napilt mõru.(2,7 punkti). Vabrik laseb välja ka nn. gurmeevarianti Super Bock Abadia Gourmet, mille kangus oli 6,2%. See oli merevaigukarva linnase ja puuviljalõhnaga veidi mõru, kuid siiski linnasemagusa maitsega, milles ei puudunud nõrk humalatoon. Hinne 3.
4% kangusega SuperBock green oli rohkem sidruni või laimijook kui õlu. (1,3 punkti). Alkoholivabasid õllesid tehakse ka selles tehases. Alkovaba Superbock ei eristunud millegipoolest teistest alkovabadest pruulistest - 1,5 punkti. Superbock Classic omab 5,8% kangust. Oli tõesti võimukam kui tavaline Superbock, ka humalatoon oli järsem, kuid siiski ei saavuta linnas ja humal tasakaalu. (2,6 punkti). Tume Superbock Stout on 5% alkoholisisaldusega ja anna kuidagi stouti mõõtu välja. Tumepruunile joogile kerkib küll mõningane kreemjas vahumüts, maitses on tunda kohvi ja röstitud karamellilinnaseid, kuid sellest ei piisanud rohkemaks kui 2,9 punkti saamiseks.
Teise suurtootja toodangust tuleks kõigepealt pilk heita 5,1% kangusega Imperial Cerveja Vivale. Igav, vesine ja väsitav eurolager. (1,2 punkti). Tootja "lipulevaks" on 5-kraadine hele lager Sagres, mida sai pruugitud nii pudelist kui vaadist. Kuldne värv, linnaselõhn. Maitselt pigem linnaseline, humalaid lisatud näpuotsaga. Eelistatav on külmalt joomine (2 punkti). Sagres Bohemia oli 6,2 kraadine tumr õlu. No mis tume, pigem pruunikas. ja üldse on imelik, et portugallased nimetavad pisut kangemat tumedat õlut böömi õlleks, sest böömi õllena kujutaksin pigem ette mõnusat humalakibedat böömi pilsnerit. Maitses oli jõudu, kuid ka teraviljatoon oli tuntav, humalaid eriti ei eristanud. (2,6 punkti). Sagres Preta (4,3%) oli tumepruun õlu, mille maitses olid tunda nii kohv-i kui karamellilinnased, kuid tugeva pitseri vajutas hindele liigne vesisus- Tundus nagu polnud õlu valmis. (2,8 punkti). Sagres Puro Malte(6%) jättis sügavama maitseelamuse. Õlle võiks liigitada heledate kangete lagerite kilda, ta oli merevaigukarva ning magusa puuviljase aroomiga. maitses oli tunda linnase magusust, kerget humalatooni, pisut vürtsikust, ka puuviljasust. (3,2 punkti).
Peale eelnimetatud gigantide on veel väiksemaid tootjaid. Pruulipubi Lusitana on samuti Unicer Bebidasega seotud ja on oma haruettevõtted ajanud mitmesse linna. Mõningaid tooteid pruukisin Evora linnas. Lusitana Pils oli kerge hele õlu, pisut vesine ja anonüümne. Palav ilm aitas hinnet kergitada(2 punkti). Lusitana Stout(5%) omas küll mõningaid stout õllele iseloomulikke jooni, kuid jäi kuidagi lahjaks. Tumepruun värvus, kohviaroom, röstitud linnaste maitse, kuivus, kuid ikkagi oli ta kuidagi vesine. Jälle üks lõpuni käimata õlu. (2,2 punkti). Lusitana Black&Tan võiks lugeda pruunide ale-tüüpi õllede hulka kuuluvaks. Temas oli samuti kohvisust, röstitud linnaseid, kuid ta oli rohkem viimistletum, maitse oli jõulisem, lõpetatum. (2,9 punkti).

Assooridel sai pruugitud sealse õlletootja Melo Abreu heledat lagerit Especial (5,3%). Õlu oli kuldset karva, mõõdukalt karboniseeritud, maisilõhnane. Maitses domineeris samuti mais, ka linnas oli pildil, humalat oli õllesse paigutatud näpuotsaga. (2,4 punkti).
Ja veel . Lissabonis on avatud õllemuuseum. Muuseumiosa kätkeb enda pisikest ülevaadet Portugali õlletööstuse ajalukku, kohalike tehaste toodangunäidiseid ning Portugal poleks impeerium kui ta ei lisaks ekspositsiooni oma asumaade õlletoodangu näidiseid. Nii võis leida Brasiilia, Angoola, Mosambiigi, Ginea-Bissau, Roheneemesaarte või siiis Sao Tome toodangunäiteid. Lisaks oli muuseumis pisike koda, kus mungarüüs mees värsket õllekeetu maitsta pakkus. Muuseumiga ühes on ka restorani/pruulikoja laadne asutis, kus lisaks roogadele ootab mõnus õllevalik. Nii võis leida õllevalikust näiteks Angoola õlut. 5% Nocal oli selline hele teraviljane igav jook. Aga ikkagi - eksootika! Asutise oma pruulikoda pakkus kolme sorti jooke. Ülemisel pildil on näha tume ja hele õlu, lisaks veel Bohemia. Õlled ei erinenud eriti Lusitana keti tooteist. Nii et hinnang on juba eelpool antud. teenindus asutuses ikka lonkas, sest avatud oli muuseum-pruulikoda-restoran olnud ainult kuu aega.
Koju naastes ootas ees saun koos koduõllega. Ja paratamatult tekkis küsimus: kas oli vaja ikka Portugali minna? Õlle pärast kindlasti mitte, kuid muljete pärast kindlasti. Muljeist siis edaspidi.

Maikuu lõpp. Tosin.

