Täna on kohalike võimuorganite valimispäev. No mis päev ta enam - suurhulk rahvast on käinud eelhääletamas või võtnud osa salakavalast kübervalimiste eksperimendist.
Siinkohal on paslik meenutada oma esimesi valimisi.
See oli kaugel 1987.aasta jaanikuul. Kolm aastakümmet tundub olevat ikka üsna pikk aeg, sest vahepeal on terve hunnik valimisi ajamerre voolanud. Toona peeti samuti kohalike omavalitsuste valimisi, kuis siis kandsid need võimuorganid rahvasaadikute nõukogude nime. Veelgi enam, oma valikut ei teinud ma koduses Eestis, sest teenisin sundaega Vene kroonus. Tuletan vahepeal meelde, et Eesti kuulus tollal Nõukogude Liitu ehk korrektsemalt - oli NSV Liidu poolt okupeeritud.
1987.aasta juunis olin minu sõjaväeteenistuse kohaks Kaliningradi oblasti Bagrationovski rajooni Dolgorukovo asulas paiknev tankipolk. Sõdurid said osaleda kahtedel valimistel: Kaliningradi oblastinõukogu ja Bagrationovski rajooninõukogu valimistel. Tollal ei olnud valimistel teatavasti mitut kandidaati, piisas ühest kandidaadist ühele kohale. Meil tuli langetada järgmine valik: oblastinõukokku tuli valida keegi kohalik piirivalveülemus Bagrationovskist, rajooninõukokku kandideeris keegi lüpsja naaberküla lehmalaudast. Kuigi valituks osutunu oli teada pärast kandidaadi nime väljaütlemist, mängiti valimiskampaaniat. Kandidaat pidi ju oma valijatega kohtuma. Toodi meiegi väeossa tulevased rahvasaadikute nõukogu liikmed vaatamiseks. Õigemini toodi üks, sest piirivalve alampolkovnikut esindas keegi muu piirivalvur. Too siis rääkis väeosa klubisse kokku aetud unistele sõduritele sellest kui tore, tark ja aus inimene on too ohvitser, kes pealegi on kommunist ja toetab perestroikapoliitikat. Lüpsja aga oli isiklikult kohal. Ta istus tagasihoidlikult laval ning kui sõna sai, siis teatas, et toetab tuliselt perestroikat ja teeb kõik, et meie helge tänapäev muutuks veel helgemaks homseks. Lisaks sai sõna üks leedulasest seersant, kes kutsus kõiki osalema valimistel ja hääletama lüpsja poolt. Siinkohal võiks teha kõrvalepõike sama aasta sügisesse, kui väeosa väisas Balti sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Grišin. Jälle aeti sõdurid klubisse kokku ja kindral kukkus seal esinema. Keset esinemist nägi ta saalis üht magavat sõdurit. See oli toosama leedulasest seersant, kes lüpsja poolt hääletama kutsus. Kui kindral kuulis, et magaja on leedulane , siis asus ta kohe sõnades kõiki Balti rahvaid seina äärde panema.
Lõpuks jõudis kätte valimispäev. Nädala sees olin komandeeringus Kaliningradis, kus oli remondis lahingumasin BMP, mille komandör ma kirjade järgi justkui olin. Valimispäevaks kupatati kõik sõjamehed oma nimekirjapolkudesse tagasi, nii oli ka minuga.
Valimispäeva hommikul polnud tavapärast äratust, sest veidi enne ettenähtud äratusaega hakkas mängima kõva muusika. See oli nähtavasti tehtud selleks, et sõdur ei oota äratust, vaid tema süda kutsub teda valimisjaoskonda jooksma. Meie pataljoni staabirühm, kuhu kuulusin, liikus poolrivikorras koheselt klubi suunas. Sinna jõudes võttis valimiskomisjon rühma nimekirja ette, igaühele pisteti kätte kaks valimissedelit, kuhu oli trükitud kandidaati nimi ja kästi valimiskabiini ronida. Kabiinis oli lauake ja sellel pastakas. Võtsin pastaka kätte ja mõtlesin mida sellega tegema peaks. Kas tõmmata rohelisel paberilipakal olev nimi maha? Midagi ju peab pastakaga tegema, sest muidu teda ju välja ei panda. Mõtlesin ehk pool minutit ja leidsin, et ei tee ikka midagi ning väljusin kabiinist ja viskasin sedelit ettenähtud kastidesse.
Kui hääled olid antud ootas tavapärasest pisut rikkalikum hommikusöök ning sellele järgnes pühapäevane molutamine. Valjuhääldeist mängis muusika - pidupäeva puhul lasti nõukogude hittide kõrval ohtrasti Modern Talkingut. Ühel hetkel aga pühkes paanika, sest kadunud oli meie pataljoni kuulub tadžikist laomees, kes arvatavasti põnnas oma laos. Kindlasti too sõdur leitigi, ei viitsinud otsinguid jälgida. Selge oli aga see, et tänu sellele tadžikile ei võitnud väeosa sotsialistlikku võistlust, sest mingi teine polk jõudis mõni minut ennem 100% valimisosaluseni.
Sama päeva pealelõunal oli juhtunud üks teine huvitav juhtum. Üks meie polgus teeniv teine eestlane rääkis, et tema juurde oli tulnud polgu parteisekretär ja hakanud talle etteheiteid tegema. Teemaks oli kandidaadi nime mahatõmbamine valimissedelilt. Sellise vääritu teoga võis sekretäri arvates hakkama saada ainult mingi baltlane, sest nad on ju kõik fašistid. Ei olnud midagi imestada. Sama parteisekretär tuli paar kuud hiljem kui Eestis olid juba aset leidnud Hirvepargi sündmused minu juurde ja hakkas sel teemal rääkima. lisades, et minusugune fašist kuulab kindlasti välismaa raadiojaamu.
Igaljuhul osutusid kandidaadid valituks. Valimisosalus valimisringkonnas oli 99,8% ning kandidaatide poolt hääletas samuti 99,8%. Mina aga ootasin pakki kodust, kus sees olid Töörahva Lipud (Haapsalu rajoonileht), et teada saada kuidas kodus valiti. Teatavasti leidis aset nn Haapsalu eksperiment - esmakordselt oli võimalik valida mitme kandidaadi vahel.
