Praha. 20 aastat hiljem

1996.aaasta lõikuskuul viibis õppereisil Prahas Läänemaa Seuraliidu muinsuskaitsetoimkond. Toonased reisreisimälestused said valatud  kirjalikku vormi ning see leidis avaldamist maakonnalehe Lääne Elu veergudel.

Praha. August 1996

Kaks aastakümmet on pikk aeg. Selle aja jooksul jõuab palju muutuda  - muutud ise ja muutub ümbritsev maailm. Kaob nooruseuljus, paljud kunagised seisukohad langevad kokku, asemele tuleb kaalutletus ning arusaamine elu kaduvusest. Kakskümmend aastat peaks olema paras distants ajalises mõttes, et külastada uuesti esimese "ekstreemreisi" sihtpunkti ja tunda end hetkeksi noorena. Arhiivihunnikust sai väljakistud kunagised mälestused ja neid võrrelda tänapäevaga.

Loomulikult on praegu olukord teine. Enam ei pea loksuma pikalt rongis marsruudil Tallinn-Šestokai-Varssavi-Praha. Ei pea vedama seljas seljakotti, kus on hulk konserve ja kuivikuid. Praegu lendad lennukiga Tallinnast läbi Riia Prahasse. Hommikul oled Haapsalus ja varasel pealelõunal Prahas.  Linnatranspordis sõidad nüüd ikka kehtiva piletiga ja isegi söögikohtades annad jootraha. Aga pole enam avastamisrõõmu, vaid on faktidele kinnituse otsimine.

Täpsuse huvides lisan, et selle kahekümne aasta jooksul olen Prahas muidugi rohkem käinud - vähemalt viis korda. Need kõik on olnud aga üsna lühikesed sutsakad - nii pool päeva.

Niisiis, 7.augusti varasel pärastlõunal olin Prahas. Lennujaamas sai pangaautomaadist kistud välja natuke Tšehhi kroone (1 euro on umbkaudu 23-27 krooni). Nüüd kui meie armas kroon on kaduvikku vajunud, jätan tšehhi raha noortepärase väljendi kõšš kasutamata - lihtsalt tšehhi kroon. Vookleva järjekorra tõttu leidsin hõlpsasti üles lennujaamas paikneva sõidukaartide müügikoha ja soetasin endale 72-tunnine linnatranspordi sõidukaardi. Kolmepäevane pilet maksis 310 krooni ja seega tee linna oli vaba. Algul sõit bussiga metrooni ja sealt siis metrooga hotelli lähedale. Juba siin oli viimase - 2008. aastal toimunud külastusega - võrreldes midagi muutunud. Metrooliini A oli pikemaks veetud ja ümberistumine bussilt metroole toimus kaks peatust õhuväravale lähemal. Eelnevalt väljavalitud hotell Fortuna City asus Strašnicka linnaosas, vana ja uue Strašnicka piiril. Vana Strašnicka ole ehitatud enne II maailmasõda, uus peale sõda. Ööbimiskoha väljavalimisel oli siis kaks kriteeriumit: metroopeatuse lähedus ja taskukohane hind. Hotell kuulus niiöelda büdžetthotellide hulka, juba tema endine nimi Solidarita viitas sellele. Majutusasutuses oli valmistutud minu vastuvõtuks. Eesti külalisele kodusema fooni loomiseks oli väga palju kujunduses kasutatud lillat värvi - otsene vihje Teliale. Hotelli sisenedes  kostus vestibüülis venekeelset juttu - seal olid võtnud koha Kasahstani spordidresse kandvad kodanikud, kes nuhvlitest proovisid saada uudiseid olümpiamängude kohta. Ei lasknud end häirida, möllisin end võõrastemajja sisse, viskasin reisikoti oma kümnenda korruse tuppa ja tormasin linna peale

Vaade Vitkovi mäelt. Keskel "Jakeši sõrm"

