Piebalga õlu

Lõunanaabritel lätlastel on erinevalt meist säilinud mõned kohalikule kapitalile kuuluvad õllevabrikud. Üheks selliseks on Cesise rajoonis paiknev õlletehas Piebalgas alus. Ettevõte alustas 1989.aastal kohaliku kolhoosi abimajandina ja esimene laar õlut sai valmis jaanipäevaks. Edaspidi juurutati tootmisse uusi sorte. 1993.aastal ettevõte erastati ja kaks aastat hijem jõudis õllesõpradeni firmaõlu Piebalgas alus.
Praegu on tootmises 5 sorti õlut. Piebalga õlle eripäraks on üsna tuntav humalamaitse ja see on omane igale sordile. Tutvustame siis sorte.
Senču alus on 4% alkoholisisaldusega õlu. Toodetavatest õlledest on ta lahjem ja vast kõige vesisem. Rohkem selline saunaõlu.
Firmaõlu Piebalgas alus on 5,6% kangusega. Kenasti tasakaalustatud maitsega õlu kuulub kindlalt minu lemmikõllede hulka. Algselt magus linnaseline maitse muutub hiljem humalaseks järelmaitseks. Suurepärane pruulis.
Mednieku alus, millel kangust 4,7% ,on üks nooremaid selle õlletehase pruuliseid. Jällegi on üsna tuntav humalamaitse, kuid on veidi kergem ja õhulisem kui firmaõlu. Läti keeles tähendab õlle nimi jahimehe õlut.
Jubilejas alus (5,2%) valmis tehase 15.juubeliks. Tegemist on heleda õllega, milles humalamaitse on eriti esile toodud.
Ainus tume õlu, mida tehas toodab on Lux, mil kangust 5,8%. Värvilt on ta tumepruun, lõhnalt pigem linnaseline, kuid maitses on tunda nii karamell-linnaseid kui humalat.
Varem on pruulikoja tootenimistusse kuulunud veel õllemargid Satans, Kenča, Minhauzena, Hercoga Jekaba, Buku jne.

Puls Jõululegend ja Saku Jõulupruul

Lähenevatest jõuludest annab märku jõuluõllede jõudmine kaupluselettidele. Sedapuhku sai võetud proovimiseks kohaliku suurtootja Saku jõulupruul ja Haljalas kokku keedetud Puls Jõululegend.
Saku joogi ostsin Jüri kauplusest mälumängu vaheajal. Kaaslased juba hirmutasid, et seda õlut ei suuda keegi lõpuni juua ja see tuleb valamust alla kallata. Selline stsenaarium siiski ei järgnenud. See tume pruulis oli magusa lõhnaga, kuid maitselt suhteliselt vesine ja väga magus. Peale selle andis tooni liigne kohvilikkus. Ehk lihtsamalt öeldes tegu on magusa kohviga, millele on lisatud õlut. vast enam eriti ei prooviks.
Haljalas on kunagi Pärnus valmis tehtud Puls Jõululegendist vaaritatud samanimeline jook. Kuid kunagi Pärnus tehtu oli siiski tuumakam ja iseloomuga. Võib-olla on Viru talveõlu lihtsalt rüütatud Pulsi rüüsse. igaks juhuks proovin Viru talvõlle kõrvu jõululegendiga üle.

Puls jäägriõlu

Turule on jõudnud Viru õlletehases valmistatud Puls Jäägriõlu (5,4%). Sildil võib lugeda, et tegu on ürtidega õllega. See tume õlu on üsna tuttava lõhnaga ja kui teha esimene sõõm, siis on selge, mis lõhn see on - Jägermeistri lõhn. Muidu on õlu magusavõitu meenutades varasemat Puls Jõuluõlut. Ilmselt on tegu vana jõuluõlle retsepti järgi tehtud pruulisega ning sellele on lisatud mingit ürdiekstrakti või veel hullem - ürdiliksi ennast. Õlu on küll huvitav, kuid üle ühe kannukese seda ei pruugiks.

