Saab üks aasta jälle läbi. Aasta, mille 20.mai nii julmalt kaheks jagas. Või oli see 14.märts, mil isa sai arstilt kurjakuulutava diagnoosi. Tagantjärele pole sellel kuupäeval mingit tähtsust, sest on fakt, et isa enam ei ole. On ainult kääbas Haapsalu metsakalmistul.
See oli elumuutustega harjumise aasta. Aasta, mil jõudis pärale see, et mina pean seda majapidamist ülal pidama. Seni on hakkama saadud. Olin lükanud autoga sõitmise alustamist ikka edasi ja edasi. Nüüd siis sõidan, harjun sellega ja muutun mugavaks ning üha vähem liigun jalgsi. Ei ole nõus väitega, et auto annab vabaduse. Vabaduse millest? Vahest ehk ühistranspordist, vabaduse kindlatest sõiduaegadest, marsruudi valikust. Annab vabaduse minna Lätti viina järele siis kui süda lustib? Samas tekitab ta sõltuvuse. Enam ei saa vana-aasta päeval õllepudelit avada siis kui tahtmine tuleb, vaid siis kui vajalikud sõidud tehtud. Mitte, et pudeliavamine on vabaduse tunnus, pigem üks teine seotus, aga ikka. Ja enese teadmata hakkavad sõnavarra tekkima lausekatked: "Mis sa kurat uimerdad!", "Ei näe, et roheliseks läks või!" jne! Tärkava sõltuvuse tunnus, mis muu.
Sel aastal sai täis ka üks oluline number. Number, millest alates hakatakse juubeleid lugema. Ja on tegelikult hea, et lootusetu ootuseajatõttu suurt sünnipäeva ei peetud. Mida sellest paljast numbrist ikka tähistada.
Jätaks nüüd selle isikliku loo, et vaadata kaugemale. Ei hakka rääkima kohalikest valimistest. Läksid nagu nad läksid. Ehk pididki nii minema. Ei räägiks maksundusest. Niikuinii ma tuleval aastal sissetulekutest kaotan. Räägiks hoopis sellest, mida on liiga palju. Nii meil Eestis, kui mujal laias ilmas.
Minu arvates on nii Eestis kui mujal maailmas liialt palju poolitsemist. Nii vasak- kui parempoolitsemist. Liiga palju tahetakse keegi olla. Kui kunagi määras sinu ilmavaate ära see, kust sa pärit olid, kellena sa töötasid, siis nüüd see enam nii ei ole. Vanasti hääletas tööline ausalt vasakpoolsete poolt. Sotsialist tundis tööliste rasket elu. Tihti oligi sotsialist tööliskeskkonnast pärit, teadis mismoodi töörahvas elab. Ta oli võib-olla väheharitud, aga elu tundis. Tänane vasakpoolne on palju lugenud midagi ja millestki ning on omaarust tark. Ta oskab sekundipealt nimetada mingit Lääneilma vasakmõtlejat ja seda siis vigases eesti keeles tsiteerida. Aga ta ei tunne lihtsa rahva elu, nende rõõmu ja muret. Vaat sellist tüüpi võibki pidada vasakpoolitsejaks. Ega parempoolitsejad paremad pole. Parempoolsus ei ole teatava nahavärvi haigluseni minev vaevamine ega ebatraditsioonilise seksuaalsättumuse vastu ülisõjakas võitlemine.
Ongi raske öelda, kes ma siis olen. Konservatiivsus, selle väärikas alalhoidlikumas vormis on mulle kordi sümpaatsem kui liberalism või sotsiaaldemokraatia. Ja pean kahjuks tõdema, et üle pika aja ei tea kelle poolt peaks valimistel hääletama.
Liiga palju on meil paljusõnalisust, lobisemist mittemillesti. Tihti üritatakse ühiskondliku väitluse keskpunkti tuua üheksateistkümnenda järgu teemasid. Liiga tihti jäetakse kasutamata võimalus lihtsalt olla vait - nähakse targemad välja.
Veel üks asi häirib. Inglise keelt on meie avalikus ruumis kuritegelikult palju. Keeleoskus on vajalik, kuid ei pea seda oma rahvuskaaslastele totakalt eksponeerima. Olgem uhked oma keele ja kultuuri üle.
Saigi üks vananeva ja kurjaks muutuva mehe jutt. Head vahetusmomenti.
