Poola õlletosin

Nagu kunagi lubatud, siis alustan ülevaadet Poolas käigul joodud õlledest. Teekond kulges aga läbi Läti ja Leedu ning seepärast peaks kõigepealt neist rääkima. Läti omadest vaatleks kõigepealt kahte Lacplesist. Mõlemad on 5% kangusega, ühe nimi 3 iesalu ja teine Gaišais. Üsna sarnased õlled, millegi maitsmisväärsega nad meelde ei jäänud. Pole halb ega hea. Lacplesised valmivad, kui etiketi järgi otsustada nüüd hoopis Leedus Kalnapilise vabrikus, mis omakorda töötab taanlaste Royal Unibrew (Faxe) näpunäidetel. Sedaviisi on siis pruulitud maitsetu europruulis. Kellele? Ilmselt maitsmismeelteta ja mõtlemisvõimeta lollidele.

Leedus võiks kõige pealt vaadata üle kaks jooki, mis mõlemad on pudelisse aetud Gubernija tehases. Esiteks 6% kangusega Imperial, mida toodetakse Norfa poeketile. Ega tal viga polnud, oli selline mõnus linnaseline ja puuviljane jook. Alkoholimaitse tükkis vahest liialt esile. Teiseks õlleks oli 7% Kunigaikščiu. On teine juba pikaaegne Gubernija mark. Mulle ta ei meeldinud. Õlu oli üsna tugeva maitsega, kuid alkoholi oli minu jaoks liiast, see rikkus oodatud maitseelamuse. Aga ikkagi oli parem kui eurolacplesised.

Nüüd siis Poola õlledest. Esmalt võtaks vaatluse alla pisikese Konstancini õlletehase Warszawiak Mocne, mil kangust 7,8%. Ei olnudki väga kange, üsna joodav. Vahest liiga teraviljane, mis viitab liigsele pastöriseerimisele. Kuid õlu polnud halb. Ses õlu sai ostetud Varssavi äärelinna väikepoest, samast ostsin ka Jablonowo Pilsneri (4,2%), mida pakuti pisikeses plastpudelis. Maitsegi oli plastiline ja puuviljane, lõhnas rohu järele. Humalaga oli koonerdatud, seega ei midagi head.

Carlsbergi Poola haru toodangust vaatleks esiteks Okocim Pszeniczne nimelist pruulist. Tegemist on nisuõllega, mil kangust 5 %. Tüüpiline nisuõlu oma puuviljase veidi sidrunilaadse maitsega, milles ei puudunud ka humalanüanss. Võib pidada õnnestunud tooteks. Sama tehas on turule paisanud ka rida Karmi kaubamärgi all olevaid tooteid. Esiteks vaatleks neist pooleliitrises purgis paiknevat Okocim Karmi Black nimelist jooki, mil kangust 4 %. Üsna tume õlu kena kreemise vahumütsiga. Lõhn on leivane karamellilaadne, maitselt linnaseline ja mõningate kohvilaadsete kõrvaltoonidega. Kalja meenutav, kuid meeldiv.

Bielkowos valmivad õlled Amberi kaubamärgi all. Esmalt puutus kätte ja siis ka suule Amber Zywe, mil 6,2% kangust. Oodanuks selt elavalt õllelt enamat. Maitses domineeris pärm, õlu oli kuidagi vesine ja hapukas, mõningad kibedad toonid tõusid siiski esile, kuid üldmulje polnud kõige parem. Aga sama pruulikoja teine toode Zlote Lwy oli tõesti hea. Kangust 5,6%. Rikkalikus lõhnabuketis domineeris humal. Maitstes olid algul esikohal linnaselised magusad toonid, kuid hiljem jäi suhu meeldiv kibe humalane järelmaitse. Tõesti hea.

Zawiercies paikneb väike pruulikoda nimega Browar na Jurze. Sellelt tehaselt proovisin kõigepealt Tager pilsi nimelist 4% õlut. Ei olnud kõige õnnestunum, maitse oli tühjavõitu ja vesine.

Ühe parima õllemulje sain aga Zywieci kokkutulekul kui sai proovitud vaadiõllena Belgia päritolu Blanche de Namuri. Kangust 4,5%. Värvuselt üsna hele, kena valge vahumüts ka peal. Lõhnas puuviljaselt. Ega seda pikkade sõõmudega ei joonud, pigem lühikeste suutäitega. Iga kord kui sõõmu võtsid, tundsid uut maitset. Kordamööda astusid esile erinevate maitseainete tunnused. Küll nelk ja siis järgmisena juba midagi muud. Suurepärane.

Rapla-Virtsu raudtee

Eile sõitsin rattaga läbi jupi kunagist Rapla-Virtsu raudteed. Möödunud aastal läbisin lõigu Kirblast Vigalani, sel aastal oli plaanis jõuda Vigalast Märjamaani. Kahjuks plaan ei õnnestunud, sest veidi enne Konuvere raudteesilda lõhkes suure pauguga rattakumm. Siiski lisan sii mõned fotojäädvustused. Kõigepealt veetorn Vigala kunagise raudteejaama juures ja teisel pildil on vaade raudteetammile Ahjuvere oja sillalt. 41 aastat tagasi sõitis seal rong.