Kallis Norra õlu

Läinud nädalavahetusel sai viibitud Norra Kuningriigis, kus osalesin mälumängu Euroopa meistrivõistlustel. Aktiivse mälumängu kõrvalt jäi aega ka proovida Norra hirmkallist õlut. Baarides õlut juua tundus mõttetult kallis, kuid mõni kord sai selle põhimõtte vastu eksitud.
Baaris maksab õlu seal umbes 115-120 EEK. Ja seetõttu tuli rohkem tähelepanu pöörata poes müüdavatele kaupadele, kuigi ka poehinnad pole rahakotti mööda.
Niisiis ülevaade proovitud õlledest. Enim pruugitud õlleks sai ilmselt Ringnes pilsner. See 4,5% jook omas väga erinevaid varjundeid. Hotelli baaris müüdav õlu oli suisa halb - ülihelekollane, maitsetu pruulis. Oslos baaris joodu omas ka lõhna ning mingisugust humalamaitset. Pudeliõlu oli jälle kuidagi üksluine ning purki surutud samat marki pruulis ei saanud ka millegagi kiidelda. Sama tootja Frydenlund pilsner(4,4%) oli ehk märksa parem, sest humalamekki oli tugevamalt tunda. Teine suurem kohalik tootja Aass bryggeri kostitas kõigepelat oma pilsneriga. See 4,5% jook oli helekollane, lõhnatu ja maitsetu. Sama tootja Fatöl (4,7%) ei pakkunud samuti mingit maitseelamust. Jälle sama helekollane maitsetu ja lõhnatu jook. Aass Bayer (4,7%) oli juba veidi parem. tegemist on Vienna tüüpi õllega ning selles oli tunda veidi enam täiust, oli olemas üsna tugev linnasemaitse, kuid humalat oleks võinud ehk rohkem olla. ka õlle värv oli tublisti kuldkollasem kui eelnevatel jookidel. sama tootja laseb turule ka säästuõllesid Seideli nime all. seidel Lettöl oli selline tavaline lahja janukustutaja (2,5%) poolkarskele norralasele. Maitseelamust ei mingit. Seidel pilsner (4,7%) oli hoopis tuumakam pruulis, tunda oli isegi humalat, kusagilt justkui aimdus linnast. Polnud paha. Veel sai ära proovitud Hansa pilsner Lite õlu ja see 4,4% jook oli küll maitsetu ja igav.
Ning lõpuks ma ei saanudki aru miks norralased oma õllede eest nii kõrget hinda küsivad. Pole maitset ega suurt midagi. Selliseid oleks paras meie säästukates 5 krooniga müüa.

In memoriam: Bratislava õlletehas Stein

Käesoleva aasta alguses läks hingusele Bratislava õlletehas Stein. Praegu käivad tehases hoogsad lammutustööd, sest „kinnisvara on ju vaja arendada“.

Algas aga kõik nii.

Tehas rajati 1873.aastal Aleksander Steini poolt. Juba esimestel aastatel võideti mitmeid aurahasid rahvusvahelistelt näitustelt. Õlu leidis tunnustust ka Saksamaal ja Šveitsis. Pärast Aleksander asteini surma jätkasid ettevõtte juhtimist Hugo ja Emil Stein. Muudatusi tõi kaasa II maailmasõda, mille ajal tootmine seisis. 1948.aastal tehas riigistati ja tema nimeks sai Západoslovenské pivovary, n.p. Bratislava , ehk eesti keeles Lääne-Slovakkia õlletehaste rahvaettevõte Bratislavas. 1989, pärast sotsialismi kokkuvarisemist, taastati vana nimi Stein, kuid tegutseti endiselt riigile kuuluva ettevõttena. 1995 muudeti omandivormi ning tehase nimeks sai S.t.e.i.n. a.s. Kuid konkurentsivõitluses õllemaailma hiidude Heinekeni ja SABMilleriga jäädi alla ning tehas suleti. Steini õlut toodetakse nüüd Vyhne õlletehases.