Madalmaadelt on meie kaubanduspindadele jõudnud toode Alfa Edel Pils. Purki on surutud jook Alfa Bierbrouwerij poolt ja liigitub pilsnerite hulka. Kullakarva jook on pigem linnaselõhnaline, maitse on küllaltki mahe. Ei raputa vürtsika maitsega nagu õige pilsner peaks ja seetõttu hindasin teda hindega 2,5.
Haljala pruulikoda on oma tootenimekirja rikastanud GB sarja õlledega. Pikka aega räägiti, et Haljala tehases käib mingi salapärane sagimine, nüüd on tagajärg käes. Kuuldavasti pani Harboe emafirma Taanimaal ühe pruulikoja kinni ning kantis liini Eestisse. Senised Taani gurmeepruulikojas valminud õlled toodetakse nüüd siis Lääne-Virumaal. Selline kantimine loob veidi eripärase eelhääletuse toodete mekkimisele. Kõigepealt siis  6,5% GB FinAle. Mekkisin seda pärast sauna, kus mõned tavalised laagerõlled olid ära joodud. Ameerika tumedate lagerite hulka liigitatav jook mõjus eelnevatest tõesti erinevalt. Merevaigust karva jook lõhnas lilleliselt, maitses oli tunda vürtsikust ja kohati õlist venivust. Tubli - 3,3. GB Piney, mil pöördeid 5,2 oli tumekuldsetes toonides, väga väikese vahukorraga. Too Ameerika heledaks ale´ks liigituva õlle aroom oli pisut puuviljane ja linnaseline. Maitselt oli natuke teraviljane, kuid siiski humalane. Järelmaitse oli kergelt mõru. Tore - 3,3. GB Bock² oli natuke kangem tegelane - 7,2%. Tume, merevaigune, väikse vahumütsiga. Lõhnas oli tunda apelsinikoort ning maiustusi. Ei olnud alkoholimaitsega nagu tavalisel eesti parmuõllel. Karamellilinnased olid täiesti kohal, tunda õliseid toone. Järelmaitse oli kergelt mõru.
Haljala õllemeistrid üllatasid kahe uue Puls perekonna tootega. Turule toodi nisuõlu ja ale. Puls nisuõlu peaks kuuluma saksa hefeweizen tüüpi õllede hulka. Loomulikult on see 4,6% kangusega jook parem kui väsitavalt igav tavalager õlu. Üsna heledat värvi ja paksu vahukübaraga jook. Lõhnas oli tunda lisaks pärmile üsna puuviljaseid toone. Maitses olid kohal linnased, veidi puuvilju ning parajalt pärmi. Ometi tundus sellises tootes midagi võõrastavat või võltsi. Nagu alustuseks oleks võetud tavaline lager Puls, millesse siis keegi on raputanud veidi nisuõlle tooret. Hindeks kirjutasin 2,6. 5,2% Puls ale oli merevaigukarva, m illele pudelist välja valades moodustus lühiajaliselt vahumüts. Lillelõhn. Maitse oli kohati magus (nagu märtsiõllel), kuid humalaid oli tunda. Ja jälle: justkui tavapulsile oleks lisatud ale kodusel teel valmistamiseks mõeldud tooret.
A.LeCoqi pruulimeistrite peale olen ikka väga pahane. Miks peate tootma sääraseid jubedusi nagu  A. Le Coq Beershake Grapefruit või A. Le Coq Premium Extra Lemon. Esimesele andsin 1 punkti, teisele 1,1. Need beershake on üldse ilged ja see extra lemon meenutab väljanägemiselt polikliiniku laboratooriumisse viidavat uriiniproovi. Ah, et miks ma siis need ostsin? Tuleb kursis olla kodumaiste õllemeistrite toodanguga.
Saksamaa õllemeistrite toodangust vaatleks kõige pealt  toodet nimega Kaiserdom Kellerbier, mis valmistet Kaiserdom Privatbrauerei poolt. Jook oli plekkpurki topitud. Kui sealt välja valati oli klaasis tulemuseks merevaigune paraja vahukorraga jook, mille lõhn oli rohune, maitse aga vürtsiste nootidega linnaselise õlle oma, milles pärmi omajagu. Ikkagi täitsa joodav ning hindeks tuli 2,8.
Oetker Grupp pakub saksa pärmiste nisuõllede kilda kuuluvat õlut Tucher Helles Hefe Weizen. Seegi oli purki pandud. Värvilt oli häguselt kuldkollane, ka vahtu oli rikkalikult. Lõhn viitas pigem siiski lilledele. Maitselt küllaltki pärmine, samas aga puuviljane ja kuiv. Mõnusalt kuiv järelmaitse oli. Hindeks 3,3.
Saksamaalt oli pärit järgminegi pruulis, nimelt  Valentins Hefeweissbier Dunkel, mis valmib Actris grupi vabrikuis. See 5,2% kangusega purgistatud toode nii hea ei olnud. Oli küll  kergelt pruun hägune värv ja puuviljalõhn, magusad linnasetoonid maitses, kuid siiski oli ta liigvesine. Hindeks määrasin 2,5.
 Ning lõpuks Saksa nimega õlu Poolamaalt. Herman Muller nimeks ja tehtud Jedrzejowi tehases. No oli ikka teine suhteliselt vesine ning ei meelitanud rohkem punkte välja kui 1,6.

 

Purgikollektsioon ületas 1000 piiri

Eile tehtud õllepurkide ja eluruumide loenduses selgus, et minu pisikeses kollektsioonis sisaldub 1042 õllepurki. Neist 862 on pooleliitrised, 134 0,33-liitrised ja ülejäänud on siis pindised, liitrised või veerandliitrised. Loetelusse ei ole arvatud 5-liitriseid tünne, mida mul ka parasjagu on.
Purgikogu top näeb välja nii:
1.Poola 217 purki
2.Eesti 141
3.Tšehhi 69
4.Venemaa 66
5.Saksamaa 62
6.Läti 58
7.Leedu 55
8.Slovakkia 43
9.Ungari 34
10.Austria ja Soome 33

Töörahva pühade paiku

Kaluuga õllemeistrid SAB Milleri Venemaa harust on välja lasknud õllesordi nimega Zwei Meister, mil 4,1% alkoholi sees. Pudelisildile on kirjutatud, et tegemist on traditsiooilise viini õllega, mis valminud eelmise sajandi alguse retsepti alusel. Hele merevaiguvärv ja paras vahumüts lõid algul meeldiva ootuse. Ega kohatse puuviljatooniga pisut teraviljane lõhngi halba ennustanud. Maitse oli minu jaoks veidi magus.Llinnaselisust jagus, kuid humalaid oli vähevõitu. Järelmaitse polnud mõjus ega kauakestev. Hindain seda 2,3 palliga.

