Külaskäik Riiga

Käisin jälle Riias ära. Juba mitmendat aastat leiab Läti pealinnas aset õlleatribuutika kollektsionääride kokkutulek, mis on ühitatud üritusega Latvianbeerfest. Mina osalesin teistkordselt.

Sõitsin Riiga kohale päev varem - reedel.  Sõiduvahendiks olin valinud autobussi  LuxExpressi kirjadega. Tallinna autobussijaamas täitus buss sõitasoovijatega. Teiste seas asusid pardale ka viis leedulast, keda eristas ülejäänud sõiduseltskonnast tugev alkoholijoove. Ilmselt oli tegemist mingite põhjamaades tööd tegevate tüüpidega, kes olid koduteel ning ühtlasi otsustanud osa teenistusest alkoholiks vahetada.

Meeleolu piiripunktis

Sõit kulges ilusti kuni Läti piirini. Endises Läti piiripunktis, kus harilikult mehekõrgune umbrohi lokkab ja kunagised piiriehitised vaevu rohu seest välja paistavad, olid ennast teeveerele sättinud Läti politseinikud. Juba olid nad kinni pidanud mitu suurt bussi. Üks mundrikandja kargaski bussile ette ning näitas, et bussil tuleb parklasse tõmbuda. Bussi juurde loivas neoonvestikest mundri peal kandev politseiametnik, kes nõudis bussidokumente. See paistis olevat selline ebamäärases keskeas sell, kelle arvates elu tipphetk oli teenimine vene kroonus. Oli kohe näha, et säärane rumal olend oli pöördes pisikesest võimuvõimalusest. Muude dokumentide seas nõudis ta lisakas rahvusvahelisele liiniloale bussijuhi käest Läti liiniluba. Nähtavasti polnud sellisele õnnetule olevusele pärale jõudnud, et Läti  ja Eesti on mõlemad EL-s. Vahepeal läks ta politsei mikrobussi, haaras sülle sülearvuti ning seejärel asetas selle bussiistmele tagasi. Oli kohe näha, et tüüp ei oska arvutiga midagi peale hakata, politseisau on tema ülim tase. Nojah, tund aega võttis, et lõunanaabrite riigivõimu esindajad said lõpuks teada, et Läti on ka Euroopa Liidus. Samal ajal reisijate närvilisus bussis kasvas, sest mõni oli plaaninud istuda Riias lennukile ning oli aja peale minek. Leedu joomased töömehed ehmatasid end kaineks kui neile sai selgeks, et nad ei jõuagi õigeks ajaks Riiga ning jäävad Leetu sõitvast bussist maha.

Buss jõudis Riiga üle tunni aja ettenähtust hiljem. Oma osa selles oli ka Lätis alanud teeremondi hoogtööl, sest Ainaži ja Salacgriva vaheline lõik oli üles küntud ja valgusfoore täis topitud.
Mina hüppasin liiklusvahendist välja Liivimaa kubermangu pealinna kesklinnas Radissoni hotelli juures. Aega oli napilt, et jõuda võõratemajja Avitar, mille vastuvõtulaud pidi sulguma kell 19.00, aega oli 35 minutit. Järgnes kiirkõnd hotelli suunas.

Riias on võimust haaranud jalgratturid. Neid on kõikjal ja nende jaoks on maalitud kõnniteedele sõidurajad. Jalakäijate jaoks on piltlikult öeldes jäänud mururibad ja majade aknalauad. Veloinimesed ei sõida üksteise järel, vaid mitmekesi kõrvuti ehk Arnold Rüütlit tsiteerides: "Suurtel kiirustel ja hulgakaupa". Jalgrattaterrorit sain omal jalal tunda. Niisiis, liikusin kiiruga hotelli suunas ja püüdsin end hoida jalakäijatele ettenähtud alas. Järsku möödus üks rattur minust vasakult, siis teine paremalt ning kolmas sõitis tagant otsa. Tõenäoliselt ta oma minimaalsete oskuste piires isegi vist pidurdas, aga esiratas tabas ikka minu vasakut jalga. Lasin lendu maagilise eestikeelse sõna "Kurat!", kuid taibates, et vaja on kasutada arusaadavamat kõnepruuki lisasin kohe: "Ubjuu naahui!". Pügamata juustega nooruk kuulus tõenäoliselt tõugu, keda hipstereiks kutsutakse. Ta vaatas hetke mõistmatult tagasi, siis ületas koos rattasõidukaaslastega kähku sõidutee ning kiirustas edasi, märss järel lohisemas. Eks ikka uusi inimesi alla ajama.
Hotellis selgus tekitatud kahju. Hipsteritolgus oli tekitanud minu jalale veritseva marrastuse ning lisanud väikse kolmnurkse augu teksapükstesse. Hää oli, et külastasin kohe apteeki. kust hankisin haavale määritavat salvi. Igaljuhul maitsevad peenutsevad hipsteriõlled nüüd eriti vastikult.

Õhtul oli veel aega ja otsustasin külastada Vermane aias toimuvat õllefestivali. Üritus oli külastajarohke. Ringi keerlesid karussellid, püünel mängis pilli ansambel, suitsesid šašlõkipannid. Möllul hoidis silma peal ahelsuitsetajast maletaja Mihhail Tali kuju. Ei jäänud üritusele kauaks. Proovisin paari õlut, võtsin mõne suupiste ja lonkisin hotelli tagasi. Olin eelmisel aastal üritusel käinud ning nüüd ei olnud enam midagi üllatavat, pigem oli näha tagasiminekut.

Hommikul algas kokkutulek kell üheksa. Hotellist läksin kokkutulekupaika jala. Umbes kolm kilomeetrit hommikul kõmpida on päris paras. Jõudsin kohale poolteist tundi enne ülejäänud eestlasi. Üritus leidis aset Stargorodi nimelises tšehhi õllerestoranis. Kohal oli kogujaid peale Läti ja Eesti veel Leedust. Venemaa ega Valgevene esindajaid ei trehvanud. Eks igalpool kajastub uus poliitiline realiteet.

Riia kokkutulek on üks neid väheseid, kus sildikogujal midagi peale hakata on. Sain vahetada endale näiteks kena hulga Albaania silte. Läti omadest rääkimata.
Leidis kinnitust tõsiasi, et Eesti nn käsitööõllel välismaal erilist minekut ei ole. Meie aktiivne kollektsionäär Ülo oli kaasa võtnud hulgaliselt väiketootjate kaupa, kuid keegi nende vastu huvi üles ei näidanud. Asi pole vist isegi kõrges hinnas, vaid selles, et lõuna pool on nn väikeõlleplahvatus ammu möödunud värk, see pole uudis. Algul proovitakse küll huviga ale-tüüpi pruuliseid, kuid pöördutakse siis tavapärasemate markide juurde tagasi. Mis teha, IPA pole eriline laiatarbekaup.

Pärast kokkutulekut sai veel korra õllefestivalilt läbi astutud. Ei oldud seal kaua aega, sest vaja oli koju sõita. Leidsin uue väljendi "õllesummeristumine". Oma algaastail oli Õllesummer tõesti õlleüritus, kuid publiku ligimeelitamiseks hakati rohkem rõhku panema meelelahutusele. Nii muutus algne õllesündmus pikapeale muusikalaadseid palu pakkuvaks ürituseks, kus muusika taktis saab end laiatarbemärjukese abil erinevatesse joobeastmetesse viia. Riias on näha esimesi märke sarnasest suundumusest - eelmisel aastal oli üks lava (vist) nüüd juba kaks.