Slovakkia õllemaastik muutub igavamaks

Kunagine kirev Slovakkia õllemaastik muutub igavamaks. Möödunud sajandi lõpus tegutses selles riigis mitmed suured õlletehased. Juba varem, 1989.aastal, oli suletud Hlohoveci õlletehas. Pärast Slovakkia iseseisvumist tabasid mitmeid, seni sotsialistliku ühiskonna petlikke vilju nautinud, ettevõtteid raskused. Nii suleti möödunud sajandi lõpus Košice õlletehas (1998), kaduvikku vajusid Ilava (2000) ja Michalovce(1999) pruulikoda. Eriti põnev on viimase saatus, andis asula ju nime Ühendriikides levivale Michelob õllele. Michalovce õlletehase hooned lasti aga lihtsalt õhku.
Uue aastasaja algul saabusid turule välisinvestorid ja see pani ettevõtted, kes rajatagant abi ei saanud tõsiselt mõtlema töö jätkamise mõttekuses. Nii sulges 2003.aastal uksed Trnava õlletehas. Suure osa Slovakkia õlleturust haaras enda kätte hollandlaste Heineken. nende valdustesse läksid tehased Hurbanovos, martinis, Rimavska Sobotas ja Nitras. Turumajanduslikult mõtlevad ärituusad ei olnud mõistagi huvitatud nii mitme ettevõte hoidmisest. 2003.aastal suleti Martini õlletehas, varsti suleti tehas Nitras ning 2006.aastal leidis otsa ka Rimavska Sobota õlletehas. Seega jätkub tootmine ainult Hurbanovo tehases. Seal siis valmistatakse välisturule Žlaty bažanti ja Kelti õlut ning siseturule Corgoni, Gemeri ja Martineri õlut. Seega on endised õlled kaotamas oma nägu nad on muutunud ainult tootebrändideks. Inimesed joovad brände, mitte õlut.
Eelmise aasta lõpul seiskas oma töö Popradi õlletehas, väites, et tehast rekonstrueeritakse. Teame-teame, kui rekonstrueeritakse, siis on peatne sulgemine selge. Popradi õllemarke tehakse praegu Poolas, Van Puri tehases. Aastavahetusega lõpetas töö ka Bratislava Stein, mis jäi konkurentsivõitluses alla. Steini õlut pruulib praegu Vyhne õlletehas.
Niisiis, Slovakkia õlletööstus on jäänud üsna nutusessse seisu. Peale eelmainitud Hurbanovo tehase toimub õlletootmine veel Banska Bystricas Urpini vabrikus, Vyhnes asuvas Steigeri tehases, mis kuulub inglise-tšehhi ettevõtjatele, Bytčas painevas Popperis ning Velky Sariši ja Topolčany õlletehastes. kaks viimast kuuluvad SABMilleri grupile ning on vast aja küsimus, millal üks tehastest, optimeerimist ettekäändeks tuues, suletakse.
Kõrvuti suurte tehste sulgemisega on turule ilmunud mitmed väiketehased, kuid nende eluiga pole olnud pikk. Tuntumatest pisipruulikodadest tegutsevad Rožnavas asuv Kaltenecker ja Dobra Niva Dobrovar.
Seega võib kokkuvõttes öelda, et õllepilt Slovakkias on muutunud lahjemaks. Kahju!

Kokkutulek Martinis

10.-11. oktoobril toimus järjekordne kollektsionääride kokkutulek Slovakkias Martini linnas. Eestist osalesime seal kahe ekipaažiga. Teisipäeva varahommikul startis esimene viieliikmeline kooslus: klubi Baltic president Leo Saar abikaasaga, liiklusvahendi omanik ja juht Üllar Kink abikaasaga ning mina. Esimesel päeval läbisime tublisti üle 1000 versta ja jõudsime õhtuks Piotrkow Trybunalski linna Poolas. Järgmisel päeval jätkus sõit läbi Poola ning keskhommikuks sai jõutud Tšehhimaale, kus teele jäid Cesky Tešin, Olomouc, Vyškov, Brno. valdavalt sai siiski tutvutud neis linnades asuvate Billa, Hypernova, Kauflandi või Tesco tüüpi kauplustega. Õhtul olime taas Mikulovi linnakeses Austria piiri ääres. Selles armsas asulas oleme olnud juba ka kahel eelmisel aastal ning sellelgi aastal oli öömaja sam, mis mullu ja tunamullu. Väike jalutuskäik ümber lossi, õhtusöök kohalikus restoranis ning selle järgnes uni.
Neljapäeva hommikul võeti suund Viinile. Austria pealinnas tegime pisikese jalutuskäigu vanalinnas, vaatasime Hofburgi lossi ning nägime ära mitme kuulsa muusiku ausambad. Veidi pärast keskpäeva lahkusime Viinist, et peale pisikest peatust Hainburgis jõuda pärast lõunal Bratislavasse. Bratislavas kohtusime kohaliku staažika kollektsionääri Jan Fiedleriga, kes kostitas meie seltskonda kohalikus Bastioni nimelises õllesaalis maitsva õllega. Õhtutundidel sai tehtus väike jalutuskäik linnas. Bratislavas saime teda kurva uudise kohaliku õlletehase Stein kurvast lõpust. Konkurentsivõitluses jäi tehas alla ning praegu käib hoone lõhkumine.
Reede keskhommikul startisime Bratislavast Martini suunal. Teel sai tehtud vahepeatus Trenčinis ja sihtpunktis olime pärastlõunal. Veidi peale meie saabumist jõudis Martinisse ka teine Eesti seltskond Ülo Kaisi juhendamisel.
Reede õhtul algas kohalikus spordihallis kollektsionääride kokkutulek. Korraldajate andmetel oli kohal ligi 280 õlleteemaliste esemete kollektsionääri. Laupäeva hommikul kokkutulek jätkus. Peale ostu-müügi-vahetamise toimusid seal mitmed võistlused, loterii ja oksjon. Viimasel olid väljas erinevatest riikidest pärit õlled.
Meie sättisime end lahkuma veidi peale keskpäeva. Tubli sõit viis õhtuks välja Lomža linna lähedale Poolas. Pühapäeval jätkus sõit ning õhtuks olime ilusti kodus tagasi.

