Vana dokument jutustab: Makedoonia. Albaania. Kosovo

Paljud raamatud on alanud nii: "Otsisin midagi pööningul ja siis tuli sinna paigutatud asjade hulgast välja vana käsikiri." Minu jutt on umbes samasugune, ainult vana käsikiri tuli välja arvutist vana kontrolltööd otsides. Kirja oli see pandud 2008.aastal pärast reisi Makedooniasse, Albaaniasse ja Kosovosse. Seega tekst võib praegu tunduda imelik, kuid räägib see sellest ajast kaheksa aastat tagasi. Muutusi suurt tegema ei hakanud, vaid lükkasin selle siia üles. Panin kirjapandud lood ajalisse järjekorda ja rikastasin need alapealkirjadega. Vaat sellised olid lood ja mõtted eelmise kümnendi lõpus.


Surnukirstuga koos

Surnukirstu ümber sagisid mehed. Neid polnud viisteist, vaid viis. Nad haarasid kirstu, heitsid selle transportöörilindile, mis viis kurjakuulutava laadungi lennuki sisemusse. Kirstu järel sõitsid lennukisse meie seljakotid. Selliselt võiks kokku võtta Praha lennujaama aknast avaneva vaatepildi. Lennuk, kuhu kogu eelpoolkirjeldatud kraam mahutati, suundus Skopjesse. Algas järjekordne ringreis Balkani poolsaarel. Nagu tavaks – omavalitsusliitude ning kultuurkapitali toetuseta.

Paar tundi õhusõitu ning Skopje lennujaam võttis meie neljaliikmelise kamba vastu. Makedoonia tähtsaim õhuvärav kannab Aleksander Suure nime. Hoonet nähes oli pettumus siiski suur – kas selline väike hoone ongi suurmehe nimeline lennujaam. Antiikaja suurkuju kindlasti viskleks hauas kui saaks teda, et tema nimi on lennujaamale antud. Tema vallutas ära peaaegu kogu vanaaja tsiviliseeritud maailma ja nüüd antakse tema nimi mingile pisikesele lennujaamakökatsile, mis on vast veerand Tallinna lennujaamast. Kuid, miks peakski ta suur olema kui vaevalt igas tunnis lahkub või maandub üks lennuk.

Lennujaama ees sagis hulgaliselt rahvast. Kes tuli vastu võtma kauaoodatud külalist, kes tuli vaatama lennukiga sõitvaid inimesi, kes pakkuma taksoteenust Skopjesse sõiduks. Kusagil parkimisplatsil ootas meid tellitud rendiauto.

Edasi Prilepi ja Bitola peale

Makedoonia maastik liikus filmilindina autoaknast mööda. Eemaldusime pealinnast, et teha tutvust väiksemate Makedoonia linnadega. Veel veidi ning kiirteelt olimegi maas, väike kõrvaltee näis palju põnevam kui kiirtee. Autoraadiost hüüab raadiohääl sõnumeid Viljandi Tuleviku ja Narva Transi jalgpallimatšist - kohalikud on spordiennustusehullud. Kellaosuti näitas kaugelt üle keskpäeva ja seetõttu tuli pisut lõunatada. Kas teeääres hakkab silma mõni ühiskondliku toitlustamise ettevõtte? Kas räägib midagi söögikohtadest Üksildane planeet? Oh ei, raamat vaikis, tuli ise silmad lahti hoida. Gradsko linnas mingis teeäärses restoranis tegime peatuse. Juhuslikult sai astutud õigesse restorani – lahke pererahvas, traditsiooniliste balkani roogade odavad hinnad ning lisaks tellitule kostitati veel kohaliku murelikeedise ning aiast korjatud värskete aprikoosidega. Mõttetu oli ja on seda kohta reisijuhtidest otsida, need õpetavad rohkem kus ameeriklane saaks pitsat või hamburgerit vitsutada.

Õhtu eel saabusime Prilepi linna. Prilep oli võetud reisi kavva Erki tungival nõudmisel, sest seal pidi olema mingi klooster ja mingid Püha Marko tornid (ikka Üksildase planeedi järgi). Et mind nõusse saada uuris ta kusagilt välja, et seal linnas pidi toimuma õllefestival. Uurisin järele, et tegelikult küll grill- ja õllefestival ja liiatigi oli see üritus eelmisel aastal juba ära. Aga kloostrit võib ju vaadata ja torne ka.

