Läbi Mtsheta ja Gori Borjomi poole

-->

Kui varahommikul Tbilisi lennuväljale saabusime, siis pikalt oodata polnud mahti. Ei mingit magamist, sest kohe oli vaja vaatamisväärsustega tutvuda. Nii viiski Miša Daihatsu meid Mtsheta poole. Kunagine Gruusia pealinn, mis kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja võttis meie seltskonna vastu varahommikul. Kell oli kohaliku aja järgi umbes kell seitse kui juba sai luusitud ümber Svetiskhoveli katedraali. Imelik küll kui mõelda, et Eestis on kell samal ajal alles kuus ja mina kui täielikult sekulariseerunud inimene kraabin kiriku ukse taga.

Pühakoda avati alles kell 8 ning aeg oli vaja kuidagi mööda saata. Otsustati hankida kusagilt tass kohvi, et magamata öö päris maha ei murraks. Ühtki kohvikut polnud linnas avatud. Keset neid otsinguid märkas meie autojuht teed pühkivat meest ning küsis tema käest lähima kohviku asukohta. Too aga teatas, et kohvikut pole vaja otsida, sest tema ise keedab head türgi kohvi. Niisiis sisenesimegi tagasihoidlikku aeda. Pisikesele peenramaale olid mahutatud kartulid, oad, tomatid ning samas kõrval oli puu all väike istumiskoht.

Vast veerand tunnikest läks ja kohv oligi valmis. Peremees tuli ka meie juurde istuma ning rääkis oma loo. Ta on Abhaasia sõjapõgenik ja praegune elukoht on juba ei tea mitmes. Riik toetab teda 28 lariga kuus (1 gruusia lari = 7 krooni) ja elu on väga vilets. Aga vanasti suure liidu päevil oli ta elu hea. Mees töötas komsomolijuhina ja oli isegi komsomoli turismirongiga Eestis käinud. Küll oli NSV Liit tore asi, kahjuks Gorbatšov lõhkus selle toreduse ära. Jah, kodupaiga ja positsiooni kaotus teeb oma töö.

Kell 8 olime juba tagasi katedraali juures ning nüüd saime sisse. Oli selline tavaline gruusia kirik – iidne ja uhke.

Mtshetast võeti suund Gori peale. Tee ääres vilksatasid mööda eramumassiivid. Autojuht märkis, et tegu on Osseetia põgenike jaoks ehitatud majadega. Väikeelamud olid tihedasti koos ja nad meenutasid veidi pappmajasid Eestimaa põldudel. Kogu sõidu Miša kirus Venemaad ning Saakašviligi sai hea koosa.

Gori. Ei see ei ole kuulus karikaturist, see on Stalini sünnilinn, mille nimi jõudis eestlastele kohale augustisõja päevil, mil selle vallutasid vene agressorid. Stalini majamuuseum on tänini linna suurim huviväärsus. Asub see linna keskel üsna uhkes hoones, mille hoovis asub vana Jossi sünnimaja. Samas lähedal on ka Stalini ausammas. Muuseumi avamiseni jäänud aja täitsime ringi lonkides ja Kazbegi õlut rüübates.

Lõpuks avanesid muuseumiuksed. Olime ainsad külastajad. Ekspositsioon koosnes valdavalt fotodest, lisaks mõned maalid. Maalid olid stiilis „Stalin vestleb töölistega“. Üsna igava fotoekspositsiooni täienduseks olid Stalinile kingitud asjad igalt poolt üle maailma. Küll oli seal uhkeid ja veidraid esemeid. Muuseumi hoovis asus Stalini vagun, mida ta kasutas raudteel ringi sõites. Käisime sees, vaatasime ja lahkusime. Ei midagi ahhaa-elamust pakkuvat. Tervikuna oli muuseumis peatunud aeg ning mina liigitaksin eksponaatide hulka ka need arvukad muuseumitöötajad kes saalides end ringi lohistasid.