Kokkutulek Kaunases

20.septembril toimus Kaunases kollektsionääride kokkutulek. Eelnevail aastail on Baltikumi õlleatribuutika kogujad kokku saanud Vilniuses. Siinkohal meenuvad mõne aasta tagused kaks päeva kestnud suurüritused. Kuuldavasti on Leedu kogujate ridadest läbi jooksnud must kass ja ürituse mõõdud on hulga väiksemad.
Seekord saadi siis kokku Kaunase pruulipubis Avilys. Teele asusime Eestist viiekesi reede õhtul kella 11 ajal. Varahommikul jõudsime Kaunasesse kohale ja kuna ürituse alguseni oli aega , siis kulus autosõidu järel ära üks pisike jalutuskäik Kaunase vanalinnas.
Kokkutulek algas kell üheksa. Avilyse kitsukestesse ruumidesse mahtus kokku umbes 40 kollektsionääri. Peale meie ekipaaži jõudis kohale ka teine autotäis rahvast (ja hunnik tühje õllepurke). Meeleolu oli üritusel tore, sai tehtud päris head vahetust. Näiteks kodus selgus, et olin saanud enam kui 200 uue Leedu õllesildi võrra rikkamaks. ja silte tuli juurde teistestki maadest.
Kohal oli kogujaid kõigist kolmest balti riigist, lisaks veel Poolast, valgevenest ja Saksamaalt.
Eriliseks tegi aga kokkutuleku pruulipubi toodangu proovimise võimalus. Valmistatakse nii heledat kui tumedat õlut. Tume oli tunduvalt maitserikkam kui hele, kuigi viimasele ei saa eriti midagi ette heita.
Kella 13 paiku lõppes üritus ja me asusime tagasiteele.

Volfas Engelman ja Cesu Special

Eesti ja teiste Baltimaade õlleturg on muutumas üha üksluisemaks. Leedust võin osta joogi nimega Volfas Engelman Rinktinis, Lätis Cesu Speciali. Väliselt jäävad joogid välja nagu kaks tilka vett. Kolmandaks tilgaks lisandub A.LeCoqi Special. Pudelid näevad välja sarnased, vaid kirjad siltidel on erinevad. Ja ega maitsegi millegi erilisega silma paista. Olen kunagi tugevasti kritiseerinud Tartu õllepruulide toodetud special-jooki. Ega midagi head saa öelda ka lõunanaabrite pruuliste kohta. Mõlemad (nii Leedu kui Läti jook)on toodetud Ragutise tehases Kaunases. Nii et tegemist ühe ja sama õllega, ainult silt erinev. Joogi lõhn on umbmäärane, kusagilt nagu linnast aimdub, kuid puuviljased toonid on ülekaalus. Maitseomadused pole kiita. Linnasemaitse justkui on, humalat pole kusagil. Mingi keemiline kibedus on lõpus siiski tunda, kuid humal see küll pole. Seega - järjekordselt on Olvi gruppi kuuluvad ettevõtted maha saanud tüüpilise eurolager tüüpi maitsetu joogiga. Uue toote juurutamisel on kogu aur läinud pakendi ehk pudeli peale, sisu on mittemidagiütlev massitoode ajudeta ja maitsmismeeleta publikule, kes lolli peaga reklaami ohvriks läheb (ja kindla peale ostab selliseid jooke SMS laenu eest).