Linna jõudes paistis asula kaunis tolmune ja igav. Keset linna, keskaegsete varemete kõrvale, oli asetatud mingi kuju – loomulikult Aleksander Suur ise. Ja see oligi linna ainuke vaatamisväärsus. Läksime siis kloostrit ja torne otsima .Leidsime linnast eemal mingi kloostri, kuid see polnud see, millest reisijuht oli pajatanud. Tornide otsimisega oli veel suurem probleem, sest üks kloostriasukas rääkis, et ronige mäe otsa, siis näete. Aga mägi pole Makedoonias mingi künkalaadne moodustis madala maastikuga Eestis. Mägi on ikka mägi. Pahaaimamatult asusime ronima ja see polnud kerge. Teerajake muutus üha ahtamaks, juba jäi seljataha mäejalamil olnud lehma- ja lambakari. Rada lõppes ja peagi astusime mööda päikesest kõrvetatud rohtu. Sisalikud ja ussid toimetasid kividel ning kõrbenud rohus. Palav oli, higi voolas. Ja kui lõpuks peaaegu tippu jõudsime, siis selgus, et torne seal polegi ja veel paar kilomeetrit tuleks kuhugi minna. Enam ei viitsinud, lihtsalt ronisime alla tagasi. Kuningas Marko hiljem siiski leidsime – Prilepi õllevabriku õllesildilt.

Kui esialgne reisikava nägi ette ööbimise Prilepis, siis pärast väsitavat mägironimist ning väikest ringkäiku linnatänavail, otsustati jõuda õhtuks Bitolasse. Prilep tundus kuidagi nii igav, lootusi pettev ja tolmune. Ning mingit festivali loomulikult polnud. Niisiis, edasi Bitola peale.

Bitola ei asu Prilepist eriti kaugel. Tegemist on Makedoonia suuruselt kolmanda linnaga (mõni allikas väidab, et koguni teisega). Linn oli tähtis juba Türgi impeeriumi aegadel ning tänaseni elab seal suur türgi kogukond. Islami mõjust andsid märku mitu linnas olevat mošeed. Vanalinn on üsna tore ja kenasti säilinud. Õhtuti muutub peatänav hiiglaslikuks promenaadiks, kus linnarahvas edasi-tagasi jalutab. Bitolast leidsime ühe meeldivaima kohalikke roogi pakkuva restorani. Road olid suured ja maitsvad, teenindus suurepärane ja hind oli üle mõistuse odav. Eestis tuleks selliste toitude-jookide eest välja käia 2-3 korda suurem summa. Sama asutuse õues sai suurelt ekraanilt jälgida ka jalgpalli EM-i. Parasjagu käis Vene-Hollandi mäng ja kohalikud olid Venemaa poolt. Slaavi veri on ikka paks!

FYROMist Aleksander Suure juurde

Kreeka piir pole Bitolast kuigi kaugel. Miks mitte käia Kreekaski ära, sest seal on kuulsad Aleksander Suurega seotud paigad. Üsna Bitola külje alla jääb muistne Herakleioni asula. Reklaamitakse seda kui eriti eksklusiivset paika, kuid äärmises kuumuses mingeid antiikseid sambaid küll ei vaata ning lisaks nõutakse selle eest rahagi .Ei! 

Makedoonia ja Kreeka suhted pole just head. Lugu on selles, et Kreeka põhjaosagi nimetatakse Makedooniaks ja seetõttu süüdistab Kreeka oma põhjanaabrit kavas endaga liita Põhja-Kreeka. Aga kui me hetkeks mõtleme augustikuise Venemaa organiseeritud Lõuna-Osseetia avantüüri peale, siis võib kreeklasi mõista. Just Kreeka tegevuse tõttu peab Makedoonia kasutama rahvusvahelises suhtluses nimetust Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia, mille lühend on FYROM. Meie rendiautol ilutses kleebis MAC, mis viitas Makedooniale. Kreeka piirivalvurile selline kaunistus küll ei meeldinud. Ta lippas oma punkrisse ja tõi sealt välja mingi kleeppaberi, mille ta autole kleepis,ja sellel ilutses inglisekeelne kirje: Kreeka tunnustab seda riiki kui FYROMi!

