Tagasivaade aastale 2017

Saab üks aasta jälle läbi. Aasta, mille 20.mai nii julmalt kaheks jagas. Või oli see 14.märts, mil isa sai arstilt kurjakuulutava diagnoosi. Tagantjärele pole sellel kuupäeval mingit tähtsust, sest on fakt, et isa enam ei ole. On ainult kääbas Haapsalu metsakalmistul.
See oli elumuutustega harjumise aasta. Aasta, mil jõudis pärale see, et mina pean seda majapidamist ülal pidama. Seni on hakkama saadud. Olin lükanud autoga sõitmise alustamist ikka edasi ja edasi. Nüüd siis sõidan, harjun sellega ja muutun mugavaks ning üha vähem liigun jalgsi. Ei ole nõus väitega, et auto annab vabaduse. Vabaduse millest? Vahest ehk ühistranspordist, vabaduse kindlatest sõiduaegadest, marsruudi valikust. Annab vabaduse minna Lätti viina järele siis kui süda lustib? Samas tekitab ta sõltuvuse. Enam ei saa vana-aasta päeval õllepudelit avada siis kui tahtmine tuleb, vaid siis kui vajalikud sõidud tehtud. Mitte, et pudeliavamine on vabaduse tunnus, pigem üks teine seotus, aga ikka. Ja enese teadmata hakkavad sõnavarra tekkima lausekatked: "Mis sa kurat uimerdad!", "Ei näe, et roheliseks läks või!" jne! Tärkava sõltuvuse tunnus, mis muu.
Sel aastal sai täis ka üks oluline number. Number, millest alates hakatakse juubeleid lugema. Ja on tegelikult hea, et lootusetu ootuseajatõttu suurt sünnipäeva ei peetud. Mida sellest paljast numbrist ikka tähistada.

Jätaks nüüd selle isikliku loo, et vaadata kaugemale. Ei hakka rääkima kohalikest valimistest. Läksid nagu nad läksid. Ehk pididki nii minema. Ei räägiks maksundusest. Niikuinii ma tuleval aastal sissetulekutest kaotan. Räägiks hoopis sellest,  mida on liiga palju. Nii meil Eestis, kui mujal laias ilmas.

Minu arvates on nii Eestis kui mujal maailmas liialt palju poolitsemist. Nii vasak- kui parempoolitsemist. Liiga palju tahetakse keegi olla. Kui kunagi määras sinu ilmavaate ära see, kust sa pärit olid, kellena sa töötasid, siis nüüd see enam nii ei ole. Vanasti hääletas tööline ausalt vasakpoolsete poolt. Sotsialist tundis tööliste rasket elu. Tihti oligi sotsialist tööliskeskkonnast pärit, teadis mismoodi töörahvas elab. Ta oli võib-olla väheharitud, aga elu tundis. Tänane vasakpoolne on palju lugenud midagi ja millestki ning on omaarust tark. Ta oskab sekundipealt nimetada mingit Lääneilma vasakmõtlejat ja seda siis vigases eesti keeles tsiteerida. Aga ta ei tunne lihtsa rahva elu, nende rõõmu ja muret. Vaat sellist tüüpi võibki pidada vasakpoolitsejaks. Ega parempoolitsejad paremad pole. Parempoolsus ei ole teatava nahavärvi haigluseni minev vaevamine ega ebatraditsioonilise seksuaalsättumuse vastu ülisõjakas võitlemine.
Ongi raske öelda, kes ma siis olen. Konservatiivsus, selle väärikas alalhoidlikumas vormis on mulle kordi sümpaatsem kui liberalism või sotsiaaldemokraatia. Ja pean kahjuks tõdema, et üle pika aja ei tea kelle poolt peaks valimistel  hääletama.

Liiga palju on meil paljusõnalisust, lobisemist mittemillesti. Tihti üritatakse ühiskondliku väitluse keskpunkti tuua üheksateistkümnenda järgu teemasid. Liiga tihti jäetakse kasutamata võimalus lihtsalt olla vait - nähakse targemad välja.

Veel üks asi häirib. Inglise keelt on meie avalikus ruumis kuritegelikult palju. Keeleoskus on vajalik, kuid ei pea seda oma rahvuskaaslastele totakalt eksponeerima. Olgem uhked oma keele ja kultuuri üle.

Saigi üks vananeva ja kurjaks muutuva mehe jutt. Head vahetusmomenti.