Poolast Glubczyce tehase väravast on väljunud purk "originaalse" nimega Special Pils. No ei ole sellise heleda tavalise laagerõlle kohta midagi öelda. Igav! Mingi säästukalager - 1,9 punkti.  Lukašenka valitsetavast riigist kusagilt Bresti kangelaskindluse kandist paiknevast õllevabrikust on pärit kaks jooki. Esmalt Porter. Punakaspruun värv, heledalt kreemjas vaht peal. Üsna tavaline balti porterite perre kuuluv 7,2% jook. Vahest pisut magus, aga ikka mõnus. 2,9 tuli hindeks. Järgnevalt 4,2% Bresti Žiguli õlu. Linnasearoom, helekuldne värv, vahumüts - tavaline. Maitse oli kergelt teraviljane, leivane, isegi veidi hapukas. Lihtsamalt öeldes nostalgiline külaline sovietlikust lähiminevikust. Küll mitte hea aga joodav - 2 punkti. 

Rimi kauplustesse on jõudnud Tšehhimaise Samsoni õllevabriku tooted. Vabrik asub Česke Budejoviče linnas ning rajati 1795. aastal. Asutamisaasta vaatab ühtlasi vasu õllesiltide pealt. Hele 1795 kuulub böömi pilsnerite perekonda. Kangust on tal 4,7%. Selge kuldkollane värv, paraja vahumütsiga. Lõhnas domineerib linnas, kuid tunda on värse rohu lõhnagi. Algselt on maitse pigem linnaseline, kui aegapikku annab humalakibedus end tunda. Parajalt kibe oli järelmaitsegi - 3,3 tuli hindeks. Tumedam vennas 1795 dark omas  4,5% alkoholi. Punakaspruni karva, pisut puuviljase linnaselõhnaga. maitses oli tunda nii röstitud linnaseid ja karamelli ning kohvitoone. Joodav, traditsiooniline tšehhi tume lager-õlu, hindeks 3,1. Muuseas Eestisse on jõudnud müügile ka sama tehase Praga nime kandvad õlled, need on põhimõtteliselt samad, mis 1795.

Hinnatundlik tarbija tahab saada odavat saksa õlut. Selle tunnistuseks on meiegi poelettidele jõudnud toode Frankenthaler Carl Theodor Lager. Odav, ou kui odav maitse. No kuidagi ei venitanud see isikupäratu jook välja kõrgemat  hinnet kui 1,8.

Maxima odavkett pakub janustele purki pistetud õlut Pražacka. Kangust 4%, kuldne värv, linnasearoom. Maitselt suhteliselt vaene, puudus humalakibedus, kohati ilmselt purgist tingitud oli metallimaik. No ei ole tšehhi õlu. 2,4. 

Soome lahe tagant sain proovimiseks 4,6% purgistatud joogi Lapin Kulta Arctic Malt Pils. Värvilt  jällegi kuldne, lõhnalt meenutas kohati niidetud värsket heina. Oli üsangi joodav, tunda oli kibedaid toone, polnud liialt linnasemagus. Kokkuvõtteks tuli hindeks 2,7.

Kõige lõpuks tõeline eksootika. Kusagilt Golani kõrgendikelt pärit 8% Bazelet Double Bock. Tumepruun, kreemja vahuga. Lõhnas oli esikohal röstitud linnas. Maitses domineerisid röstitud linnased, karamellimaitse oli täitsa omal kohal. Finiš oli lüheldane polnud eriti kibe. Hindeks 2,9.

Istun eksamil

Istun ühiskonnaõpetuse riigieksami komisjonis, midagi teha pole kirjutan blogisse sõnumi, ja rohkem ei midagi.

Mida märtsist kaasa võtta? Märtsikuu õlleülevaade

Esmalt Lätimaised joogid. Cesu aluse poolt produtsseritav 4,7% Garais oli magusa maisi meenutava lõhnaga lihtne joogiõlu, mis sügavat muljet ei jätnud. Hindeks joonistasin talle 1,8. Cesu aluse uudistoode Nefiltretas Baltais alus (4,5%) peaks olema kirjelduste järgi nisuõlu. Lõhn oligi paljulubav, pisut vürtsikas ja puuviljane. Maitselt siiski võrdlemisi vähepakkuv, meenutas pigem kodus valmistatud õunasiidrit. Royal Unibrew Läti harus valmistatud 5,5%Lacplesis Dzivs kuulub kirjelduste järgi kellerbieride õlleperekonda. Kuldset karva ja pisikese vahumütsiga õlle aroom meenutas kevadiste lillede magusat lõhna. Maitselt oli ta üsna täidlane, tundus isegi kohati õliselt paks, samas pisut magus. Lõpus tundsin pisut mõrudaid noote. Päris huvitav - hinne 2,8. Sama tootja Ralph Gentlebeer (4,5%) ei avaldanud mitte mingitki muljet. Maitsetu ja lääge helekollane vedelik , hinne 1. Pildil näete selle õlle korki - hoiduge.
Rootsi kuningriigi õllemeistrid üllatasid märtsis kahe tootega. Esiteks jook nimega Risingsbro 1856 Lättöl, mil kangust tervelt 2,1%, seega pigem alkoholivaba õlu. Maitse oligi suhteliselt vesine, kuigi kusagilt võis aimata humalatooni. Hindeks 1,2. Teine Rootsi toode oli Pripps Bla 3,5%. Ka suhteliselt vesine, kuid pisut jõulisem. Aimatav oli nii linnas kui humal. Hinne 1,8.
Kaugelt Inglismannide maalt jõudis minu joogilauale Wytchwood Goliath, mil kangust 4,2%. Värvilt merevaigune või pigem helepruun, kohatise lillelõhnaga. Maitselt parajalt mõru, lisaks pisut humalatooni. Igati meeldiv ja meeldejääv - 3,4 punkti.
Tšehhide toodangust proovisin ära Rakovniku tehase 4% õlle Bakalar 10. Oli teien kiirelt kaduva vahumütsiga kuldne pruulis. Ohtralt likus õlles gaasimulle. Lõhn oli rohune, maitse parajalt humalane, kuid pisut vesine. Järelmaitse oli kergelt kuiv. Täitsa tubli 4% õlle kohta, ninne 3.
Saksamaa jookidest puutus näppu Wolters pilsener. Võib-olla sellepärast, et tegu oli purgiõllega, oli maitse metalne ja seetõttu ei saa hinnet üle 2,1.
Jõin ära ka soomlaste Olvi expordi, meie Tartu õllemeistrite soome analoogjoogi. Ei midagi erilist, hinne 2,4.

