Märkmeid Teenuse kandist 1. Tõnu talu

Alustan Teenuse kandi lugude kirjapanemist  oma emapoolsete esivanemate Tõnu talust. Selle loo kirjutamisel saan tugineda lisaks arhiivis leiduvatele allikatele Urevere Viita talust pärit Johannes Kase (1897-1962) kogutud materjalidele. Tema koostatud käsikiri sattus minu vanaisa Voldemar Põldma kätte, seisis aastaid kapis ning igavles. J. Kase koostatud tekst on tõenäoliselt kirja pandud 1950.aastate lõpul ning tugineb põlvest-põlve levinud juttudele, mis mõni kord arhiivimaterjalides tõestust ei leia.

Tõnu hoonete seisukord 2021.aastal (Autori foto)

Nii jutustab pärimus, et talu rajamine ja nimi olla seotud Hiiumaalt pärit Tõntsuga, kellest siis põlvnenud kõik Teenuse Paumannid/Baumannid (ka J. Kase oli sünnipäraselt Baumann). 

Olnud kunagi suur sõda. Häda ja viletsust olnud igal pool. Sõda ei tapnud üksnes sõjamehi, vaid kogu rahvast. Põletatud talusid, viidud vangi naisi-lapsi. Keda polnud tapnud sõda, seda tapnud nälg ja katk. Inimesed hoidunud metsataludesse, kus arvati, et on katku ja vaenu eest varjulisem. Kardeti igaüht kui vaenlast, ehmuti igast kolinast ja hõikest. Surnuid ei maetud enam surnuaedadesse, vaid sinna kus on lähim liivane pind kaevamiseks. Teenusel olla maetud Lubjaahju talu juures kuhugi metsa. Veel palju aastaid hiljem olla karjalapsed rääkinud, et sealkandis leiduvat inimese sääreluid, mis palava päevaga vahtu otsast välja ajanud. Niisugusesse katkust ja näljast surnud külasse Kullamaa kihelkonda Teenusele tuli Hiiumaalt üks väga suur mees helevalge juustega, nimega Tõnts. Kaasas olnud Saaremaalt Sõrvest Rein ja Muhust Muhu Jupi. Tõnts asunud Urevere külla Tõnule elama ja Rein Liivale. Taludesse, mis olnud inimestest tühjaks jäänud. Kusagilt on nemad endale naised võtnud, keda ei tea.

Tõntsust napid arhiiviallikad vaikivad, kuid iva jutus siiski on. Tõnu talu on mainitud juba 1726.aasta adramaarevisjonis. Talus elas siis neli hinge: perenaine, üks eakas mees ja kaks last. Kuna revisjonis pandi kirja talu peremehe või tähtsama meeshinge nimi, siis nimekirjas seisab lihtsalt Tõnu. Kas talus elanud vanur kandis nime Tõnu ja  tema järgi tuligi talu nimi? Tore oleks praegu nõustuda. Kirikuraamatud pajatavad, et Teenuse mõisapiirkonnas on sündinud 1720.aastal Karja Tõnu Jaan. Kuna Tõnu talu peremees oligi hiljem Tõnu Jaan, siis võib teha järelduse, et Karja Tõnu oligi too mees, kes talus elas. Kui 1711. loeti üle Teenuse mõisa piirkonnas pärast katku ja sõda ellujäänud peremehed, siis ses nimekirjas Tõnu ei ole. Ehk rändas ta vahepeal sisse? Aga veel üks huvitav nüanss. 1748. aastal laulatati Kullamaa kirikus Kubja Hansu Tõnu Jaan ja Vaiknast pärit Mari. Kas Tõnu isa oli Kubja Hans? Ehk oli ta hoopis kohalik Kullamaa kihelkonna inimene? Oletame.

1732.aasta adramaarevisjoni järgi oli talu elanike arv sama. Talus elasid vanataat ja -eit, üks tööealine naisterahvas ja alla 15-aastane poiss. Ilmselt olid asukad samad, kes kuus aastat tagasi, vaid vanust oli lisandunud. Samas oli talu suuruseks märgitud neljandik adramaad, mis tähendab, et majapidamine oli kosunud ning mõisa ees olid tekkinud kohustused. Seitse aastat hiljem toimunud järgmisel adramaarevisjonil elas talus ikka neli inimest. Küllap olid nad samad, kes eelmine kordki, vaid poisist oli täismees sirgunud.

