Lõikuskuu muuseumijutt

Viimase paari nädala jooksul on õnnestunud külastada mõningaid muuseume. Nüüd pisike ülevaade siis neist.
Esmaspäev 29.juuli. Sammlung Rosengart. Pilet 18 CHF. Kunstikogu Luzernis. Endisesse pangahoonesse rajatud eramuuseum  koondab hulgaliselt Picasso teoseid (teiste kunstnike pilte oli pisut ka). Igaljuhul vaatamist väärt. Vaatad mõnd Picasso joonistust 1960.aastaist ja märgid: "See ei ole Picasso, see on Heinz Valgu karikatuur."
Kunstimuuseumina oli ta loomulikult järgnevatest pisut erinev.

Teisipäev 30.juuli. Schwyz Bundesbriefmuseum. Pilet 5 franki. Asutuses on välja pandud Šveitsi ajaloo väärtuslikumad alusdokumendid alates 1291.aasta kolme kantoni lepingust. Muuseum on suunatud eelkõige šveitslastele endile. Nad käivad vaatamas riiklikke alusdokumente ja saavad nende nägemisest jõudu ning meelekindlust. Minusugusele jäi väljapanek ehk pisut kaugeks. Kohati tundus, et üks ja seesama ürik on vaatamiseks välja pandud. Nojah, ma pole ka šveitslane. Empaatiavõime on siiski olemas ja ma võrdleksin seda väljapanekut ERMi-i liputoaga. Ehk siis midagi võrreldavat tolle muuseumiga meiekandis.

Teisipäev 30.juuli. Brunnen. Victorinoxi muuseum. Tasuta Lihtlabasemalt seletades on väljapanek šveitsi noa loost. Vaatad allkorrusel noasaaga ära ja siis siirdud ülespoole nuga ostma. Just ostma, mitte saama. Tegemist oli seega rohkem brändipoe kui muuseumiga.

Neljapäev 1.august. Montreux kasiinos asuv Queeni memoriaalstuudio. Tasuta. Kõrvalruumis lihtsameelsete mängurite mahamängitav raha aitab mälestust tasuta hoida. Väljapanek on seotud Queeni Montreuxi stuudios lindistatud kauamängivatega. Väljas on rida Mercury kostüüme, May kitarr. Saab kuulata helinäiteid plaatidelt. Saab näha tõsimeelseid fänne nutmas. Ekraanilt saab kaeda dokkfilmi Mercury viimastest liudistustest. Lisaks saab stuudoruumis kujutada end ette helirežiisöörina, kes krutib nuppe ning lisab vokaali ja timmib kitarri vaiksemaks( vaata kõrvalolevat pilti). Kindlasti puudutas väljapanek nende hingekeeli, kes olid Queeni muusikaga üles kasvanud. Tore.

Neljapäev 1.august. Lausanne Olümpiamuuseum. Pilet 18 šveitsi franki. Tegelikult muuseum meeldis, kuigi väljapanek sai kiiresti läbitud. Juba muuseumile lähenemine oli jutustav. Hooneni viiv trepp oli kaunistatud olümpiatule süütajate nimedega. Mäluasutus ise oli uus ja moodsapoolne. Algas antiikolümpiate ja Pierre de Coubertini looga. Saalide läbimiskiirus oli suur, kuid tempo aeglustus. Siis olid olümpiate väljapankud alates Ateenast 1896. Näha sai OM medaleid, tõrvikuid, maskotte, sportlaste esemeid. Sai teha aktiivselt fotosid mälumänguküsimuste tarbeks. Seega väärt külastus. Kõrvaloleval pildil saab näha fotot OM maskottidest ja meie VIgri oli ilusti pildil. Meeldiv. Vast ainult muuseumipood oli kehvake , sest T-särkide valik minuga ei arvestanud. Või lootsid nad tõsimeeli, et võtan külastuspäevaks 30-40 kilo maha.

Laupäev 3.august. Zürich. Rahvusmuuseum. Pilet 10 CHF. Asutus oli osaliselt remondis, seetõttu kujunes ringkäik pisut ebaloogiliseks. Väljapanekud jagunesid neljaks. Ajutine näitus Šveitsi muinasjututüdrukust Heidist Jaapanis. Selle läbimiseks kulus minutist vähem aega. Ultramoodne Zürichi näitus ei võtnud ajabüdžetist samuti suurt osa. Kusagil keldrikorrusel olevast arheoloogiaväljapankust sai samuti kiiresti läbi. kuid kohustuslik odaotsa- ja potikillulaks oli käes. Šveitsi ajaloo ekspositsioon oli aga huvitav ja seletas mõndagi selle väikese maa loost. Näiteks oli huvitav nn sissekirjutuslugu - kodanik pidid olema kindlalt seotud oma kantoniga. Ka see pakkus huvi, et selgi maal oli väljarändeprobleem nagu mujal Euroopas. Lõpuossa oli toodud tänapäevane maailm koos migratsiooniküsimusega. Väljapanek jättis viimases küsimuses otsad lahtiseks - toodi välja nii poolt- kui vastuargumendid, aga otsust ei tehtud. Tasus külastust.