Tervitus Lääne Elu juubeli puhul

Läänemaa Seuraliit on õnnitleb Lääne Elu 20.sünnipäeva puhul. See on väärikas iga: keskkool on juba seljataga ja õpingud jätkuvad (elu)ülikoolis. Seuraliit on Lääne Elust ainult neli aastat noorem, kuid ta on olnud tunnistajaks maakonnalehe headele ja halbadele aegadele. On olnud aegu kui ajaleht on saanud hinde väga hea, kui ka aegu kus mitterahuldav tulemus oli tavaline. Täna oleme tunnistajaks sellele, et Lääne Elu on jõudnud Euroopa viie juhtiva ajalehe hulka. Juba täna kuulub ajaleht ühte ritta väljaannetega nagu Financial Times, Corriere della Serra, Frankfurter Allgemeine Zeitung, Le Figaro, El Pais. Tegelikult on LE neist paremgi, sest temast saab aru ja teised ei ilmu millegipärast veel eesti keeles.

Tähtpäeval tahaks meenutada ainult head, sest Läänemaa Seuraliidu algusaegadel sai käidud Lääne Eluga käsikäes. Just tänu maakonnalehele jõudsini lugejani sõnumid Läänemaa Seuraliidu töödest-tegemistest ning organisatsiooni suurfoorumitel vastuvõetud tähtsatest otsustest. Ereda tähena Läänemaa ajakirjandustaevas säras 1995.aastal LE-ga kahasse ilmunud Seura Sõnumid – ajaleht, mille vahe sulg ja sügavalt eetiline kodanikupositsioon on tänaseni jäänud ületamatuks.

Ajad on aga muutunud. Seuraliidu aktiivsete liikmete enamik on valinud töökohaks Haapsalust sadakond kilomeetrit eemal asuva linna ning seetõttu on side kohaliku ajalehega jäänud tahaplaanile. Eneseteostuskoha muudatus on igati loogiline, sest too Haapsalust eemal asuv linn on täis tuhandeid kordi enam absurdi ja see annab tegemistele justkui tiivad. Ometi ei ole Seuraliidu ajakirjanduslik tegevus soikunud, meie mõtted ja ideed levivad edasi. Nii saavad kohalikud inimesed lugeda ajalehte Meie kodu on Haapsalu, mis kannab kõrgel Seuraliidu ideelist lippu, avaldades lõikavat satiiri, peent huumorit ja on muidu naljakas. Seuraliidu ideedest on pungil ka elanike postkastidesse potsatavad parteide häälekandjad, mis on täidetud teostamatutest ideedest ja absurdihuumorist.

Läänemaa Seuraliit soovib Lääne Elule pikka iga ning palju lugejaid. Sünnipäeva puhul kingib Seuraliit värske Seurapressi uudise.

Seurapressi teletaibilindilt:

ELANIKKE HAKKAB TEENINDAMA KINNISVARABUSS

Eestimaa põllud täis lugematul arvul hubaseid maju, mis pole ostjaid leidnud. Samas on Eestis olemas kogemused kauplusautode, raamatukogu-, kino- ja pangabussi näol. Just nendest kogemustest lähtuvalt hakkab lähiajal maakohtades käima kinnisvarabuss. Seni on saanud kinnisvara soetada ainult suuremates linnades elavad inimesed, sest kinnisvarabürood pole küladesse oma kontoreid veel rajanud. Lisaks on maapiirkondades raskusi ühistranspordiga ja seetõttu on inimestel raske leida teed kinnisvaramaakleri jutule, kuid maja tahaks siiski osta. Seepärast on inimestele ulatanud abikäe kinnisvarabuss. Buss sõidab läbi kõik maakohad, elanikkonna laiad kihid saavad bussist infot müügil olevate majade, korterite ja tootmishoonete kohta ning neile antakse nõu kui hädasti oleks vaja neil kinnisvara osta. Kui inimene osta ei taha, siis pakutakse talle katust ja sellest pakkumisest ei saa keelduda. Kinnisvarabussi projektiga on juba liitunud enamus pankrotti läinud kinnisvarafirmasid.

Ja mis kõige tähtsam – niiviisi luuakse uusi töökohti ning see aitab majandussurutisest kiiresti väljuda.