Mõned viimaseaja mekkimised.

Viimati sai siin maha tehtud Taaralinna õllemeistrite maheõlut. Nüüd on karmi kohtu ette astunud järgmised pruulised.
Alustuseks vaatame üle Saaremaa Tuuliku järjekordse variandi. Emajõelinna meistrid on toppinud selle joogi nii tavalisse klaaspudelisse kui pindisesse purki. Kangust sedapuhku aga 4,7%. Tulemus on pehmelt öeldes väheveenev. Helekollane, pisike vahukorraga jook on suhteliselt vesine, õrnalt magusavõitu, veidi ka teraviljane. Suhteliselt igav. Muidu polekski väha riidlema hakanud aga reklaamitegijad ei ole seekord astunud mitte ämbrisse, vaid suisa tünni. Jälle patravad nad sellest, et käsitletav pruulis on iidsete Saaremaa pruulitraditsioonide jätkaja. No kuulge, sellel vesisel joomaajal pole Saaremaaga mingit ühisosa. Reklaamilause on lihtsalt sõnakõlks, umbes nagu juhmi poliitiku valimiseelne lubadus. Õlu ei saanud kõrgemat numbrit kui 1,6.
Hoopis meeldivama mulje pakkus hõimuvellede madjarite maalt pärit 7,3% Dreher bak. Tumedat karva, kreemika mütsiga õlu oli karamellise lõhnaga parajalt täidlane suutäis. Maitses oli tunda kohvitoone, röstitud linnaseid, finiš oli parajalt mõru. Tore, hindeks määrasin 3,3.
Vene õllesid esindas seekord Moskva äärelinnas paiknev Mospivo kombinaat, mille 4,7% klassikalist ma proovisin. Linnaselõhnaline, selge kuldse värviga õlu. maitses oli esikohal teraviljamekk, pisut oli magusat, lõpus ehk veidi mõrudat toonigi. Hindasin seda 2,4ga. Meie kaubandusvõrgus olevad sakslaste nn säästuõlled Germania Lager ja Steininger premium pils (pildil)on ikka üsna viletsad. Tugevalt pastöriseeritud, leivamaitselised joogid. esimesele panin numbriks 1,7, teisele ei saanud 1,4 kõrgemat hinnet panna. Säästetud oli kõige pealt.

Orgaaniline mittemidagi

Emajõe Ateena õllemeistrid on turule paisanud joogi nimega A.LeCoq Organic. Heade mõtete linnast on pärit suhteliselt mittemidagiütlev õlu. Isegi eestikeelset nime ei oska välja mõelda - pole ei originaalne ega orgaaniline. Väidetavalt (tootjate või reklaamisindrinahkade arvates) olevat tegu esimese Eesti maheõllega, mille tegemisel on kasutet mahepõllumajanduses kasvanud tooret. No pannudki siis nimeks A.LeCoqi mahe. Jah, olen pettunud. Kuhu on jäänud humal? Teraviljalõhn laiutas, maitse oli suhteliselt linnaseline, vaid lõpus kumas midagi humalalaadset, mage lugu. Ratebeeri skaalal ei ületanud see saavutus 2 punkti.

Tartu pruulimeistrite joogi fooniks valisin kauge Baškiiriamaal Ufaa linnas Türgi kapitalil põhineva õllevabriku toote Belõi medved živoi. Toote reklaam väidab, et joogis sisaldub nii maitse kui lõhn, mis omased naturaalsele, filtreerimata õllele. Olen seda joonud nii plastanumast kui klaaspudelist. Mulje: hägune värv, seebivahtu meenutav vahumüts, lõhn linnaseline. maitse rohkem linaaselise poolde kaldu, pisut pärmine ja puuviljane. Hindeks 2,3.

Karl Friedrichi proovimine

Carlsbergi Eesti haru, mida mõnelpool ka Saku Õlletehaseks kutsutakse on müügile paisanud Karl Friedrichi nimelise pruulise. Pakutakse seda nii klaaspudelis kui 0,5 ja 0,33 liitristes purkides. Kujundus on küll ilusavõitu ja kutsus kindlasti toodet ostama. Meenus, et umbes poolteist aastakümmet tagasi tootis Saku samuti Karl Friedrichi nime kandvat õlut, siis oli see tume. Praegune on aga hele.
Pärast pudeli avamist paiskus esile pisut tehniline lõhnabukett, kus oli veidi metallilähedast humalat, kuid linnasemagusust polnud. Maitselt oli joogis midagi tuttavlikku. Meenus aastatetagune Žiguli õlu. Ja see ei tähenda, et õlu halb oleks. Humalat oli üsna tugevalt tunda ja see on hea märk Loodetavasti järgmistesse partiidesse samuti humalat lisatakse. Linnasetoone paraku tunda polnud. Esmamulje oli positiivse poole kaldu.
Aga ärge müüge 0,33 purke kaheksapakina, ikka ühekaupa müüge - ei hakka kollektsiooni jaoks suurt hulka ostma.