Vitkovi mägi ja armeemuuseum

Korraliku ja karskeid eluviise hindava kodanikuna tuli enne Praha põhiväärtuse õlle kallale asumist külastada paari muuseumi. Esimene valik langes Vitkovi mäel olevale rahvusmonumendile. Mõned peatused trammiga ja siis natuke bussiga ja olingi mäe jalamil. Kahjuks kujunes ronimine mäkke tänu palavale ilmale kurnavaks. Aga üles ma sain.
Põhiosa memoriaalihoonest moodustas muuseumilaadne püsinäitus Tšehhoslovakkia ja Tšehhia ajaloo ristteedest. Väljapanekud rahvusliku liikumise tõusust 19.saj. II poolel, Tšehhoslovakkia riigi tekkest, koos selle riigi kolme isa Masaryki, Beneši ja Štefaniku piltidega. Seejärel stendid Müncheni kokkuleppest, II maailmasõjast, kommunistlikust riigipöördest 1948, Praha kevadest ja sametrevolutsioonist. Kõik oli see oli etteaimatav. Ometi lasus sellel ehitisel ajaloo taak. Kuna rajatis püstitati õitsva sotsialismi tingimustes, siis loomulikult võis seal leida nn nõukogude sõjameestele pühendatud saali. Hoopis huvitavam oli aga fakt, et ehitis oli kunagi kasutuses Tšehhoslovakkia kommunistide juhi Klement Gottwaldi mausoleumina. 1953.aastal hinge heitnud Gottwald otsustati Lenini ja Stalini eeskujul muumiaks teha ja siis rahvale vaatamiseks välja panna. Algul sai töörahvas oma surnud juhti vaadata sõjaväevormis, pärast "sulaaja" algust pani muumiale selga tsiviilülikond, aga 1962.aastal otsustati Gottwaldi surnukeha ära oõletada ja maha matta. Ehitis jäi kasutult seisma. Praegu võib vaadata ruume kus tegeleti surnukeha hooldamisega.

Žižka monument

Hoonest väljaspool asub vaateplatvorm, kus avaneb hunnitu vaade Praha linnale. kahjuks otsustas minu olümpialikku nime kandev digiseebikas rikki minna ja hakkas tegema kaunite fotode asemel kunstiliste triipudega ülesvõtteid ja seetõttu osutusid Praha vaated pigem alternatiivkunsti tähtteosteks, mitte kaunisfotodeks. Platvormile on paigutatud ka suur rahvuskangelase Jan Žižka monument, mida peetakse Euroopa suuruselt kolmandaks ratsamonumendiks.

20 aastat tagasi asus armeemuuseum Prahas Hradčany piirkonnas. Siis me muuseumi piletit ei ostnud, vaid jooksime lihtsalt sisse. Nüüd oli muuseum kolitud Vitkovi mäe jalamile. Meie toonasest külaskäigust oli õppust võetud ning külastus oli tasuta. Põhitähelepanu oli pööratud sõjaväevormidele nii eelmise külaskäigu ajal ja ka nüüd. Vahest enim ruumi oli kulutatud tšehhi sõduritele I maailmasõjas ja sellele järgnevatel aegadel. Uue blokina oli tekkinud sõjaliste aumärkide stend, kus teiste seas leidsin Kotkaristi aumärgi, mis kunagi oli annetatud esimesele Tšehhoslovakkia presidendile Masarykile. Ja nüüd põhiväärtuste juurde!

Kordamised esimesel Praha õhtul

Kõigepealt ootas ees taaskohtumine lokaaliga U Dvou kocek. Kakskümmen aastat tagasi kirjutasime nii: "Päris tore koht oli U Dvou Kocek (kahe kassi juures). Õlu maksis seal 16,5 kõssi. Õlleks oli seal Pisner Urquell. Juba hommikul oli sinna üks naine tulnud oma muret matma, samuti põikas sealt läbi üks naise poolt poodi saadetud mees."
Nüüd külastasin asutust õhtu algul. Nüüdseks on kahe kassi kõrts asunud ise õlut tootma. Saadaval on nii hele kui tume variant. Pilsner Urquell on aga endiselt tellimisnimekirjas. Kõrvallauas oleva seltskonna jutust sain aru, sest nad suhtlesid nn rahvastevahelise suhtlemise keeles. Edaspidi kohtasin palju vene keelt kõnelevaid turiste.

Õllekraanid U Medvidkus

Vaid veidi maad kahe kassi kohast eemal asub U Medvidku. Seda paika on vahepealseteligi aastatel külastatud ja ma teadsin, et kõrts pruulib ise õlut. Kunagi aga kirjutasimegi nii: "Ühte kuulsamat tšehhi õlut Budvari mekkisime restoranis U Medvedku. Lokaal ise oli kallis, hinna sisse kuulus elav muusika". Seekord muusika ei kõlanud, ainsaks heliks oli külastajate jutuvada. Valitud pruulis 1466 osutus meeeldivaks suupisteks. Hinnakiri nüüd kallis ei tundunud.

