Õlleelamus Abula õlletehasest

Lätis on suurte ja ilmetut õllesarnast jooki produtseerivate vabrikute kõrval palju väikeseid. Mõnest on siin juba juttu olnud. Nüüd võtan vaatluse alla Abula õllekoja Brengulis.
Ei teadnud ma sellest vabrikust suurt midagi peale olemasolu fakti ning mõned õllesildid olid mul ka. Selle ettevõtte toodangut ei ole mõtet otsida kaubandusvõrgust, sest õlu pudeleisse ei villita. Õlu levib vaid vaatides. Neid vaate siis tuukse mõnesse Riia joogikohta, aga katsu sa neid üles leida. Parim viis seda õlut proovida on sõita ise kohale.
Brenguli alevik asub Valmiera linnast umbes kümmekond kilomeetrit eemal. Täpsemalt jääb ta Smiltenesse suunduva maantee ja Valmierast Valgasse suunduva raudtee vahele. Ülletehas asub Abula jõe ääres endises vesiveskis. Pärale jõudes üllatas suur parkivate autode hulk pruulikoja ümber. Ettevõttest üle tee asus kiosk kus toimus õllemüük, mille ees vonkles järjekord. Kes inimestest leppis pooleliitrise plastopsitäie õllegam kes ostis suurema koguse. Kaasa saab õlut osta 2 või 5-liitristes anumates. Endal taarat olema ei pea, sest sealt antakse.
Abula toodab kahte sorti õlut - tumedat ja heledat. Mõlema kangus on 5,2% juures. Hele õlu on kuldset karva ja veidi sogane, viimane on elusa õlle tunnus. Õlu on puuviljase lõhnaga ja maitselt on esmalt magus puuviljane ja linnaseline. Hiljem on tunda humalamaitset ja lõpuks on maitse üsna kuiv. Tubli suutäis. Tume on lõhnalt sarnane, värvilt punakaspruun. Maitse on algselt heledale sarnane, kuid siis tunned röstitud linnaste maitset ja lõpuks on humalakibegi kohal. Vahest natuke liiga magus, aga ikkagi suurepärane. Igaljuhul soovitan õlletehast külastada ja hüva rüübet hankida. Lisaks on Valmiera kandis teinegi õlletehas ja uus tulija õlleturul - Valmiermuiža alus. temast aga hiljem.

Andsin kuradile sõrme

Olin enda jaoks otsustanud, et osaluseksperiment igasugustel valimistel osalemisega jääb minevikku. Siiski täna andsin kuradile sõrme. Kirjutasin alla nõusolekule kandideerida kohalikel valimistel IRL nimekirjas. Otsus sündis pika järelemõtlemise tagajärjel. Kuigi olen IRL liige eelkäijate kaudu juba 1992.aastast, siis pole ma erakonnast lahkumisele olnud nii lähedal kui sel aastal. Niivõrd vastu hakkab see IRL juhtkonna kaugenemine reaalsest elust, muutumine Reformierakonna (loe: ELKNÜ) ripatsiks ning lõpuks suutmatus kokku kutsuda erakonna juhtorganit - suurkogu.
Lõpliku otsuse kandideerimiseks tegin siis kui nägin täna Haapsalu kesklinnas roostetavat väikebussi Reformierakonna sümboolikaga. Bussi külgedele oli pandud kahe klanitud ja geelitatud nooruki pildid ja tagaaknale pandud kellegi vana kollane särk, millel kiri: ma armastan Eestimaad. No, mis te valetate, te ei armasta Eestit, te armastate ennast poliitikas.
Loomulikult tekib küsimus, kas Keskerakond ei ole mitte Reformist ohtlikum. Ei, sest Keskerakonna (loe: Ühtne Venemaa) kahjulikkus on ammu selge, reform mängib aga kahepalgelist mängu.
Ja lõpuks. Oma kandideerimisega ei näita ma poolehoidu IRL juhtkonna poliitikale, vaid avaldan oma sügavat antipaatiat Reformierakonna ja Keskerakonna vastu. Neid kahte seob ühine kuritegu. Need kaks ongi kuritegu.