Vaade Maroko õllemaastikule

Kuigi Maroko on islamimaa pole tema õllemaastik viljatu. Siiski Sahara kõrbe naabruses asuv Maroko õllesortide rohkusega ei üllata. Kogu sealset õlletööstust valiseb õllehiid Heineken, mille kohalik haru kannab nime Societe des Brasseries du Maroc. Ilmselt on tegemist kohalike vabrikute katusorganisatsiooniga. Seni olen tuvastanud õllevabriku asukoha kolmes linnas: Casablancas, Fesis ja Marrakechis.

Niisiis õllesortide juurde. Sealsel õlleturul paistis onim esindatud olevat õllesort Flag Speciale, millel kangust 5,2%. Tarbisin seda nii purgist kui pudelist. Kuldset värvi, sellise paraja vahumütsiga pruulis. Lõhnab linnaseliselt. Maitse pigem linnaseline, kuid lõpupoole annab humal end samuti tunda. Täitsa joodav, kuid erilist elamust ei paku. ratebeeri järgi tuli hinne 2,1

Flag Pilsi proovisin samuti nii pudelist kui purgist. Erilist vahet polnud. Selle õlle alkoholisisalduseks on 4,7%. Tavaline kuldkollane õlu, millel nii lõhnas kui maitses on esil kuiv teraviljatoon. Hinne 1,6

4,7% on ka Stork Premiere kanguseks. See oli ikka üsna vilets pruulis. Ainult kuldne värv, maitse äärmiselt igav, vesine, pisut teravilja. Hinne ikka üsna halb:1,3

5,2% Castel beer oli ehk veidi parem. Samasugune teraviljasus, kuid vähemalt vesine polnud. 1,6

Casablanca premium olis sealne esindusõllemark. Värvilt samuti kuldne. Maitses linnast, pisut teravilja, kuid finišis natuke humalat ka. Polnudki nii paha. 2,1 tuli hindeks. sai ka 33 exporti proovitud, kuid see ei jätnud samuti erilist muljet.

Seega midagi on, kuid see midagi elamust ei paku.

Läbi Meknesi Casablanca poole

Saabus kolmanda päeva hommik. Riaadi siseõues ootas juba bussijuht, kes pidi meid viima Casablancasse. Bussi kasuks kallutas otsuse tõik, et oli 31.detsember , seega soov suurlinnas aastalõppu tähistada . Teel oli kavas külastada pühalinna Moulay Idrissi ning üht neljast kuninglikust linnast - Meknesi. Päevakavast jäi välja kunagise roomlaste rajatud Volubilise linna külastamine.

Nii väikebuss kui selle juht olid samad, mis esimesel Fesi õhtul. Bussijuht kurtis küll väsimust, kuid sõitis vapralt. Nüüd sai päevavalguseski kaeda Fesi uuemaid osi, mis tublisti erinesid vanalinnast. Uuemad linnajaod olid euroopaliku välisilmega, kuigi siingi oli säilinud midagi araabiapärast. Ohtralt oli jälgi kinnisvaraarendusest ja uute elamurajoonide kerkimisest.

Bussiaknast vilksatas mööda Maroko loodus. Domineerivaks värviks oli roheline. Väidetakse, et Maroko külastamiseks parim aeg ongi talv, sest ülejäänud ajal tõmbub loodus päikese käes pruuniks. Tihti oli näha oliivisalusid, kus käis kibe saagikoristus. Puude alla olid laotatud vaibad-tekid, et raputatavad õlimarjad neile kukuks, siis on kergem oliivid kokku korjata. Teisal võis näha juba korjatud õlipuumarjade tuulamist. Oli tekkinud virn oliive ja siis üks mees kühvliga viskas oliive õhku, üritades niiviisi vabaneda puulehtedest ja muust prahist.

Volubilis, arhitektuurimälestis, mida otsustasime vältida, ei jäänud maanteest siiski kaugele ning parema silmanägemisega isik nägi eemal terendavad sambad ikka ära. Sõideti, kuni ühel mäenõlval buss peatus. Päike lõõskas taevavõlvil ning mäeküljelt avanes kaunis vaade kahel künkal asuvale Moulay Idrissi asulale. Asulale, kus asub palverännupaigana tuntud kuningas Moulay Idrissi mausoleum. Väidetakse, et moslemile on viis Moulay Idrissi külastamist võrdsed ühe palverännakuga Mekasse. Peale linnavaate pakkus huvi mäekülg ise, kuhu inimesed rohkelt prahti olid visanud. Paistis, et rikkalikult olid kohalikud sel nõlval õlutki manustanud - puruksvisatud õllepudelid, lössitrambitud õllepurgid ning kõikjal vedelevad õllekorgid andsid sellest küll märku. Moslemid ei joovat alkoholi?

Moulay Idrissis ootas meid ees rahvamurd. Tähtsaim läbisõidutee oli muutunud turuplatsiks, kus müüdi suuremalt jaolt Hiinast pärit kaupa. Väikebuss liikus teokiirusel sest massist läbi ja lõpuks peatus pühapaiga ees. Kuna olime mittemoslemid, siis pidime seisma jääma tõkkepuu taha, aga moslemid läksid kaika alt läbi ja sisenesid pühakohta. Tõkkepuu ees seismisega ning päevapildiaparaadiga paari ülesvõtte tegemisega meie Moulay Idrissi külastus piirduski.

Umbes kolmekümne kilomeetrise vahemaa läbimise järel ootas Meknes. Nagu eespool mainisin peetakse seda üheks neljast kuninglikust linnast. Linna hiilgeaeg oli 17.-18.sajandi vahetusel kui valitses Moulay Ismael – valitseja keda on peetud Maroko päikesekuningaks. Sellele annavad alust pea samaaegne valitsemisaeg Louis XIV-ga ja suured ehitamisplaanid.

