Karl Akmann teeb lapsi, vallakohus mõistab õigust

1887. aasta esimesel istungil tuli Teenuse vallakohtu ette Vigalast pärit teenijatüdruk Kai Terve. Ta kaebas Karl Akmanni peale, kes oli „tema ära teotanud“, lubanud naiseks võtta, aga nüüd hoiab eemale. Kai nõudis, et Karl tema korteri ja toidu kinni maksaks. Mõistagi pidi Karl kohtu ees oma tegudest aru andma. Karli sõnade kohaselt jättis ta Kai maha sellepärast, et too teiste poistega magas. Näitena tõi ta Tolli möldri poisi, kes eelmise aasta jaanipäeval Kai juures olnud. Kohus võttis asja põhjalikut ette. Kohtu ette sai kutsutud kõik, keda Karl Akmann Kaiega seostas. Kõik väitsid kohtue ees, et neil Kaiega mingit seost pole. Nii näiteks väitis Mart Lepp , et tema kõigest Kai voodi ääres istunud kui Karl tulnud, ta lahkunud ning Karl viinud Kai laka peale. Pärast tunnistajate ärakuulamist leidis kohus, et Karl on süüdi ja peab Kai nõudmistele vastu tulema. Nagu hilisem ajalugu näitas võttis ta Kai 1888 naiseks, ainult 1887 sündinud laps jäi ema nimele. Samal kohtuistungil oli Karl Akmanni kohta veel üks kaebus. Selle esitas Kabina talu peremees Kustas Paumann, kes teatas, et Karl on tema tütre juures sängis käinud ning selle peale ajas ta Karli sulase kohalt minema ilma palka maksmata. Kohus leidis, et peremehel on selline õigus. Tollaste arusaamde järgi täiesti mõistetav otsus. Möödus aasta. 1888.aasta jaanuarikuu kohtuistungil oli taas kohal Karl Akmann ja kaebas Mai Paumanni peale.Just Mai oli olnud see, kelle sängis viibimise pärast Mai isa ajas Karli sulasekohalt ära. Nüüd oli Mai on pannud kinni Karli naisevõtu plaanid ja süüdistas teda selles, et on tema lapse isa. Karl oli nüüd tahtnud naiseks võtta Kai Tervet, kellest juba eelpool räägiti. Karli väitis kohtus, et oli Mai juures käinud kuni eelmise aasta kolmekuningapäevani ja siis lõpetanud asja ära. Korra hiljem käinud ainult raha viimas. Mai Paumann teatas kohtule, et Karl on tema lapse isa ja käis tema juures veel jüripäeva paiku ning nõudis, et Karl aitaks tal last kasvatada. Kohtumehed olid raske probleemi ees, sest Karl Akmann oli juba varem sarnase teemaga kohtu ees olnud. Pärast mõningast arutelu jõuti siiski otsusele. Kohus andis õiguse Karli esimesele pruudile Kai Tervele, sest tema laps vanem oli kui Mai laps. Seega sai Karl Akmann esesele naise võtta.

Kui kroonu nõudis mehi

 

Lapsena vaatasin suure huviga kodus seinal olevat Paumanni sugupuud. Muuhulgas sööbis mällu märge „Jüri 25.a. vene kroonus”. Koolitundides sain teada, et vanasti võeti mehi pikaks ajaks sõjaväkke. Märke laiem tagamaa jäi siiski hoomamata. Nüüd, aastaid hiljem, sain tänu arhiivikirjetes tuulamisele teada, et Jüri Pritsu poeg Paumann võeti sõjaväeteenistusse 1850.aastal. Kroonusse ta jäigi.

Järgnev kirjatükk koostatud isikliku „Teenuse huvi” ajel. Läbi on vaadatud hulk arhiiviallikaid, millele on ilmavõrgus prii ligipääs. Üle on vaadatud hingeloenduste materjalid, kirikumeetrikad, Eestimaa Kroonupalati nekrutiosakonna materjalid. Muuhulgas on küllaltki hästi säilinud andmed kroonuteenistusse läinud meeste kohta. Nende põhjal avaneski pilt, mida järgnevalt püüan kirjeldada.

19.sajandi algul avaldas talurahva eluolule mõju välispoliitiline olukord, eriti Euroopas möllavad Napoleoni sõjad. Sõjaväljale oli soldateid tarvis. Läbi 18.sajandi Baltimaadest mehi nekruteiks ei võetud. Eestist võeti Vene kroonusse nekruteid esimest korda 1797.aastal. Samal aastal võttis nekrutiks esimene Teenuse kandi mees – Reinu talu sulane Jüri. 

Eeskirjade alusel võeti nekrutiks 17-37-aastaseid mehi, kelle kasv oli vähemalt kaks arssinat ja kolm verssokit ning kellel polnud kehalisi puudusi ega vigastusi. Baltimaadel pidi tulevane nekrut olema leeris käinud. Esialgu toimus nekrutiksvõtmine nn nekrutipüüdmise läbi. Seega – kes kätte saadi, see teenistusse läks. Nekrutite väljavalimisel oli suur roll mõisnikul. Pärast talurahvaseaduste vastuvõtmist sõjaväkke võtmise kord muutus: senine nekrutikspüüdmine asendati liisuvõtmisega. Algselt oli väeteenistuse pikkus 25 aastat, hiljem see lühenes 20-aasta ja 15-aasta peale.

Kroonuteenistusse ei võetud mehi igal aastal. Mõnel aastal seevastu võeti sõjatandrile rohkem mehi. Eriti paistsid silma aastad 1812-1813. See oli ju see aeg, mil „prantsus Moskvas käis” ehk Napoleoni sõjakäik Venemaale. 1812.aastal võeti sõjaväkke kuus Teenuse meest, järgmisel aastal noppis kroonu oma teenistusse kolm meest. Hiljem, 1828. aastal võeti sõjaväeteenistusse ka kolm meest. Nekrutiksvõetute arv on kooskõlas suuremate Vene Impeeriumi sõdadega. Napoleoni sõdadest oli juba juttu, aga rohkem korjati mehi väkke Vene-Türgi sõdade ja Poola ülestõusu ajal. Viimane kord võeti rohkem kui üks mees Krimmi sõja aastail 1853-1855.

Niisiis 1797.aastal võeti väkke Reinu talu sulane Jüri. Sündinud oli ta 1767.aastal Tõnise Jaani pojana. Paraku surid tema mõlemad vanemad 1780.aastal ja ta pidi hakkama elatist otsima talusulasena. Jõudis olla sulane Sõela ja Reinu talus. 1799. aastal võeti kroonuteenistusse Puusepa Siimu poeg Hans, kes 1795. aasta hingeloenduse ajal oli Löödu sulane. 1805. aastal jõudis mineku kord kätte Sõela talu sulasele Andresele. Andres ei olnud päritolult kohalik, oli Haapsalust pärit.

1806.aastal läks nekrutiks Jaagu Tõnis, järgmisel - 1807.aastal - läkskroonuteenistusse Jaagu Kustav, kes oli tolleks ajaks hilistes kolmekümnendates ja tal lapsedki olemas. Selle taga on pisut kurvem lugu. Tõnis ja Kustav oli Jaagu Jüri pojad, nende isa oli surnud 1790.aastal. Kustavi õlgadele langes talupidamise koorem. Paraku 1801.aastal ilmselt ikaldusest tingituna ei saadus talupidamisega hakkama ja talu anti teisele perele. Kustav ja Tõnis jäid seega peavarjuta. Osalt vist seetõttu korjatigi nad sõjaväkke. Kui arvestada mõisniku suurt rolli nekrutite määramisel, siis saab sellega nõustuda. Kustavi naine Mall, pojad Reinhold ja Tõnis läksid esialgu Potissepa tallu, kuhu nende onu Jüri oli koduväiks läinud. Naisi, kelle mees oli sõjaväkke võetud hakati pidama külades omaette sotsiaalseks kategooriaks – soldatinaisteks. Naistel oli teatud aja möödudes õigus uuesti abielluda. Nende lapsi hakati juba ette pidama tulevasteks nekrutiteks.

1810.aastal oli kord sõjaväkke minna Puusepa Pritsu pojal Priidikul. 1799.aastal nekrutiks võetud Hans oli tema onu. 1811.aastal võeti nekrutiks Kõrtsu Reinu poeg Jaan. Ka Jaan oli juba naisemees, kel lapsedki majas. Jaani naine Ann läks hiljem uuesti mehele Viita Jaagu pojale Jaanile. Jaani pojal Reinul seisis ees isa saatus, kuid siis ta seda veel ei teadnud.