Autoteed ääristasid rododendronid ning tee suundus Põhja-Kreeka tähtsaima linna Thessaloniki poole. Sihiks oli muistse Makedoonia riigi keskus Pella, mis ühtlasi on Aleksander Suure sünnilinn. Kunagise hiilguse asemel asetsevad seal nüüd varemed, mida tubli päikeselõõsa käes võis kaeda. Kõrvalasuvas muuseumis võib vaadata mõningaid raidkujusid, mosaiike ja Aleksandri kipspäid

Ja neli tundi venisid ...

Ohridis teati meile rääkida, et bussisõit naaberlinnast Strugast Albaania pealinna vältab neli tundi. Heausklikult olimegi kell pool üks Struga bussijaamas ja lootsime poole viie paiku juba Tiranas olla. Kuid bussi polnud. Möödus tund – bussi ikka pole. Kell oli juba kaks kui buss Strugast teele asus. Enne oli palju võitlemist, et kohad bussis kätte saada. Sõiduvahend oli täidetud Tetovo albaanlastega, kes olid kõik kohad hõivanud. Pärast pikka seletamist ja bussijuhtide sekkumist saime kohad kätte. Läks veidi aega ning käes oli riigipiir. Seal kadus jälle tund. Eriti kaua läks Albaania piiripunktis, sest välismaalaste passid oli vaja üle kontrollida ja siis veel passe tundi pool imetleda. Ning lõpuks välja kirjutada kviitungid selle kohta, et välisriigi kodanik on Albaaniasse sisenedes andnud ühe euro Albaania riigi hüvanguks. Ja turiste oli bussis palju – peale meie neliku veel 9 inimest.

Lõpuks olime punkrite maal. Teelint vookles mägede vahel ning bussil polnud kiirustamiseks põhjust. Hakkasime leppima sellega, et neljatunnine sõit on ulmejuttude maailmast. Bussis oli palav ja kitsas. Et vähegi end lõbustada, hakkasime jälgima bussireisijaid ja neile nimesid panema. Meie kõrvalistmel istus väärikas vanaproua üleni mustas, ainasaks heledaks asjaks oli valge pearätik. Ta tundus eatu ning võis vabalt olla II maailmasõja aegne punapartisan. Eespool istus üks noormees paaripäevase habemetüükaga ning kandis hiigelsuuri päikeseprille. Nägi välja nagu tüüpiline balkani popartist. Temale panime nimeks laulja. Meist veidi eespool istusid kaks nooremapoolset ameeriklannat, neid hakkasime kohe mikideks hüüdma. Üks neist oli eriti hüperaktiivne – ei seisnud oma istmel paigal, oli pidevas liikumises. Tasus vaid bussil peatuda ja bussijuhil oma istmelt lahkuda kui miki juba sinna potsatas. Palavuse tõttu hakkas laulja endale albaaniakeelse ajalehega tuult lehvitama. Ei möödunud aga minutitki kui leht oli miki käes ja too lehvitas sellega endale tuult. USA on ikka tõeline maailma sandarm.

Berat

Berati linn asub Albaania keskosas. Tegemist on omalaadse muuseumilinnaga nagu neid selles riigis ikka on. Vanalinn on tõesti vaatamist väärt, lisaks sellele asub mäekünka otsas kindlus, mis ei seisa inimtühjana, vaid on asustatud. Kindlusest avaneb ilus vaade alla orgu, kus vonkleb jõgi. Kivitee, mis linnusest alla laskub on aastate jooksul libedaks muutunud, küllap ilmastik on teda vorminud. Libe kivitee kutsub kohalikke noori suviseid spordirõõme maitsma. Näiteks üks kohalik teismeline poiss üritas teed mööda alla lasta, kasutades selleks poleeritud puuplaati, mis kunagi oli olnud osa ühest mööbliesemest. Ilmselt valmistas nooruk end ette Vancouveri taliolümpiamängudeks, millest ta tahaks kelgutajana osa võtta. Kuigi jah, kelgutamisest puuplaadil ei tulnud midagi välja. Plaat ei libisenud kividel edasi, küll aga libises poiss plaadilt maha.