Konvikti nimelise asutuse kohta sai kunagi kirjutatud."U Konvikta jäi meelde selle poolest, et kõrvallauas istusid meie hõimuveljed soomlased. Supp oli seal hea, koht ise aga liiga lakutud." Praegu küll ei saa väita, et tegu oleks "lakutud" kohaga, pigem on tunda väsimuse märke. Ometi oli sealne seakoot maitsev ja kõrvale rüübatud filtreerimata Radegast  täiesti suupärane.

"Järgmisena astusime sisse restorani U Vejvodu. Meeldivaks elamuseks kujunes guljašisupp, mille kõrvale võtsime Staroprameni õlut." Praegu on Staropramen asendunud Pilsner Urquelli ja selle sõsarõlledega. Minu valik langes tumedale õllele Master. Guljašisuppi seekord menüüste ei leidnud. Koht ise oli rahvast tühjavõitu. Seinale kinnitatud ekraanilt valgusid saali olümpiamängude võistlused. Aega ajalt astusid sissse Aasia päritolu turistid, vaatasid ringi ja lahkusid. Küllap veendusid, et riisiroogi ei pakuta. Muide, Aasia turiste oli Prahas meeletult.

Aeg oli esimene päev lõpetada ja tagasi hotelli minna. Enne hotelli sai veel läbi astutud Pivni stani nimelisest asutusest , mis kujutas endast üles seatud suurt telki, kus sai olümpiat vaadata, juua Krušovice õlut ning slivovitsi.




Mingem üles mägedele

Vaade Hradčanyst Mala Strana linnaosale

Hradčanysse otsustasin minna varahommikul kui rahvast veel vähe  ja lõõskav päikegi ei vajuta lagipähe. Metroorongiga sai sõidetud mäe jalamile, siis ronitud pikka tõusu mööda üles. Kitsas mäkketõusev tee ei hiilanud rahvarohkusega, minu ees liikus vaid grupp seljakotirändureid. Järsku märkasin, et need peatati mundrikandjate poolt ja kästi kottide sisu ette näidata. Ahhaa, see ongi uus Euroopa julgeolekuolukord! Minusugune ilma kandamita härra lasti mõistagi ilma vaatluseta lossi sisse.
Kõigist Praha "toompea" objektidest valisin välja külastamiseks Püha Vituse katedraali, Püha Jüri basiilika, Kuldse tänava ja vana kuningalossi. Vaatamat varasest tunnist tungles objektide ümber turismigruppe. Huvireisijate hulgas andsid tooni Aasia päritolu tegelased. Kõigist külastatud objektidest enim paelus mind vana kuningaloss. Eelkõige see, et leidsin üles akna, kust 23.mail 1618 visati aknast välja keisri saadikud - sündmus, millest sai alguse Kolmekümneaastane sõda.
Hradčanyst väljusin teise värava kaudu. Sinna oli kogunenud tohutu rahvamurd, mis moodustas millegi järjekorralaadse. Kõik nad ootasid kottide läbivaatust lossi territooriumile pääsuks. Selline olukord tundus loomulik, sest sealtkaudu sisenesid grupid, kes olid suurte bussidega toodud ning vältisid jalgsikulgemist mööda mäenõlva.

Mina aga laskusin mööda Mala Strana tänavaid alla, et sealse linnaosa keskplatsil istuda trammile ja sõita Smichovi linnaossa. Päike hakkas üha enam lagipähe paistma, kuumus tegi üha enam liiga. Korraks tundus, et minust möödus eestikeelne turismigrupp. Või ma eksisin?