1744 märgitakse adramaarevisjonis juba peremehena Tõnu Jaani. Talus elas ikka veel neli inimest. Võib teha järelduse, et eelmistes revisjonides kirjapandud noor poiss oligi Jaan. Nüüd lihtsalt oli temale antud peremeheohjad. 1748.aastal laulatati Jaan Vaiknast pärit Mariga. 1750.aastal on kirikuraamatus kirjas, et suri Tõnu. Küllap oligi see too eakas mees kellest eelpool juttu.

1750.aasta adramaarevisjon kajastab ka talus toimunud muutusi. Elanike nimekirja ilmus perenaine, lisaks üks tüdruk, kes arvatavasti oli Jaani ja Mari laps. Kuna elanike nimekirjas märgiti ära veel tööealise mehe olemasolu, siis võib arvata, et tallu oli võetud sulane. Jaani naine Mari suri 1756.aastal. Järgmisel aastal võttis Jaan uue naise. Seekord oli tema väljavalituks jälle Mari, seekord siis Pärilt pärit.

Adramaarevisjonide kiretud arvud võimaldavad siiski jälgida talu arengut. 1765.aasta adramaarevisjoni andmeil elas talus viis inimest: peremees ja perenaine, üks täiskasvanud naisterahvas ja kaks alaealist poissi. Järjekordne revisjon viidi läbi 1774.aastal. Siis oli talu elanikkond kasvanud kaheksa hinge suuruseks. Elanike hulka kuulusid peremees-perenaine, üks täisealine naine, kaks poissi ja kolm tüdrukut.

Jaan suri 1779.aastal. Majapidamine jäi lese ja vanema poja juhtida. 1782.aastal toimunud hingeloenduse andmeil elas talus Jaani lesk Mari koos lastega. Poeg Jüri (1762-1832) oli abiellunud Rätsepa Hindriku tütre Anniga. Talus elasid veel Jaan (1765-1833), kaksikud Mari ja Triinu ning 8-aastane Ann.

Millalgi sekkus mõis. Talu asus mõisa maal ja oli tänapäevases keeles väljendatult "tööandja eluruum". Mõis oli huvitatud, et talus elaks elujõuline ja töökas pere, kes täidaks mõisakohustused ning saaks ehk ise hakkama. Seega talus pidi olema piisavalt tööealist ja töötahtelist rahvast. Senine pere pärast peremehe surma nähtavasti seda enam ei olnud. 1795.aasta hingeloendus näitabki, et  talu elanikkond on muutunud.  Senine talupere oli mõisa eestvõttel talust lahkunud. Tõnu Jüri on koos naisega läinud Topile sulaseks-teenijaks, tema vend Jaan on asunud Sillaotsa Tooma peresse. Ann on läinud Jaagule teenijaks, Triinu aga läinud Tollile mehele. Jüri ja Jaan surid enne perekonnanimede panemist. Nende järglased hakkasid kandma Altini, Kolbergi ja Aalbergi perekonnanime. Seega tuntud Luiste-Teenuse kodu-uurija Jüri Algma (sündinud Aalberg) juured ulatuvad Tõnu tallu.

Talu peremeheks oli saanud Puusepa Jaani vanem poeg Tõnis (1756-1827) koos naise Triinuga (1759-1837). Nende lapsed olid kaksikutest poisid Kustas ja Prits ning tütred Anu ja Truuta.

Seoses 1802. ja 1804.aasta talurahvaseadustega tuli korda seada talurahva mõisakoormised, mis pidid hakkama sõltuma talu majandusolukorrast. 1805. aastal koostatud Teenuse mõisa vakuraamatu järgi oli Tõnu Tõnise majapidamises kolm hobust, üks varss, kuus härga, viis lehma ja kaheksa noorlooma. Inimesi elas talus üheksa. Seega kvalifitseerus Tõnu nö kuuepäevataluks. Johannes Kase kirja pandud pärimuses olla Tõnul suur kari. „Olnud 3-4 paari künnihärgi, kes ütlemata väga suured ja tugevad olnud. /---/ Muu veise karja arv künnihärgadega kokku olnud ikka 20 looma ümber, aga kõik peaaegu isased ja noor kari. Lüpsjaid lehmi 5-6 ümber.” Vakuraamatuga kõrvutades – pärimus suurt ei luiska.