Õllesõnumeid Valgevenest

Valgevenes on käesoleval aastal õlletootmine kasvanud võrreldes möödunud aasta esimese pooolega 5, 1%. Firmade turuosad on järgmised: Krinitsa 37,3%, Olivarija 17,4% (mõlemad asuvad Minskis), Sjabr 15,6%(Bobruisk), Lidskoje pivo 12,2% (Lida), Brestskoje pivo 8,1% (Brest), Retšitsapivo 7,8% (Retšitsa). Ülejäänud tootjate käes on kokku 1,6% turuosa.

Sjabr ja Retšitsapivo kuuluvad Heinekeni gruppi, Olivarija on Carlsbergi suunata.

Veidi Leedu ja Läti pruulistest

Selle nädala kolmapäeval sai tehtud pisike sõit lõunanaabrite manu. Leedus sai külastatud Biržai ja Pasvalyse linna ning Lätis Bauskat. Üheks sõidu peamiseks eesmärgiks oli sealse õlle hankimine. Senimaani olen ostetust proovinud kolme õlut. Lätimaal toodetust olen mekkinud Riias paikneva pisikese pruulikoja Bruveris toodangut. Nende Kviešu alus peaks kirjade järgi olema nisuõlu. 3,9% alkoholisisaldusega jook oli kaunis vesine ning nisuõlut eriti ei meenutanud. Õlu oli küll õrnalt sogane nagu nisuõllel kombeks, kuid tugevat teraviljast kõrvalmaitset polnud. Ei olnud eriti hea.
Leedu rikkalikust toodangust proovisin kõigepealt Šiauliais paikneva Gubernija õlletehase Gubernijos Ekstrat. Eriline huvi selle pruulise vastu oli tingitud sellest, et 2007.a. sügisel Slovakkias Martini linnas toimunud õlletestil saavutas see õlu heledate õllede klassis esikoha. Õlu oli kuldkollast karva ja veidi toore lõhnaga. Esmamitse oli vesine, kuid järelmaitses oli tublisti humalakibedust. Tegemist oli hea õllega, kuid oodanuks enam maitsenüansse, eriti linnaelisust esialgses maitses.
Teine Leedu pruulis oli pisikese Kurkliu bravorase 5% kangusega KB Boiko alus. Tegemist oli nisuõllega, mis oli kängitsetud liitrisesse keraamilise korgiga suletavasse klaaspudelisse. Lõhn oli rikkalik ja oli tunda mõnusat koduõlle lõhna. Maitses oli tunda nisu ja pärmi toone, humalat oli vast vähevõitu. Tegelikult oli sel õllel hing, mida suurtehaste maitsetu toodang ei oma.

Etniline puhastus ehk ajalugu kordub

1999.a. kui Kosovo sõda lõplikult lahvatas, hakati massiteabevahendeis rääkima, et serblased viivad Kosovos läbi etnilist puhastust. Seejärel saadeti Serbiale hulgaliselt pommilaadungeid. Serbia andis järele ja tulemuseks on Kosovo nimelise riikliku moodustise teke 2008.a.
Nüüd on Venemaa nimeline riik süüdistanud Gruusiat etnilise puhastuse läbiviimises Lõuna-Osseetias. Ta pommitab Gruusiat ja viib konflikti piirkonda vägesid, lootes ajaloo kordumisele. Ma ei olnud Kosovo iseseisvuse pooldaja ja ma ei ole pärast selle territooriumi külastamist oma arvamust muutnud. Igale taiplikule isikule on selge, Kosovo omariiklus on vaid vaheetapp maa-ala liitmisel Albaaniaga. Tegelikult on Lõuna-Osseetia nimeline operetiriik loodud sama ülesande täitmiseks - tulevaseks liitumiseks Vene impeeriumiga. Erinevus on ainult rahvaarvus: Kosovos elab umbes 2 miljonit inimest ja gruusia territooriumile loodud moodustises 70 000 inimest. Mis riik see on? Elanikke nagu Narvas. Ja venemaal ei ole nesit 70 000 inimesest tegelikult sooja ega külma. Nad võivad ka hukka saada, peaasi, et territoorium liidetud saaks. Vaat see on etniline puhastus.