1812.aastal korjati Vene väkke kuus Teenuse meest. Esimestena läksid nekrutiks 23.aastane Kööna sulane Karl. Karl oli kunagise Jüri Tõnise tütre Mari vallaspoeg. Olnud kasulaps mitmes peres. Kroonudokumentides on tema isanimeks märgitud Jaan. Karli on dokumentides kirjeldatud heledate juuste ja siniste silmadega mehena, kel pikkust 164-165cm jagu. Teisena Teenuse meestest neelas kroonu 31-aastase Selja sulase Kustavi. Kustav oli pärit Karjatse talust, oli Karjatse tollase peremehe poeg. Kustav oli hallisilmne heledate juustega mees. Kolmandana tuli kroonutee jalge alla võtta Põllma Jüri pojal Villemil. Villem oli umbes 170 cm pikk 19-aastane noormees. Kroonudokumendid märgivad ära, et tal olid heledad juuksed ja hallid silmad. Tuuakse välja, et eesti keeles lugeda ta oskas. Vaid 18-aastane oli Lepiku Jüri poeg Jüri, kes samuti nekrutiks läks. Ta oli lühikest kasvu heledapäine noormees. Lugeda ta oskas. Viimastena läksid Vene sõjaväkke pisut vanemad mehed, kel mõlemal pere olemas. Nii oli Jaagu Mardi poeg Tõnis kroonusse minnes 39-aastane. Tumedate lokkis juustega mees oskas lugeda. Maha jäid naine Triinu, lapsed Liisa, Rein, Jaan, Tõnis, Kustav. Isa nekrutiksvõtmine määras suuresti tema poegade edasise saatuse.

Viimasena võeti väkke 39-aastane Saueaugu Mihkel. Tumedate juustega hallisilmne mees oli umbkaudu 170 cm pikk. Peale lugemisoskuse märkisid kroonupaberid tema puusepaoskusi. Mihkli saatus oli huvitav. Ta oli Teenuse esimese nekruti Jüri vend, jäänud varakult orvuks ja elanud mitmes talus. Lõpuks õnnestus tal jõuda Saueaugu tallu, kus võttis naiseks lesestunud perenaise Liisu. Tema kasvatada jäid Liisu lapsed eelmisest abielust ning koos saadi veel mõned lapsed. 1812.aastal käis pere viimast korda koos Kullamaa kirikus armulaual. Kasupoeg Priidik oli juba nii vana, et sai talu üle võtta.

1813.aastal võeti nekrutiks Tõnise peremehe Reinu poeg Mart ja mõisa kutsari poeg Reinhold. Mõlemad mehed olid 20-21 aastased. 1814 võttis kroonu endale kolm Teenuse meest: Viita Jaagu poja Jaagu (sündinud 1792), Viita endise peremehe Jaani poja Jaani (sündinud 1790),ja Kööna Hindriku poja Jüri (sündinud 1792). Neist Jaak oli sündinud kunagises Lauri talus, kust tema isa hiljem Viitale elama läks. Enne nekrutiks võtmist oli ta Pritsu talus sulane. Viita Jaani Jaan oli Aru talus sulane ja Jüri oli sulane Karjatsel. Neist viimastest meestest tegi saatus suurima kingi Jürile. 1836.aastal ilmub Kullamaa kirikus armulaual käinute nimistusse Jüri Eller koos naise Mariga. Selgus, et tegu on Kööna Hindriku poja ja endise sõduriga, kes vend Kristjani eeskujul võttis omale perekonnanimeks Eller. Seega oli Jüri näol tegemist esimese Teenuse „kroonu onuga”. Jüri elas Teenusel 1846.aastani. Vähemalt niikaua on ta Kullamaal armulaual käinute nimekirjas. Tema naine Mari suri 1844. Samal aastal võttis Jüri uue naise Truuta Ribergi.

Pärast Napoleoni aega on nekrutivõtmises väike vahe. Järgmine mees läks kroonuteenistusse 1818.aastal. See oli 23-aastne Lepiku talu sulane Gottlieb. Ta oli mõisa endise kutsari poeg ning ta kordas vend Reinholdi saatust. Kroonudokument kirjutab, et ta oli tumedapäine hallide silmadega noormees. Gottlieb luges ja kirjutas eesti keeles, lisaks valdas ta habemeajamiskunsti. Siinkohal paneb imestama, et mõisarahva võsudel nii kehvasti läks, harilikult nad pääsesid kroonuteenistusest. Isa oli ikkagi ju mõisa kutsar. Samas peab silmas pidama, et kutsar oli kunagi 18.sajandi lõpul toodud Teenusele Parilast ja seega ei olnud tegu kohalikuga.

1819.aastal võeti nekrutiks 20-aastane Aru sulane Jaan. Jaani isa oli olnud Jaagu Mardi Tõnis, kes 1812 oli juba kroonuteenistusse võetud. Seega kordas Jaan isa saatust.

1820.aastal korjas kroonu endale Puusepa Jüri 20-aastase poja Hindriku. Kui kroonudokumente uskuda, siis tema näol oli tegemist tolle aja kohta suurt kasvu (üle 180 cm) heledapäise mehega. Samal aastal võeti sõjaväkke järjekordne pereinimene. Selleks oli Sillaotsa Toomase poeg Kustav. 24-aastasel Kustavil jäid maha naine Mall ja tütar Tiina. Kustav ja Mall olid laulatatud 1819.aastal ja tütar oli samal aastal sündinud. Huvitav on see, et Kustavist kuus aastat vanem Mall oli Kööna Hindriku tütar ning tema vend Jüri oli juba kroonu võetud. Nüüd siis võeti mees.

Järgnes seitse aastat ilma mehi kroonu võtmata. 1827.aastal oli siis järgmine kord mees nekrutiks saata. 23-aastane Tõnise Reinu poeg Rein oli seekord mineja. Tema vanema venna Mardi oli kroonu juba neelanud. Rein oli umbes 168-169 cm pikk heledapäine noormees. Hiljem olen leidnud Kullamaa kirikus armulaual käinute seast 1854. aastal keegi soldat Rein Reinow. Kas Rein tuli tagasi? Kroonu minekul oli tõesti tema nimekuju selline nagu eelpool toodud.

1828.aastal võeti kolm Teenuse meest nekrutiks. 23-aastane Rein oli Sauaugu Jaani poeg. Veel samal aastal oli ta laulatatud Põldotsa Anniga, sündinud oli tütar Viiu. Rein oli umbes 172 cm pikk tumedapäine mees. Teine nekrutiks mineja oli Paisuotsa Mihkli 21-aastane poeg Hans, kes oli umbes 177-178cm pikk lugeda mõistev noormees. Kolmandana võeti väkke Jaagu Mardi Tõnise poeg Rein, kes kordas isa ja venna saatust.

1830 võeti nekrutiks 22-aastane Sõela Jaani poeg Anton. Ta oli umbes 175cm pikk hallide silmadega ja heledapoolsete juustega mees, kes ka lugeda mõistis.

Möllavad Vene-Türgi sõjad ja Poola ülestõus tingisid selle, et 1831 toimus kaks nekrutivõtmist ja sõjaväkke saadeti Teenuselt kolm meest. Esimese võtmisega saadeti väeteenistusse Kivisilla Karli Karl, heledamate juustega ja hallide silmadega umbes 172-173cm pikkune mees. Dokumentide järgi oli ta 26-aastane ja lugeda ei osanud. Karlil oli pere olemas: koos naise Liisuga olid tal pojad Jaan ja Hindrik. Siinkohal teen äärmiselt meelevaldse kõrvalpõike ning toon tsitaadi Aadu Musta raamatust „Siber ja Eesti”:”Sõjad ja nekrutivõtmised külvasid Eesti küladesse hirmu ja leina ning nekrutinormi täitmine kurjategijatega pälvis täiesti enesestmõistetavalt korralike inimeste heakskiidu.” Arvestades seda, et eelmainitud Kivisilla Karli pojapoeg Reinut Elbah mõisteti 1899.aastal kohtu poolt Siberisse, siis võib kõike uskuda.

1831.aasta teise nekrutivõtmisega võeti väkke kaks meest. Esmalt oli nimekirjas Kõrtsu Rein, 1811. aastal nekrutiks võetud Kõrtsu Jaani poeg. Reinu iseloomustasid kroonutoimikud pisut tõmmuka jumega keskmist kasvu mehega, kes lugeda oskas. Teine mees oli Sooaluse Hindriku poeg Jaan, kes kroonumineku ajal oli Jüritoa sulane. Jaan oli 21.aastane keskmist kasvu heledapäine mees, kelle eriliseks tundemärgiks märkisid dokumendid paremal põsel oleva sünnimärgi.

1833.aastal võeti sõjaväkke 27-aastane Kamariku Jaani poeg Jaan. 1835.aastal jõudis kroonuvõtmise kord Jaagu Mardi Tõnise järgmise poja Tõniseni. Tõnis oli selleks ajaks jõudnud saada perekonnanimeks Murten ning 1832.aastal võtnud naiseks Sooaluse Hindriku tütre Truuta, kelle vend oli ka juba nekrutiks võetud. 1834.aastal sai paar tütre Tiina vanemateks. Tõnis oli kroonu mineku ajal 28-aastane. Seega Jaagu Mardi Tõnise neljast pojast vaid üks – Kustav – pääses vene sõjaväest, kuid sellega selle perekonna seos nekrutivõtmisega ei lõppe. 1836.aastal läks nekrutiks Karjatse Otto 22-aastane poeg Rein Kermann. Rein oli Otto ainus poeg ja ehk see seletab miks Karjatse talu edaspidi teise pere kätte sattus. 1836.aastal võeti kroonu mõnda aega Teenuse mõisapiirkonnas elanud Jakob Siberg. 1839.aastal võeti nekrutiks Ahtama Mardi poeg sulasena leiba teeniv Priidik Muldam.