Pühapäev 4.august. Zürich. FIFA muuseum. Pilet 24 CHF. Jalgpallis liiguvad üüratud summad, miks pilet siis nii kallis on? Mis seal siis oli? Alguses rahvusvahelise jalgpalliliidu ajajoon. Sealt sai vaadata, kes liikmeks astusid, kes eemaldati, kes jälle astusid sisse. Eesti näiteks arvati välja II maailmasõja järel. Siis tuli MM-de saal kronoloogilises järjekorras. Ikka nii, et seinal oleval ekraanil jooksis video mingi matšiga ja samal kõrval oli mõni särk, kinnas, saabas või pall. Näha oli, et naiste vuti kajastamine on päris hiline, sest nende MM-de väljapanek oli ruumi pimedamas pooles. Aukohal oli MMde karikas, millest unustasime pildi teha. Ekspositsioon lõppes kinosaaliga, kus demonstreeriti poolringi kujulisel ekraanil jalgpallialast vaatefilmi. Linateos oli küll efektne, kuid soolist ebavõrdsust ääreni täis - ei demonstreeritud ühtegi naisfutbolisti. Pärast filmi tuli lahkuda liftiga laste mängualale, kus kasvav noorsugu veeretas nahkkerasid. Enne nännipoodi tuli läbida väljumivärav, mis paiskas lapsi tugeva hoobiga 3-4 meetrit eemale. No ei olnud selle hinna eest vaatamist. Raha maiku oli, aga hinge ei olnud.

Neljapäev 8.august. Hageri muuseum. Tasuta. Endises apteegihoones on end sisse seadnud kogukonnamuuuseum. Minevikust lähtudes on üks ruum kujundatud endisaegseks apteegiks tablettide, süstalde ja proviisoritarvikutega. Tagatubades on üles ehitatud apteekri eluruum ja ülevaade Hageri kihelkonna ajaloost. Läbi ruumide saatis lahke proua. Vilunud museoloog teeks väljapaneku kohta kõva kriitikat. Jah, märku andis fondiruumide puudumine ja seetõttu oli palju sarnase otstarbega säilikuid ühte kohta kuhja välja pandud. Kohati olid ka ajastud segi. Kuid selles muuseumis oli midagi sellist, mida paljudes kohtades ei ole - hing. See on armastus oma kodukoha vastu, huvi varaemate põlvede pärandi säilitamise ja tutvustamise vastu. Ei olnud kellasid ja vilesid, aga hoolimine oli.

Teisipäev 13.august. Haapsalu Piiskopilinnuse muuseum. Pilet 12 eurot. Ei, hinna üle ei nurise - turistilt ja külastajalt tulebki raha ära võtta. Paraku tundub, et minult saab muuseum raha ainult ühe korra. sest rohkem ma oma kodulinna esindusmuuseumi ( see vist peaks ta olema) ei külastaks.
Esmamulje oli selline, et ma olen selles muuseumis juba käinud. Käinud kümneid kordi Euroopa eri linnades. Loomulikult on ära tehtud suur töö, paigutatud asutusse hunnik euroraha ja saadud nägus ehitis, mida väljast kena vaadata. Viibisin seal suurema seltskonnaga, kelle eelmine külastus jäi remondieelsesse aega. Lastele oli sellest ekspositsioonist meelde jäänud kaks asja: ronimine vahitorni viimasele korrusele ja pimedas keldris olev "haukuv koer". Kumbagi polnud. Kuigi viimatinimetatud eksponaat oli lapsik,  jäi ta meelde. Nüüd sai astuda mööda kaunilt taastatud koridore, lugeda klaasile kirjutatud juttu, vaadata joonistatud pilte. Kuidagi tühi ja kõle, mis tähtsam - hingetu. Tegime valmis ilusa asja, aga hinge sees ei ole. Ekspostsioonis ei ole "sädet" või "rosinat".
On juba palju seletatud, et keskendusime keskajale ja Valge Daami lugu on hilisem ning pealegi fiktsioon, mis mingi muinasjutu pealt tõmmatud. Aga see on ikkagi LUGU, praeguses muuseumis LUGU ei ole.
 Saan aru ka sellest, et tahetakse eristuda Rakvere linnusest, kus vast on teatrit rohkem kui muuseumi. Mõistagi on teaduslik lähenemine õigem, kuid ärgem unustagem, et Euroopa kubiseb keskaja muuseumitest ja neid pole vähe ka meie lähiümbruses. Peab olema miski, mis meid eristab.
Kas peabki keskaega fetišeerima. Elu käis linnuses ka pärast seda ajalooperioodi. Rootsi ajal tehti remonti, tsaariajal lammutati, nõukogude okupatsiooni ajal peeti kooperatiivilaatu ja estraadikontserte. Tihti poeti müürides olevate käikude kaudu viimastele piletita sisse. Vaat see on põnev, põnevam kui järjekordse kunstmõõga silitamine.
Vahest olekski vaja rohkem end keskajast lahti lasta, lasta fantaasial lennata. Pole fantaasiat, pole ka hinge.