Smichovi õlletehase külastamine

Staroprameni keskuse fuajee

Smichovi linnaosas asub Staroprameni õlletehas. Oma reisidel olen külastanud näiteks Guinnessi ja Carlsbergi tehaste külastuskeskusi-muuseume. Otsustasin võrrelda. Tramm tõi mind üsna Staroprameni külastuskeskuse lähedale, paarsada meetrit jalgsi kõmpimist ja olingi päral. Külastuskeskuse töötaja näis olevat külastaja üle imestunud: "Kas te saite meie kohta teada turismiinfost?". Vastasin , et ise tulin selle peale, et Staroprameni tehas üles otsida. Ostsin pileti, millele anti manusena kaasa õllekork, mille sai külastuse lõppedes kolmandikliitriseks õlleks vahetada.
Väljapaneku vaatamine pidi toimuma raudselt giidi saatel. Kusjuures giidi füüsiliselt ei eksisteerinudki, sest jutt tuli kusagilt kõlaritest. Kuna mina ainuisikuliselt moodustasin turismigrupi, siis sain valida giiditeenuse keele. Valisin venekeelse teenuse - näete ma ei ole eurooplane, olen ikka diktatuurimeelne inimene. Koguse sellise uuenduse võlu ammendus kuuest muuseumitoast esimeses. Lugu oli nimelt selles, et sa ei saanud järgmisse tuppa edasi minna enne, kui audiogiid oli oma  jutu lõpetanud - enne lihtsalt ei süttinud järgmise toa valgus. Mul olid kõik stendid juba läbi vaadatud, aga ikka see nähtamatu jutustaja latras. Kõige tüütavam oli see tuba, kus räägiti sellest kuidas õlut tehakse. Ma ei viitsi juba ei tea mitmendat korda vaadata pilte odrapõllust, voolavast veest ja humalakäbidest, mis jooksid mööda seina. Pidin siiski ootama kuni jutt lõppeb ja saan järgmisse saali minna. Arusaaja inimesena mõistan, et sinna saabuvadki nö turismigrupid, kes õlletööstusest on kusagilt ähmaselt kuulnud ning samas mõistsin külastuskeskuse töötaja küsimust. Villimisliini imiteeriv konveier oli siiski huvitav leid. Lõpuks jõudsin, siis viimasesse saali, mis osutus baariks ja sain õllekorgi õlle vastu vahetada. Päeva esimene õlu on ikka hea.
Otsustasin pilgu heita ka suveniiriletti, kuid selle seis oli nõder. Pakuti müüa paari õllekannu, mõnd plakatit, plekksilti ja üht pleekinud polosärki.

Läbi kesklinna Vyšehradi

Sõitsin Smichovist metrooga kesklinna tagasi. Aeg oli niikaugel, et võtta pisike suupiste ja järgmine õlu. Ette jäi Novomestsky pivovar. Sellesse pruulipubisse saabumiseks tuli läbida pikk koridor ja laskuda  keldrisse. Peale kannukest õlut ja taldrikutäit küüslaugusuppi tulin taas maapinnale. Sammusin veidi edasi ja kohe meenus tsitaat 1996.aastal ilmunud reisimärkmeist: "Vähemlevinud Braniku õlut saab kohas nimega Branička formanka, mis asub peatänavast veidi eemal". Me pidasime toona peatänavaks Vaclavi väljakut, kuid tänav, mille ääres lokaal asub on elava liiklusega ja kulgeb rahvusteatri kõrvalt läbi. Mõistagi ma sisenesin õllekasse, tellisin odava Braniku õlle ja vaatasin koos teiste sealistuvate meestega telerist spordiülekandeid.
Aga nüüd metroosse ja Vyšehradi. Asub see kunagine kindlus keskusest kolme metroopeatuse jagu eemal.  Nii nagu kakskümmend aastat tagasi jäi nüüdki maa alt väljudes ette üüratu kongresside palee. Kui toona

toimus seal mingi madalate temperatuuride füüsika konverents, siis nüüd valitses palees vaikus.
Vyšehradi kindlusesse minnes pidin häbiga meenutama isiklikku eksimust kunagistes reisimärkmetes. Üritasin vaimu panna ja märkisin siis, et Vyšehrad on seotud nende Ida-Euroopa riikidega, kes tahavad NATOsse. Ei olnud mul siis aimugi, et tegemist oli hoopistükkis Ungaris paikneva samanimelise linnaga, mitte Prahas oleva kindlusega. Jalutasin kindluse läbi, nautisin Vltavale avanevaid vaateid, külastasin Vyšehradi basiilikat ning aega jätkus sealse kalmistugi jaoks. Endistviisi puhkavad seal paljud tšehhi kultuuritegelased, kuid siin kohal tahaks peatuda kõrvalpildil oleval mälestusehisel. See on pühendatud Milada Horakovale, Tšehhi poliitikule, kes mõisteti 1950.aastal toimunud stalinlike puhastuste käigus surma. Kohtus esines ta enesekindlalt ja sai niiviisi Tšehhoslovakkias toimunud stalinlike protsesside ohvrite võrdkujuks. Daam hukati, tema põrm tuhastati ja hauda tal seega pole. Vyšehradi kalmistul on seega ainult sümboolne matmispaik.