Talumehe kõrtsi mälumängusarja neljas mäng

30.novembril oli kilvasarja neljas mäng, Seekord oli viieküsimuseline blokk pühendatud Soome Vabariigi 100.aastapäevale. Selles mängus jäi vastamata üks küsimus - ungari keel on eestlasele ikka mõistetamatu. Oli ka üks soolovastus, sest võistkond HVV hoiab end pidevalt kursis Soome edusammudega kosmose vallas.
Paremusjärjestus:
1. HVV  41 punkti
2.-4. Sõbrad, Rock Nektar, Sadama 5  - 34 punkti
5.Kepimurdja 32 punkti
6. Bluuslank 30 punkti
7.Vanad kännud 10punkti

Pärast nelja mängu on üldtabel selline:
1.Sadama 5  63
2.Rock Nektar 62
3.-5. Sõbrad  60
3.-5.Kepimurdja 60
3.-5.HVV 60
6.Bluuslank 53
7.Vanad kännud 30
8.Lihula 10
9.Lumesahad 6

Talumehe kõrtsi kolmas mäng

16.novembril toimus Talumehe kõrtsi mälumängusarja kolmas mäng. Seekordse tasavägise mängu võitis võistkond Sõbrad.
Paremusjärjestus:
Sõbrad                     36
Rock Nektar            35
HVV ja Kepimurdja 34
Sadama 5                 32
Bluuslank                  24
Vanad kännud          16
Lumesahad               14

Paremusjärjestus pärast kolme mängu:
Kepimurdja                      48
Sadama 5                         47
Rock Nektar                    46
Sõbrad                             44
Bluuslank                          43
HVV                                40
Vanad kännud                   22
Lihula                                10
Lumesahad                          6

Talumehe kõrtsi teine mäng

2.novembril toimus Talumehe kõrtsi mälumängusarja teine mäng.
Seekordse mängu paremusjärjestus:
Rock Nektar 37
Sadama 5  35
Bluuslank 34
HVV ja Kepimurdja 33
Sõbrad 28
Vanad kännud 16

Kahe mängu kokkuvõttes on paremusjärjestus:

1.Sadama 5  35 kohapunkti
2.-3. Bluuslank ja Kepimurdja 33 punkti
4.Rock Nektar 28
5.HVV 25
6.Sõbrad 24
7. Vanad kännud 14
8.Lihula 10

Talumehe kõrtsi mälumängusari algas

19.oktoobril leidis aset Talumehe kõrtsi mälumängusarja esimene mäng. Osales 8 võistkonda. Kõrtsi pererahva poolt esitati küsimus eestimaiste puuliikide tundmise kohta. Ära tuli tunda 17 puuliiki. Sellest küsimusest sai ühtlasi selle hooaja viigilahutusküsimus. Kui hooaja lõpus on kahel võistkonnal võrdselt kohapunkte, siis parem puutundja saab kõrgema koha.
Esitatud kahekümnest küsimusest vastati ära kõik, soolovastuseid polnud. Alljärgnevalt on esitatud mängu tabel.

	Puu	Punkte	Kohapunkte
Sadama5	9	38	17
Lihula	10	34	10
Bluuslank	10	38	17
Sõbrad	4	36	14
HVV	11	35	12
Rock Nektar	8	32	8
Kepimurdja	8	42	20
Vanad kännud		13	6

Minu esimesed valimised

Täna on kohalike võimuorganite valimispäev. No mis päev ta enam - suurhulk rahvast on käinud eelhääletamas või võtnud osa salakavalast kübervalimiste eksperimendist.
Siinkohal on paslik meenutada oma esimesi valimisi.

See oli kaugel 1987.aasta jaanikuul. Kolm aastakümmet tundub olevat ikka üsna pikk aeg, sest vahepeal on terve hunnik valimisi ajamerre voolanud. Toona peeti samuti kohalike omavalitsuste valimisi, kuis siis kandsid need võimuorganid rahvasaadikute nõukogude nime. Veelgi enam, oma valikut ei teinud ma koduses Eestis, sest teenisin sundaega Vene kroonus. Tuletan vahepeal meelde, et Eesti kuulus tollal Nõukogude Liitu ehk korrektsemalt - oli NSV Liidu poolt okupeeritud.

