Järgnev kirjatükk koostatud isikliku „Teenuse huvi” ajel. Läbi on vaadatud hulk arhiiviallikaid, millele on ilmavõrgus prii ligipääs. Üle on vaadatud hingeloenduste materjalid, kirikumeetrikad, Eestimaa Kroonupalati nekrutiosakonna materjalid. Muuhulgas on küllaltki hästi säilinud andmed kroonuteenistusse läinud meeste kohta. Nende põhjal avaneski pilt, mida järgnevalt püüan kirjeldada.
19.sajandi algul avaldas talurahva eluolule mõju välispoliitiline olukord, eriti Euroopas möllavad Napoleoni sõjad. Sõjaväljale oli soldateid tarvis. Läbi 18.sajandi Baltimaadest mehi nekruteiks ei võetud. Eestist võeti Vene kroonusse nekruteid esimest korda 1797.aastal. Samal aastal võttis nekrutiks esimene Teenuse kandi mees – Reinu talu sulane Jüri.
Eeskirjade alusel võeti nekrutiks 17-37-aastaseid mehi, kelle kasv oli vähemalt kaks arssinat ja kolm verssokit ning kellel polnud kehalisi puudusi ega vigastusi. Baltimaadel pidi tulevane nekrut olema leeris käinud. Esialgu toimus nekrutiksvõtmine nn nekrutipüüdmise läbi. Seega – kes kätte saadi, see teenistusse läks. Nekrutite väljavalimisel oli suur roll mõisnikul. Pärast talurahvaseaduste vastuvõtmist sõjaväkke võtmise kord muutus: senine nekrutikspüüdmine asendati liisuvõtmisega. Algselt oli väeteenistuse pikkus 25 aastat, hiljem see lühenes 20-aasta ja 15-aasta peale.
Kroonuteenistusse ei võetud mehi igal aastal. Mõnel aastal seevastu võeti sõjatandrile rohkem mehi. Eriti paistsid silma aastad 1812-1813. See oli ju see aeg, mil „prantsus Moskvas käis” ehk Napoleoni sõjakäik Venemaale. 1812.aastal võeti sõjaväkke kuus Teenuse meest, järgmisel aastal noppis kroonu oma teenistusse kolm meest. Hiljem, 1828. aastal võeti sõjaväeteenistusse ka kolm meest. Nekrutiksvõetute arv on kooskõlas suuremate Vene Impeeriumi sõdadega. Napoleoni sõdadest oli juba juttu, aga rohkem korjati mehi väkke Vene-Türgi sõdade ja Poola ülestõusu ajal. Viimane kord võeti rohkem kui üks mees Krimmi sõja aastail 1853-1855.
Niisiis 1797.aastal võeti väkke Reinu talu sulane Jüri. Sündinud oli ta 1767.aastal Tõnise Jaani pojana. Paraku surid tema mõlemad vanemad 1780.aastal ja ta pidi hakkama elatist otsima talusulasena. Jõudis olla sulane Sõela ja Reinu talus. 1799. aastal võeti kroonuteenistusse Puusepa Siimu poeg Hans, kes 1795. aasta hingeloenduse ajal oli Löödu sulane. 1805. aastal jõudis mineku kord kätte Sõela talu sulasele Andresele. Andres ei olnud päritolult kohalik, oli Haapsalust pärit.
1806.aastal läks nekrutiks Jaagu Tõnis, järgmisel - 1807.aastal - läkskroonuteenistusse Jaagu Kustav, kes oli tolleks ajaks hilistes kolmekümnendates ja tal lapsedki olemas. Selle taga on pisut kurvem lugu. Tõnis ja Kustav oli Jaagu Jüri pojad, nende isa oli surnud 1790.aastal. Kustavi õlgadele langes talupidamise koorem. Paraku 1801.aastal ilmselt ikaldusest tingituna ei saadus talupidamisega hakkama ja talu anti teisele perele. Kustav ja Tõnis jäid seega peavarjuta. Osalt vist seetõttu korjatigi nad sõjaväkke. Kui arvestada mõisniku suurt rolli nekrutite määramisel, siis saab sellega nõustuda. Kustavi naine Mall, pojad Reinhold ja Tõnis läksid esialgu Potissepa tallu, kuhu nende onu Jüri oli koduväiks läinud. Naisi, kelle mees oli sõjaväkke võetud hakati pidama külades omaette sotsiaalseks kategooriaks – soldatinaisteks. Naistel oli teatud aja möödudes õigus uuesti abielluda. Nende lapsi hakati juba ette pidama tulevasteks nekrutiteks.