"Käi Švejki juures ka ära"

Selle päeva hommikul oli mulle helistanud tuntud eesti mälumängukorraldaja ja kui ta kuulis, et viibin Prahas lausus mulle eeltoodud sõnad. Võtsin selle kohustuseks ja sõitsin Vyšehradist tagasi linna poole ühe peatuse, et minna U Kalicha kõrtsi.

1996.aastal sai kirjuatud, et  hinnad olid seal kallid ja õhkkond liiga steriilne. Nüüd pelgasin kõrtsile lähenedes, et turismigrupid on asutuse umbselt hõivanud. Kui sisenesin, oli peasaalis ainult mõne laua taga inimmaterjal. Oli üks venekeelne seltskond, üks inglisekeelne perekond, kelle juured ulatusid ilmselt Hindustani poolsaarele ja üksik Jaapani või Korea turist, kes fotoaparaadiga tegelemise vaheajal ka õlut jõi. Kelner juhatas mu lauda, asetas kohe lauale liitrise Švejki pildiga õllekannu ja küsis söögisoovide järele. Minu valik langes tšehhi veresupile, mis oli selline huvitav roog. Ütleme lihtsamalt - verivorsti sisu on lisatud puljongile ning sinna on puistatud praeleiva tükikesi. Oli meeldiv suutäis. Aga kirjanduslikust eeskujust peab kõrts kinni. Lisatud pildil võib näha, et pakutakse õiget õlut. Suurteoses  vastab Švejk sapöör Vodička küsimusele U Kalichas pakutava õlle kohta, et seal pakutakse Velkepopovice õlut. Küsisin kelneri käest üle ja ta kinnitas, et joodav õlu on ikka Velkepopovice Kozel.

Püssirohutorn ja vahakujud

Karl IV vahakuju

Oli alles varane pärastlõuna ja veel oli aega mõnd muuseumi külastada. Florenci metroojaamast alates sai siis neid otsima hakatud. Praha Püssirohutorn väärib kindlasti külastust. Sai seal käidud 20 aastat tagasi ja siis sai sisenedes ostetud tudengipilet, mille tõestuseks näitasin Tartu Ülikooli raamatukogu mittekehtivat lugejakaarti. Nüüd ostsin loomulikult täispileti ja ronisin torni vaateplatvormile. Püssirohutorni otsast avaneb meeldiv vaade linnasüdamele, kauguses näeb Vitkovi mäge koos Žižka kujuga.
Pärast tornist laskumist ja edasi jalutamist jäi paremat kätt asutus nimega Gervin, mis kujutas endast vahakujude kollektsiooni. Eeskojas olid vaatamiseks väljapandud Marylin Monroe kuju ning tõsiseltvõetavuse rõhutamiseks meelitas rahvast kujusid vaatama veel ka Emil Zatopek. Lift viis kolmandale korrusele ja siis tulid kujusid vaadates allapoole. Kõrvu maailmanimedega nagu MIck Jagger või Tom Cruise võis leida tšehhi staare. Fotografeerisin hoogsalt kujusid, et kasutada neid mälumänguküsimustes. Tore oli vaadata Karel Čapeki, Karel Goti, Jan Husi, Golemi ja teiste sealsete superstaaride kujusid.

Tume õlu ja veel mõni tuttav koht

Legendaarset tumeda õlle kõrtsi U Fleku sai kaks aastakümmet tagasi kalliks peetud. Seekord aga tahtsin seda ilmtingimata külastada. Kui seni olin hakkama saanud maakaardita ja liikunud oma teadmistele vastavalt, siis nüüd tuli korraks karata infopunkti, pildistada linnakaarti ja selle järgi kohale minna.
Kõrtsi sisenedes olid enamik laudadest vene ja aasia turistidest hõivatud, kuid üks laud ootas spetsiaalselt mind. Istusin maha, koheselt seltsis minuga kann tumedat kesvamärga. Toiduks valisin traditsioonilise tšehhi guljaši kneedlikega. Kui roog saabus laekus kelner kandikuga, kus peal olid napsid, mida aperatiivideks kutsuti. Proovisin sellest küll loobuda, aga kelner oli osav:"No kuulge, see on traditsioon."
Võtsin siis ühe becherovka. Toit oli maitsev, õlu samuti. Õlle ja guljaši libedamaks allaminekuks tatsas saalis ringi akordionist. Arve koos jootrahaga ei olnud kallis. Pärast ostsin veel suveniiriletist U Fleku särgi. Ei anna ikka võrrelda meie nõmedate peenrestoranidega kus pakutakse mikroskoopilist toidupala ja küsitakse selle eest astronoomilist hinda. Pärast veel nutetakse, et kliente ei käi ning lisatkase seda, et eestlased ei ole veel euroopalikud, sest neile ei meeldi toiduga mängimine.