Tihti saadeti sõjaväkke sisserännanud sulased. 1836.aastal kanti Teenuse mõisapiirkonna elanike hulka Otto Sanvits Sipast ja Karl Ullmann Vaikna vallast. Nelja aasta pärast saadetakse nad kroonuteenistusse. 1842 kanti elanike nimekirja Matsalust pärit Mihkel Malu ning juba samal aastal saadeti ta kroonut teenima. Väga võimalik, et viimasel juhul oli tegemist mõisatevahelise „nekrutiäriga”. Ühes mõisas olid nekrutikohad täidetud, aga vaja oli ebasobivast elemendist vabaneda ja Teenuse mõis ulatas abikäe. Ühtlasi säästeti niiviisi oma inimesi kroonuteenistusest.

1844.aastal võeti sõjaväkke Põldotsa saunast pärit Jaan Altin. Kaks aastat hiljem saadeti Teenuselt kroonuteenistusse 21-aastane Jaan Kolberg. Urga saunast pärit Jaan oli umbes 170 cm pikk, heledate juustega ja oskas lugeda. Tema eriliseks tundemärgiks oli paremal jalal olev suur arm.

1847.aasta nekrutivõtmise kohta on omaette lugu. Kroonudokumendid väidavad, et nekrutiks lähetati kaks meest Priidik Murten ja Gottlieb Sellmann. Kroonu jõudis neist aga ainult esimene. Priidik oli Kustav Murteni poeg, tema vanaisa ja kolm onu olid kõik nekruteiks võetud. Dokumentides on kirjas, et Priidik oli tumedate juustega, suure ninaga mees, kel vanust 20 aastat. Lugeda oskas ta ka. Aga mis sai Gottliebist. 1847.aasta nekrutite formulartoimikus on tema nimi maha kriipsutatud. Tema nime juurde oli märgitud teise nekruti number. Asjast arusaamiseks tuleb vaadata, kes oli Gottliebi isa. Tema isa oli Teenuse mõisa kokk. Küllap tegi ta kõik poja kroonust päästmiseks. Ajas asju paruniga, kes asenduse leidiski. Gottlieb asendati ühe Türi kihelkonna talupojaga. Gottlieb naases kodukohta ja 1851 laulatati ta Urevere Lepiku talu peretütre Mai Saabergiga.

1849.aastal langes nekrutiksmineku liisk Urevere Pritsu talust pärit Kristjan Lembergile. 25-aastane kristjan oli heledapäine ja siniste simadega. Eesti keeles oskas ta lugeda ning valda veel müüriladumiskunsti. Kristjan oli see õnnelik, kes pärast väeteenistust sai kodumaale naasta. Tema õnn oli selles, et väeteenistuse kestvust oli lühendatud. Igal juhul 1861 oli ta tagasi Eestis ja laualatati Tallinnas Altküla Aru talust pärit Tiina Kulmiga. Pärast naise surma naases Kristjan 1884.aastal Teenusele. Pritsu talu oli nüüd teistes kätes ja arvatavasti tuli ta vennapojast kooliõpetaja Priidiku juurde. Teenusele jäi ta 1903.aastani, siirdus Tallinna ja suri seal 1908.

1850 võeti nekrutiks kaks meest: 24-aastane Mart Tammert ja temast aasta vanem Jüri Paumann. Mardi isa oli 1837.aastal surnud Tõnis Tammert, kes oli Paisuotsa Mihkli poeg. Eelnevalt sai juba märgitud, et Paisuotsa Mihkli poeg Hans, kes 1828 oli sõjaväeteenistusse võetud. Nüüd oli siis kord vennapoja käes. Mart oskas eesti keeles lugeda, oli 170-171 cm pikk, heledapäine ja hallisilmne. Jüri Paumannist oli juba jutu algul juttu. Ta oli Prits Paumanni poeg. See paljulapseline pere elas Tõnu talu maadel olevas saunas, Jüri oli umbes 174-175 cm pikk, heledapäine, hallide silmade, terava nina ja tugeva lõuaga mees. Lugeda eesti keeles ta mõistis.

1858.aasta hingeloenduse andmetes on kirjas, et 1851 võeti kroonuteenistusse Tõnu sulane Jüri Tulli. See mees oli 1850.aastal tulnud Mõrastest Ureverre. Paraku 1851.aastal nekrutivõtmist ei toimunud – seega pisut segane lugu. Küll aga 1852.aastal võeti kroonusse kaks meest: Kustav Laubah ja Rein Kolberg. Kustav oli kroonumineku ajaks 30-aastane poissmees. Tema isaks oli Jaan Laubah, keda ka Kööna Jaaniks kutsuti. Laubahide pere oli pikalt elanud Kööna talus, kuid 1852.aastaks oldi sealt lahkunud. Rein Kolbergi onupoeg Jaan oli mõned aastad varem juba nekrutiks võetud. Rein oli 21-aastane, punapäine noormees. Peale eesti keeles lugemise oskas ta rätsepatööd. Kroonuteenistusse võtmisel pidi ta läbima ravikuuri sõjaväehaiglas seoses mädanikuga kõrvas.

1854.aastal läks väeteenistusse ja ilmselt kohe Krimmi sõtte Karl Antoni poeg Laubah, kelle onupoeg oli juba sõjaväkke võetud. Samal aastal toimus veel teinegi sõjaväkke võtmine. Seekord langes liisk kolmele mehele Rein Maalbergile, Villem Iserile ja Kustav Tulminile. Viimane oli küll nekrutite eelnimekirjas, kuid sõjaväkke tema ei jõua, talle leitakse Harjumaalt Hagudi kihelkonnast asendaja. Väga võimalik, et siin oligi see näide, et kroonuteenistusest pääses see, kes enda asemel asendaja leidis. Tõrje talu oli piirkonna üks jõukamaid ja sai endale sellist „luksust” lubada. Kustav oli 1849.aastal surnud peremehe Tõrje Jaani vanim poeg. Kustav Tulmin ei jäänud Teenusele kauaks, ta abiellus ja asus elama Tallinna. Võib veidi spekuleerida teema, et miks ta Teenuselt lahkus. Kas oli see kogukonna põlgus – näe, meie pojad peavad minema, aga tema ostab end priiks? Arvata võib, et see taak jäi teda saatma. Ning kui vaadelda eesti kirjandusklassikat „Säärase mulgi” näitel. Rahva seas ju mingi põlgus oli kroonuteenistusest pääsenute suhtes. 23-aastane Rein Maalberg oli Karjatse Jaani poeg, umbes 174 cm pikk, tumedapäine. Villem Iser oli pärit Ussimetsa saunast, Ta oli 26-aastane punapea, kes oskas lugeda. Ilmselt mõjutas viimast oskust see, et tema isa ja ema olid pikka aega töötanud mõisas. Sellega aga Villemi lugu ei lõpe. Teenuse valla perekonnakirjast leiab märkuse, et 1896.aastal suri välja teeninud soldat Villem Iser. Lähemal uurimisel selgu, et Villem oli juba 1871.aastal Tallinnas Jaani koguduses kiriklikult laulatatud. Seega Villem kodukanti ei naasnud, jäi elama Tallinna ning tema nimi oli vaid vallaelanike nimekirjas. Üldse paistis sel ajal olema sedasi, et kiriklik kuuluvus oli tähtsam kui koht vallaelanike nimistus.

Impeerimiumi peetav Krimmi sõda nõudis sõjaväljale üha uusi mehi. Nii on 1855.aasta sügise sõjaväkke võtmise nimekirja sattunud kaks Teenuse meest Hans Mosel ja Jüri Tammert. 22-aastane Hans Mosel pärines sulasrahva hulgast. Varakult oli ta isata jäänud. Lugemisoskuse oli ta kroonuvõtmise ajaks siiski omandanud. Kroonukirjades oli kirjas, et mehe laubal on eritunnusena arm. Kroonu mineku ajaks oli Hans juba ka naise võtnud, sest 1855.aastal laulatati ta Mai Elbachiga. Paistab arhiivimaterjalide järgi väeteenistusest tagasitulnud olevat ja teinud isegi mõningast karjääri, sest Tallina Jaani koguduse kirikuraamat määrab väljateeninud allohvitser Hans Moseli surmaajaks 1884.aasta. Loomulikult oli ta uue naise võtnud. Samal aastal on nekrutikomisjoni ees käinud veel üks Teenuse päritulu mees – endise mõisa kärneri poeg Juhan Plumgarten, kuid väeteenistusse ta ei jõudnud. Nüüd tuli mängu Lopsu saunas elanud Jüri Tammert, kes läks teenima Juhan Plumgarteni asemel. Tema vennast Mardist oli juba eelpool juttu, sest 1850.aasral võeti ta nekrutiks. Jüri oli samuti Tõnise poeg, aga ta oli Mardist vanem. Kroonu mineku ajaks oli ta 36-aastane lühemat kasvu heledapäine kõvera ninaga mees. 1853.aastal oli ta naiseks võtnud Potisepa Jüri tütre Truuta ja neil oli poeg Kustav. Juhan Plumgartenile elupäevi siiski kauaks ei jagunud, ta suri 1857.aastal 31-aastasena rõugetesse.