1810.aastal oli kord sõjaväkke minna Puusepa Pritsu pojal Priidikul. 1799.aastal nekrutiks võetud Hans oli tema onu. 1811.aastal võeti nekrutiks Kõrtsu Reinu poeg Jaan. Ka Jaan oli juba naisemees, kel lapsedki majas. Jaani naine Ann läks hiljem uuesti mehele Viita Jaagu pojale Jaanile. Jaani pojal Reinul seisis ees isa saatus, kuid siis ta seda veel ei teadnud.
1812.aastal korjati Vene väkke kuus Teenuse meest. Esimestena läksid nekrutiks 23.aastane Kööna sulane Karl. Karl oli kunagise Jüri Tõnise tütre Mari vallaspoeg. Olnud kasulaps mitmes peres. Kroonudokumentides on tema isanimeks märgitud Jaan. Karli on dokumentides kirjeldatud heledate juuste ja siniste silmadega mehena, kel pikkust 164-165cm jagu. Teisena Teenuse meestest neelas kroonu 31-aastase Selja sulase Kustavi. Kustav oli pärit Karjatse talust, oli Karjatse tollase peremehe poeg. Kustav oli hallisilmne heledate juustega mees. Kolmandana tuli kroonutee jalge alla võtta Põllma Jüri pojal Villemil. Villem oli umbes 170 cm pikk 19-aastane noormees. Kroonudokumendid märgivad ära, et tal olid heledad juuksed ja hallid silmad. Tuuakse välja, et eesti keeles lugeda ta oskas. Vaid 18-aastane oli Lepiku Jüri poeg Jüri, kes samuti nekrutiks läks. Ta oli lühikest kasvu heledapäine noormees. Lugeda ta oskas. Viimastena läksid Vene sõjaväkke pisut vanemad mehed, kel mõlemal pere olemas. Nii oli Jaagu Mardi poeg Tõnis kroonusse minnes 39-aastane. Tumedate lokkis juustega mees oskas lugeda. Maha jäid naine Triinu, lapsed Liisa, Rein, Jaan, Tõnis, Kustav. Isa nekrutiksvõtmine määras suuresti tema poegade edasise saatuse.
Viimasena võeti väkke 39-aastane Saueaugu Mihkel. Tumedate juustega hallisilmne mees oli umbkaudu 170 cm pikk. Peale lugemisoskuse märkisid kroonupaberid tema puusepaoskusi. Mihkli saatus oli huvitav. Ta oli Teenuse esimese nekruti Jüri vend, jäänud varakult orvuks ja elanud mitmes talus. Lõpuks õnnestus tal jõuda Saueaugu tallu, kus võttis naiseks lesestunud perenaise Liisu. Tema kasvatada jäid Liisu lapsed eelmisest abielust ning koos saadi veel mõned lapsed. 1812.aastal käis pere viimast korda koos Kullamaa kirikus armulaual. Kasupoeg Priidik oli juba nii vana, et sai talu üle võtta.
1813.aastal võeti nekrutiks Tõnise peremehe Reinu poeg Mart ja mõisa kutsari poeg Reinhold. Mõlemad mehed olid 20-21 aastased. 1814 võttis kroonu endale kolm Teenuse meest: Viita Jaagu poja Jaagu (sündinud 1792), Viita endise peremehe Jaani poja Jaani (sündinud 1790),ja Kööna Hindriku poja Jüri (sündinud 1792). Neist Jaak oli sündinud kunagises Lauri talus, kust tema isa hiljem Viitale elama läks. Enne nekrutiks võtmist oli ta Pritsu talus sulane. Viita Jaani Jaan oli Aru talus sulane ja Jüri oli sulane Karjatsel. Neist viimastest meestest tegi saatus suurima kingi Jürile. 1836.aastal ilmub Kullamaa kirikus armulaual käinute nimistusse Jüri Eller koos naise Mariga. Selgus, et tegu on Kööna Hindriku poja ja endise sõduriga, kes vend Kristjani eeskujul võttis omale perekonnanimeks Eller. Seega oli Jüri näol tegemist esimese Teenuse „kroonu onuga”. Jüri elas Teenusel 1846.aastani. Vähemalt niikaua on ta Kullamaal armulaual käinute nimekirjas. Tema naine Mari suri 1844. Samal aastal võttis Jüri uue naise Truuta Ribergi.