Näiteks võiks ju kajastada 1995.aasta 29.juulil Haapsalu piiskopilinnuse vahitornis toimunud tralli. Veel on mäletajaid.

1905. Konspekt

1905.aasta sügis. Koosolekut peavad samaaegselt rüütelkond ja rahvaasemikud.

 Rüütelkonna koosolek. Parunid rüüpavad konjakit ja arutavad poliitilist olukorda.
"Talumatsid tahavad võimule saada. See tuleb ära hoida."
"Jaa. Kui Talumatsid saavad Eestimaal ja Liivimaal võimule, siis meid Peterburis ei mõisteta"
"Aga võib-olla ikka võiks nendele natuke võimu anda. Ehk rahunevad maha ehk muutub ka eestlaste retoorika"
"Asi ei ole retoorikas, sisu on õõvastav."
"Just, just. Tambovi hunt on ka rohkem liivimaalane kui Harjumaa talumats,"

Samal ajal Tartus ülikooli aulas peavad rahvaasemikud koosolekut. Kõnepuldis vahetuvad kõnelejad.
"Tsaari süvariik on kõikjale oma kombitsad ajanud ja imeb rahva verd!"
Kõlavad hüüded: "Õige!", Maha tsaar!", Maha süvariik!"
"Tallinnas Uuel turul tulistasid soldatid töörahva meeleavaldust, oli surnuid ja haavatuid!"
"See oli lilla brigaad!", hüüab keegi asemike seast. Rahvas naerab.
"Me peame võtma kartelli käest võimu!, Maa tuleb anda rahvale! Maha balti parunid!"
Kõneleja näitab käega mingit märki.

Samal ajal rüütelkonnas.
"Talumatsidel on oma alternatiivmeedia, nad ei loe enam "Ristirahva Pühapäevalehte"."
"Ja, neil on mingid "Postimehed" ja "Teatajad", mis levitavad libauudiseid"
"Matsidel on ka mingi käemärk, mida nad kogu aeg näitavad."
"Teame, see tähendab talumeeste ülemvõimu. "
"Võigas! Me peame panema matsid selle märgi eest vabandama."

Tartus on kõneleja vahetunud. Ta taob käega vastu kõnepulti.
"Kuulete, see on täispuit. Aga kui taguda vastu paruni pead - õõnespuit!"
Asemikud naeravad.

Rüütelkonnas.
"Vaja oleks tuua päevavalgele matside juhtide must minevik. Nad on kindlasti naist peksnud."
"Õige, kui me kirjutame "Ristirahva Pühapäevalehte", et matside juhte iseloomustab misogüünia, äärmuslus, fašism, natsionaalsotsialism, rahvuskonservatism, võõraviha -  siis nende populaarsus kõigis valijagruppides langeb."
"See on vajalik, jah. Aga lisaksin siia juurde veidike uuemaid küsitlustulemusi. Viisin eile õhtul õhtusöögilauas läbi küsitluse matside populaarsuse kohta. Nad ei ületanud meie seatud valimiskünnist."
"Just, selle uudise paneme ka ajalehte."

Tartus on samal ajal jälle uus kõneleja.
"Rüütelonna peamees käitub kui emotsionaalselt ülesköetud naine!"
"Just nii, eit!" kiidavad hüüded kõnelejat takka, too aga jätkab. "Kujutage ette, see vanamees ilmus viimasele rüütelkonna koosolekule  dressipluusis kirjaga "Arbeit macht frei". Tema südametunnistus on must!"
Keegi saalist hõikab: "Kui on must, näita ust!"
Vahepeal üritab kõnepulti ronida pikemat kasvu linnamees, kes palub olla mõõdukamad ja sallivad. Ta kistakse maha ning paar ehitustööliste esindajat jagavad talle jalahoope.