Pärast U Flekust lahkumist ootas ees kindel siht, mille kohta kunagi sai kirjutatud järgmist: "Ilusa elamuse saime kohast nimega Hostinec U Rotundy. Umbes 5 krooni eest sai pool liitrit Staropramenit."  Leidsin selle koha üles tänu eeltööle internetis. Lokaal oli telerist OMi vaatavatest tšehhi meestest pungil. Mehed ahmisid endasse värskeid spordiuudiseid ja liitrite kaupa odavat Staropramenit. Õlle hind oli meie rahas umbes üks euro. Aga ühtki purjus selli ei kohanud. Kõik oli kultuurne

Jalad lõid päevasest marssimisest tuld. Jalga topitud valed jalanõud andsid tunda. Tuli minna tagasi hotelli.

Killuke Eestit Böömimaa pealinnas

Olin varem teinud kindlaks, et Prahas on Eesti tänav. Estonska tänav  asus Vinohrady linnaosas Soome, Norra, Läti ja teise selliste tänavate kõrval. Loomulikult tuli selline vaatamisväärsus ära näha. Vinohrady linnaosa rajati 19.sajandil kunagiste kuninglike viinmägede asemele. Piirkonda on peetud kodanlikuks sealsete uhkete elumajade järgi.
Võtsin linnaosa külastamise ette hommikul kui pole veel liigpalavust ja kannatab jalgsi matkata. Metrooga sõitsin Böömimaa kunagise kuninga Podiebrady Jiˇri nime kandvasse metroojaama, mis asub peaaegu Vinohrady asumi keskel. Tulles maa peale võib leida modernse ehituskunsti näite kohaliku katoliku kiriku näol. Mitte eriti kaugel metroojaamast asub Praha teletorn, mida hambamehed ehitamisaegse kompartei juhi järgi hakkasid Jakeši sõrmeks kutsuma (ülal kusagil on see fotol näha).
Estonska tänavat otsides sain lõplikult aru mis asumi nimi on Vinohradi. Tänava leidmiseks tuli liikuda mööda kunagist viinamäge allapoole ning pärast tagasi üles. Tänava leidsin. Asus see villade rajoonis. Mõni villa nägi üsna väsinud välja, kuid meeldiv oli see, et tänaval oli kodu leidnud üks eraalgatuslik majanduskõrgkool.

Linnamuuseum

Kui ma Praha linnamuuseumi juurde jõudsin oli see juba avatud. Kahe aastakümne tagusest külastusest jäi meelde ainult suur 19.saj. Praha makett.  Makett on nüüdki tõmbenumbriks, aga aeg on edasi läinud. Muuseumi keldrikorrusel võis jälgida 3D filmi, mis oli valminud maketi põhjal. Ülakorrusel olev makett oli muudetud interaktiivseks - sai lasta kohtvalguse enda jaoks huvipakkuvale piirkonnale ja sai puutetundlikult ekraanilt infot otsida. Muidugi olid muuseumis olemas toad, kus olid väljas odaotsad, kivikirved ja viljahõõrumiskivid - minu erilised "lemmikud" maailma muuseumeis. Need ruumid ja lisaks keskaega käsitleva väljapaneku läbisin kiirelt. Kui aega võtsin, siis tuli tunnistada, et kümne minutiga sai pool muuseumi läbitud. Võib jääda kultuuritu inimese mulje, kuid ma ei lähe ju Prahasse vaatama pilti varaste põlluharijate asulast, mida olin näinud juba 7.klassis NSV Liidu ajaloo õpikus. See eelnev on siiski vist püsinäituste üleüldine häda. Muuseumis olevad kaks teemaväljapanekut olid kindlasti huvitavamad. Neist üks, mis puudutas Praha kinosid läbi aegade oli tõesti ülevaatlik ja hea. Teine oli peamiselt fotoekspositsioon küladest, mille laienev Praha oli 20.sajandil alla neelanud. Sellelegi polnud midagi ette heita.