Pärast Napoleoni aega on nekrutivõtmises väike vahe. Järgmine mees läks kroonuteenistusse 1818.aastal. See oli 23-aastne Lepiku talu sulane Gottlieb. Ta oli mõisa endise kutsari poeg ning ta kordas vend Reinholdi saatust. Kroonudokument kirjutab, et ta oli tumedapäine hallide silmadega noormees. Gottlieb luges ja kirjutas eesti keeles, lisaks valdas ta habemeajamiskunsti. Siinkohal paneb imestama, et mõisarahva võsudel nii kehvasti läks, harilikult nad pääsesid kroonuteenistusest. Isa oli ikkagi ju mõisa kutsar. Samas peab silmas pidama, et kutsar oli kunagi 18.sajandi lõpul toodud Teenusele Parilast ja seega ei olnud tegu kohalikuga.
1819.aastal võeti nekrutiks 20-aastane Aru sulane Jaan. Jaani isa oli olnud Jaagu Mardi Tõnis, kes 1812 oli juba kroonuteenistusse võetud. Seega kordas Jaan isa saatust.
1820.aastal korjas kroonu endale Puusepa Jüri 20-aastase poja Hindriku. Kui kroonudokumente uskuda, siis tema näol oli tegemist tolle aja kohta suurt kasvu (üle 180 cm) heledapäise mehega. Samal aastal võeti sõjaväkke järjekordne pereinimene. Selleks oli Sillaotsa Toomase poeg Kustav. 24-aastasel Kustavil jäid maha naine Mall ja tütar Tiina. Kustav ja Mall olid laulatatud 1819.aastal ja tütar oli samal aastal sündinud. Huvitav on see, et Kustavist kuus aastat vanem Mall oli Kööna Hindriku tütar ning tema vend Jüri oli juba kroonu võetud. Nüüd siis võeti mees.
Järgnes seitse aastat ilma mehi kroonu võtmata. 1827.aastal oli siis järgmine kord mees nekrutiks saata. 23-aastane Tõnise Reinu poeg Rein oli seekord mineja. Tema vanema venna Mardi oli kroonu juba neelanud. Rein oli umbes 168-169 cm pikk heledapäine noormees. Hiljem olen leidnud Kullamaa kirikus armulaual käinute seast 1854. aastal keegi soldat Rein Reinow. Kas Rein tuli tagasi? Kroonu minekul oli tõesti tema nimekuju selline nagu eelpool toodud.
1828.aastal võeti kolm Teenuse meest nekrutiks. 23-aastane Rein oli Sauaugu Jaani poeg. Veel samal aastal oli ta laulatatud Põldotsa Anniga, sündinud oli tütar Viiu. Rein oli umbes 172 cm pikk tumedapäine mees. Teine nekrutiks mineja oli Paisuotsa Mihkli 21-aastane poeg Hans, kes oli umbes 177-178cm pikk lugeda mõistev noormees. Kolmandana võeti väkke Jaagu Mardi Tõnise poeg Rein, kes kordas isa ja venna saatust.
1830 võeti nekrutiks 22-aastane Sõela Jaani poeg Anton. Ta oli umbes 175cm pikk hallide silmadega ja heledapoolsete juustega mees, kes ka lugeda mõistis.