1863.aastal korraldas Venemaa kaks nekrutite võtmist. Seekord oli esimene võtmine Teenusele helgem. Liisk langes kahele mehele – Mart Tambekile ja Hans Tulminile. Juhtus nii, et kumbki kroonuteenistusse ei läinud, sest leiti endale asendajad teistest Läänemaa mõisatest. teisel võtmisel esindas Teenuse talupoegi Sipast pärit Abraham Korvet. 1866.aastal langes liisk küll Jüri Tambekile, kuid too rääkis enda eest minema Viimsi mehe Karl Prommeri.

Viimast korda võeti vana korra alusel mehi nekruteiks 1867.aastal. Seekord langes liisk Jaan Vildermannile, kes 1866.aastal oli Tollilt Teenuse mõisapiirkonda tulnud. Ta võttis naiseks Ann Opsula ja neil sündis tütar Mai. Jaan oli 26-aastane kirjaoskaja. Kroonu võtmisel oli ta mõnda aega hospidalis, kus ta silma raviti. Sel lool on oma traagiline lõpp. Perepeata jäänud perekond läks vastu karmile saatusele. Ikalduse- ja haiguseaastal 1869 surid nii Jaani naine kui tütar.

1874.aastal läks Venemaa üle üldisele sõjaväekohustusele ja nekrutivõtmine jäi minevikku.

Kokkuvõtteks saab nentida, et seitsmekümne aasta jooksul võeti Teenuse mõisapiirkonnast sõjaväkke päris suur hulk parimas eas mehi. Saame teada, et tüüpiline Teenuse mees oli keskmiselt 170 cm pikk, heledapäine hallisilmne, pooled meestest oskasid lugeda. Oli neid, kes jäid sõjaväljale ja olid neid kel õnne tagasi tulla. Mõni mees tegi isegi mõningast sõjaväelist karjääri.

Huvitav on aga see, et ring, mille seast sõjaväkke minejaid sõeluti ei olnudki väga suur. Valdavalt võeti ju nekruteid külaühiskonna vaesematest kihtidest. Mõnele perele saigi ainsa poja minek saatuslikuks. Samas mitmed Teenuse pered jäidki nekrutivõtmisest puutumata. Näiteks Topi talust pärit mehi kroonuminemine ei puudutanud. Vahest mängis rolli see, et mõisa aidamees Madis oli Topilt pärit ning 19.sajandi esimese poole mõisa juhtiv toapoiss Hans Vakker oli samuti Topi päritolu. Samamoodi läks nekrutivõtmine mööda Aasa talust, Jüritoalt, Saarelt, Tõnult. Tõrje taluga seotu oli eelpool Kustav Tulmini näitena välja toodud. Paistab, et mõned pered olid justkui võrdsemad kui teised. Mõisarahvast vast ei tasu rääkidagi. Gottlieb Sellmanni ja Juhan Plumgarteni näide oli eespool.

Mõni pere sai justkui eriti rängalt pihta. Mõtlen siin Jaagu Mardi Tõnist ja tema järglasi. Kas pole siin aga huvitav kombinatsioon. Endised Jaagu talu asukad Tõnis ja Kustav läksid nekrutiks, neil polnud enam kohta pärast talust väljatõstmist. Jaagule tuli ju seni Jõeääre talu pidanud Mart, kelle talu mõisa karjamõisa alla läks. Kas selle tehingu eest ei pidanud ta maksma ühe poja ja hiljem selle järglaste kroonu andmisega? Igal juhul sai sellest nn Tõnise harust Murteni pere õnnetu kõrvalharu.

Tõnise Reinu kaks poega läksid samuti nekruteiks. Kas see oligi „vereandam”, mis võimaldas hiljem Ribergidel tõusta külarahva kõrgkihti?

Me ei saa tollasele olukorrale anda hinnangut tänapäeva arusaamadest lähtudes. Võib-olla oligi nii, et mõned mehed leppisid või olid nõus ise kroonu minema, et vähendada perekonna koormat – ikkagi üks sööja vähem. Või tahtis pereisa lahti saada mõnest pojast – teistele jääb rohkem. Kas polnud ka nii, et peremeheks tõusnu tahtis vabaneda poolvennast. Viimast peaks kinnitama Tammerti pere näide.

Aga küsimusi muudkui tekib ja tekib. Nii põnev võib olla ajalugu.

Sirvides vanu lehti: Keskkoolinoored külastasid Rootsit

 Veidi enne maipühi külastasid Haapsalu rajooni Pürksi Keskkooli abituriendid Rootsit. Õppiva noorsoo esindajad sõitsid välisriiki Eesti Merelaevanduse praamiga "Balti Kuninganna", kokku vältas reis viis päeva. Ekskursiooni jooksul külastati Rootsi parlamenti, kus õpilased said jälgida parlamendi istungit. Peale põgusat ringkäiku hoones esines noortele sõnavõtuga parlamendi esimees. Juba esmamulje näitas, et kapitalistliku riigi parlamenti ei huvita töörahva reaalsed mured, vaid seal laskutakse sisutühjadesse aruteludesse. Kurb oli vaadata kuidas Rootsi Kommunistliku Partei esindaja küsimused lämmatati. Parlamendi esimehe sõnavõtt ei suutnud samuti peita kodanliku demokraatia kitsaskohti. Meie noored esitasid poliitikule väga teravaid ja ideoloogiliselt põhjendatud küsimusi, millele oli tal kohati keeruline vastata.

Rootsi töölised protestivad ebaõigluse vastu

Jalutades mööda Rootsi pealinna sai kõikidele õpilastele selgeks, et kaubaküllus poodides, luksuslikult dekoreeritud vaateaknad ja raadiojaamadest kostuv sisutühi kergemuusika on vaid klantspilt ja armetu viigileht, mis ei suuda varjata tegelikke Läänemaailma probleeme: tööpuudus, elukalliduse tõus, rassiline rõhumine ning töörahva laiade masside õigustu olukord.

Rootsis ei jagu kõikidele elamispinda, osa inimesi on sunnitud elama laevas.

Abiturientidel avanes võimalus külastada üht Rootsi õppeasutust. Selleks oli äärelinnas paiknev kohalik keskkool. Koolis oli võimalik jälgida, kuidas lapsed on sunnitud töötama kooli sööklas. Samuti nähti seda, kuidas väikelapsed kooli hoovis häälekalt avaldasid vahetunnil  protesti ühiskonna kitsaskohtade suhtes. Ebameeldiv oli see, et sealses koolis puudusid õppekavast sellised vajalikud õppeained nagu vene keel, nõukogude riigi ja õiguse alused ning sõjaline algõpetus.

Koolid peavad tegutsema vanades hoonetes

Kahjuks ebaõnnestus õpilastel meie välisesinduse külastamine. Põhjus oli selles, et vajalik saatkonnatöötaja-diplomaat Elekter oli sel päeval ära. Ülejäänud saatkonnatöötajad aga ei julgenud vastuvõttu korraldada.

Loomulikult külastasid Pürksi Keskkooli õpilased erinevaid muuseume. Teiste seas kuulusid külastatavate muuseumide hulka Rootsi laevaehitust iseloomustav Vaasa muuseum, Stokholmi vabaõhumuuseum jne. Üldmulje oli selline, et meie muuseumid on kordades paremad.

Noored käitusid välisriigis väärikalt ja ideoloogiliselt kindlameelselt. Ei lastud end kapitali kannupoistel ja reaktsioonilistel emigrantlikel ringkondadel ahvatleda. Viimased tegid viimase katse veel tagasiteel kui noorte mõjutamiseks oli laevareisijate hulka sokutatud tuntud emigrantlik avantürist Jüri Lina.

Kokkuvõttes jäid abituriendid ekskursiooniga rahule. Nüüd ootavad ees küpsuseksamid ja astumine kõrgkooli.

Artikkel pärineb ajalehe Töörahva Lipp teletaibilindilt

Blogi pealkirja muutmise asjus

 Mõni juhuslik lugeja pani ehk tähele, et blogi nimetus on muutunud. Jah, endine nimi Õlleelu oligi juba eakas. Maailm me ümber muutub, meie võib-olla ühes sellega. Blogis ei kirjutata üksnes õllest ja miks mitte valida uus nimi. Nimi, mis haakub ümbritseva ülevoolava  heaolu, demokraatia ja sallivusega. Ilmuvad ju meil žurnaalid Imeline Ajalugu, Imeline Teadus. Olnuks ju tore kui ammustel aegadel ilmunuks väljaannete Nõukogude Naine, Nõukogude Õpetaja, Sotsialistlik Põllumajandus ja Eesti Kommunist asemel Imeline Naine, Imeline Õpetaja, Imeline Põllumajandus, Imeline Kommunist. Aga õllest kirjutan vahest ikkagi, kui tahtmist tuleb.