Türgi õlleelamused

Paar päeva tagasi saabusin tagasi Türgimaalt ja esimese elamusena kirjeldan sealset õlleelu nii nagu sellest aru sain.
Türgi on islamimaa ja see vajutab õlleelule oma pitseri. Ei leia sealsetest suurpoodidest kutsuvat õlleletti ega väljakuid täitvaid õlleaedikuid. Paiguti tuleb kesvamärga tikutulega otsida. Sealne suurim õlletootja on Efes grupp, mille Venemaal paikneva tütarettevõtte jooke võib leida Eesti kaubandusvõrgust. Ettevõtte põhitooteks on 5-kraadise kangusega Efes Pilsen, mida võib üsna laialdaselt leida. Tegemist on tavalise joogiõllega, millele on raske midagi ette heita, kuid kiidusõnugi napib. On lihtsalt selline üsna iseloomutu europilsen ja sellise õlle levik näitab ilmekalt Türgi soovi saada EL-i liikmeks. Sama tootja müüdava kauba hulka kuulub ka Efes Light (3%), mille ainuke väärtus on selles, et ta pole veel päris vesi. 6,1 % alkoholisisaldusega on kaks jooki Efes Dark ja Efes Dark Brown. Efes dark kuulub tavaliste tumedate ja üsna tummiste pruuliste ritta. Punkte kisub maha ainult tuntav alkoholimekk. Dark Brown on värvilt jah tumepruun, kuid õllelele on lisatud kohvimaitseainet. Seetõttu on jook huvitav ning võib võrrelda näiteks Poola kohvimaitseliste õlledega. Tõsi, viimased on lahjemad. Türgi pruulimeistrid on arvatavasti Efes Darkile lisanud maitsepulbrit ja tegu tehtud - saadi kohati lahustavat kohvi meenutav jook. Sellegipoolest on jook huvitav ja Türgi õllevaesuse taustal meeldiv nähtus. Purki oli pistetud ka jook nimega Efes Extra (7,5%). Minule on olnud pikka aega vastumeelsed kanged õlled ja ega seegi jook erine. Kuumas ilmas joodud joogile järgnes hommikune peavalu. Ilmselt on see jook suunatud turistidele, kes puhkepiirkonnas palmi all istudes vodka kõrvale kanget õlut kaanivad.
Efesi tootenimistust võib leida veel Gusta nimelisi tooteid. Need on nisuõlled, mille heledal variandil on kangust 5%, tumedamal vennal on kangust poole protsendi võrra enam. Võrreldes laialt levivate maitsetute pruulistega olid need head.
Konservatiivses Konya linnas tuli alkoholipoodi pikalt otsida. Lõpuks ühe leidsime (läheduses paiknes kirik) ja sealt sai ostetud liitrine õlu Marmara Gold(5,5%). Põhiline hea mulje sellest õllest on see, et sai ostetud Konyast, kus iga 500 elaniku kohta tuleb üks mošee. Peale eelnimetatute ajab Efes anumatesse veel litsentsi alusel toodetavaid õllesid.
Türgi teine suurtootja on Turk Tuborg. Nende toodetavast sai proovitus üleilmseid brände Skol ja Tuborg green. Viimane oli tõesti halb. Kohalikule tarbijale oli mõeldud Tuborg Fici (5%), mis polnud just halb, kuid hea ka mitte. Üsna naljakas oli T-beer, mille mõttekusest aru ei saanud - vesi tuleb ju odavam osta.
Lõpetuseks. Türgis ei pruugi asutis, millel kutsuv õllesaali silt tähendada meile harjunud hubast õlleurgast, vaid midagi muud. Näiteks Amasya linnas meenutas õllesaal Ali Baba pigem kohta, kust saab osta müüdavat armastust. Tegelikult sama käib Cafeteria nimeliste asutiste kohta.