1987.aasta juunis olin minu sõjaväeteenistuse kohaks Kaliningradi oblasti Bagrationovski rajooni Dolgorukovo asulas paiknev tankipolk. Sõdurid said osaleda kahtedel valimistel: Kaliningradi oblastinõukogu ja Bagrationovski rajooninõukogu valimistel. Tollal ei olnud valimistel teatavasti mitut kandidaati, piisas ühest kandidaadist ühele kohale. Meil tuli langetada järgmine valik: oblastinõukokku tuli valida keegi kohalik piirivalveülemus Bagrationovskist, rajooninõukokku kandideeris keegi lüpsja naaberküla lehmalaudast. Kuigi valituks osutunu oli teada pärast kandidaadi nime väljaütlemist, mängiti valimiskampaaniat. Kandidaat pidi ju oma valijatega kohtuma. Toodi meiegi väeossa tulevased rahvasaadikute nõukogu liikmed vaatamiseks. Õigemini toodi üks, sest piirivalve alampolkovnikut esindas keegi muu piirivalvur. Too siis rääkis väeosa klubisse kokku aetud unistele sõduritele sellest kui tore, tark ja aus inimene on too ohvitser, kes pealegi on kommunist ja toetab perestroikapoliitikat. Lüpsja aga oli isiklikult kohal. Ta istus tagasihoidlikult laval ning kui sõna sai, siis teatas, et toetab tuliselt perestroikat ja teeb kõik, et meie helge tänapäev muutuks veel helgemaks homseks. Lisaks sai sõna üks leedulasest seersant, kes kutsus kõiki osalema valimistel ja hääletama lüpsja poolt. Siinkohal võiks teha kõrvalepõike sama aasta sügisesse, kui väeosa väisas Balti sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Grišin. Jälle aeti sõdurid klubisse kokku ja kindral kukkus seal esinema. Keset esinemist nägi ta saalis üht magavat sõdurit. See oli toosama leedulasest seersant, kes lüpsja poolt hääletama kutsus. Kui kindral kuulis, et magaja on leedulane , siis asus ta kohe sõnades kõiki Balti rahvaid seina äärde panema.

Lõpuks jõudis kätte valimispäev. Nädala sees olin komandeeringus Kaliningradis, kus oli remondis lahingumasin BMP, mille komandör ma kirjade järgi justkui olin. Valimispäevaks kupatati kõik sõjamehed oma nimekirjapolkudesse tagasi, nii oli ka minuga.

Valimispäeva hommikul polnud tavapärast äratust, sest veidi enne ettenähtud äratusaega hakkas mängima kõva muusika. See oli nähtavasti tehtud selleks, et sõdur ei oota äratust, vaid tema süda kutsub teda valimisjaoskonda jooksma. Meie pataljoni staabirühm, kuhu kuulusin, liikus poolrivikorras koheselt klubi suunas. Sinna jõudes võttis valimiskomisjon rühma nimekirja ette, igaühele pisteti kätte kaks valimissedelit, kuhu oli trükitud kandidaati nimi ja kästi valimiskabiini ronida. Kabiinis oli lauake ja sellel pastakas. Võtsin pastaka kätte ja mõtlesin mida sellega tegema peaks. Kas tõmmata rohelisel paberilipakal olev nimi maha? Midagi ju peab pastakaga tegema, sest muidu teda ju välja ei panda. Mõtlesin  ehk pool minutit ja leidsin, et ei tee ikka midagi ning väljusin kabiinist ja viskasin sedelit ettenähtud kastidesse.

Kui hääled olid antud ootas tavapärasest pisut rikkalikum hommikusöök ning sellele järgnes pühapäevane molutamine. Valjuhääldeist mängis muusika  - pidupäeva puhul lasti nõukogude hittide kõrval ohtrasti Modern Talkingut. Ühel hetkel aga pühkes paanika, sest kadunud oli meie pataljoni kuulub tadžikist laomees, kes arvatavasti põnnas oma laos.  Kindlasti too sõdur leitigi, ei viitsinud otsinguid jälgida. Selge oli aga see, et tänu sellele tadžikile ei võitnud väeosa sotsialistlikku võistlust, sest mingi teine polk jõudis mõni minut ennem 100% valimisosaluseni.

Sama päeva pealelõunal oli juhtunud üks teine huvitav juhtum. Üks meie polgus teeniv teine eestlane rääkis, et tema juurde oli tulnud polgu parteisekretär ja hakanud talle etteheiteid tegema. Teemaks oli kandidaadi nime mahatõmbamine valimissedelilt. Sellise vääritu teoga võis sekretäri arvates hakkama saada ainult mingi baltlane, sest nad on ju kõik fašistid. Ei olnud midagi imestada. Sama parteisekretär tuli paar kuud hiljem kui Eestis olid juba aset leidnud Hirvepargi sündmused minu juurde ja hakkas sel teemal rääkima. lisades, et minusugune fašist kuulab kindlasti välismaa raadiojaamu.

Igaljuhul osutusid kandidaadid valituks. Valimisosalus valimisringkonnas oli 99,8% ning kandidaatide poolt hääletas samuti 99,8%. Mina aga ootasin pakki kodust, kus sees olid Töörahva Lipud (Haapsalu rajoonileht), et teada saada kuidas kodus valiti. Teatavasti leidis aset nn Haapsalu eksperiment - esmakordselt oli võimalik valida mitme kandidaadi vahel.

Massiturism on alati olnud

Elame massiturismi ajastul. Hiljaaegu külastasin turistide poolt eriti külastatavat Prantsusmaad. Kuigi huvireis keskendus Prantsusmaa põhjaosale ehk Normandiale, saab selle põhjal teha olulisi ja põhjapanevaid järeldusi.