Märkmeid Teenuse kandist 1. Tõnu talu

Alustan Teenuse kandi lugude kirjapanemist  oma emapoolsete esivanemate Tõnu talust. Selle loo kirjutamisel saan tugineda lisaks arhiivis leiduvatele allikatele Urevere Viita talust pärit Johannes Kase (1897-1962) kogutud materjalidele. Tema koostatud käsikiri sattus minu vanaisa Voldemar Põldma kätte, seisis aastaid kapis ning igavles. J. Kase koostatud tekst on tõenäoliselt kirja pandud 1950.aastate lõpul ning tugineb põlvest-põlve levinud juttudele, mis mõni kord arhiivimaterjalides tõestust ei leia.

Tõnu hoonete seisukord 2021.aastal (Autori foto)

Nii jutustab pärimus, et talu rajamine ja nimi olla seotud Hiiumaalt pärit Tõntsuga, kellest siis põlvnenud kõik Teenuse Paumannid/Baumannid (ka J. Kase oli sünnipäraselt Baumann). 

Olnud kunagi suur sõda. Häda ja viletsust olnud igal pool. Sõda ei tapnud üksnes sõjamehi, vaid kogu rahvast. Põletatud talusid, viidud vangi naisi-lapsi. Keda polnud tapnud sõda, seda tapnud nälg ja katk. Inimesed hoidunud metsataludesse, kus arvati, et on katku ja vaenu eest varjulisem. Kardeti igaüht kui vaenlast, ehmuti igast kolinast ja hõikest. Surnuid ei maetud enam surnuaedadesse, vaid sinna kus on lähim liivane pind kaevamiseks. Teenusel olla maetud Lubjaahju talu juures kuhugi metsa. Veel palju aastaid hiljem olla karjalapsed rääkinud, et sealkandis leiduvat inimese sääreluid, mis palava päevaga vahtu otsast välja ajanud. Niisugusesse katkust ja näljast surnud külasse Kullamaa kihelkonda Teenusele tuli Hiiumaalt üks väga suur mees helevalge juustega, nimega Tõnts. Kaasas olnud Saaremaalt Sõrvest Rein ja Muhust Muhu Jupi. Tõnts asunud Urevere külla Tõnule elama ja Rein Liivale. Taludesse, mis olnud inimestest tühjaks jäänud. Kusagilt on nemad endale naised võtnud, keda ei tea.

Tõntsust napid arhiiviallikad vaikivad, kuid iva jutus siiski on. Tõnu talu on mainitud juba 1726.aasta adramaarevisjonis. Talus elas siis neli hinge: perenaine, üks eakas mees ja kaks last. Kuna revisjonis pandi kirja talu peremehe või tähtsama meeshinge nimi, siis nimekirjas seisab lihtsalt Tõnu. Kas talus elanud vanur kandis nime Tõnu ja  tema järgi tuligi talu nimi? Tore oleks praegu nõustuda. Kirikuraamatud pajatavad, et Teenuse mõisapiirkonnas on sündinud 1720.aastal Karja Tõnu Jaan. Kuna Tõnu talu peremees oligi hiljem Tõnu Jaan, siis võib teha järelduse, et Karja Tõnu oligi too mees, kes talus elas. Kui 1711. loeti üle Teenuse mõisa piirkonnas pärast katku ja sõda ellujäänud peremehed, siis ses nimekirjas Tõnu ei ole. Ehk rändas ta vahepeal sisse? Aga veel üks huvitav nüanss. 1748. aastal laulatati Kullamaa kirikus Kubja Hansu Tõnu Jaan ja Vaiknast pärit Mari. Kas Tõnu isa oli Kubja Hans? Ehk oli ta hoopis kohalik Kullamaa kihelkonna inimene? Oletame.

1732.aasta adramaarevisjoni järgi oli talu elanike arv sama. Talus elasid vanataat ja -eit, üks tööealine naisterahvas ja alla 15-aastane poiss. Ilmselt olid asukad samad, kes kuus aastat tagasi, vaid vanust oli lisandunud. Samas oli talu suuruseks märgitud neljandik adramaad, mis tähendab, et majapidamine oli kosunud ning mõisa ees olid tekkinud kohustused. Seitse aastat hiljem toimunud järgmisel adramaarevisjonil elas talus ikka neli inimest. Küllap olid nad samad, kes eelmine kordki, vaid poisist oli täismees sirgunud.

1744 märgitakse adramaarevisjonis juba peremehena Tõnu Jaani. Talus elas ikka veel neli inimest. Võib teha järelduse, et eelmistes revisjonides kirjapandud noor poiss oligi Jaan. Nüüd lihtsalt oli temale antud peremeheohjad. 1748.aastal laulatati Jaan Vaiknast pärit Mariga. 1750.aastal on kirikuraamatus kirjas, et suri Tõnu. Küllap oligi see too eakas mees kellest eelpool juttu.

1750.aasta adramaarevisjon kajastab ka talus toimunud muutusi. Elanike nimekirja ilmus perenaine, lisaks üks tüdruk, kes arvatavasti oli Jaani ja Mari laps. Kuna elanike nimekirjas märgiti ära veel tööealise mehe olemasolu, siis võib arvata, et tallu oli võetud sulane. Jaani naine Mari suri 1756.aastal. Järgmisel aastal võttis Jaan uue naise. Seekord oli tema väljavalituks jälle Mari, seekord siis Pärilt pärit.

Adramaarevisjonide kiretud arvud võimaldavad siiski jälgida talu arengut. 1765.aasta adramaarevisjoni andmeil elas talus viis inimest: peremees ja perenaine, üks täiskasvanud naisterahvas ja kaks alaealist poissi. Järjekordne revisjon viidi läbi 1774.aastal. Siis oli talu elanikkond kasvanud kaheksa hinge suuruseks. Elanike hulka kuulusid peremees-perenaine, üks täisealine naine, kaks poissi ja kolm tüdrukut.

Jaan suri 1779.aastal. Majapidamine jäi lese ja vanema poja juhtida. 1782.aastal toimunud hingeloenduse andmeil elas talus Jaani lesk Mari koos lastega. Poeg Jüri (1762-1832) oli abiellunud Rätsepa Hindriku tütre Anniga. Talus elasid veel Jaan (1765-1833), kaksikud Mari ja Triinu ning 8-aastane Ann.

Millalgi sekkus mõis. Talu asus mõisa maal ja oli tänapäevases keeles väljendatult "tööandja eluruum". Mõis oli huvitatud, et talus elaks elujõuline ja töökas pere, kes täidaks mõisakohustused ning saaks ehk ise hakkama. Seega talus pidi olema piisavalt tööealist ja töötahtelist rahvast. Senine pere pärast peremehe surma nähtavasti seda enam ei olnud. 1795.aasta hingeloendus näitabki, et  talu elanikkond on muutunud.  Senine talupere oli mõisa eestvõttel talust lahkunud. Tõnu Jüri on koos naisega läinud Topile sulaseks-teenijaks, tema vend Jaan on asunud Sillaotsa Tooma peresse. Ann on läinud Jaagule teenijaks, Triinu aga läinud Tollile mehele. Jüri ja Jaan surid enne perekonnanimede panemist. Nende järglased hakkasid kandma Altini, Kolbergi ja Aalbergi perekonnanime. Seega tuntud Luiste-Teenuse kodu-uurija Jüri Algma (sündinud Aalberg) juured ulatuvad Tõnu tallu.

Talu peremeheks oli saanud Puusepa Jaani vanem poeg Tõnis (1756-1827) koos naise Triinuga (1759-1837). Nende lapsed olid kaksikutest poisid Kustas ja Prits ning tütred Anu ja Truuta.

Seoses 1802. ja 1804.aasta talurahvaseadustega tuli korda seada talurahva mõisakoormised, mis pidid hakkama sõltuma talu majandusolukorrast. 1805. aastal koostatud Teenuse mõisa vakuraamatu järgi oli Tõnu Tõnise majapidamises kolm hobust, üks varss, kuus härga, viis lehma ja kaheksa noorlooma. Inimesi elas talus üheksa. Seega kvalifitseerus Tõnu nö kuuepäevataluks. Johannes Kase kirja pandud pärimuses olla Tõnul suur kari. „Olnud 3-4 paari künnihärgi, kes ütlemata väga suured ja tugevad olnud. /---/ Muu veise karja arv künnihärgadega kokku olnud ikka 20 looma ümber, aga kõik peaaegu isased ja noor kari. Lüpsjaid lehmi 5-6 ümber.” Vakuraamatuga kõrvutades – pärimus suurt ei luiska.