Möllavad Vene-Türgi sõjad ja Poola ülestõus tingisid selle, et 1831 toimus kaks nekrutivõtmist ja sõjaväkke saadeti Teenuselt kolm meest. Esimese võtmisega saadeti väeteenistusse Kivisilla Karli Karl, heledamate juustega ja hallide silmadega umbes 172-173cm pikkune mees. Dokumentide järgi oli ta 26-aastane ja lugeda ei osanud. Karlil oli pere olemas: koos naise Liisuga olid tal pojad Jaan ja Hindrik. Siinkohal teen äärmiselt meelevaldse kõrvalpõike ning toon tsitaadi Aadu Musta raamatust „Siber ja Eesti”:”Sõjad ja nekrutivõtmised külvasid Eesti küladesse hirmu ja leina ning nekrutinormi täitmine kurjategijatega pälvis täiesti enesestmõistetavalt korralike inimeste heakskiidu.” Arvestades seda, et eelmainitud Kivisilla Karli pojapoeg Reinut Elbah mõisteti 1899.aastal kohtu poolt Siberisse, siis võib kõike uskuda.
1831.aasta teise nekrutivõtmisega võeti väkke kaks meest. Esmalt oli nimekirjas Kõrtsu Rein, 1811. aastal nekrutiks võetud Kõrtsu Jaani poeg. Reinu iseloomustasid kroonutoimikud pisut tõmmuka jumega keskmist kasvu mehega, kes lugeda oskas. Teine mees oli Sooaluse Hindriku poeg Jaan, kes kroonumineku ajal oli Jüritoa sulane. Jaan oli 21.aastane keskmist kasvu heledapäine mees, kelle eriliseks tundemärgiks märkisid dokumendid paremal põsel oleva sünnimärgi.
1833.aastal võeti sõjaväkke 27-aastane Kamariku Jaani poeg Jaan. 1835.aastal jõudis kroonuvõtmise kord Jaagu Mardi Tõnise järgmise poja Tõniseni. Tõnis oli selleks ajaks jõudnud saada perekonnanimeks Murten ning 1832.aastal võtnud naiseks Sooaluse Hindriku tütre Truuta, kelle vend oli ka juba nekrutiks võetud. 1834.aastal sai paar tütre Tiina vanemateks. Tõnis oli kroonu mineku ajal 28-aastane. Seega Jaagu Mardi Tõnise neljast pojast vaid üks – Kustav – pääses vene sõjaväest, kuid sellega selle perekonna seos nekrutivõtmisega ei lõppe. 1836.aastal läks nekrutiks Karjatse Otto 22-aastane poeg Rein Kermann. Rein oli Otto ainus poeg ja ehk see seletab miks Karjatse talu edaspidi teise pere kätte sattus. 1836.aastal võeti kroonu mõnda aega Teenuse mõisapiirkonnas elanud Jakob Siberg. 1839.aastal võeti nekrutiks Ahtama Mardi poeg sulasena leiba teeniv Priidik Muldam.
Tihti saadeti sõjaväkke sisserännanud sulased. 1836.aastal kanti Teenuse mõisapiirkonna elanike hulka Otto Sanvits Sipast ja Karl Ullmann Vaikna vallast. Nelja aasta pärast saadetakse nad kroonuteenistusse. 1842 kanti elanike nimekirja Matsalust pärit Mihkel Malu ning juba samal aastal saadeti ta kroonut teenima. Väga võimalik, et viimasel juhul oli tegemist mõisatevahelise „nekrutiäriga”. Ühes mõisas olid nekrutikohad täidetud, aga vaja oli ebasobivast elemendist vabaneda ja Teenuse mõis ulatas abikäe. Ühtlasi säästeti niiviisi oma inimesi kroonuteenistusest.
1844.aastal võeti sõjaväkke Põldotsa saunast pärit Jaan Altin. Kaks aastat hiljem saadeti Teenuselt kroonuteenistusse 21-aastane Jaan Kolberg. Urga saunast pärit Jaan oli umbes 170 cm pikk, heledate juustega ja oskas lugeda. Tema eriliseks tundemärgiks oli paremal jalal olev suur arm.