Visiit Meknesi linna kujunes siiski lühiajaliseks. Sõit bussiga kunagiste uhkete müüride vahel, kuulsa Bab Mansouri värava puudutamine, põgus külaskäik kunagisse kuningapaleesse. Just pea lõpmatuna näivad pikad müürid jäid Meknesi linnast eriti meelde. Tuglas kirjeldas oma Meknesi müüridevahelisi kogemusi nii: „Nende sünget vägevust rõhutab eriti just see elutus. See on sisutu koor, surnud kest. Jätkuvad ainult kõrged, enamasti sakilised seinad kilomeetrite kaupa, risteldes omavahel ja moodustades turgusid ja õuesid monumentaalsete väravate ning kangialustega.“ Näis, et ajast mil Tuglas külastas linna pole midagi muutunud. Tõepoolest - nii vähe inimesi võis müüride vahel näha.

Ainus pikem peatus oli Agdali suurejoonelise veehoidla ääres. Veehoidlat vaadates tuli tunnistada, et Tuglase külaskäigust saadik on midagi siiski muutunud. Klassik kirjeldas uhket veekogu, kus Moulay Ismaeli ajal sõitsid laevadki, mahajäätuna ning suisa soostununa. Nüüd oli reservuaar vett täis, kaldale oli rajatud promenaad. Meeldiv oli sel promenaadil olla. Päike seisis kõrgel taevavõlvil ning tema kiired peegeldusid mänglevalt veekogu pinnalt vastu. Veekogu ääres võis seista minuteid ja nautida lõunamaa soojust. Ei uskunudki, et on 31.detsember, nii soe südasuvine tunne tekkis. Ka kohalikud ei tülitanud, veehoidla äär oli inimtühi, ainult üks inimene möödus meist pooltunni jooksul ja sadakond meetrit eemal müüs mees kahte õrna tuule käes lehvivat päevasärki.

Aeg kiirustas tagant. Meknesi uuemas linnajaos sai tehtud lõunasöögipeatus, ja edasi Casablanca suunas.

Meksnesist alates kulges sõit mööda kiirteed. Lage maastik tormas akende tagant mööda, kilomeeter kilomeetri järel olime lähenemas Atlandi ookeanile. Korraga sattusime kesk hõredat metsa. Sohver aeglustas masinat ja uudistas maanteeääri. Tee ääres seisid mitmel pool nooremapoolsed mehed, küpsetasid ja müüsid midagi. Mikrobuss peatus, juht väljus ning ostis ühe mehe käest kotitäie mingit kaupa. Kui ta naasis, pakkus ostetut meilegi ning seletas, et eemaldage koor ja sööge sisu ära. Väliselt meenutas juhit saadu tammetõru, kuid oli selle jaoks liiga pikk. Hammustasin kooriku katki, seest tuli välja tuum, mille ära sõin. Üsna jahune ja veidi mõru oli maitselt see saadus. Alles hiljem uurisin välja, et tegu oli korgitamme viljaga. Seega olime peatunud kesk korgitammede salu. Ka Tuglas pidas sedasama metsa oma reisijutus äramärkimist väärivaks.

Enne Rabati keerasime ära Casablanca peale. Ühtäkki pöördus väikebuss kiirteelt mereäärsele tavalisele maanteele. Akende taga võis nautida pilti ookeani laskuvast punetavast kettast, oli päikeseloojangu aeg. Otsekui mõtteid lugedes keeras bussijuht sõiduvahendi maanteelt ja viis meid päikeseloojangut vaatama. Teisi autosid oli rannas veel. Rand oli räpasevõitu: pudelikorgid, joogipurgid, tuules lendlevad paberid. Ometi ei varjutanud prügi Atlandil toimuvat etendust, kus päike tasa merre vajus ning saatemuusikaks olid merelained, mis laksudes rannale lõid. Veidi lummavat vaatepilti ja edasi Casablanca poole.

Teekond jätkus pimeduses. Teelejäävad asulad muutusid üha suuremaks ning viimaks oli sihtlinngi käes. Veidi ekslemist linnatänavail ja hotell oligi leitud. Tänusõnad (ja mitte ainult) autojuhile, kompsud hotelli ja oligi käes aeg saata ära vana aasta.

Esmamulje Marokost – Fes

Õhtupimedus oli juba käes kui õhulaev Fesi lennuväljal maandus. Astuda Ryanairi säästulennuki kokkusurutud õhkkonnast värske õhu kätte, sirutada sundasendis olnud ihuliikmeid – see oli meeldiv tunne. Õues ei paiskunud vastu lõunamaine kuumus, pigem meie septembriõhtute temperatuur.

Fesi üsna väikses lennujaamas õnnestus kiiresti läbida passiprotseduurid, kuid aega kulus rahavahetuse peale,sest lennujaama ainuke sularahaautomaat ei tahtnud võõramaalastele raha anda. Vaatasin automaadiga jändavate euroopa turistide nõutusest pikenevaid nägusid ja otsustasin sooritada vahetustehingu rahavahetuspunktis, mis eeldas mõningast järjekorras seismist. Peagi olin peotäie Maroko dirhamite omanik. Juba vormus mõtteis mälumänguküsimus: Nimetage küla Noarootsi vallas, mis on Maroko rahaühikuks?