Üks Tõnise poegadest – Prits (1790-1842) tegi mõneks ajaks hüppe küla sotsiaalses hierarhias. Ta liikus külarahvast mõisarahva sekka ehk lihtsalt  - sai mõisa toapoisiks. Seal ta siis õppinu kombeid ja kirjatarkust. Mõisaperiood jäi siiski üürikeseks, varsti oli ta külarahva seas tagasi.  Tema ja abikaasa Liisu paljulapseline pere elas Tõnu maadel olevas Sonniääre saunas. Pritsu järglasi jätkus mitmesse tallu, neid jätkus ka nekrutiks Vene sõjaväkke. Pritsu järeltulijate hulka kuulusid ka Viita Baumannid. Tõnu peremeheks sai aga Pritsu kaksikvend Kustas (1790-1865). Pärimuse järgi olnud Kustas „hästi tugeva kerega mees ja suur”. Kustast iseloomustati pisut riukaliku, kõrtsulembese ja musikaalse mehena. Kustase naine Liisu (1788-1847) oli pärit Altkülast Aasa talust. Nii Kustas kui Prits võtsid omale Paumanni perekonnanime.

Kustase tütar Liisu abiellus Jaan Tulminiga ja nad siirdusid Harjumaale Tuhalasse. Vanem poeg Prits (1812-1849) sai onu eeskujul mõisa toapoisiks. Oli seal lühikest aega, hiljem elas Löödul. Tema järglased asusid Kabinale ja Kurnaallikale. Üks Kustase poegadest – Tõnis – asus elama Mõrastesse. Tõnu tallu jäi Anton Paumann (1815-1865), kes võttis naiseks Saare Gottliebi tütre Anni (1825-1876). Järgnevalt üks mälestuskatke Antonist, mis jällegi J.Kase poolt üles kirjutatud:

Minu vanaema olnud kord tüdruku põlves Tõnul teenimas. Anton võtnud naise – vist Teenuse Saarelt. Kohe peale pulmi antud perenaise ülesanded nooriku peale. Tasase iseloomuga, pikaldaste liigutustega noorik ei ole alguses omaga välja tulnud. Alles esimeste nädalate paiku Tõnul jäänud perenaine koju kuna pere põllule vilja läinud koguma. Õhtul koju tulles ei olnud veel noorel perenaisel toit valmis, vaidalles pesnud kaevul kartuleid, et keetma hakata. Anton näinud, et asi võtab lonkava kuju ja tema peab kogu perega – sulaste ja tüdrukutega – veel ootama kui toit keeb ning väsinud inimesel puhkeaeg oleks lühikeseks jäänud.. Anton võtnud haokubu seest kohe ühe vembla ja tõmmanud noorikule üks kord üle selja, ise öelnud: „Täna üks, homme kaks, ülehomme kolm, kui asi ei parane.” Sellega nõuti igalt inimeselt täit hoolsust ja korda iga toimingu juures.

Eelnevalt kirjapandut nimetatakse tänapäeval perevägivallaks ning Antonit oleks tabanud meedia ühene hukkamõist. Samas näitab toodud tekst  ilmekalt tollaseid peresuhteid ja peremehe staatust. Tollases külaühiskonnas oleks Anton sattunud kriitika alla siis, kui ta oleks perenaise karistamata jätnud. Me ei saa hinnata tollast aega tänapäeva mõõdupuude järgi.

Tõnis Paumann 

Anton ja tema isa Kustas armastasid napsu võtta, mõnikord läinud isekeskis tülligi ja poeg ähvardanud isa talust välja saata. Surid nad ühel aastal – 1865. Antoni surma põhjuseks oli märgitud sinisevillitõbi ehk siberi katk.

Antoni pojad Kustas ja Priidik surid noorena. Talu peremeheks sai pärast isa surma Tõnis(1851-1935). Tema kohta on öeldud, et ta oli viimane Paumannide hulgast, kes kirjutada ja lugeda ei mõistnud. Leerist saanud ta läbi tänu töökusele köstri pesusauna ehitamisel.

1870. aastal abiellus Tõnis Kasari jõe äärse Tõnne talu peretütre Mariga (1851-1922). Nende perre sündis üheksa last: Pauliine, Juuli, Natalie, Kustas, Anton, Reinut, Jaan, Marie, Miili.

Tõnis Paumann sai tuntuks kuraasika ja jonnaka mehena, kes armastas kõrtsis käia ja naabritega tülitseda. Tema elukombed viisid ta tihti vallakohtu ette. Nii on Teenuse vallakohus arutanud 1876.aastal Potisepa talu peremehe Jaan Kulveri kaebust, et Tõnu Tõnis tahtvat teda maha lasta. Tegelikult piirdus lugu kõrtsikülastuse järgse ärplemisega. Samuti arutas kohus juhtumit, kus Tõnu sulane koostanud Tõnise näpunäidetel ähvarduskirju vallavanem Hans Vakkerile. Veel leidub kohtutoimikuis vihje, et ühes küla pulmas pannud Tõnis ühele tantsijale jala taha. 

Huvitavat valgust Tõnis Paumanni tegemistele heidab ka läbikäimine mustlastega. 1902.aastal sai temast ühe mustlaspere tütre ristiisa ning tütar Nataliest ristiema. Tänapäeval räägitaks selle juhtumiga seoses avatusest ja rahvaste sõprusest. Paraku 20.sajandi algul vaatas paikse eluviisiga eestlasest taluinimene rändrahvaste peale ikka väga võõrastavalt. Mustlastega semutsemine äratas pigem ikka ümbruskonnas kahtlusi.

1883.aastal sõlmis Tõnis mõisaga lepingu 50 tiinu suuruse Tõnu talu ostmiseks hinnaga 4075 rubla. Paraku tervet talu ta välja osta ei suutnud. Nagu mälestustes kirjutati: Selleaegsel Tõnu peremehel Tõnis Antoni pojal ei olnud raha koha ostuks terves tervikus. Oli kõva napsu mees. Ostmiseks pani ta rahad kokku Teenuse Selja talust pärit Kustas Nesseliga. Tõnis sai endale Tõnu talu ümbruse maad. Ülejäänud osale, mida peeti maade poolest paremaks – rajati Tõnu-Selja talu, mis rahvasuus kiiresti lihtsalt Seljaks mugandus. Tänapäeval ütleks nii mõnigi - peremees jõi pool talu maha. Kõrvalolevatel kaartidel on näha Tõnu maad koos Tõnu-Selja kohaga ning teisel kaardil on Tõnu ilma Seljata. Lihtsalt võib vaadata talu suuruse muutumist.

 Kustas Paumanni perekond

Tõnise suhted poegadega polnud kõige paremad. Eluaastaid muudkui kogunes ja kogunes. Kord kutsus ta tallu ühe poja, läks siis sellega tülli ning kutsus järgmise. Kordus ikka sama lugu. Lõpuks õnnestus vanemal pojal Kustasel (1877-1939) isa üle kavaldada, lasta talu oma nimele kirjutada ja peremeheks saada. Juhtus see enne I maailmasõda. Seepeale lahkus Tõnis Paumann vihaselt Tõnu talust ja asus elama naabervalda. Kustas Paumann oli elanud aastaid Kirbla kihelkonnas ja sealt võtnud naiseks Natalie (1880-1976). Kõrvaloleval fotol, mis on tehtud ilmselt eelmise sajandi teisel kümnendil on Kustas Paumanni pere. Pildile on mahtunud istuma Kustase ema Mari, aga vana Tõnist ei ole. Nii iseloomustabki see pilt "vana Tõnise" solvumise suurust. Kustase poeg Voldemar (1907-1984) rajas 1930.aastail Tolli asundusse Serva talu. Nimede eestistamise aegu võttis Paumannide pere omale uueks liignimeks Põldma. Kui Kustas 1939.aastal suri, siis tema lesk kolis  poja juurde Servale. Tõnu jäi tühjaks. Maid muidugi hariti edasi.

Nõukogude okupatsioon tõi kaasa muudatuse ka Tõnu talu ellu. Algas segaduste ja õnnetuste ajastu. Üheks kindlamaks viisiks oma võimu kinnistamiseks oli mängimine inimeste sellistel instinktidel  nagu kadedus ja saamahimu ning kogu aastasadade vältel kujunenud elukorralduse lammutamine. Ka Tõnule ilmusid nn uusmaasaajad. Aga see on juba üks teine lugu. 1950.aastate keskpaigaks oli Tõnu rehetare jäänud vanaks ja väsinuks. Ehitati aidast küll uus eluhoone, kuid sellegi on ajahammas hävitanud. Nüüd võib vaid aimata kunagist talukohta, millel oli oma lugu.