Märkamata ei jäänud see, et hulgaliselt viibis sealkandis turiste Ameerika Ühendriikidest. Normandia näol on nimelt tegemist ameeriklaste jaoks olulise sihtpunktiga. Juba kaugel 1944.aasta jaanikuul saabus Normandiasse parvlaevadel suurem grupp ameerika ja briti turiste. Tegemist oli valdavalt meessoost huvireisijatega, kellel oli ilmselge kehalise aktiivsuse ülejääk- Ameerika ja briti turistid kaklesid korduvalt Prantsusmaal viibinud Saksa turistidega, lõhkusid prantsuse linnasid. Kõik see annab märku reisikorraldajate halvast tööst ja ameerika-briti noorukite kasvatamatusest. Kehvast organiseerimistööst annab märku seegi, et Pariisi jõudis turismigrupp alles augusti lõpus. Kogu vahepealse aja ainult laamendati ja kakeldi sakslastega. Veel näitab see seda, et noori mehi ei huvitanud Pariisi vaatamisväärsused, vaid igapäevane lõhkumine, Saksamaa turistide peksmine ja muidu laaberdamine. Saksa turistid olid Prantusmaale ekskursioonile saabunud 1940.aastal ja nemad kibelesid kiiresti Pariisi kultuuriväärtustega tutvuma. Nad jõudsid Pariisi poole kiiremini kui eelpoolmainitud ameerika-briti grupp. Muidugi ei saa eitada transpordi korraldamatust ja kiirteede vähest läbipääsuvõimet.

Prantslased ise on ju ka reisirahvas. Paljud teavad prantslaste korraldatud ekskursiooni Moskvasse 1812.aastal. Reisikorradaja oli suurepäraselt läbi viinud turistide saatmise Moskvasse, kuid reisiseltskonna tagasitoomisega oli probleeme.

Siinkohal jõuamegi sellise nähtuse juurde nagu sallimatus mujalt tulnute, eriti turistide vastu. Kahjuks on Venemaa siin esirinnas. Eelmainitud Prantsuse rühm oli viimane suurem reisiseltskond, mida Moskva võõrustas. Lihtsalt ei osata seal külalisi võõrustada. Näiteks saabus 1941.aastal NSV Liitu külla suurem Saksa delegatsioon. Saksa tööliste ja teenistujate turismigrupp oli peaaegu saabumas Moskvasse, kuid neile loobiti pidevalt kaikaid kodaraisse. Lõhuti tehnikat, kakeldi sakslastega. Lõpptulemusena solvusid sakslase niivõrd, et mõnikümmend kilomeetrit enne Moskvat pöörasi nad otsa ringi ja läksid tagasi. Sama juhtus ju ka Leningradi juures, kus Saksa turistid ootasid paar aastat linna piiride taga, et minna Ermitaaži kunstiteoseid vaatama. Peale pikka ootamist aga aeti kunstihuvilised minema. Ei tasu rääkida Stalingradist, kus saksa turismigrupp tahtis linnaga põhjalikult maja-maja haaval tutvuda, kuid alati tehti neile takistusi. Võõraviha, mis muud.

Samas kui sakslasi võõrustati lausa mõnitavalt, tahtsid vene reisisellid Berliini minna küll. Saksalsed lasid külalislahke rahvana vene turistid oma pealinna. Aga kuidas need seal käitusid: laamendasid, lõhkusid, kaklesid, tegid saksa naistele siivutuid ettepanekuid ning lõpuks tõmbas keegi purjus vene turist Saksa parlamendihoonele punalipu masti.

Praegu on Euroopas mitmendat aastat massiturismi buum. Eriti huvitavad Aafrika ja Araabiamaade kultuurihuvilisi inimesi Itaalia ja Kreeka. Vana-Kreeka ja Vana-Rooma on nii ligitõmbavad, et reisikorraldajad ei suuda hankida parvlaevade pileteid ja turistid peavad sõitma juhuslike laineritega. On juhtumeid, kus praamid on mitmekordelt üle broneeritud reisikorraldaja hoolimatuse tõttu. Euroopa turismikorraldajad tahavad ka Lõunamaade turismigruppe Eestiga tutvuma tuua, kuid see on ilmselge turistide petmine. Aafrika ja Araabiamaade huvireisijaid huvitavad väga Saksamaa ja Rootsi vaatamisväärsused ( nende riikide peamine vaatamisväärsus on sotsiaalsüsteem), mitte Angla tuulikud, seto leelo või korter Haapsalus. Nii et Euroopa turistide majutamisega tegelevad etevõtted võiks aluseks võtta Aafrika poolse reisikorraldaja programmi, mitte iseenda soovi.