Oli reede õhtu ning selleks puhuks oli linna peatänav suletud. Sulgemise põhjuseks oli linnainimeste jalutamissoov. Linnapeatänav täitus jalutajatest, kes siis ringiratast liikusid- Ikka tänava otsa ja tagasi. Sarnast nähtust olime tähele pannud juba möödunud aastal kui külastasime Montenegrot. Sealses valdavalt albaanlastega asustatud Ulcinji linnas kogesime midagi sarnast. Beratis olid avatud kõik peatänava äärsed baarid ning neis istusid eranditult mehed, kes kohvi või teed rüüpasid ning jälgisid möödujaid. Meie seltskonna välismaine päritolu sai kohe ära märgitud, sest üks kohalik küsis inglise keeles meie asukohariiki. Teave käes, soovis meile head olemist Beratis.

Lõpuks sai leitud kohvik, kus ruumi, kuid sealne kelner ei saanud meie inglisekeelsest jutust midagi aru ja pidi külastajate hulgast otsima inglise keelt taipava inimese. Üldse paistis noorukil kehv päev olema, sest tellimust täites taipas ta õllepudeliga purustada ühe lauale toodud klaasi jääga. Küll klaasikilde ja jääd lendas! Kohe ilmus kusagilt kohvikusopist välja asutuse omanik, lausus poisile midagi kibedat ning organiseeris uue laua.

Gijrokaster - Hoxha sünnilinn

Gjirokasteri linn asub Lõuna-Albaanias. Kreeka piirini pole sealt enam palju maad ning mošeede kõrval kohtab rohkesti õigeusukirikuid. Gjirokaster on  UNESCO poolt hinnatud kui  muuseumilinn. Lisaks kõigele muule on see linn diktaator Hoxha sünnilinn. Kunagise valitseja majagi on alles ning selles asus pikki aastaid tema muuseum. Nüüd tegutseb muuseum edasi, kuid sellest on kujundatud etnograafiamuuseum. Ehk nagu muuseumitöötaja seletas – albaania keskklassi linnakodaniku elamu. 

Üksildane planeet meelitas külastama restorani Kerculla, mis paiknes kõrge mäe otsas ja on hinnatud oma kohalike eriroogadega. Kui pärast pikka rännakut kohale jõudsime, siis selgus, et just kohalikke roogi polegi.

 Linna kohal kõrgub ka kindlus. Võrreldes mõningate teiste Albaania kindlustega nägi see üsnagi korralik välja. Selle keskne osa ehitati enne II maailmasõda ja kohandati vanglaks. Seal hoidsid vange nii kuningas Zogu alamad, itaallased, sakslased kui Hoxha kommunistid. Vangla viidi sealt välja 1960-aastatel ja praegu on seal sõja- ja relvamuuseum. Kindluse territooriumil on vaatamiseks välja pandud ka üks USA lennuk, mis külma sõja aastail Albaania kohal alla kukkus. Kommunistid luuletasid lennuki juurde legendi, et see tulistati alla. Kui muuseumis ringi käia, siis Hoxha aegne ekspositsioon oli jäänud muutmata. See koosnes peamiselt fotodest, maakaartidest, mis kujutasid kommunistliku partisaniliikumise võidukäiku ning relvadest. Meid mööda muuseumi vedanud naine õhkas korduvalt: "kahjuks süsteem muutus." Nojah, kommunistliku diktatuuri ajal veeti sinna kindlasti ekskursioone, sest tegemist oli ikkagi diktaatori lapsepõlvemaaga. Polnud mingit  muret, sest õppisid teksti pähe ja muudkui vuristasid sama juttu aastakümned järjest. Nüüd aga pead uue jutu selgeks õppima - see aga on raske. Oli märgata kohti, kus kunagi olid relvad olnud, kuid nüüd valitses  neil kohtadel tühjus. Meie küsimusele tühjade stendide kohta vastas muuseumitöötaja, et need varastati 1997.aastal massirahutuste käigus. 1997.aastal toimusid Albaania suured rahutused seoses investeerimisfondide krahhiga.

Austust Hoxha vastu on ikkagi näha. Kasvõi turismipoes võid meeneks osta Hoxha näopildiga kruusi. Samuti võis osta CD plaadi nn. Hoxha rahvalauludega. Erki ühe sellise ostiski. Panime selle siis auto plaadimängiasse ning algas kõva huilgamine. Tegemist on Albaania lõunaosa mitmehäälse lauluga, millest saime väga vähe aru. Vast ainult sõnad komandante ja partisani olid tuttavad.