Üks Tõnise poegadest – Prits (1790-1842) tegi mõneks ajaks hüppe küla sotsiaalses hierarhias. Ta liikus külarahvast mõisarahva sekka ehk lihtsalt  - sai mõisa toapoisiks. Seal ta siis õppinu kombeid ja kirjatarkust. Mõisaperiood jäi siiski üürikeseks, varsti oli ta külarahva seas tagasi.  Tema ja abikaasa Liisu paljulapseline pere elas Tõnu maadel olevas Sonniääre saunas. Pritsu järglasi jätkus mitmesse tallu, neid jätkus ka nekrutiks Vene sõjaväkke. Pritsu järeltulijate hulka kuulusid ka Viita Baumannid. Tõnu peremeheks sai aga Pritsu kaksikvend Kustas (1790-1865). Pärimuse järgi olnud Kustas „hästi tugeva kerega mees ja suur”. Kustast iseloomustati pisut riukaliku, kõrtsulembese ja musikaalse mehena. Kustase naine Liisu (1788-1847) oli pärit Altkülast Aasa talust. Nii Kustas kui Prits võtsid omale Paumanni perekonnanime.

Kustase tütar Liisu abiellus Jaan Tulminiga ja nad siirdusid Harjumaale Tuhalasse. Vanem poeg Prits (1812-1849) sai onu eeskujul mõisa toapoisiks. Oli seal lühikest aega, hiljem elas Löödul. Tema järglased asusid Kabinale ja Kurnaallikale. Üks Kustase poegadest – Tõnis – asus elama Mõrastesse. Tõnu tallu jäi Anton Paumann (1815-1865), kes võttis naiseks Saare Gottliebi tütre Anni (1825-1876). Järgnevalt üks mälestuskatke Antonist, mis jällegi J.Kase poolt üles kirjutatud:

Minu vanaema olnud kord tüdruku põlves Tõnul teenimas. Anton võtnud naise – vist Teenuse Saarelt. Kohe peale pulmi antud perenaise ülesanded nooriku peale. Tasase iseloomuga, pikaldaste liigutustega noorik ei ole alguses omaga välja tulnud. Alles esimeste nädalate paiku Tõnul jäänud perenaine koju kuna pere põllule vilja läinud koguma. Õhtul koju tulles ei olnud veel noorel perenaisel toit valmis, vaidalles pesnud kaevul kartuleid, et keetma hakata. Anton näinud, et asi võtab lonkava kuju ja tema peab kogu perega – sulaste ja tüdrukutega – veel ootama kui toit keeb ning väsinud inimesel puhkeaeg oleks lühikeseks jäänud.. Anton võtnud haokubu seest kohe ühe vembla ja tõmmanud noorikule üks kord üle selja, ise öelnud: „Täna üks, homme kaks, ülehomme kolm, kui asi ei parane.” Sellega nõuti igalt inimeselt täit hoolsust ja korda iga toimingu juures.

Eelnevalt kirjapandut nimetatakse tänapäeval perevägivallaks ning Antonit oleks tabanud meedia ühene hukkamõist. Samas näitab toodud tekst  ilmekalt tollaseid peresuhteid ja peremehe staatust. Tollases külaühiskonnas oleks Anton sattunud kriitika alla siis, kui ta oleks perenaise karistamata jätnud. Me ei saa hinnata tollast aega tänapäeva mõõdupuude järgi.

Tõnis Paumann 

Anton ja tema isa Kustas armastasid napsu võtta, mõnikord läinud isekeskis tülligi ja poeg ähvardanud isa talust välja saata. Surid nad ühel aastal – 1865. Antoni surma põhjuseks oli märgitud sinisevillitõbi ehk siberi katk.

Antoni pojad Kustas ja Priidik surid noorena. Talu peremeheks sai pärast isa surma Tõnis(1851-1935). Tema kohta on öeldud, et ta oli viimane Paumannide hulgast, kes kirjutada ja lugeda ei mõistnud. Leerist saanud ta läbi tänu töökusele köstri pesusauna ehitamisel.