"Originaalne" lahendus

Saku õllevabrik on juba paar aastat müüki paisanud D light seeria tooteid. Eile proovisin mõningaid selle seeria jooke. D Ligt sidruniga ning D light colaga. Õlled need igatahes pole. Esimene oli mingi vesine limonaad, kus aimdub lõpus mingit õllemaitset. Cola jook on samuti täielik jama: mingile saku pruulisele on kõigepealt lisatud vett ja siis lisatud kokat. Selline lahja koolajook, kus mingi õhkõrn õlleaimdus. Hinnang sellistele jookidele saab olla vaid hävitav. Järjekordne katse meeeldida lastele, kellest niiviivi kasvatada tulevane Tauruse või Presidendi 10 jooja. Ka rahvusvahelises õllehindamisportaalis Ratebeer.com on antud aiva halbu hinnanguid. Sidrunijoogi puhul on mainitud, et tegu on halvima shandy-tüüpi joogiga . See on nähtavasti ka tõsi, sest Gösser radlerõlu, mis meiegi kaubandusvõrgus on kordi parem Saku pruulistest. Eelnimetatud portaalis on välja öeldud ka mõte, et Saku võiks kiiremas korras lõpetada D light seeria tootmise. Selle mõtte elluviimine oleks vast ainuke hää lahendus Saku jaoks õllesolkimine lõpetada.
Samas sai proovitud Saku originaali ja A.LeCoq premiumi purgivarianti. Minu kunagine põlgusalune originaal oli ikka Tartust parem. Mitte, et Saku on paremaks läinud, vaid Tartu jook on läinud hüperhalvaks. Lisaks on Emajõelinna pruulikoda teinud rea vastutustundetuid samme ja hakanud tootma mingeid rose ja ice jubedusi. Mis lahti?

Eesti Vabariik 90. Läänemaa Seuraliit 15

31. juulil möödus 15 aastat Läänemaa Seuraliidu sünnist. See oli 31.juulil 1993 kui Haapsalu promenaadi parempoolsele paadisillale tuli kokku grupp intellektuaale. Kõik nad olid vaimustatud Päevalehes ilmunud Ivana Orava mälestustest ning rajasid Akadeemilise A.Kivirähk Seura. See oli algus. Hiljem moodustati veel ühendusi ning nende katusorganisatsiooniks saigi Läänemaa Seuraliit. Ühendus oli aktiivselt tegev 1990.aastate keskpaigas, hiljem tegevus soikus. Tegelikult oli 1990.aastate esimene pool ja keskpaik aeg , kus ühiskonnas oli vabadust ning samas palju absurdi. Praeguseks on tollased seuraliidu aktivistid jäänud vanemaks, nende tänane positsioon ei luba enam kohati lapsikute ülesastumistega esineda. Pole enam ka vabadust, liig palju on raame. Ainult absurd on jäänud - vaadake kasvõi peaministrit.

Karadžič võeti kinni

On möödunud juba palju aega sellest kui Belgradis arreteeriti endine Bosnia seblaste juht Radovan Karadžič, kellele heidetakse ette sõjakuritegusid Bosnia sõja aegu.
Andis meest ikka otsida - üle tosina aasta. Temaga seoses tuleb meelde paar fakti.
Möödunud aastal sai autoga sõidetud läbi Montenegro. Teele jäi ka Savniki linn. Oleks teadnud, et seal on sündinud Radovan ise, oleks teinud pikema peatuse.
Aastavahetusel 2004/2005 viibisin Belgradis. Meie lemmikkohaks sai kohvik Arilje ja nüüd keegi väidab, et seal sai nähtud üht habemikku.
Tegelikult proovisin täna head õlut. Saksamaal Tüüringis asuva Sonnebergi õllevabriku Gessner pilsnerit. Täitsa hea õlu - algul veidi teraviljane, kuid hiljem pääseb maksvusele humal. Soovitan.