Gori lähedal asub Uplitskihhe koobaslinn. Liivakivist raiutud linna sisenedes ootas meid kohalik giid, kes jäi meelde oma eesnime tõttu. Ta nimi oli Stalber, sest tema isa oli suur Stalini ja Beria sõber. Ringkäik mööda paari aastatuhande vanust asulat sisalda koopaid, veini – ja viljaanumaid, kirikuid. Peab tõdema, et oma tööd giid tundis ja jutt voolas soravalt. Lõpuks pidi sul jääma mulje, et Gruusia on tsivilisatsiooni häll, sest pea kõik inimeste poolt leiutatud asjad on pärit just sealt. Oma jutu jätkuks tegi mees reklaami oma veinile. Tal olevat paarkümmend aastat tagasi olnud süda haige ning teda olid tõtanud ravima spetsialistid Tbilisist, Moskvast, Leningradist, Riiast, Varssavist – keegi ei aidanud. Tema hakkas jooma punaveini – 1,5 liitrit päevas ja süda sai paugult korda. Nüüdseks teeb muret hoopis maks, aga see on tühiasi.

Pärast Upliskihhet hakkas uni enam vaevama ja ma ootasin Borjomisse jõudmist.

1. mulje Gruusiast. Miša ja tema Daihatsu.

Oma Gruusia muljete kirjapanemist alustan Mišast. Miša osutas meile reisi ajal autoteenust, oli meil Tbilisi õhuväravas vastas ja viis tagasi lennujaama ka.
Miša on veidi üle kuuekümne aasta vana ja segaperekonnast pärit – ta isa oli grusiin, aga ema Kubani kasakate järeltulija. Nagu nõukogudeaja segaperedes tihti tavaks, õppis ta venekeelses koolis. Pärastpoole õppis ta kohalikus Polütehnilises Instituudis mäeasjandust (loomulikult vene osakonnas). Pärast kõrgkooli jõudis olla mäeinsener, teha teadustööd ning saada kandidaadikraad. Nõukogude aja lõpul õnnestus tal töötada kohalikus ametiühingute kesknõukogus. Pärast NSVL kokkuvarisemist leidis tööd Gruusia kaitseministeeriumis, kus tõusis majori aukraadini. Tema enda sõnul seal tööd eriti polnudki, rohkem võeti viina. Miša viimaseks töökohaks oli kirjastus. Momendil on ta töötu ja elab juhuotstest. Meie olime siis selliseks juhuotsaks. Oma noorema tütre üle oli ta uhke – sellele suutis ta hankida väärt töökoha mobiilifirmas, kus palk on hea ning sellest jätkub vanematelegi.
Miša autoks oli Daihatsu. Daihatsu Applause. Oma autot kiitis ta taevani ja oli selle üle uhke. Meie silmis polnud selle auto üle uhkeldamiseks põhjust, sest Eestis selline sõiduk tehnoülevaatust ei läbiks (nagu vähemalt pool Gruusia autodest).Autot oli mitu korda värvitud, hetkel omas ta kirsipunast värvi. Eelmise omaniku käes oli masin isegi põlema läinud ning see lisas autole oma tooni. Peale selle suutis eelmine valdaja vastu posti sõita, veel ühe müksu lisas Miša ise. Kõik need põlengud, kolksud ja müksud paistsid kenasti välja. Peale kõige muu oli autole lisatud teiste sõiduautode osi. Nii näiteks radiaator oli pärit Nivalt, hulk muid juppe oli pärit Ladalt. Miša seletaski, et Daihatsu on sellepärast hea, kuna Lada jupid sobituvad temaga imehästi. „Peaasi, et mootor töötab,“ seletas Miša ,“kõik muu on - delo tehniki“. Nojah, tehniline asi andis igal pool tunda: parem esiuks avanes suurte raskustega, parema esiratta kumm oli ilma mustrita, rataste juures pidevalt kolises. Kõige krooniks oli aga pidurivooliku purunemine, mis tähendas auto pidurdusvõime lakkamist. Viimane juhtum leidis aset Tbilisis, kus vaid Miša osavus suutis ära hoida otsasõidu uhkele džiibile. Vürtsi lisas eelnevale aga see, et me olime naasnud Gruusia sõjateelt, kus läbisime kaelamurdvaid teeserpentiine kuristiku serval. Oleks pidurivoolik purunenud seal, siis ma neid ridu ei kirjutaks. Seda, et Daihatsu käsipidur ei töötanud, ma märkima ei hakkagi.
Miša on tore inimene, kuid tema jaoks oli aeg peatunud Nõukogude aja lõpul. Meie kaarte, Lonely planeteid ja Bradte ei pidanud ta milleksi. Autoteede leidmiseks oli tema arvates ideaalne 1980.a. NSVL autoteede atlas ning kui see ei aidanud , siis küsis inimestelt teed. Aga võib olla oli see lihtsalt viisakus ja külalislahkus- ärgu külalised nähku vaeva, küll tema juba otsib ja teeb.