Tepelene - Vlore "kiirteel"

Oli pühapäevane päev, kui sai ette võetud sõit Gjirokasterist Vloresse. Vlore on sadama- ja suvituslinn Aadria mere kaldal. Vaadates kaardile näis, et sõita tuleb vast paar tundi ning pealelõunal saab  supelda juba Aadria mere voogudes. Alguses oli kõik kena. Gjirokasterist naaberlinna Tepelenesse suundus hea tee, üks paremaid Albaanias. Erki oli kaardi pealt järele vaadanud, et Tepelenest saab otse üle mägede Vloresse. Kaardil oli tee kujutatud punase värviga, mis tähistas riiklikult tähtsat maanteed. Kui juba riiklik maantee, siis tuleb seda mööda sõita – tehti üksmeelne otsus. Tepelenest pöörasime siis selle tee peale. Teeviit oli küll üsna luitunud, kuid see veel ei ehmatanud. Asfaltee oli küll kitsas, kuid sõita sai. Nii sõitsime kilomeetrit viis-kuus kuni asfalttee lõppes. Algas kruusatee ning see muutus järjest ahtamaks. Kulges ta mööda mäekülgi, lookledes lindina alla ja üles. Nii möödus veel mõni kilomeeter (ise arvasime, et olime sõitnud julgelt üle poole teest) kui jõudsime mingisse külla. Vaja oleks teed küsida, sest riiklik maantee ei saa ju selline olla . Küla lipuväljakul polnud inimhingelistki, vaid kits näksis omavalitsushoone ees kuivanud rohtu. Majal, mis pidi täitma kultuurimaja ülesannet, lipendas  plakat, mis kutsus  2007/2008 aasta aastavahetuspeole. Silme ette tulid katked seiklusfilmidest, kus inimtühja asulasse saabub rändur, jalutab inimesi otsides ringi ning siis kaamera näitab kuidas pelgupaikades tõusevad esmalt püssid ning see järel saab nähtavaks ka kurja kohaliku elaniku pea. Hirm hakkas ning juhiseid saamata jätkasime tundmatus suunas. Veel veidi sõitu ning lõpuks märkasime mingi maja juures askeldavaid inimesi. Erki läks teed küsima. Kohalikud inimesed, kes esmakordselt ilmselt võõramaalast nägid, tulid teda kohe kättpidi tervitama. Viipekeelsest jutust võis aru saada, et tee viib Vloresse küll, kuid seda, mis pealkirja see asula kannab ei õnnestunudki välja selgitada. Vaatasime kaarti ning otsustasime, et Vlore ei saa enam kaugel olla, sest nii palju on ju sõidetud. Mingi kindlus käes, jätkasime teekonda. Jälle üles mäkke mööda looklevat teed. Kuid siis kadus ka kruusatee ning see asendus mingi ebamäärase moodustisega. Oli nii pinnastee, jalgraja kui ka kunagi kauges minevikus eksisteerinud tee jäänuseid. Auto liikumine muutus hoopis vaevaliseks. Kohati tuli kaasõitjail autost lahkuda, et Triin siis auto ikka mäkke suudaks juhtida. Ja nii päris mitu korda järjest. Tõepoolest imelik riiklik maantee. Ilmselt olid kaardikoostajad unustanud lisamast, et riiklik maantee võis see olla ehk Türgi impeeriumi hiilgeaegadel kusagil kaugel 16.sajandil, mil kivitee nähtavasti ka ehitati. Käesoleva aastasaja riikliku maantee mõiste alla see tee küll ei käi. Pole vist mõtet lisada, et vastu ei tulnud ühtegi autot. Möödusid tunnid. Ja siis, kas petavad silmad – kauguses küla ning seal ilutseb asfaltee. No nii kohe oleme Vlores! Asfalti jätkus paraku ainult küla vahele, edasine tee oli siiski kruusatee ja sel teel sõitis liinibuss. Ühes asulas oli bussipeatus meeldivalt baariga ühendatud. Tegime baari õllekülmkapis puhta töö ( kuigi jah – õlut oli seal neli kolmandikliitrist pudelit), sest palavus andis tunda. Ühtlasi selgus, et me polnud pooltki teest läbinud. Siiski oli hullem seljataga, sest varsti muutus kruusatee lõplikult asfaltteeks. Kuigi auke oli sel kõvakattega teel rohkem kui taevas tähti. Mõne eriti sügava maanteeaugu kohta võiks öelda , et selle sügavus oli suurem kui Mariaani süvikul Vaikses ookeanis. Pärast sõitu sellistel teedel puudub ilmselt igasugune alus Eesti maanteede üle virisemiseks.

