Rahvuslikku kino peab saama

Eesti filmihuvilisteni jõudsid hiljuti mitu filmi, mida kajastati kui meediasündmust. Esiteks see kusagil globaalstuudios vändatud hallivarjundi film. Ei ole raamatut lugenud. Ei tekkinud ka mingit soovi linateost kaema minna. Arvustused olid pigem mahategevad ning netiavarustest leiab sarnast kraami (tegelikult lihalikumat ja vürtsikamat) tsentnerite kaupa.
Seevastu 1944 on teine tubakas. Eesti film. Eeldatavalt rahvusliku alatooniga. Nüganeni film. Tema Nimed marmortahvlil on kinnistunud juba kindlalt iseseisvuspäeva õhtusesse kavva.
Käisin Haapsalu Kultuurimajas filmi vaatamas. Saal oli enamjaolt täis. selja taga istet võtnud noorukite jutt autoremondist vakatas kui film algas ning püsis vakka filmi lõpuni. Hea märk.
Eesti film on eesti film - pole suurteos, kuid kodune ja armas. Oli selline ka 1944. Linateoses oli päris hea tempo, vaid korra hakkas lugu venima. Ikka ja jälle kerkis esile võrdlus minu lapsepõlveaegse eesti sõjafilmiga Inimesed sõdurisinelis, mis nähtavale punaideloogilisele sõnumile vaatamata, oli täiesti arvestatav film. Ajastudokumendina aga suurepärane.
Nüüd aga eilse elamuse juurde. Esimene märksõna filmi juures - poliitkorrektsus. Ei ole mina esimene, kes sellele tähelepanu juhib, seda on mitu autorit enne märganud. Juba algul anti infovoos teada, et eestlasi sõdis mõlemal poolel. Täiesti õige fakt, kusjuures tihti määras poole sõjas sünniaasta ja elukoht. Järgmine meelde jäänud asi:  noormehed saksa mundreis ei ole kõik eestlased, teiste seas on üks Narva venelane, kelle isa punaste poolt maha lasti. Kolmandaks: Sinimägedes annavad kolme punaarmeelast end vangi, need lastakse maha. Sõrves annavad kolm sakslast end laskurkorpuse meestele vangi, need lastakse maha. Kolm -kolm, viik. Neljas meeldejäänud kild: kui poisid Sinimägedes punkris istuvad, kõlab raadiost Underi luuletus sõduriemale. Hiljem, kui punaväed on Tallinas ja korpusemees istub tapetud Karl Tammiku õe korteris, siis kõlab raadios sama hääl ja edastab reipalt teateid. Nojah, raadiohääl võis alati lugeda ühesuguse hingestatusega Stalini kõnesid kui rusikaviibutusi Moskva suunas. Veel üks poliitkorrektne asi: filmi praktiliselt ainus inimjätis oli politruk-nkvdlane ning see oli eestlane. Selle tüübi tapab venelasest täpsuslaskur. Kusjuures see sama siberlasest täpsuskütt tunneb eelnevalt kaasa taluperele, keda niikuinii ootaks kulakuks tegemine. Lõpuks muidugi see, et mõlemad meespeaosatäitjas eri pooltelt saavad surma.
Teiseks märksõnaks oleks aga otsesed paralleelid Inimestega sõdurisinelis. Nagu sealgi oli tegevuses kaksikute paar, kellest üks sai surma. Nagu sealgi käis tulistamine Saaremaa kiviaedade vahel. Ja loomulikult üritati sõdurinalja visata. Aeg näitab kas naljad jäävad elama nagu see "sõdurisinelite" vägeva riista nali.

Film oli vajalik. Hea, et seda vaatamas käiakse. Ehk annab ta mingisuguse pildi ajaloost, ehk tekitab huvi. Kokkuvõtteks - filmile kulutatud aeg ei olnud asjata. Õhtuse ETV "Valimisstuudo" seevastu jätsin vaatamata, sest kõik on niigi selge.