1847.aasta nekrutivõtmise kohta on omaette lugu. Kroonudokumendid väidavad, et nekrutiks lähetati kaks meest Priidik Murten ja Gottlieb Sellmann. Kroonu jõudis neist aga ainult esimene. Priidik oli Kustav Murteni poeg, tema vanaisa ja kolm onu olid kõik nekruteiks võetud. Dokumentides on kirjas, et Priidik oli tumedate juustega, suure ninaga mees, kel vanust 20 aastat. Lugeda oskas ta ka. Aga mis sai Gottliebist. 1847.aasta nekrutite formulartoimikus on tema nimi maha kriipsutatud. Tema nime juurde oli märgitud teise nekruti number. Asjast arusaamiseks tuleb vaadata, kes oli Gottliebi isa. Tema isa oli Teenuse mõisa kokk. Küllap tegi ta kõik poja kroonust päästmiseks. Ajas asju paruniga, kes asenduse leidiski. Gottlieb asendati ühe Türi kihelkonna talupojaga. Gottlieb naases kodukohta ja 1851 laulatati ta Urevere Lepiku talu peretütre Mai Saabergiga.
1849.aastal langes nekrutiksmineku liisk Urevere Pritsu talust pärit Kristjan Lembergile. 25-aastane kristjan oli heledapäine ja siniste simadega. Eesti keeles oskas ta lugeda ning valda veel müüriladumiskunsti. Kristjan oli see õnnelik, kes pärast väeteenistust sai kodumaale naasta. Tema õnn oli selles, et väeteenistuse kestvust oli lühendatud. Igal juhul 1861 oli ta tagasi Eestis ja laualatati Tallinnas Altküla Aru talust pärit Tiina Kulmiga. Pärast naise surma naases Kristjan 1884.aastal Teenusele. Pritsu talu oli nüüd teistes kätes ja arvatavasti tuli ta vennapojast kooliõpetaja Priidiku juurde. Teenusele jäi ta 1903.aastani, siirdus Tallinna ja suri seal 1908.
1850 võeti nekrutiks kaks meest: 24-aastane Mart Tammert ja temast aasta vanem Jüri Paumann. Mardi isa oli 1837.aastal surnud Tõnis Tammert, kes oli Paisuotsa Mihkli poeg. Eelnevalt sai juba märgitud, et Paisuotsa Mihkli poeg Hans, kes 1828 oli sõjaväeteenistusse võetud. Nüüd oli siis kord vennapoja käes. Mart oskas eesti keeles lugeda, oli 170-171 cm pikk, heledapäine ja hallisilmne. Jüri Paumannist oli juba jutu algul juttu. Ta oli Prits Paumanni poeg. See paljulapseline pere elas Tõnu talu maadel olevas saunas, Jüri oli umbes 174-175 cm pikk, heledapäine, hallide silmade, terava nina ja tugeva lõuaga mees. Lugeda eesti keeles ta mõistis.
1858.aasta hingeloenduse andmetes on kirjas, et 1851 võeti kroonuteenistusse Tõnu sulane Jüri Tulli. See mees oli 1850.aastal tulnud Mõrastest Ureverre. Paraku 1851.aastal nekrutivõtmist ei toimunud – seega pisut segane lugu. Küll aga 1852.aastal võeti kroonusse kaks meest: Kustav Laubah ja Rein Kolberg. Kustav oli kroonumineku ajaks 30-aastane poissmees. Tema isaks oli Jaan Laubah, keda ka Kööna Jaaniks kutsuti. Laubahide pere oli pikalt elanud Kööna talus, kuid 1852.aastaks oldi sealt lahkunud. Rein Kolbergi onupoeg Jaan oli mõned aastad varem juba nekrutiks võetud. Rein oli 21-aastane, punapäine noormees. Peale eesti keeles lugemise oskas ta rätsepatööd. Kroonuteenistusse võtmisel pidi ta läbima ravikuuri sõjaväehaiglas seoses mädanikuga kõrvas.