Vlore

Vlore on albaanlaste jaoks tähtis linn. 1912.aastal kuulutati Vlores välja Albaania riik, seal asub iseseisvusmuuseum ning riigi rajaja Ismael Quadari haud. 1997.aastal said just Vlorest alguse kogu riiki raputanud rahutused. Lisaks kõigele on tegemist ühe riigi suurima sadama- ning kuurortlinnaga. Sinna tulevad puhkust veetma inimesed, kel Durresi ülerahvastatus meeltmööda pole. Siiski näib, et Vloret ähvardab sama saatus, sest rannaäär on täitumas hotellide ning kortermajadega. Pühapäeva õhtul hakkas linnast liikuma suur autodevoor pealinna suunas. Meie hotell, mis kandis nime Delfiin, oli küll natuke naljakas. Kunagi neljakordse hotelli külge oli ehitatud hulga kõrgem juurdeehitus ehk nö Delfiini-poeg. Vastuvõtulauas kedagi polnud, kusagilt väljailmunud karvane vanamehenäss võttis raha vastu ning ütles tubade numbrid, võtmed rippusid uste ees. Koristaja jalg polnud neis tubades kaua astunud, seda tõendasid rikkalikud tolmurullid ja pea sentimeetripaksune liivakiht põrandal. Lisaks oli duširuumi atraktsioonina ehitatud kinnitamata dušialus, mis liikus ringi terve ruumi territooriumil.

Vlore iseseisvusmuuseum oli tavapärane Albaania muuseum. Seintel olid pildid habetunud meestest, kes riigi loomisel ametis olid. Siin-seal stendis olid väljapandud katkendid ajalehtedest ja mõned käsikirjad. Kusagil seinal rippus püss või mõõk. Muuseumi eksponaatidest oluliselt rohkem silmarõõmu pakkus seletusi jaganud seksikalt rõivastatud noor daam.

Ismaili taksoteenus

Nagu kokku lepitud ,ootas Ismail meid kella nelja ajal Tirana International hotelli taga olevas parklas. Sõiduauto oli Albaaniale kohaselt Mercedes. Ismail oli tore albaania mees viiekümnendates aastates (mulle näis nii). Kahjuks muid keeli peale oma emakeele ta ei osanud. Mahtusime autosse ära. Kitsas ja palav oli, kuid lootus kiiresti Kosovosse saada surus ebamugavuse tahaplaanile. Enne Tirana linnast väljumist tegi ta väikese peatuse, auto juurde sõitis teine Mercedes ja sealt ulatati talle mingid paberid. Nagu hiljem selgus oli tegemist bensiinitalongidega.

Algul sujus sõit ilusti. Autojuht osutas tee kõrval olevatele asulatele ja nimetas nende nimesid. Näiteks kaugemal mäestikujalamil oleva asula suunas viipas ta, et tegu on Krujaga ning lisas Skanderbeg. Erki, kellel tuleb hästi välja ülima osavõtlikkuse teesklemine, noogutas innukalt.

Mida põhjapoole masin liikus seda lopsakamaks loodus muutus ja meile kohati näis, et prahti on vähem kui lõuna pool. Või hoopis tahtsime põhjamaalastena endile sisendada, et põhja pool on kõik ikka parem ja puhtam. Mida enam põhja poole seda jutukamaks Ismail läks – paistis, et ta ise on Põhja-Albaaniast pärit. Kui plaadimängiasse asetati albaania popmuusika plaat läks Ismail eriti hoogu.

Prizren

Kohe kui Kosovosse sisenesime, muutus tee paremaks. Auto sai kiirust tõsta ning üsna pea olime Prizrenis, kus asusime ööbima hotelli Tirana. Tiranast Tiranasse! Hotell oli väga väsinud. Ehitatud oli ta ilmselt veel Tito valitsemisajal ja hiljem polnud keegi korraldavat kätt külge pannud.