Häda mõistuse pärast

Kaugel 2006.aastal käisid Läänemaa omavalitsustegelased puhkusereisil Hispaanias. Puhkusereisi nimetati koolituseks, mis maksti omavalitsuste eelarvest kinni. Pärast hämati, et no ikka koolitust oli ka, sest nägime võõrast maad ning ühe linnavalitsuse uksest piilusime ka sisse. Pärast juhtumi ilmsikstulekut kirjutasin maakonnalehte arvamusloo, kus esitasin arvamuse, et minu välisreisid võiks ka keegi koolituse sildi all kinni maksta. Erinevalt KOV tegelastest ma ikka koolitasin end ka - käisin muuseumites, ajaloolistes paikades. Sain targemaks. Õpetajaile oli tavaliselt ette nähtud mingi ajuvaba koolitus, kus keegi hüperaktiivne tola kutsus üles moodustama energiaringi või käskis moodustada paare ja siis hakata teineteisele end tutvustama. Ainuke tagasiside, mis ma artiklile sain oli see, et üks koolitusfirma hakkas mulle saatma kutseid ebahuvitavatele koolituskursustele. KOV tegelaste poolt valitses vaikus.
Aastanumber on muutunud. Omavalitsejate mõttemaailm paraku mitte. Tegelaste ajusoppides tekivad järgmised mõttekujundid: vaba aeg see tähendab vedelemist spas või lõunamere palmide all. Oma mõttemaailma kannavad nad üle õpetajaile. Nende jaoks on tüüpiline õpetaja selline: saabub kauaoodatud vaheaeg, õpetaja suleb kooliukse ning võtab kohe jalge alla teekonna spasse või lõunamaale. Nende tüüpide arvates on õpetaja kohe selline suli, kes kibeleb riiki ja omavalitsust petma. Oma tegevus kantakse loomulikult teistele üle. Sellisele pole mõtet seletada, et õpetaja töö ei lõpe kooliukse sulgumisega ning kodus töö veel jätkub, tihti üle südaöö.
Mul ei ole kavas algaval vaheajal kuhugi spasse ega soojamaareisile minna. Avaldan ühtlasi saladuse - ma pole oma eluajal spas käinudki. Ei ole soojamaa kuurortites ka vedelemas käinud. Kardan siiski, et seda lauset asjapulgad ei mõista, sest ei suuda seda uskuda.
Avaldan veel saladusi. Jõuluvaheajal käisin välismaal - Poolas. Viie täispäeva ajal sai külastatud Varssavi kuningalossi, Varssavi Ülestõusu Muuseumi, Varssavis asuvat Poola Juudimuuseumi, Lodzis asuvat Poola kinomuuseumi. Lisaks Varssavi Loomaaed, Poola Sõjaväekalmistu riigijuhtide haudadega, Belvedere lossi park, katedraalid kohalike surmeeste haudadega, jalutuskäik Lodzi peatänaval Piotrowskal, kus asub poola filmikunsti tähtede allee, Lodzi ümbersündinud tööstuslinnak jne. Ametnik kukkus selle loetelu peale tõenäoliselt pikali - siin on rohkem muuseume kui ta elus on külastanud. ja ta raiub edasi, et õpetaja ei tohi välismaale minna, sest see on puhkus. Kurat, nii õpib rohkem kui koolidele ette nähtud klounidelt, kes viskavad põranda seltskonnaajakirjadest välja lõigatud pilte täis ja nimetavad seda koolituseks.

Miks ma seda kirjutan? Minuni jõudis kuuldus, et keegi KOV tegelane on nõudnud, et kui õpetaja läheb vaheajal spasse või Kanaaridele puhkama, siis võtku välja puhkus. Mulle on selline lähenemine solvav. Mulle määritakse kaela omaenese patte, enda haiget mõttemaailma, kus turismireis riigi raha eest on reegel, mitte erand.
Tõepoolest, häda mõistuse pärast!