Rüütelkonnas.
"Halb on see, et jätsime kriminaliseerimata vihakõne . Oleks pidanud kriminaliseerima ka natsionalismi ilmingud."
"Maal esineb palju vihakõnet. Vihakõnelejad süütavad mõisaid ja viinavabrikuid."
"Võib-olla oli see viga, et viinaaktsiisi tõstsime?"
"Ei olnud. Talumatsi koht on mõisapõllul, mitte joomalauas. Parem olgu maa tühi, kui joovaid matse täis."
"Me peame levitama tervislikke eluviise."
Parunihärrad avavad järjekordse konjakipudeli.

Tartus peab kõnet prillidega koolmeister.
"Me peame survet avaldama õukonnameediale. Tuleb lahti lasta tsaari- ja parunitruud ajakirjanikud ning asendada need progressiivsete lehemeestega. Lehed on täis liberaalset ja töörahvavaenulikku möla. Meie artikleid ei avaldata."
"Pead hakkavad veerema," kõlab märkus publiku hulgast. Seejärel hüüab vahele üks noormees, tõenäoliselt gümnasist:"Ma avaldasin valenime all "Ristirahva Pühapäevalehes " loo, kus kritiseerisin talurahvast ja see lugu avaldati."
Kõneleja jätkas: "See näide räägib enda eest. Lugu ei ole ainult ajakirjanduses. Ka teatris levitatakse töötavale talurahvale võõraid nn liberaalseid väärtusi. Me peame survestama."
"Maha liberastid!" hüütakse mitmest suust.

Rüütelkonna meeleolu on muutunud mõtlikumaks.
"On tugevnenud surve ajakirjandusele. Nõutakse endale rohkem leheruumi."
" See on ohtlik. Kui langevad riiklikud seitungid, siis teistega läheb kiirelt."
"Hiljaaegu oli selline lugu, et ühe seitungi peatoimetaja kutsus enda juurde lehemehe ja palus sellel oma juttudes olla maarahvasõbralikum."
"Tean, see mees oli saanud kirju talunaistelt, kes teda ähvardasid."
"Ennekuulmatu. See on surve vabale mõttele. Mis ta siis kirjutas? Et talumatsid on saast, see on ju fakt."
"Mina seda lehemeest ei loe, aga kaitsen tema õigust oma arvamusele."
"Mina vaatan muide iga nädal seitungit ja kui seal ei ole karikatuuri talumatside kohta, siis on midagi lahti."
"Vestlesin hiljuti telegraafi teel Vaterlandi sõpradega ja nemad on väga mures meie ajakirjanduses toimuva pärast. Matsirahvas tahab hävitada 700-aastase Euroopa-poliitika."
"Nad survestavad ka teatreid. Lubavad Saksa Teatri  rahastamismudeli üle vaadata. Ennekuulmatu, Saksa Teater käis ju eelmise sajandi algul Kuramaal uue teatrikunsti festivalil."
"Peterburis ei mõisteta meid."

Tartus on jälle uus kõneleja. "Me peame vähendama alkoholiaktsiisi. Me ei oota mõisa viinavabrikust aktsiisiviina, me tuleme võtame selle ise! Meie sotsiaaldemokraatlik retoorika ei muutu! Ärge lootkegi!"

Rüütelkonna koosolek läheneb lõpule.
Hakatakse sõnastama resolutsiooni. "Üheõnaga. Tuleb maale saata karistussalgad. Need hakkavad korraldama erinevaid töötubasid, kus matsidele õpetatakse poliitilist korrektsust ja Vene Impeeriumi ühtsust. Kas on veel sisendeid meie resolutsiooni?"
"Tuleb võidelda vihakõne ja äärmuslusega"
"Tuleks märkida ära ka töötubades kasutatavad argumendid - vits ja püssikuul."
"Just. kas kõik on poolt. Nonii, oleme jõudnud konsensusele."

Tartus sätivad rahvaasemikud end koduteele ja arutavad omavahel kuuldut,
"Nüüd on parunitega kööga. Mõisateerulli aeg on läbi."
"Just. Kodus räägime ka, et viina saab nüüd niisama."
"Pole muud midagi kui mõisale tuli otsa. Igatahes!"
"Ütleme, et Prantsusemaalt on meile abi tulemas."
"Ameerikamaa lööb ka trumbi lauale."