Prizren on tähtis linn nii albaanlastele kui serblastele. 1878.aastal kuulutati selles linnas välja Prizreni Liiga, mille eesmärgiks oli Albaaniale autonoomia saavutamine Türgi koosseisus ja oma valduste kaitsmine slaavlaste edasitungi eest. Samas linnas oli keskajal olnud serblaste riigi keskus.

Kosovo sõja algul 1999.aastal lõhkusid serblaste relvaüksused Prizreni Liiga muuseumi. 2004.aastal toimunud massirahustusete ajal oli albaanlaste kord rüüstama hakata. Õigeusu kirikud on rüüstatud, aknaavad on tühjad ning kirikute ümber on veetud okstraattõkked. Kui ma ühte sellist kirikut filmisin, siis kohalikud elanikud vaatasid mind üsna kahtslustavalt. Tänapäeval serblasi linnas ei ela.  Linnas asuv suhteliselt moodne katoliku katedraal aga seisab puutumatuna. Miks siis seda segaduste käigus ära ei lõhutud moslemitest albaanlaste poolt. Ilmselt on põhjus selles, et uuema aja üks katoliikluse kangelasi Ema Teresa oli rahvuselt albaanlane.

Linnas olid nähtaval kohal rahuvalveväelased. Pidevalt võis näha ringi liikumas sõjaväepatrulli ning palju sõitis ringi kirjega KFOR märgistatud autosid.

Prizren oli võrreldes Albaania linnadega tunduvalt puhtam. Õhtul tulid tänavatele kojamehed. Albaanias selliseid ametimehi ei näinud.

Kosovo väljal

Prištinast veidi välja sõites jõuame kohta nimega Gazimestan. Jah, paljudele ei ütle see koht midagi. Kui aga lisada, et see tähistab Kosovo lahingu arvatavat toimumiskohta, siis on asi selgem. 15.juunil 1389 toimunud lahing on serblastele olulise tähtsusega. Nad on selle lahingu ümber kujundanud erilise müütide maailma. 1989.a pidas Slobodan Miloševič seal oma kuulsa Gazimestani kõne, milles ta õhutas serbia rahvusluse uut tõusu. Tänapäeval on lahingu toimumiskoha märgistamiseks 1950-aastatel ehitatud hiiglaslik mälestusmärk. Kuid mälestusansambli juurde pole kerge pääseda. Samba ümbrus on KFOR kontrolli all, ja praegu on seal Slovakkia väed. Rahuvalvajad kontrollivad dokumente ning seejärel lubavad sisse. Ühtlasi palus sõjamees meil relvastust ja sõjamehi mitte pildistada, kuid ausammast võis fotografeerida nõrkemiseni. Ausamba sees läks üles keerdtrepp. Andis tublisti ronida enne kui tippu sai jõutud. Tipuski istus üks kuulupildujaga relvastatud slovakk ning takseeris ümbrust, seda suurt ja lagedat välja. Järsku märkas sõdur mingit liikumist ning vaatas pingalt läbi püssisihiku üht punkti. Meie pildistasime ja filmisime.

Veidi eemal paistis üks kuplikujuline hoone, mis kujutas endast sultan Muradi hauda. Kunagisest keskaja õpikust on meelde jäänud pilt: Miloš Obilič tapab Türgi sultani. Muidugi on tänapäeval selgusetu, kes see tapja oli ja kuidas tapeti, kuid Muradi haud igatahes seal on. Asub mošeed meenutavas hoones, kuhu sametist teki alla siis hauaehitis loodud ongi. Mausoleumi sisse sattunud kassipoeg ronis kõikjale kuhu sai, väljaspool hauaehitist aga küsisid mustlaslapsed almust. Argipäev.

Õhtu Skopjes

Vihm oli just lõppenud. Turuplatsil äripäev otsa saanud ning müüjad lahkunud, kes koju, kes otse palvusele. Kohas, kus päeval käis kibe sagimine, valitses tühjus. Turuplatsi ilmestasid nüüd lugematud poriloigud ja suured prügihunnikud. Taamal vajus punaseks tõmbunud õhtupäike mägede taha ning üle albaanlaste linnaosa kaikus moslemite palvekutsung. Pori, prügi ja ehapuna valgustatud palvehüüd – see moodustas sürrealistliku pildi . Kahju, et sel hetkel polnud kaasas videokaamerat, et kõike jäädvustada. Sõnadega lihtsalt seda ei kirjelda.