1870. aastal abiellus Tõnis Kasari jõe äärse Tõnne talu peretütre Mariga (1851-1922). Nende perre sündis üheksa last: Pauliine, Juuli, Natalie, Kustas, Anton, Reinut, Jaan, Marie, Miili.

Tõnis Paumann sai tuntuks kuraasika ja jonnaka mehena, kes armastas kõrtsis käia ja naabritega tülitseda. Tema elukombed viisid ta tihti vallakohtu ette. Nii on Teenuse vallakohus arutanud 1876.aastal Potisepa talu peremehe Jaan Kulveri kaebust, et Tõnu Tõnis tahtvat teda maha lasta. Tegelikult piirdus lugu kõrtsikülastuse järgse ärplemisega. Samuti arutas kohus juhtumit, kus Tõnu sulane koostanud Tõnise näpunäidetel ähvarduskirju vallavanem Hans Vakkerile. Veel leidub kohtutoimikuis vihje, et ühes küla pulmas pannud Tõnis ühele tantsijale jala taha. 

Huvitavat valgust Tõnis Paumanni tegemistele heidab ka läbikäimine mustlastega. 1902.aastal sai temast ühe mustlaspere tütre ristiisa ning tütar Nataliest ristiema. Tänapäeval räägitaks selle juhtumiga seoses avatusest ja rahvaste sõprusest. Paraku 20.sajandi algul vaatas paikse eluviisiga eestlasest taluinimene rändrahvaste peale ikka väga võõrastavalt. Mustlastega semutsemine äratas pigem ikka ümbruskonnas kahtlusi.

1883.aastal sõlmis Tõnis mõisaga lepingu 50 tiinu suuruse Tõnu talu ostmiseks hinnaga 4075 rubla. Paraku tervet talu ta välja osta ei suutnud. Nagu mälestustes kirjutati: Selleaegsel Tõnu peremehel Tõnis Antoni pojal ei olnud raha koha ostuks terves tervikus. Oli kõva napsu mees. Ostmiseks pani ta rahad kokku Teenuse Selja talust pärit Kustas Nesseliga. Tõnis sai endale Tõnu talu ümbruse maad. Ülejäänud osale, mida peeti maade poolest paremaks – rajati Tõnu-Selja talu, mis rahvasuus kiiresti lihtsalt Seljaks mugandus. Tänapäeval ütleks nii mõnigi - peremees jõi pool talu maha. Kõrvalolevatel kaartidel on näha Tõnu maad koos Tõnu-Selja kohaga ning teisel kaardil on Tõnu ilma Seljata. Lihtsalt võib vaadata talu suuruse muutumist.

 Kustas Paumanni perekond

Tõnise suhted poegadega polnud kõige paremad. Eluaastaid muudkui kogunes ja kogunes. Kord kutsus ta tallu ühe poja, läks siis sellega tülli ning kutsus järgmise. Kordus ikka sama lugu. Lõpuks õnnestus vanemal pojal Kustasel (1877-1939) isa üle kavaldada, lasta talu oma nimele kirjutada ja peremeheks saada. Juhtus see enne I maailmasõda. Seepeale lahkus Tõnis Paumann vihaselt Tõnu talust ja asus elama naabervalda. Kustas Paumann oli elanud aastaid Kirbla kihelkonnas ja sealt võtnud naiseks Natalie (1880-1976). Kõrvaloleval fotol, mis on tehtud ilmselt eelmise sajandi teisel kümnendil on Kustas Paumanni pere. Pildile on mahtunud istuma Kustase ema Mari, aga vana Tõnist ei ole. Nii iseloomustabki see pilt "vana Tõnise" solvumise suurust. Kustase poeg Voldemar (1907-1984) rajas 1930.aastail Tolli asundusse Serva talu. Nimede eestistamise aegu võttis Paumannide pere omale uueks liignimeks Põldma. Kui Kustas 1939.aastal suri, siis tema lesk kolis  poja juurde Servale. Tõnu jäi tühjaks. Maid muidugi hariti edasi.

Nõukogude okupatsioon tõi kaasa muudatuse ka Tõnu talu ellu. Algas segaduste ja õnnetuste ajastu. Üheks kindlamaks viisiks oma võimu kinnistamiseks oli mängimine inimeste sellistel instinktidel  nagu kadedus ja saamahimu ning kogu aastasadade vältel kujunenud elukorralduse lammutamine. Ka Tõnule ilmusid nn uusmaasaajad. Aga see on juba üks teine lugu. 1950.aastate keskpaigaks oli Tõnu rehetare jäänud vanaks ja väsinuks. Ehitati aidast küll uus eluhoone, kuid sellegi on ajahammas hävitanud. Nüüd võib vaid aimata kunagist talukohta, millel oli oma lugu.