14. Zywieci kokkutulek

19. ja 20.juunil toimus järjekordne suurejooneline kollektsionääride kokkutulek Lõuna-Poola õllelinnas Zywiecis. Sedapuhku tuldi kokku 14.korda.
Eestist osalesid kokkutulekul viis kollektsionääri. Kõik olid sel üritusel ennemgi osalenud ja teadsid mida saada ja tahta. Sõitu alustati neljapäeva 18. juuni varahommikul. Kiiruga läbiti Läti ja Leedu ning pealelõunal oldi juba Poolamaal. Jõuti läbida suurlinn Varssavi ja peatuma jäädi teeäärsesse ööbimiskohta, mis pildil näha. Hommikul jätkus sõit sihtkoha suunas, tehti vaid mõned peatused õllede pardale võtmiseks. Olukorra muutis meie jaoks soodsaks krooni soodne kurss zloti suhtes: 1 zlott võrdus 3,5 krooniga ja see tegi ostlemise suhteliselt taskukohaseks. Kalevi ettepanekul külastati mitut odavpoodi Intermarche, kuid midagi erilist seal ei olnud küll müüa. Lõunaks jõuti Zywieci pärale, kus seati end sisse U Rumcajsa nimelises kämpingus. Enne meid oli sinna jõudnud juba arvukas leedulaste esindus. U Rumcajsa kämpingus olime peatunud juba mitmel korral ennegi, kuid aasta-aastalt nägi asutus üha kehvem välja. Lisan siia ühe pildi.
Ilmataat kippus meile aga üha enam liiga tegema. taevaluugid avanesid ja hakkas sadama vihma. esialgu tuli seenevihma, kuid hiljem asendus see lausvihmaga. Kuna Slovakkia piir on Zywiecile lähedal (umbkaudu 25-30 km) otsustasime Slovakkias ära käia ja sealset õlut osta. Käisimegi ära esimeses piiriäärses Slovakkia külas. Selgus, et vaatamata euro kasutuselevõtule on hinnad endiselt inimsõbralikud.
Õhtul käisime ära ka Zywieci õlletehases kokkutuleku eelõhtul, mis oli rohkem pühendet linnarahvale, kelle jaoks korraldati võistumänge, loteriisid ja esines ansambel. Meie vahetasime vaid veidi kaasavõetud Eesti õllesid. Kuna hommikul oli vaja varakult platsis olla ei kulutanud me pikalt aega, vaid naasesime ööbimiskohta, et mõned õlled rüübata. Lisan siia mõned fotod õlletehases toimunust ja õhtusest istumisest kämpingus.
Hommikul tõusime enne kukke ja koitu. Vaja oli kiiresti jõuda tehase territooriumile varikatuse alla, sest vihma sadas. Meeles oli veel kurb kogemus 2003.aastast, kui minekuga oldi hiljaks jäänud ja siis pidime seisma lõõskava päikese käes. Tänavu olime kohal juba kohaliku aja järgi enne kella kuut ja laua katuse all saimegi. Nii mitmedki lõunanaabrid pidid jääma õue, kus vihma eest kaitses neid ainult päikesevari. Tegelikult oli minu jaoks tore, et ma ei käinud Zywiecis paar aastat - oli jälle mida vahetada ja müüa ning osta. Meie meestest ajas kõige laiemalt äri Ülo ja selle tõestuseks lisan ühe pildi. Samuti oli tore kohata vanu tuttavaid. Nii oli Slovakkiast kohal Jan Kupka, kes taipliku inimesena pakkus niiskuse käes kannatavatele eestlastele pitsi kangemat kehasoojenduseks. Juuresoleval pildil on ta koos Avoga. Rahva rõõmustamiseks pakkusid korraldajad sel märjal päeval veidikenegi meelelahutust: korraldati suurima õllekõhu konkurss meestele ja naistele. Meestest oli edukaim Leedu üliraskekaallane Danas ning ka naiste esikoht läks leedumaale, selle sai klaasikorjaja Dariuse abikaasa.
Kell oli vast üks kui pakkisime oma kodinad kokku ja jätsime Zywieciga hüvasti. Plaanis oli külastada veel Tychy õlletehase muuseumi ning seejärel sõita diagonaalis läbi Poola, et jõuda õhtuks kuhugi Lublini kanti või veel kaugemale.
Tychy õllemuuseum oli rajatud vanadesse tehasehoonetesse. Kui tehas kaugelt paistma hakkas tundusid Eesti pruulikojad tõeliselt väikeste kökatsitena. Paigutaks siia juurde siis pilte tehasest ja muuseumist.

Kui muuseumis oli käidud, siis ootas ees pikk sõit läbi Poola, mille jooksul vaid mõneks hetkeks vihm lakkas. Ööbisime Lublinist veidi põhja pool asuvas kämpingu või spordibaasilaadses ööbimiskohas, kus meie kasutada oli omaette majake.
Hommikul vara ärgates läbisime veelgi Poola asulaid. Peatus tehti Bielsk Podlaski Kauflandis, Bialystoki Realis ja Augustowi Polos ja Biedronkas. eriliselt üllatas Polo kauplus Augustowis, kus olid müügil Naklo õllethase tooted. Veel tehti peatusi Leedus ja Lätis, koju jõuti 21. juuni viimastel tundidel. Poola õlleelamustest jutustan veidi hiljem.