1854.aastal läks väeteenistusse ja ilmselt kohe Krimmi sõtte Karl Antoni poeg Laubah, kelle onupoeg oli juba sõjaväkke võetud. Samal aastal toimus veel teinegi sõjaväkke võtmine. Seekord langes liisk kolmele mehele Rein Maalbergile, Villem Iserile ja Kustav Tulminile. Viimane oli küll nekrutite eelnimekirjas, kuid sõjaväkke tema ei jõua, talle leitakse Harjumaalt Hagudi kihelkonnast asendaja. Väga võimalik, et siin oligi see näide, et kroonuteenistusest pääses see, kes enda asemel asendaja leidis. Tõrje talu oli piirkonna üks jõukamaid ja sai endale sellist „luksust” lubada. Kustav oli 1849.aastal surnud peremehe Tõrje Jaani vanim poeg. Kustav Tulmin ei jäänud Teenusele kauaks, ta abiellus ja asus elama Tallinna. Võib veidi spekuleerida teema, et miks ta Teenuselt lahkus. Kas oli see kogukonna põlgus – näe, meie pojad peavad minema, aga tema ostab end priiks? Arvata võib, et see taak jäi teda saatma. Ning kui vaadelda eesti kirjandusklassikat „Säärase mulgi” näitel. Rahva seas ju mingi põlgus oli kroonuteenistusest pääsenute suhtes. 23-aastane Rein Maalberg oli Karjatse Jaani poeg, umbes 174 cm pikk, tumedapäine. Villem Iser oli pärit Ussimetsa saunast, Ta oli 26-aastane punapea, kes oskas lugeda. Ilmselt mõjutas viimast oskust see, et tema isa ja ema olid pikka aega töötanud mõisas. Sellega aga Villemi lugu ei lõpe. Teenuse valla perekonnakirjast leiab märkuse, et 1896.aastal suri välja teeninud soldat Villem Iser. Lähemal uurimisel selgu, et Villem oli juba 1871.aastal Tallinnas Jaani koguduses kiriklikult laulatatud. Seega Villem kodukanti ei naasnud, jäi elama Tallinna ning tema nimi oli vaid vallaelanike nimekirjas. Üldse paistis sel ajal olema sedasi, et kiriklik kuuluvus oli tähtsam kui koht vallaelanike nimistus.
Impeerimiumi peetav Krimmi sõda nõudis sõjaväljale üha uusi mehi. Nii on 1855.aasta sügise sõjaväkke võtmise nimekirja sattunud kaks Teenuse meest Hans Mosel ja Jüri Tammert. 22-aastane Hans Mosel pärines sulasrahva hulgast. Varakult oli ta isata jäänud. Lugemisoskuse oli ta kroonuvõtmise ajaks siiski omandanud. Kroonukirjades oli kirjas, et mehe laubal on eritunnusena arm. Kroonu mineku ajaks oli Hans juba ka naise võtnud, sest 1855.aastal laulatati ta Mai Elbachiga. Paistab arhiivimaterjalide järgi väeteenistusest tagasitulnud olevat ja teinud isegi mõningast karjääri, sest Tallina Jaani koguduse kirikuraamat määrab väljateeninud allohvitser Hans Moseli surmaajaks 1884.aasta. Loomulikult oli ta uue naise võtnud. Samal aastal on nekrutikomisjoni ees käinud veel üks Teenuse päritulu mees – endise mõisa kärneri poeg Juhan Plumgarten, kuid väeteenistusse ta ei jõudnud. Nüüd tuli mängu Lopsu saunas elanud Jüri Tammert, kes läks teenima Juhan Plumgarteni asemel. Tema vennast Mardist oli juba eelpool juttu, sest 1850.aasral võeti ta nekrutiks. Jüri oli samuti Tõnise poeg, aga ta oli Mardist vanem. Kroonu mineku ajaks oli ta 36-aastane lühemat kasvu heledapäine kõvera ninaga mees. 1853.aastal oli ta naiseks võtnud Potisepa Jüri tütre Truuta ja neil oli poeg Kustav. Juhan Plumgartenile elupäevi siiski kauaks ei jagunud, ta suri 1857.aastal 31-aastasena rõugetesse.