Kunagine Maroko pealinn ning kuulus ülikoolilinn asub lennuväljalt kaksteist kilomeetrit eemal. Lennujaama oli võõrastemaja poolt vastu saadetud väikebuss, mis meie kuueliikmelise seltskonna ilusti tosinkond kilomeetrit eemal asuvasse linna viis. Päris hotelli juurde ei õnnestunudki sõita. Kui buss peatus ja meie oma kompsud haarasime, asus bussijuht teejuhiks. Esmalt sisenesime kitsukesele uulitsale, siis järsku hüppas juht mingist avausest sisse ning palus endale järgneda, hoiatades ühtlasi võimaluse eest pea ära lüüa. Kõndisime siis küürakil mööda pisikest käiku, mis osutus põiktänavaks. Lõpuks peatuti ukse ees, siseneti ja olimegi öömajas kaheks järgnevaks ööks. Uksest sisenedes märkasid kõik teadet, et tegemist on alkoholivaba tsooniga. Tere tulemast islamimaailma!

Hotell kujutas endast tüüpilist maroko siseõuega elamut ehk riaadi. Siseõu on ehk palju öeldud selle üsna kitsukese avatud siseruumi kohta, mille ümber asusid toad.

Kui kotid-kohvrid olid tubadesse paigutatud, siis saabus aeg minna otsima kohta, et õhtust kõhusuurust võtta. Täpset sihtkohta ei teatud, kuid oli lootus, et söögikohad on hõlpsasti leitavad. Vahest siiski oleksime pidanud lugema Tuglast: „Sest niipea kui päike kaob, saabub öö nagu meie pimedaimad sügisööd./---/ Seal valitseb aafrikalik ürgöö, milles hiilivad vaid hirmud-šaakalid.“ Kui kitsad lõigud olid läbitud ja astusime veidi laiemale tänavale,siis kleepus meie seltskonnale külge üks hallis kapuutsiga dressipluusis kohalik noormees, üritades kõigest hingest giidi mängida. Ta tolknes meie ees ja kõrval, lausudes päheõpitud inglisekeelseid fraase: Fes on väga vana linn. Vanalinnas elab kaks miljonit inimest, linnamüür on 15 kilomeetrit pikk, lähme toredale väljakule... . Õnneks leidsime varsti restorani. Tüüpilises maroko stiilis hoones, mis näis olevat orienteeritud turistidele ja nende rahale, sai siis söödud kohalikke roogasid. Ei puudunud kohalik vein ning õlu. Kõht sai täis, arve söögi eest tundus suurevõitu, kuid talutavana.

Naiivselt lootsime, et meie „giid“ on kadunud, kuid võta näpust – kohe oli ta platsis ja hakkas jahvatama, kutsus vist mõned sõbradki ligi. Et tüütusest vabaneda eraldati talle mõni väheväärtuslik rahakupüür. Samas oli selge ka otsus: järgmisel päeval tuleb võtta päris giid, et hõlptulu otsijad eemal hoida ning vältida eksimist tänavarägastikus.

Hommikusöögilauas sai oma õhtust plaani tutvustatud majaperemehele ning peagi saabus Hassan, kellest sai meie teejuht Fesi vanalinnas ehk mediinas.

Fesi vanalinna peetakse üheks paremini säilinud ja suuremaks araabiamaade linnakeskkonnaks. Vanalinna müüride vahel elab umbkaudu 800 000 elanikku ning autoga seal sõita pole võimalik. Tõesti, tänavad on kitsad ja inimese neljarattaline sõber sinna ei mahu. Kaubaveol aitavad kohalikke neljajalgsed – eeslid ja muulad. Tihti tuli vanalinnas teed anda järjekordsele eeslile, kellele suur kandam sega tõstetud.

Tuglas on oma mälestustes Fesi vanalinna kirjeldanud kui sünget paika, pigem metsa või sipelgapesa ühes loomade käikudega. Kohati jätab tänapäevane Fesi mediina tõesti sünge ja rusuva mulje. Kitsastele tänavatele ei lange päikesevalgus ja seetõttu on õhke kuidagi niiske ja raske. Kordagi ei tekkinud soovi jopet seljast heita, kuigi ilmateade rääkis 16 soojakraadist. Siiski, tähtsamatel tänavatel liigub rohkesti inimesi. Turiste on võimalik ilmeksimatult kindlaks teha, sest liiguvad nad giidi saatel või ajavad näpuga Lonely planeti reisijuhist järge. Samas on ses vanalinnas midagi tuttavat, midagi õpitut. Meenub keskaja kursus, mida sai isegi õpitud ja mida praegu püüan teistele õpetada. Keskaja linnas olid kitsad tänavad, tänavatele avanesid töökojad ja kaupmeeste kontorid – nagu praegu Fesi vanalinnas. Fesis saab keskaega selle tõsises mõttes tunda, samal ajal kui Euroopa vanalinnad on suured turistilõksud ja disneylandid. Nii on võimalik samm-sammult kohata käsitöölise töökoda, pisikest kaubaäri või -letti. Võib leida tänavale avatud leivaküpsetuskoja, kus leivapätsid ilusti virnas seisavad ning taamal põleb ahjus tuli. Linnaelanikud teevad taigna kodus valmis ja käivad seal leiba küpsetamas. Samas aga on tänapäev tunginud Fesi vanalinna tänavalegi. Nii võib koraanikooli (midagi meie lasteaia sarnast) sissepääsu kõrval näha Miki-Hiirt, kohtab ka majaseinas paiknevat sularahautomaati. Siiski, tervikuna paneb keskaeg veel vastu.

Hassan juhitud retk mööda mediinat kulges kindlas tsüklis: esmalt mõni vaatamisväärsus, siis pood või töökoda. Kusjuures lõpuks andsid vaatamisväärsused tee täielikult kaubandusele. Ei tea, miks araablased arvavad, et eurooplane-ameeriklane unistab ainult ennastunustavast ostlemisest ja vaatamisväärsused ning sotsiaalne olustik peab kindlalt tahaplaanile jääma. Küllap on jänkid ja suur osa eurooplastest tõesti haaratud igasuguse nänni ostmisest. Nii ostetaksegi kokku lugematul hulgal mittevajalikku träni, mida kodumaal kõrvuniulatuva naeratuse saatel tuttavatele kingitusena pähe määritakse või internetioksjonil edutult maha püütakse müüa. Teisest küljest on Fes aga maroko käsitöömeistrite toodangu ostmiseks kõige mõistlikum paik, sest ei ole täielikku orienteeritust turistile nagu oli reisi ülejäänud punktides. Meie teekonnal külastati vasesepa töökoda, tikkimiskoda, nahktoodete kauplust, sallimeistrite hoovi, rahvariiete kauplust, savikoda ja loomulikult vaibamaailma. Teistest enam tekitasid huvi nahakauplus ja vaibakoda.