Tõnu rehetare 1955.aastal

Tõnu viimase elumaja jäänused 2009.aastal

Minu Teenuse

 

Kui lüüa ilmavõrgu otsingumootorisse sisse "Teenuse", siis saad lehekülgede kaupa kõiksugu reklaame, napilt aga andmeid selle omapärase Eestimaa koha kohta. Segaduse lisamiseks panin käesolevale postitusele pealkirja, mis viitab justkui populaarsele raamatusarjale. Paraku ei tasu otsida siit seost ei selle raamatusarjaga, veel vähem teenusmajanduse segase maailmaga. See on minu nägemus ühest väikesest kohast, millega on mul põgus kokkupuude ja kuhu ulatub osa minu juuri. Samas möönan, et on sadu inimesi, kellel on oma nägemus Teenusest ja ma ei taha järgnevaga neilt seda ära võtta.

Teenuse jõgi (autori foto)

Minu jaoks on Teenuse alati olemas olnud - vahel rohkem, vahel vähem. Varases lapsepõlves oli see vanavanemate elupaik. Tihti sai neil seal külas käidud. Sõidetud bussiga Teenusele, kõmbitud sealt jalgsi Serva taluni. Mängitud taluhoovis, istutud hoolsa järelvalve all Teenuse jõe kaldal, imetletud karjamaal olevat noorkarja. Ma olin nelja-aastane kui vanaisa Serva maha müüs ning side selle kandiga jäi väiksemaks. Teenuse elas edasi vanaema ja vanaisa omavahelistes juttudes, mida lapsena hoolsalt kuulasin. Vanavanemate mälestused kandusid aegade taha, mina kuulasin neid ja püüdsin luua kujutluspilti külast, millest räägiti. Lapsena ei teinud ma vahet Ureverel, Tollil ja Teenusel - minu jaoks oli kõik üks. Minu kujutlustesse ilmus muinasmaa, kus olid kaunid talumajad ja liikusid ringi inimesed oma rõõmude ja muredega. Loomulikult lookles sel kaunil maal kalarikas Teenuse jõgi, kujundades inimeste liikumist nii suvel kui talvel. Idülli kippusid siiski aeg-ajalt lõhkuma kurjad jõud, kuid väikelapsena ei saanud ma aru kellega-millega tegu. Kasvades sain muidugi aru, keda selle all mõeldi. 

Side Teenuse kandiga muidugi säilis. Ikka käidi kellegi külas - kusagil rohkem, kusagil vähem. Teismeliseaastail sattusin Teenusele harvemini, tekkisid muud huvid, mis näisid kutsuvamad kui väike maakoht. Kui vanavanemad teispoolsusesse lahkusid, siis võis arvata, et side kaob. Saatus ei lasknud siiski sidemel kaduda ja nii tekkis tihe läbikäimine Haldja talu rahvaga. Külaskäigud Teenusele on sel aastasajal pigem tihenenud. 

Kui mullu alustasid aktiivsed Teenuse naised mälestuste kogumist kodukandi raamatu tarvis, siis pöörduti ka minu ema poole, et ta paneks kirja mälestusi Teenuse aegadest. Aitasin tal neid kokku kirjutada ja see mõjus mulle turgutavalt ehk nagu ametnike keeles öeldakse - käivitas positiivselt. Pagan võtaks, olen ju ajaloolase haridusega. Mida olen ma selle haridusega teinud? Jah, olen pea kolm aastakümmet kasvavat noorsugu harinud, kuid see ei tohi olla kõik. Ajaloolase ülesanne peab olema ajaloost kirjutada. Anda oma rahvale tema ajalugu. Meie ajaloolased ongi jätnud suures osas unarusse oma rahvale ja oma keeles kirjutamise (loomulikult on siin meeldivaid erandeid). Nii ongi tihti ajaloost kirjutamine langenud grafomaanide pärusmaaks. Ei ole kedagi süüdistada peale iseenda. Vähim, mis teha saan, on kirjutada pisut teaduslikumalt selle kandi ajaloost. millega seovad mind juured, mida saab jälgida 18.sajandisse välja. Ja nii sukeldusingi arhiivimaterjalidesse, raamatuisse mälestustesse. Nakkushaiguse levikust tingitud rumal olukord aitas muidugi kaasa. Mineviku taasloomine aitas veidikenegi üle kaugõppest tingitud meelemõistust ähvardanud olukorrast. 