Tõnu rehetare 1955.aastal

Tõnu viimase elumaja jäänused 2009.aastal

Minu Teenuse

 

Kui lüüa ilmavõrgu otsingumootorisse sisse "Teenuse", siis saad lehekülgede kaupa kõiksugu reklaame, napilt aga andmeid selle omapärase Eestimaa koha kohta. Segaduse lisamiseks panin käesolevale postitusele pealkirja, mis viitab justkui populaarsele raamatusarjale. Paraku ei tasu otsida siit seost ei selle raamatusarjaga, veel vähem teenusmajanduse segase maailmaga. See on minu nägemus ühest väikesest kohast, millega on mul põgus kokkupuude ja kuhu ulatub osa minu juuri. Samas möönan, et on sadu inimesi, kellel on oma nägemus Teenusest ja ma ei taha järgnevaga neilt seda ära võtta.

Teenuse jõgi (autori foto)

Minu jaoks on Teenuse alati olemas olnud - vahel rohkem, vahel vähem. Varases lapsepõlves oli see vanavanemate elupaik. Tihti sai neil seal külas käidud. Sõidetud bussiga Teenusele, kõmbitud sealt jalgsi Serva taluni. Mängitud taluhoovis, istutud hoolsa järelvalve all Teenuse jõe kaldal, imetletud karjamaal olevat noorkarja. Ma olin nelja-aastane kui vanaisa Serva maha müüs ning side selle kandiga jäi väiksemaks. Teenuse elas edasi vanaema ja vanaisa omavahelistes juttudes, mida lapsena hoolsalt kuulasin. Vanavanemate mälestused kandusid aegade taha, mina kuulasin neid ja püüdsin luua kujutluspilti külast, millest räägiti. Lapsena ei teinud ma vahet Ureverel, Tollil ja Teenusel - minu jaoks oli kõik üks. Minu kujutlustesse ilmus muinasmaa, kus olid kaunid talumajad ja liikusid ringi inimesed oma rõõmude ja muredega. Loomulikult lookles sel kaunil maal kalarikas Teenuse jõgi, kujundades inimeste liikumist nii suvel kui talvel. Idülli kippusid siiski aeg-ajalt lõhkuma kurjad jõud, kuid väikelapsena ei saanud ma aru kellega-millega tegu. Kasvades sain muidugi aru, keda selle all mõeldi. 

Side Teenuse kandiga muidugi säilis. Ikka käidi kellegi külas - kusagil rohkem, kusagil vähem. Teismeliseaastail sattusin Teenusele harvemini, tekkisid muud huvid, mis näisid kutsuvamad kui väike maakoht. Kui vanavanemad teispoolsusesse lahkusid, siis võis arvata, et side kaob. Saatus ei lasknud siiski sidemel kaduda ja nii tekkis tihe läbikäimine Haldja talu rahvaga. Külaskäigud Teenusele on sel aastasajal pigem tihenenud. 

Kui mullu alustasid aktiivsed Teenuse naised mälestuste kogumist kodukandi raamatu tarvis, siis pöörduti ka minu ema poole, et ta paneks kirja mälestusi Teenuse aegadest. Aitasin tal neid kokku kirjutada ja see mõjus mulle turgutavalt ehk nagu ametnike keeles öeldakse - käivitas positiivselt. Pagan võtaks, olen ju ajaloolase haridusega. Mida olen ma selle haridusega teinud? Jah, olen pea kolm aastakümmet kasvavat noorsugu harinud, kuid see ei tohi olla kõik. Ajaloolase ülesanne peab olema ajaloost kirjutada. Anda oma rahvale tema ajalugu. Meie ajaloolased ongi jätnud suures osas unarusse oma rahvale ja oma keeles kirjutamise (loomulikult on siin meeldivaid erandeid). Nii ongi tihti ajaloost kirjutamine langenud grafomaanide pärusmaaks. Ei ole kedagi süüdistada peale iseenda. Vähim, mis teha saan, on kirjutada pisut teaduslikumalt selle kandi ajaloost. millega seovad mind juured, mida saab jälgida 18.sajandisse välja. Ja nii sukeldusingi arhiivimaterjalidesse, raamatuisse mälestustesse. Nakkushaiguse levikust tingitud rumal olukord aitas muidugi kaasa. Mineviku taasloomine aitas veidikenegi üle kaugõppest tingitud meelemõistust ähvardanud olukorrast. 

Niisiis, kõigepealt paneks paika paikkonna. Kus asub "minu Teenuse"? Teenuse asub Läänemaal Kullamaa kihelkonnas. Minu Teenuse ei asu Rapla maakonnas Märjamaa vallas nagu praegused kaardid väidavad. Olgem ausad, nii on olnud väga vähe aega. Liialt vähe, et ajalookirjutuses peaks seda märkima. Teenuse kandi rahvas on sajandite vältel ikka käinud Kullamaa kirikusse. Inimeste identiteedi alus oli aastaid kirikukogudus, mitte vald. See viimane nihkus esiplaanile alles eelmise sajandi esimese veerandi lõpuks, hiljem varjutas valla kolhoos. Pikki aastaid oli tegemist Teenuse mõisale kuuluvate maadega, kuhu kuulusid Urevere küla ja Altküla, lisaks mõned hajatalud. Piirid on ju muutunud viimase 60-70 aasta jooksul.  Piire muutis omatahtsi võõrvõim, et inimeste juuri läbi lõigata. Piire tõsteti ümber kolhoosi ajal, maaparandus muutis tundmatuseni elukeskkonda. Nii on Tolli asunduse maad liidetud vana Urevere külaga nn "uueks Urevereks", lisaks on Märjamaa vald moodustanud nn Teenuse külade piirkonna. Aga see on juhtunud alles viimasel ajal. Ajalootunnetus PEAB ulatuma kaugemale kui üks-kaks põlvkonda. 

Ei saa väita, et Teenuse kandist pole midagi kirjutatud. Nii on ajaloolaste poolt kirja pandud peamiselt mõisaga seonduvat. Vähem leiame  talurahva elu-olust pajatavaid allikaid. See on ka mõistetav, sest põlluharijal nappis kooliharidust ja aega, et oma elu kirjeldada. Seega on nende elust kirjutanud eelkõige keegi teine. Proovingi oma lugudes keskenduda pigem talurahvale ja nende loole.

Vaade kunagisele Tõnu talule 2008 (autori foto)

Mitte mingil juhul ei saa öelda, et Teenuse kandi ajalugu oli igav. On pürgitud kõrgemale ja kaugemale, on oldud Eesti Vabariigi sünni juures. Urevere Jaagu talust pärit Mart Murten jõudis Vene Riigiduumasse. Sõela talu Hans Riiberg valiti 1917.aastal Eesti Maapäeva liikmeks, tema kahest pojast saavad Vabadusristi kavalerid. Aasa Kotlep Tulmin oli oma aja kohta eesrindlik põllumees, kelle kaks poega hukkuvad Vabadussõjas. Eelnimetatud on tuntud vahest kaugemalgi. Kuid võib leida teisigi lugusid. Saunamehe kasutütre vallaspojana sündinud Gustav Schmidt töötas end lõpuks taluperemeheks ja kuulus vallajuhtide sekka. Võib näha lausa seriaalimõõtu lugu Saueaugu talus, kus sulane abiellub peremehe lesega ja saab alguse sündmuste jada, mis viib 1940.aasta juunipöördeni. Võib näha kiuslikku ja riukalikku Tõnu Tõnist, kes kulutab nii kõrtsi- kui kohtuuksi, kuid lõpuks peab oma pojale kavaluses alla vanduma. Või lood sellest, kuidas mõisniku suva järgi peresid taludest sisse ja välja tõsteti, kuidas sulasest sai järsku peremees ning endisest peremehest vabadik küla ääremaal. Lõppude lõpuks - piirkond elas.

Järgnevalt hakkavad siia ilmuma üksikud lood. Ilmuvad vastavalt sellele, kas pean neid ilmumisküpseks. Arhiiviviiteid blogisse ei lisa. Rööbiti valmivad samad tekstid dokumendiformaadis ja seal on viited lisatud.

Lõikuskuu muuseumijutt

Viimase paari nädala jooksul on õnnestunud külastada mõningaid muuseume. Nüüd pisike ülevaade siis neist.
Esmaspäev 29.juuli. Sammlung Rosengart. Pilet 18 CHF. Kunstikogu Luzernis. Endisesse pangahoonesse rajatud eramuuseum  koondab hulgaliselt Picasso teoseid (teiste kunstnike pilte oli pisut ka). Igaljuhul vaatamist väärt. Vaatad mõnd Picasso joonistust 1960.aastaist ja märgid: "See ei ole Picasso, see on Heinz Valgu karikatuur."
Kunstimuuseumina oli ta loomulikult järgnevatest pisut erinev.

Teisipäev 30.juuli. Schwyz Bundesbriefmuseum. Pilet 5 franki. Asutuses on välja pandud Šveitsi ajaloo väärtuslikumad alusdokumendid alates 1291.aasta kolme kantoni lepingust. Muuseum on suunatud eelkõige šveitslastele endile. Nad käivad vaatamas riiklikke alusdokumente ja saavad nende nägemisest jõudu ning meelekindlust. Minusugusele jäi väljapanek ehk pisut kaugeks. Kohati tundus, et üks ja seesama ürik on vaatamiseks välja pandud. Nojah, ma pole ka šveitslane. Empaatiavõime on siiski olemas ja ma võrdleksin seda väljapanekut ERMi-i liputoaga. Ehk siis midagi võrreldavat tolle muuseumiga meiekandis.