Sportlik lähenemine juudikvartalile

Staronova sünagoogis

Kui muuseumist väljusin, siis hakkas taevast langema vihmapiisku. Esialgu oli vihmasadu laisavõitu ning ärevuseks polnud põhjust. Siiski otsustasin teha veidi sporti ja sisenesin asutusse nimega Sport bar, kus kohalike tšehhi töömeeste seltsis sai vaadata ülekandeid Rio de Janeiro mängudelt. Mõned mehed olid tulnud kohale otse objektilt, et väike õlu võtta.
Juudikvartalile lähenedes paistis, et vihmasajul hakkab eluvaim sisse tulema. Koukisin välja vihmakeebi ja katsin end kilega. Kohe meenus kunagine Läänemaa raadio reklaam, kus teatati, et Lihula leiba eelistatakse sellepärast, et tas ei ole säilitusaineid ja ta on pakitud kilesse. Tekkis omalaadne Lihula leiva tunne.
Juba kaugelt silmasin rahvahulka, mis tungles Hispaania sünagoogi piletimüügiakna ees. Osavalt paigutasin end piletijärjekorda, et mingitki  osa kvartalist külastada. Kui 20 aastat tagasi oli hinnaks 340 tšehhi krooni, siis nüüd oli see 480 krooni. Kõikide objektide külastamiseks oli piletihind natuke kõrgevõitu ja seepärast otsustasin külastada ainult Staronova sünagoogi.  Euroopa vanima tegutseva sünagoogi nägin ära, sain sealt omale järjekordse kipa. Muidugi tuleb märkida, et sisenemine muuseumi toimud seekord seaduslikult, piletit ette näidates. Mitte nagu eelmise sajandi lõpuaastail "lihtsalt sisse minnes". Ülejäänud vaatamisväärsused vaatasin ära väljastpoolt nagu 1996.aastal.
Juudikvartalist ei asu kaugel söögi ja joogikoht nimega Prague Beer Museum. Asutuses olev õllevalik oli sümpaatne, kuid toiduga olid lood kasinad. Menüüsse vaadates hakkasid silma tooted, mis sisaldasid nime burger, see tekitas hirmu.

Üle Karli silla ja tagasi Taškenti

Kahe Praha päeva jooksul oli mul Karli sild veel ületamata. Taevast endiselt tilkus vett ja julguse kogumiseks külastasin lokaali U Kata. Omal ajal sai kirjutatud järgmist: "Samas lähedal oli restoran U Kata. Peale Gambrinuse õlle sai tellida ka odavat slivovitsi. Meile kui eestlastele lisas kodust miljööd kahe Baeri pildiga rahatähe eksponeerimine seinal kõikvõimalike välisrahade seas."
Kuigi õlu, mida pakuti ei olnud enam Gambrinus, vaid midagi muud, siis tähtsaima oli koht säilitanud. Seinal oleval stendil avastasin Baeri pildiga kahekroonised. Neid oli seal kaks. Midagi oli siiski säilinud.

Veel kahes paigas tahtsin enne sillale siirdumist ära käia. Üks oli meie kunagine ööbimiskoht - suvine noortehotell. tegelikult ma teadsin, et seda maja enam ammu ei ole, aga vähemalt proovisin ära vaadata, mis sinna püstitatud on. Teine paik oli meie hommikusöögikoht, kus võtsime pudeli õlut ja sööiks mõned Lõuna-Moraavia road. Teadsin, et ka seda kohta pole olemas, aga soovisin näha, mis on seal nüüd. Vasakpoolsel fotol jäädvustatud see, mis ehitis seal kaugemal on kunagise ööbimiskoha kohale kerkinud. Parempoolsel fotol võib näha, mis nime kannab meie kunagine söögikoht.

Läbi rahvamurru, mis Karli silda täitis, jõudsin Vltava teisele kaldale. Laskusin treppidest Kampa nime kandvasse asumisse, et seal üles otsida Eesti saatkond. Polnud vaja vaeva näha, hoone leidsin hõlpsasti. Prantsusmaa välisesindus asub samuti seal lähedal.