Terve kvartali Fesi mediinast võtab enda alla nahatööstus. Loomanahad tuuakse kohale ja siis leotatakse neid väljaheidetes, mille tulemusel karv eemaldub, seejärel kuivatatakse ja värvitakse. Poodi sisenedes anti pihku piparmündioks, et haistmisorganeid pealetükkivast õõvastavast lehast säästa. Kauplus paiknes läbi mitme korruse ja sealt sai osta kõike alates rahakotist kuni nahkjopeni välja. Kaupluse katuselt avanes vaade nahavärvimisbasseinide värvivirrvarrile.

Vaibakauplus asus samuti läbi mitme korruse. Igal korrusel lesisid vaibad rullides. Asjamees tutvustas meile omi vaipasid ja rullis neid järjest lahti. Nii rullusid üksteise järel põrandale uhkemad araabia vaibad ja lihtsakoelisemad berberi vaibad. Sealjuures kiitis ta näidatavaid tooteid taevani. Aga ainult üks meie seast lahkus sellest ärist vaibaga. Küllap jäi kaupmehele arusaamatuks miks eestlased ei ole erilised vaibafännid.

Külastatud vaatamisväärsed ehitised olid toredad. Millised nikerdatud seedripuust väravad ja seinakaunistused! Ja kui peen võib välja näha marmorisse raiutud koraanitekst, kui kauni jälje viskab seinale läbi värvilise klaasi paistev päikesekiir! Tegemist oli enamjaolt endiste islamiõppeasutuste ehk medresetega. Mošeedesse meil kui mittemoslemeil asja polnud. Üritasime vaid tõkkepuu taga passides näha võimalikult suurt osa pühakoja hoovist. Giid seletas, et tõkkepuu mošee väravas pole mitte teiseusuliste peatamiseks vaid hoopis selleks, et takistada veolooma sisenemist kultushoonesse. Islami pühakodade juures hakkas silma oluline erinevus paljude muude moslemimaade pühakodadest. Paljudes teistes islamimaades on mošee kõrval asuvad minaretid ümara kujuga, menutades meile katlamajade korstnaid. Marokos on minaretid neljakandilise kujuga.

Veidi enne hämardumist viis Hassan meid huvireisile väljaspoole linnamüüri. Kuna jalgsimatk oleks osutunud liigpikaks, kasutati liiklemiseks pisibussi, kuhu mahtusid sisse nii meie kuuik, giid ja bussijuht. Selles bussis olles said aru mis tunne on olla puuhalul puuvirnas. Siiski oli selle väikese sõidu meeliülendavamaks hetkeks vaade kõrgelt künkalt kogu Fessi vanalinnale ja linnalähedastele oliivisaludele.

Sissejuhatus Marokosse: Romb apelsinil

Rombikujuline must kleebis apelsinil oli lapsepõlves minu esimeseks kokkupuuteks Marokoga. Tore oli seda kleepsu, millel ilutses kiri Maroc tsitrusviljalt eemaldada ja kuhugi kleepida. See Aafrika loodenurgas asuv riik jäi minu teadvusesse apelsinimaana paljudeks aastateks.

1980.aastatel lisandus apelsinimaa kuvandile veel kujutlus Marokost kui väledate jooksjate maast. Ilmusid ju areenile sellised jooksuimed nagu Said Aouita jt. Enda loodud maailmas kujutasin siis Marokot ette sellisena: kusagil Sahara kõrbe ja Atlandi ookeani vahel paiknevad apelsinisalud ning puude vahel lippavad vahetpidamata jooksuhullud noorukid.

Hiljem loomulikult tulid muud teadmised. Nii näiteks kohtusin Leningradis Marokost pärit araabia noorukiga, kes jutustas kuidas ta pärineb külast, kus elekter on ainult unistus, samal ajal kui suurlinnades juba elekter kohal. Tulid teadmised araablaste vallutustest, ajalooõpingutega lisandusid teadmised Aafrika riikide ajaloost.

Ja siis raudne eesriie langes. Eesti inimesel avanes võimalus minna Marokosse puhkama. Pakuti ju kõikvõimalikke puhkusepakette, reisifirmad muudkui meelitasid inimesi sooja päikese alla. Isegi Eesti kvaliteetseebikas Õnne 13 tegi sutsu Marokos ära.

Eestikeelne kirjandus selle maa kohta rikkalikkusega ei hiilga. Seni on ületamatuks jäänud Friedebert Tuglase 1930.aastal ilmunud Teekond Põhja-Aafrika III.Maroko. Teose eriline väärtus on selles, et kirjutati enne tänapäevale nii omase massiturismi aega. Suur osa maakeelsest kirjavarast moodustavad reisiülevaated, mis valdavalt koosnevad konstruktsioonidest: päike, meri, palmid, tõmmud mehed ja bla-bla-bla. Kirjanduse lugemine on tore, kuid oma silm on kuningas. Nii saigi viimasel aastavahetusel ise Marokos ära käidud. Hea meeleolu eelseisvale teele andis kaasa 1903.aasta Olevikust leitud katkend: „Inimese elu ei maksa Marokkos midagi. Marokkolane tapab teise niisama rahuliselt ära nagu ta sööma istub, ehk mõne linnu maha laseb ja ta röövib tapetu niisama rahuliselt paljaks nagu ta oma sandaalid jalast võtaks.“

Aasta pausi

Blogi on aastapäevad ja enamgi vaikinud. Nüüd suure streigi eel ...