Teisipäev 30.juuli. Brunnen. Victorinoxi muuseum. Tasuta Lihtlabasemalt seletades on väljapanek šveitsi noa loost. Vaatad allkorrusel noasaaga ära ja siis siirdud ülespoole nuga ostma. Just ostma, mitte saama. Tegemist oli seega rohkem brändipoe kui muuseumiga.

Neljapäev 1.august. Montreux kasiinos asuv Queeni memoriaalstuudio. Tasuta. Kõrvalruumis lihtsameelsete mängurite mahamängitav raha aitab mälestust tasuta hoida. Väljapanek on seotud Queeni Montreuxi stuudios lindistatud kauamängivatega. Väljas on rida Mercury kostüüme, May kitarr. Saab kuulata helinäiteid plaatidelt. Saab näha tõsimeelseid fänne nutmas. Ekraanilt saab kaeda dokkfilmi Mercury viimastest liudistustest. Lisaks saab stuudoruumis kujutada end ette helirežiisöörina, kes krutib nuppe ning lisab vokaali ja timmib kitarri vaiksemaks( vaata kõrvalolevat pilti). Kindlasti puudutas väljapanek nende hingekeeli, kes olid Queeni muusikaga üles kasvanud. Tore.

Neljapäev 1.august. Lausanne Olümpiamuuseum. Pilet 18 šveitsi franki. Tegelikult muuseum meeldis, kuigi väljapanek sai kiiresti läbitud. Juba muuseumile lähenemine oli jutustav. Hooneni viiv trepp oli kaunistatud olümpiatule süütajate nimedega. Mäluasutus ise oli uus ja moodsapoolne. Algas antiikolümpiate ja Pierre de Coubertini looga. Saalide läbimiskiirus oli suur, kuid tempo aeglustus. Siis olid olümpiate väljapankud alates Ateenast 1896. Näha sai OM medaleid, tõrvikuid, maskotte, sportlaste esemeid. Sai teha aktiivselt fotosid mälumänguküsimuste tarbeks. Seega väärt külastus. Kõrvaloleval pildil saab näha fotot OM maskottidest ja meie VIgri oli ilusti pildil. Meeldiv. Vast ainult muuseumipood oli kehvake , sest T-särkide valik minuga ei arvestanud. Või lootsid nad tõsimeeli, et võtan külastuspäevaks 30-40 kilo maha.

Laupäev 3.august. Zürich. Rahvusmuuseum. Pilet 10 CHF. Asutus oli osaliselt remondis, seetõttu kujunes ringkäik pisut ebaloogiliseks. Väljapanekud jagunesid neljaks. Ajutine näitus Šveitsi muinasjututüdrukust Heidist Jaapanis. Selle läbimiseks kulus minutist vähem aega. Ultramoodne Zürichi näitus ei võtnud ajabüdžetist samuti suurt osa. Kusagil keldrikorrusel olevast arheoloogiaväljapankust sai samuti kiiresti läbi. kuid kohustuslik odaotsa- ja potikillulaks oli käes. Šveitsi ajaloo ekspositsioon oli aga huvitav ja seletas mõndagi selle väikese maa loost. Näiteks oli huvitav nn sissekirjutuslugu - kodanik pidid olema kindlalt seotud oma kantoniga. Ka see pakkus huvi, et selgi maal oli väljarändeprobleem nagu mujal Euroopas. Lõpuossa oli toodud tänapäevane maailm koos migratsiooniküsimusega. Väljapanek jättis viimases küsimuses otsad lahtiseks - toodi välja nii poolt- kui vastuargumendid, aga otsust ei tehtud. Tasus külastust.

Pühapäev 4.august. Zürich. FIFA muuseum. Pilet 24 CHF. Jalgpallis liiguvad üüratud summad, miks pilet siis nii kallis on? Mis seal siis oli? Alguses rahvusvahelise jalgpalliliidu ajajoon. Sealt sai vaadata, kes liikmeks astusid, kes eemaldati, kes jälle astusid sisse. Eesti näiteks arvati välja II maailmasõja järel. Siis tuli MM-de saal kronoloogilises järjekorras. Ikka nii, et seinal oleval ekraanil jooksis video mingi matšiga ja samal kõrval oli mõni särk, kinnas, saabas või pall. Näha oli, et naiste vuti kajastamine on päris hiline, sest nende MM-de väljapanek oli ruumi pimedamas pooles. Aukohal oli MMde karikas, millest unustasime pildi teha. Ekspositsioon lõppes kinosaaliga, kus demonstreeriti poolringi kujulisel ekraanil jalgpallialast vaatefilmi. Linateos oli küll efektne, kuid soolist ebavõrdsust ääreni täis - ei demonstreeritud ühtegi naisfutbolisti. Pärast filmi tuli lahkuda liftiga laste mängualale, kus kasvav noorsugu veeretas nahkkerasid. Enne nännipoodi tuli läbida väljumivärav, mis paiskas lapsi tugeva hoobiga 3-4 meetrit eemale. No ei olnud selle hinna eest vaatamist. Raha maiku oli, aga hinge ei olnud.

Neljapäev 8.august. Hageri muuseum. Tasuta. Endises apteegihoones on end sisse seadnud kogukonnamuuuseum. Minevikust lähtudes on üks ruum kujundatud endisaegseks apteegiks tablettide, süstalde ja proviisoritarvikutega. Tagatubades on üles ehitatud apteekri eluruum ja ülevaade Hageri kihelkonna ajaloost. Läbi ruumide saatis lahke proua. Vilunud museoloog teeks väljapaneku kohta kõva kriitikat. Jah, märku andis fondiruumide puudumine ja seetõttu oli palju sarnase otstarbega säilikuid ühte kohta kuhja välja pandud. Kohati olid ka ajastud segi. Kuid selles muuseumis oli midagi sellist, mida paljudes kohtades ei ole - hing. See on armastus oma kodukoha vastu, huvi varaemate põlvede pärandi säilitamise ja tutvustamise vastu. Ei olnud kellasid ja vilesid, aga hoolimine oli.

Teisipäev 13.august. Haapsalu Piiskopilinnuse muuseum. Pilet 12 eurot. Ei, hinna üle ei nurise - turistilt ja külastajalt tulebki raha ära võtta. Paraku tundub, et minult saab muuseum raha ainult ühe korra. sest rohkem ma oma kodulinna esindusmuuseumi ( see vist peaks ta olema) ei külastaks.
Esmamulje oli selline, et ma olen selles muuseumis juba käinud. Käinud kümneid kordi Euroopa eri linnades. Loomulikult on ära tehtud suur töö, paigutatud asutusse hunnik euroraha ja saadud nägus ehitis, mida väljast kena vaadata. Viibisin seal suurema seltskonnaga, kelle eelmine külastus jäi remondieelsesse aega. Lastele oli sellest ekspositsioonist meelde jäänud kaks asja: ronimine vahitorni viimasele korrusele ja pimedas keldris olev "haukuv koer". Kumbagi polnud. Kuigi viimatinimetatud eksponaat oli lapsik,  jäi ta meelde. Nüüd sai astuda mööda kaunilt taastatud koridore, lugeda klaasile kirjutatud juttu, vaadata joonistatud pilte. Kuidagi tühi ja kõle, mis tähtsam - hingetu. Tegime valmis ilusa asja, aga hinge sees ei ole. Ekspostsioonis ei ole "sädet" või "rosinat".
On juba palju seletatud, et keskendusime keskajale ja Valge Daami lugu on hilisem ning pealegi fiktsioon, mis mingi muinasjutu pealt tõmmatud. Aga see on ikkagi LUGU, praeguses muuseumis LUGU ei ole.
 Saan aru ka sellest, et tahetakse eristuda Rakvere linnusest, kus vast on teatrit rohkem kui muuseumi. Mõistagi on teaduslik lähenemine õigem, kuid ärgem unustagem, et Euroopa kubiseb keskaja muuseumitest ja neid pole vähe ka meie lähiümbruses. Peab olema miski, mis meid eristab.
Kas peabki keskaega fetišeerima. Elu käis linnuses ka pärast seda ajalooperioodi. Rootsi ajal tehti remonti, tsaariajal lammutati, nõukogude okupatsiooni ajal peeti kooperatiivilaatu ja estraadikontserte. Tihti poeti müürides olevate käikude kaudu viimastele piletita sisse. Vaat see on põnev, põnevam kui järjekordse kunstmõõga silitamine.
Vahest olekski vaja rohkem end keskajast lahti lasta, lasta fantaasial lennata. Pole fantaasiat, pole ka hinge.

Näiteks võiks ju kajastada 1995.aasta 29.juulil Haapsalu piiskopilinnuse vahitornis toimunud tralli. Veel on mäletajaid.