Mööda silda Stare Mestosse naastes astusin sisse suveniiriärisse, kus müügimees demonstreeris oma geograafiateadmisi. Kuuldes, et ma olen Eestist, hooples ta teadmistega. Mainis, et on käinud Leedu pealinnas Riias ja lisas - küll veidi kahtlevalt - Eesti pealinn on Taškent. Ma muidugi parandasin härrasmeest. Muide, t-särgi ta käest ikka ostsin.

Kuldne tiiger, õllemuuseum ja jälle Švejk

"Omaette elamuse saime lokaalis nimega U Zlateho tigra, kuhu - me üritasime korduvalt sisse pääseda - tulutult." Niimoodi sai kirjutatud 1996.aastal. Kõrvalolev foto pärineb samuti sellest ajast. Kui me 2007.aasta esimestel päevadel Pühalt Maalt naasime ja Prahas aega parajaks tegime käisime aga "kuldtiigris" sees. Nüüd külastasin seda jälle. Kõik istekohad olid täis, oma pilsneriõlle rüüpasin ära püstijalu. Ühe laua olid hõivanud Aasia turistid, kes kolme peale olid ostnud ühe õlle. Kusjuures üks neist ei rüübanud õlut ka, vaid mängis oma telefoniga. No oli kurivaim. Aga käidud sai, märk oli maas.

Sama tänavat edasi astudes jõudsin kohani, mille nimi oli Pivni muzeum. See oligi päris muuseum. Astusin kangialusest sisse läksin administraatorilaua juurde ja lunastasin pileti. Huvitaval kombel oli see koht esimene ja ainus Praha reisi jooksul, kus minu õpetajakaart maksis ja sain hinnaalandust. Vaata kui huvitav - õpetajakaart maksab õllemuuseumis, aga kultuuripärandit pead külastama täisraha eest. Noormees, kes seal asju ajas, ei olnud kohalik, tema näojoontes peegeldusid Lõuna-Ameerika vihmametsad. Aga tööd poiss tundis. Ta taipas kohe, et minusugusele tümikale ei ole mõtet näidata järjekordselt pilte odrapõllust ja humalakäbidest. Mind juhatati kohe õllepudelite kollektsiooni juurde. Muuseumi eriliseks väärtuseks oli see, et külastuse lõpul sai külastaja neli väikest kannutäit väiksemate pruulikodade toodangut proovimiseks. Minu lauda laekus Vysoki Chlumeci, Cerna Hora ja Hlinsko toodangut. Need olid lõbusaks lõppakordiks muuseumikülastusele. Kuigi asutus polnud midagi erilist, tuleb hinnata tegijate entusiasmi.

Õhtusöök sai ette võetud restoranis Švejk, millel polnud küll nimetatud romaanitegelasega kokkupuutepunkte. Koht oli rohkem mõeldus turistide ligimeelitamiseks ja lisatud seinamaalingud olid koopiad suurromaani illustratsioonidest.

Lahkumine

Kolmapäeval oli aeg Prahast lahkumiseks. Oli aeg teha kokkuvõtted. Praktiliselt kõik samad kohad, mida 1996.aastal külastasime, said nüüd taas ära nähtud. Jah, enam ei ole U Kafkut ja pole keldriurgast Bunkrit - seda teadsin ilma nüüdse käigutagi. Ja seda, et uue sünagoogi lähedal U Pujcovni tänava õllekas on suletud saab vaadata Google kaardirakendusest. See-eest sai tutvumisala veidi laiendatud. Kõik see sai ära tehtud kolme päeva jooksul, ei läinud vaja kuut päeva nagu siis aastaid tagasi.  Aga toona oli see suuresti sihitu, kuid rõõmsalt muretu hulkumine, kus sa ei teadnud kuhu lähed. Nüüd oli tegemist eesmärgistatud liikumisega. Idealism oli asendunud praktilisusega.

Lugedes lehtedest ja jälgides uudiseid mõnest teisest Euroopa turismimekast, kus uudiste järgi pidevalt lõhkeb pomm, kõlab lask, vehib võsanuga ja sõidab veok, siis Praha tundub veel muretult turvaline.

Kolmapäeva lõunal võtsin lõunaeine Pivrneci nimelises kohas, mida sai samuti kunagi külastatud. Kõrtsi maalingud, mille autoriks oli tšehhi kunstnik Peter Urban sobivad hästi iseloomustama muretut Prahat. Ja ma ei taha siia lisada lõpuküsimust, et kauaks veel ...