Niisiis, kõigepealt paneks paika paikkonna. Kus asub "minu Teenuse"? Teenuse asub Läänemaal Kullamaa kihelkonnas. Minu Teenuse ei asu Rapla maakonnas Märjamaa vallas nagu praegused kaardid väidavad. Olgem ausad, nii on olnud väga vähe aega. Liialt vähe, et ajalookirjutuses peaks seda märkima. Teenuse kandi rahvas on sajandite vältel ikka käinud Kullamaa kirikusse. Inimeste identiteedi alus oli aastaid kirikukogudus, mitte vald. See viimane nihkus esiplaanile alles eelmise sajandi esimese veerandi lõpuks, hiljem varjutas valla kolhoos. Pikki aastaid oli tegemist Teenuse mõisale kuuluvate maadega, kuhu kuulusid Urevere küla ja Altküla, lisaks mõned hajatalud. Piirid on ju muutunud viimase 60-70 aasta jooksul.  Piire muutis omatahtsi võõrvõim, et inimeste juuri läbi lõigata. Piire tõsteti ümber kolhoosi ajal, maaparandus muutis tundmatuseni elukeskkonda. Nii on Tolli asunduse maad liidetud vana Urevere külaga nn "uueks Urevereks", lisaks on Märjamaa vald moodustanud nn Teenuse külade piirkonna. Aga see on juhtunud alles viimasel ajal. Ajalootunnetus PEAB ulatuma kaugemale kui üks-kaks põlvkonda. 

Ei saa väita, et Teenuse kandist pole midagi kirjutatud. Nii on ajaloolaste poolt kirja pandud peamiselt mõisaga seonduvat. Vähem leiame  talurahva elu-olust pajatavaid allikaid. See on ka mõistetav, sest põlluharijal nappis kooliharidust ja aega, et oma elu kirjeldada. Seega on nende elust kirjutanud eelkõige keegi teine. Proovingi oma lugudes keskenduda pigem talurahvale ja nende loole.

Vaade kunagisele Tõnu talule 2008 (autori foto)

Mitte mingil juhul ei saa öelda, et Teenuse kandi ajalugu oli igav. On pürgitud kõrgemale ja kaugemale, on oldud Eesti Vabariigi sünni juures. Urevere Jaagu talust pärit Mart Murten jõudis Vene Riigiduumasse. Sõela talu Hans Riiberg valiti 1917.aastal Eesti Maapäeva liikmeks, tema kahest pojast saavad Vabadusristi kavalerid. Aasa Kotlep Tulmin oli oma aja kohta eesrindlik põllumees, kelle kaks poega hukkuvad Vabadussõjas. Eelnimetatud on tuntud vahest kaugemalgi. Kuid võib leida teisigi lugusid. Saunamehe kasutütre vallaspojana sündinud Gustav Schmidt töötas end lõpuks taluperemeheks ja kuulus vallajuhtide sekka. Võib näha lausa seriaalimõõtu lugu Saueaugu talus, kus sulane abiellub peremehe lesega ja saab alguse sündmuste jada, mis viib 1940.aasta juunipöördeni. Võib näha kiuslikku ja riukalikku Tõnu Tõnist, kes kulutab nii kõrtsi- kui kohtuuksi, kuid lõpuks peab oma pojale kavaluses alla vanduma. Või lood sellest, kuidas mõisniku suva järgi peresid taludest sisse ja välja tõsteti, kuidas sulasest sai järsku peremees ning endisest peremehest vabadik küla ääremaal. Lõppude lõpuks - piirkond elas.

Järgnevalt hakkavad siia ilmuma üksikud lood. Ilmuvad vastavalt sellele, kas pean neid ilmumisküpseks. Arhiiviviiteid blogisse ei lisa. Rööbiti valmivad samad tekstid dokumendiformaadis ja seal on viited lisatud.