1863.aastal korraldas Venemaa kaks nekrutite võtmist. Seekord oli esimene võtmine Teenusele helgem. Liisk langes kahele mehele – Mart Tambekile ja Hans Tulminile. Juhtus nii, et kumbki kroonuteenistusse ei läinud, sest leiti endale asendajad teistest Läänemaa mõisatest. teisel võtmisel esindas Teenuse talupoegi Sipast pärit Abraham Korvet. 1866.aastal langes liisk küll Jüri Tambekile, kuid too rääkis enda eest minema Viimsi mehe Karl Prommeri.
Viimast korda võeti vana korra alusel mehi nekruteiks 1867.aastal. Seekord langes liisk Jaan Vildermannile, kes 1866.aastal oli Tollilt Teenuse mõisapiirkonda tulnud. Ta võttis naiseks Ann Opsula ja neil sündis tütar Mai. Jaan oli 26-aastane kirjaoskaja. Kroonu võtmisel oli ta mõnda aega hospidalis, kus ta silma raviti. Sel lool on oma traagiline lõpp. Perepeata jäänud perekond läks vastu karmile saatusele. Ikalduse- ja haiguseaastal 1869 surid nii Jaani naine kui tütar.
1874.aastal läks Venemaa üle üldisele sõjaväekohustusele ja nekrutivõtmine jäi minevikku.
Kokkuvõtteks saab nentida, et seitsmekümne aasta jooksul võeti Teenuse mõisapiirkonnast sõjaväkke päris suur hulk parimas eas mehi. Saame teada, et tüüpiline Teenuse mees oli keskmiselt 170 cm pikk, heledapäine hallisilmne, pooled meestest oskasid lugeda. Oli neid, kes jäid sõjaväljale ja olid neid kel õnne tagasi tulla. Mõni mees tegi isegi mõningast sõjaväelist karjääri.
Huvitav on aga see, et ring, mille seast sõjaväkke minejaid sõeluti ei olnudki väga suur. Valdavalt võeti ju nekruteid külaühiskonna vaesematest kihtidest. Mõnele perele saigi ainsa poja minek saatuslikuks. Samas mitmed Teenuse pered jäidki nekrutivõtmisest puutumata. Näiteks Topi talust pärit mehi kroonuminemine ei puudutanud. Vahest mängis rolli see, et mõisa aidamees Madis oli Topilt pärit ning 19.sajandi esimese poole mõisa juhtiv toapoiss Hans Vakker oli samuti Topi päritolu. Samamoodi läks nekrutivõtmine mööda Aasa talust, Jüritoalt, Saarelt, Tõnult. Tõrje taluga seotu oli eelpool Kustav Tulmini näitena välja toodud. Paistab, et mõned pered olid justkui võrdsemad kui teised. Mõisarahvast vast ei tasu rääkidagi. Gottlieb Sellmanni ja Juhan Plumgarteni näide oli eespool.
Mõni pere sai justkui eriti rängalt pihta. Mõtlen siin Jaagu Mardi Tõnist ja tema järglasi. Kas pole siin aga huvitav kombinatsioon. Endised Jaagu talu asukad Tõnis ja Kustav läksid nekrutiks, neil polnud enam kohta pärast talust väljatõstmist. Jaagule tuli ju seni Jõeääre talu pidanud Mart, kelle talu mõisa karjamõisa alla läks. Kas selle tehingu eest ei pidanud ta maksma ühe poja ja hiljem selle järglaste kroonu andmisega? Igal juhul sai sellest nn Tõnise harust Murteni pere õnnetu kõrvalharu.
Tõnise Reinu kaks poega läksid samuti nekruteiks. Kas see oligi „vereandam”, mis võimaldas hiljem Ribergidel tõusta külarahva kõrgkihti?
Me ei saa tollasele olukorrale anda hinnangut tänapäeva arusaamadest lähtudes. Võib-olla oligi nii, et mõned mehed leppisid või olid nõus ise kroonu minema, et vähendada perekonna koormat – ikkagi üks sööja vähem. Või tahtis pereisa lahti saada mõnest pojast – teistele jääb rohkem. Kas polnud ka nii, et peremeheks tõusnu tahtis vabaneda poolvennast. Viimast peaks kinnitama Tammerti pere näide.
Aga küsimusi muudkui tekib ja tekib. Nii põnev võib olla ajalugu.