Livu ja Aldaris

Viimase nädala jooksul olen huvi pärast proovinud mõningaid Läti õllesid- Liepaja ja Aldarise omi.
Liepaja Livu alus on vist lõplikult sattunud taanlaste Royal Unibrew orki. Juba mitu kuud tagasi jõudisd õllesõpradeni teated Lielvarde külje all asuva Lačplesis aluse sulgemise kohta ja sellest lähtuvad ähvardavad sõnumid tootmise üleviimisest Liepajasse. Nii ja nüüd jõudsid minu õllelauale purgiõlled Livu alusest - senču ja pilzenes. Tegelikult omavad mõlemad ainult nimelist sidet Livu alusega - tehtud on nad Leedus ja ilmselt Panevežises. Livu senču oli liialt magus ja igav, humalat polnud üldse tunda ning seega oli äärmiselt ebaõnnestunud pruulis. Pilzenes oli veidi enam huvitavam. Aldarise toodangust jõudsid minu õllelauale Gaišais ja Pilzenes. Ega nad Livu aluse toiodangust eriti ei erinenudki. gaišais olio magusavõitu ning pilzenes omas mõningat tehislikku humalamaitset. Ilmselt kumbagi ma enam ostma ei hakka.
Eelneva sõnum on selles - ostke Läti väiketehaste toodangut.

InBev võtab üle mikide Bud õlletööstuse

Niisiis, on jõudnud laiade hulkadeni teade, et belglaste InBev võtab üle Ameerikamaa õllehiiglase ja maailma õlletööstuse häbipleki Anheuser-Buschi. Postimehe võrguversioonis ilmunud uudisele oli juba mitu eestimaalast kommentaari kirjutanud. Nagu tavaks, satuvad raali manu kommentaare kirjutama olevused, kelle ajuavarustes keerutab tuul vaid saepuru. Ikka sama poolpurjus rullnoka lalin stiilis, et Saku on hea või Tartu special on parim. Juba selline stiil näitab, et poisikestel on vaja ennem piimavõru suu ümbert kuivatada ja siis tulla õllest rääkima. Sest viimasel ajal tuleb Eesti õlle pärast ainult häbi tunda.
InBev, kes omab haruettevõtteid paljudes maades ning kelle õllemarkide hulka kuuluvad teiste seas veel Staropramen, Leffe ja Hoegaarden kui laialevikubrändid ja neile lisaks palju rahvuslikke kaubamärke nagu Klinskoje Venemaal või Hasseröder Saksamaal, reklaamib nüüd end maailma suurima õllefirmana. Nüüd oleks aeg asuda siis tegutsema, et asuda õlle mainet rehabiliteerima. Esmalt teeks suurkorporatsioon õllele teene kui ta Bud tootmise üldse lõpetaks, sest seesinane märg õhk pudelis pole küll mingi õlu. Kuigi kindlasti oli sellel joogil oma austajaid, kuid midagi pole teha. Seejärel tuleks asuda suurfirmat lõhkuma. Iga brändi jaoks tuleks teha oma firma ning see tuleks rajada riiki, kust vastav õlu pärit. Näiteks Staropramenit tuleks teha ainult Prahas Smichovi tehases või Klinskojet ainult Klinis Venemaal. Sest retsept võib ju üldine olla, kuid õlle maitse tuleneb ikkagi veest. Ja vee omadused on erinevad nii ookeani taga kui ka Prahas või Klinis. Olen joonud Stella Artois õlut Belgias, Ukrainas, Rumeenias, Iisraelis ning olen proovinud Rootsis toodetut. Kõik on erineva maitsega. Kui on maitse erinev, siis peaks olema õllel ka erinev nimi, või kuidas?
Nii, lugupeetud InBev, möllasite ja nüüd aitab. Suutsite endale ja maailmale tõestada, et mikide firma on ostetav ja sellest peaks piisama. Lagundage nüüd oma hiigelkoloss ilusti ära, oleks aeg asuda õlletootmise väärtustamise kallale, sest maailm on õlle pähe müüdavat maitsetut laket niigi täis. Pealegi - väike on ilus, suur kole. See kehtib ka õllefirmade puhul.

Algus

Head inimesed!

Siia hakkab üle kolima seni Õlletosina nime all ilmunud õlleülevaade. Kuid siin ei kirjutata üksnes õllest vaid muust ka. Kuid kindlasti ei kogune siia mingit kollase kirjanduse saasta. Püüan hoida taset. Head lugemist.

Estpiwo